Eesti koondises tähtsasse rolli tõusnud Kevor Palumets julgustab tegema koostööd spordipsühholoogidega, sest tema arengus on nii-öelda peaga mäng olnud väga olulises rollis. Keilas ja Tabasalus jalgpalluriteekonda alustanud Palumets meenutab, kuidas ta lõpuks jõudis läbi Bologna, Paide, Waregemi, Helsingi ja Banska Bystrica slovakkide Tartusse ehk Košicesse. Iga samm on oluline. Ja Palumets kavatseb karjääri lõpuni mängida nii, et pärast ei peaks kahetsema mitte midagi!

Lugu ilmus esialgu ajakirja Jalka oktoobrikuu numbris.

Kevor, räägi, kuidas meeldib Slovakkia elu koer Figole.
Koer on väga rahul. Ta ei pea tööl käima, vaid puhkab, magab, valvab ja on mu tüdruksõbrale seltsiks. Figo on selle rändamisega väga rahul!

Te just kolisite. Kuna lugeja liiga hästi neid Slovakkia paiku ei tunne, siis kirjelda natukene seda kolimist.
Enne elasime Banska Bystricas, mis on Podbrezovale kõige lähemal asuv suurem linn. Nüüd kolisime seoses töökoha vahetusega Košicesse, mis meenutab meie Tartut. Ka Košice asub Kagu-Slovakkias ja see on riigi suuruselt teine linn.

Kas meie mõistes kolisid sa siis näiteks Türilt Tartusse?
Enam-vähem. Pigem võiks Banska Bystricat võrrelda Rakverega. Keskmise suurusega linnast kolisin Slovakkia mõistes suurde linna.

Ega me siin Eestis kuigi palju Slovakkia elust teagi. Palun tee kiirkursus.
Looduse mõistes on Slovakkia Eesti vastand, sest siin on väga palju mägesid. Kõrvallinnas võib olla temperatuur vabalt viis kraadi soojem või külmem, sest linn on veidi kõrgemal või madalamal. Eesti oleks nagu millegagi lamedaks löödud, siis on vastupidi!

Kas sul on slovakkidega lihtne läbi saada?
Inimesed on siin võrreldes eestlastega vabamad, aga alguses võttis kontakti saamine ikkagi aega. Tundus, et nad hoiavad kuidagi omaette, aga pärast paari kuud kõik muutus. Praegu võin julgelt öelda, et minu ühed parimad sõbrad on Slovakkia poisid. Saime eelmises tiimis lihtsalt nii lähedaseks.

Ja ise olid selline sõber, et jätsid nad maha ja vahetasid tiimi…
Kui vaadata seda sõbrapunti, siis kaks tükki läksid Portugali ja üks vahetas klubi. Sellest viiesest pundist ainult üks on veel seal klubis. Meil oligi aeg edasi liikuda. See etapp elust sai läbi, aga jääme kindlasti edasi suhtlema.

Eestist vaadates võime justkui eeldada, et Podbrezovast Košicesse liikumine oli jalgpalli mõttes samm edasi. Mis neid klubisid päriselt eristab ja miks oli see sinule vajalik käik?
Olin eelmises klubis teinud ühe poolaasta ja ühe terve hooaja. Tundsin, et tahan mingit muutust. Košices on inglasest spordidirektor Terry Westley, kes käis minuga juba enne eelmise hooaja lõppu Banskas rääkimas. Ta tutvustas mulle plaane ja tingimusi.

Eestist vaadates võib paista, et need on lihtsalt kaks Slovakkia liiga klubi, aga siin tajutakse väga selgelt, et Podbrezova on noormängijaid arendav väikeklubi. Košice tahab teha tulemust! Olen kindel, et selle tiimiga on võimalik mängida juba sel hooajal kõrgetele kohtadele.

Proovi selgitada, kui suur klubi on Košice Slovakkia mõistes.
Linnas on 250 000 elanikku ja jalgpall mängib siin suurt rolli. Jah, jäähoki on number üks, aga see on Slovakkias normaalne. Kuna ultrafännid on nii hokil kui ka jalkal samad, siis käib ka meie mängudel korralik möll. Slovani vastu oli meie kodumängul 9000 inimest. Eelmises klubis oli kogu mu aja jooksul enim külastatud kodumängul 2000 inimest.

Staadion valmis neli aastat tagasi, istekohti on 12 000 ja see vastab kõikidele nõuetele. Näiteks Slovakkia koondis mängib oma Rahvuste liiga mänge meie staadionil. Treeningukompleksi kuuluvad veel peaareeni kõrval asuvad kaks muruväljakut, millest üks on altsoojendusega. Meie riietusruumid ja jõusaalid jne paiknevad kõik peastaadionil. Kõik on väga kompaktne.

Selliseid jutte on huvitav kuulata, sest tegelikult ei ütle Košice eestlastele mitte midagi, aga kui hakata uurima, siis selgub, kui äge klubi ja kui suurepärased tingimused!
Kui elada siin kultuuris, siis saab ajapikku selgeks, mida eri klubid tähendavad. Eemalt vaadates võib tunduda, et klubivahetus oli lihtsalt väike samm kõrvale, aga tegelikult oli ikka samm edasi. Usun, et siit saab teha veel omakorda sammu edasi.

Millist tüüpi jalgpalli Slovakkias mängitakse?
Kui võrrelda kõigi eelmiste kohtadega, kus mängisin, siis siin pannakse väga palju rohkem rõhku füüsilisusele ja intensiivsusele. Kui meile tuleb näiteks 16aastane poiss esindusmeeskonna trenni, siis tema keha on täiesti teistsugune kui Eesti 16aastastel poistel. Seda tööd hakatakse tegema väga varakult ning see eristab minu arvates Slovakkiat nii Eestist, Belgiast kui ka Soomest. Jah, Belgias oli jalgpalli tase kindlasti kõrgem, aga siin on noormängijad jälle kõvasti varem valmis meestega mõõtu võtma.

Slovakkia perioodil oled saanud pidevalt käia koondises ja võrrelda ennast ka rahvusvahelise tasemega. Kui palju tunned, et oled Slovakkias füüsilise poole pealt juurde pannud?
Kindlasti tunnen, et olen juurde pannud. Koondises on suur eelis ka sellel, kui saad iganädalaselt palju mänguaega. Koondises on tempo väga suur ja selleks peab valmis olema. Siin liigas on mängud väga võrdsed ning iga matš kulla hinnaga. See hoiab tempot kõrgel.

Kui mõelda sinu positsioonile, siis vastutus on ikka päris suur. Sa toimetad kaitsjate ees ja ei tohi eksida. Ülesannete hulk on näiteks kaitses ilma pallita mängides väga suur. Rünnakute ehitamisel on omakorda oluline, et riskiksid. Ja kui eksid, siis tekib pigem suur jama. Kuidas see pidevalt kaasas käiv risk on sind mängijana mõjutanud?
Siin mängib kogemus päris suurt rolli. Nooremana võtsid eksimused jala värisema ja oli keeruline uuesti mängu sisse saada. Olen kõvasti endaga tööd teinud, et mängiksin ka pärast eksimust samamoodi edasi nagu enne. Enesekindlust tuleb hoida ka siis, kui eksid. Kui tahad sel positsioonil silma paista, siis peab olema julge ja ennast pakkuma.

Kui ei riski, siis sa ei mängi õigesti.
Usun, et see positsioon on väljakul üks olulisemaid. Pead olema kogu aeg olemas, vahet pole, kas tiim valdab parajasti palli või mitte. Olen oma peas väga kõvasti vaeva näinud, sest mul on sel positsioonil olnud ka väga raskeid hetki. Nüüd tunnen end üpris hästi ja ei mõtle nii palju üle kui mõned aastad tagasi.

Ütlesid, et oled oma peas kõvasti vaeva näinud. Mida see tähendab?
Eestis tegin tööd spordipsühholoog Laur Nurksega. Košices on meil oma stafis psühholoog olemas ja käin regulaarselt ka tema juures, et asjad ei läheks meelest. Nii on parem rutiiniga ja oma mõtetega toime tulla. Tänapäeval on palju võimalusi oma peaga tegeleda, kui oled julge ja tahad.

Kuskilt vanast ajast on jäänud mõte, et spordipsühholoogi juures käimine on mingi naljakas asi. Mina olen küll seda usku, et kuni 75% mängust toimub su peas. Võti on selles, et suudad hoida enesekindlust ka siis, kui asjad ei lähe nii, nagu lootsid. Pead alati olema valmis järgmiseks olukorraks, sest äkki siis suudan oma tiimi aidata! Kui lõpptulemus on positiivne, siis ei mäleta keegi neid eelmisi olukordasid.

Kui keeruline oli sul teha esimene samm, et helistada või kirjutada psühholoogile?
Noorena võib juhtuda, et oled ennast täis. Arvad, et abi pole vaja. Mina avastasin ühel hetkel, et räägin oma jalgpalliprobleemidest pere ja tüdruksõbraga. Jah, nad oskavad toetada, aga lahenduste leidmine on keerulisem. Selleks et jõuda lahendusteni, on spordipsühholoog hea võimalus. Õnneks on see valdkond muutunud ajaga palju populaarsemaks.

Mind on see kindlasti ka jalgpallurina muutnud. Üks asi on füüsiline vorm, aga kui oled mentaalselt samuti igaks mänguks valmis, siis annab see ainult juurde.

Lähme ajas veidi tagasi. Millal sa hakkasid trennis käima teadmisega, et tahad saada profiks?
Minul tekkis see tunne juba lasteaias. Mul oli jalgpalliga ikka väga kindel siht silme ees. Ma unistasin väga-väga suurelt ja sees oli korralik võitlejahing. Kui kehalises kasvatuses selgus, et teised poisid tahtsid jalgpalli asemel mängida korvpalli, siis tõmbas ikka pisara silma. Jalgpall oli minu jaoks nii südameasi. Tahtsin juba Keilas üles kasvades saada profiks.

Kui oled väikse poisi või tüdrukuna näiteks Keila JK trennides, siis mida peab tegema, et murda sealt edasi ja edasi
Ma ise mängisin Keilas endast aasta vanematega, kuni ühel hetkel hakkas Tabasalu treener Risto Sarapik võtma mind nendega koos välisturniiridele. Olin küll Keila mängija, aga käisin koos Tabasalu omavanustega välisturniiridel.

Seal nägin rahvusvahelist taset. Näiteks meenub seik, kui läksin hommikusöögile ja siis nägin, kuidas minust kaks korda pikemad Liverpooli ründajad söövad… Ühe muna asemel oli viis muna ja kolm saia. Sain teada, et vahe on juba selles, kuidas nad end tangivad!

Välisturniirid andsid indu juurde, et tegeleda alaga väga tõsiselt. Mingil hetkel küsis Sarapik, kas tahaksin täielikult liituda nende tiimiga. Kuna mu pere soovis samuti linnale lähemale kolida, siis läksimegi Tabasallu. See toimis hästi, sest olime oma tiimiga Eesti tippude seas. Sain tänu Risto Sarapikule ka väga korraliku tehnilise põhja.

Viimane tõuge, kust enam polnud tagasiteed, oli siis, kui Risto sebis mulle ja veel neljale poisile Milanosse testimise. Seal jäin silma Bolognale, kus sain vanuses 15–16 tunda päris jalgpalluri elu.

Bologna retk jäi sul pooleaastaseks. Praegu on meil koondises kokku päris palju kutte, kellel on mingisugune Itaalia taust. Mida see Itaalia periood sulle isiklikult andis?
Sain teada, mida teha, et saada üksinda hakkama. Olgu see söögitegemine, pesupesemine, riiete kuivatamine… Kõike pidi tegema ise.

Jalgpallis olin aga esimest korda elus kohas, kus mu ümber olid ainult sellised mängijad, kes tahtsid saada jalgpalluriks. Keilas ja Tabasalus ikkagi tunnetad, et mõnel poisil on elus teised eesmärgid. Ja see on ka täiesti normaalne!

Bolognas võitles iga vend, veri ninast väljas, et just sulle ära teha. Esimest korda elus tundsin konkurentsi. Kui tunned seda esimest korda alles 16aastaselt, siis see pole lihtne. Aga see oli väga õpetlik! Kahjuks murdsin hüppeliigese, käisin operatsioonil ja sadasin Eestisse tagasi.

Kas nad kaalusid vigastuse järel sulle uue võimaluse pakkumist? Või on masinavärk selline, et kui poiss läheb katki, siis lihtsalt võetakse järgmine?
Olen päris kindel, et vigastus mängis suurt rolli. Olin seal pooleaastase laenulepinguga. Tegelikult oli hooaeg läbi, tegime vanemate poistega koos trenni ja siis murdsingi hüppeliigese. Eks saan aru, miks nad ei võtnud mängijat, kellel oli hüppeliiges puru ning kelle laenuleping lõppes kolme nädala pärast. Nad ju ei teadnud, kas üldse toibun sellest vigastusest. Muidugi olin kurb, aga kui oleksin ise klubi omanik, siis ma ilmselt ei võtaks ka ühe hüppeliigesega poissi.

Eriti kui konkurents on selline, et sada kahe hüppeliigesega poissi ootab järjekorras.
Täpselt.

Ehk siis said teismelisena tunda, kui väike tükike mingis suures süsteemis oled…
Kindlasti. Eestis olin ikkagi silmapistev mängija, aga Itaalias lihtsalt üks täiesti keskmine vend keskmises satsis. Ja sealt käib läbi tohutu hulk häid mängijaid.

Kui Eestisse tagasi tulid, siis tegid tegelikult päris järsu ülemineku esiliiga B tasemelt A. Le Coq Premium liigasse. Kuidas see õnnestus?
Ühel hetkel võttis Gert Kams mu Tabasalust Paidesse, kus mängisin sisuliselt terve hooaja esiliiga B-s, aga treenisin juba siis esindusega. Seega läks mul umbes üks aasta, et murda Paide põhimeeskonda, aga usun, et see on noorena normaalne.

Kams on seega sinu karjääris päris olulisel kohal.
Kindlasti. Tema nägi minus midagi ja tõi mu Paidesse. Olen tõesti õnnelik, et sain Paidet aidata ja nemad said mind aidata. Paide on mulle väga sümpaatne. Kui kunagi karjääri hakkan lõpetama, siis kindlasti lähevad silmad nende suunas…

Kui Keila või Tabasalu pole muidugi kõrgemasse mängu sekkunud.
Jätame need võimalused lahtiseks, muidugi!

Said tegelikult ikka päris ruttu jala Paide põhikoosseisu ukse vahele ja mängisid end omakorda kiiresti välislepinguni. Kuidas sa seda tegid?
Minu arengus mängib väga suurt rolli Vjatšeslav Zahovaiko, kes usaldas mind väga noorena meestega mängima. Karel Voolaidiga see usaldus püsis ning tema andis mulle väga tähtsad minutid euromängudes. Neil kahel treeneril on väga oluline koht minu karjääris.

Kui kaks treenerit usaldasid üht poissi, siis pidi poiss ka midagi õigesti tegema. Mida sa tegid?
Olin päris järeleandmatu. Treenisin kõvasti ja olin üks vähestest noormängijatest, kes küsis julgelt küsimusi. Kui tahtsin rääkida, siis lihtsalt läksin peatreeneri jutule. Ma ei kartnud selliseid olukordasid. See näitas, et mul on iseloomu. Ma ei peida end trennides ära, vaid vaatan julgelt silma.

Kuidas sa hindad Paidele järgnenud aega Belgias?
Kui ma poleks Belgiasse läinud, poleks ilmselt olnud ka järgmisi samme. Esindusmeeskonna mõttes oli see periood ebaõnnestumine, sest ma ei täitnud oma eesmärke. Karjääri mõttes laiemalt oli see väga silmiavardav aeg.

Belgia noored on maailma tipptasemel.
Just. Sealne profijalgpall on alates fännidest kuni treeninguprotsessini täiesti teisest maailmast. Väärtuslik ja raske aeg. Pidin kõvasti õppima endaga toimetulemist. Aga see tegi minust kindlasti parema jalgpalluri…

Ja härra Nurkse sai esimese kõne?
Täpselt nii. Ta aitas mind sel ajal väga palju.

Kõik saavad aru, et Belgias tehakse väga head noortetööd ning tase on kõva. Aga millega oli sul seal kõige keerulisem harjuda?
Alguses ikkagi tempoga. Ma polnud varem kogenud sellist olukorda, et mul pole palliga üldse aega. Seal ei olnud üldse aega! Kui kerida aega neli aastat edasi, siis kindlasti tunnen, et kui teeksin praegu sammu kuskile sellisele tasemele, saaksin palju paremini hakkama. Kogu austuse juures Eesti liiga vastu, Paidest sinna minek oli ikka väga-väga suur samm.

Enne Slovakkiasse jõudmist käisid Soome tippklubis HJK. Mida sa sealt enda ellu ja karjääri kaasa haarasid?
Tundsin, et Soomest anti mulle viimane õlekõrs, et end välismaal tõestada. Nautisin seda poolt hooaega nii väga! Mul oli treeneri ja mängijatega hea klapp, sain mõnusalt mänguminuteid. Klubi oli Eestile isegi veidralt lähedal, sest väga lihtsa vaevaga sai käia üheks päevaks Eestis külas.

Senise väliskarjääri jooksul on HJK olnud mu lemmikuid. Mul oli fännidega nii hea klapp! Jah, alguses vaatab soomlane paratamatult eestlasele veidi ülalt alla, aga pärast paari mängu võtsid nad mu nii hästi omaks! Sellist asja pole ma kuskil mujal tundnud. Soomes oli mu senise profikarjääri parim poolaasta.

Praeguses klubis said mõne mänguga kirja kaks väravat ja ühe resultatiivse söödu. Kas Košice fännid ei võtnud siis sind kohe omaks?
Kindlasti võtsid, aga Soome fännikultuur on kuidagi veel avatum. Muidugi on Košice fännid samuti väga ägedad, aga Slovakkias ei olda nii personaalsed. Nad võtavad tiimi natukene rohkem ühtsena ega tõsta üksikuid mängijaid nii palju välja. Kui aga oled eestlasena Soomes ja kuuled tribüünidelt enda nimega laulu, siis on see uhke ja vägev tunne.

Millest sa praegu unistad?
Mu suurim unistus on see, et kui kunagi karjääri lõpetan, siis ei oleks tagasi vaadates ühtegi momenti, kus ma ei teinud piisavalt või jätsin midagi tegemata.

Praegu saad seda öelda?
Täna tunnen, et olen suutnud nii käituda. Kuigi Belgia perioodi võib pidada mänguaja mõttes ebaõnnestumiseks, siis tegin seal kõik endast oleneva, et olla siin, kus praegu olen.

Kus on koer Figole kõige rohkem elada meeldinud?
Ta tuli meie koju Helsingis. Seega on ta praegu teises riigis ja kolmandas kodus. Usun, et talle meeldib Slovakkias rohkem, sest Helsingis oli rohkem linnaelu, aga siin on palju loodust. Mulle tundub küll, et ta on siin rohkem rahul.

Mida te koos pruudi ja Figoga vabal ajal teete?
Košices on väga kena vanalinn ja tõesti palju tegevust. Vahel käime kinos, vahel kohvikutes. Kui on kahe trenniga päevad, siis ei taha vahel jalgpallile mõeldagi, seetõttu käime õhtul jalutamas, istume kuskil.

Košice asub orus, mille ümber on mäed. Siin on tõesti palju parke ja loodust. Igav ei hakka! Juba on tekkinud ka sõbrad ja sõbrannad ning oleme väga hästi sisse sulandunud.

***

Kevor Palumets

Sünniaeg: 21. november 2002 (23-aastane)
Positsioon: poolkaitsja
Noorteklubid: Keila JK, JK Tabasalu ja Bologna (Itaalia)
Klubikarjäär:
2020–2022 Paide Linnameeskond
2022–2025 Zulte Waregem (Belgia)
2024 HJK (Soome, laenuleping)
2025–2026 Podbrezova (Slovakkia)
2026–... Košice (Slovakkia)
Koondisekarjäär: A-koondis (25/1), U21 (14/0), U18 (2/0)