Langematu võitleja Voskoboinikov (10)
"Ma olin nagu kutsikas, kes visati vette. Kui sa jääd ujuma, siis on hästi. Kui lähed alla, siis on elu läbi," vaatab oma ebaõnnest räsitud jalgpallurikarjääri alguspäevadesse 30-aastane Eesti jalgpallikoondise ründaja Vladimir Voskoboinikov.
Tänaseks päevaks viies erinevas välisriigis leiba teeninud pikakasvuline ja sõbralike silmadega väravakütt liitus alanud hooaja eel valitseva Eesti meistri Nõmme Kaljuga. Suuresti põhjusel, et olla lähedal oma viis kuud tagasi kositud kaasale Valeriale.
Ta loodab, et on leidnud koha, kus saab probleemideta mängida. Seni läbielatu kaldub tragöödia valdkonda: võltsitud leping, klubi spordidirektori mõrv, untsu läinud meniskioperatsioon, pidevad treenerivahetused ja loobumismõtted on vaid osa senisest teekonnast kaheksa erineva välisklubi vahel.
"Ebaõnn! Ei ole niimoodi, et ma oleksin inimene, kes otsib pidevalt uut seiklust endale. Lihtsalt toimuvad selliseid asjad, mis ei ole otseselt minuga seotud," lausub Voskoboinikov valjeneval häälel, kaotades järsku sõnad suust. Talle läheb hinge, et üldsus pole meeskonnavahetuste tagamaid mõistnud.
Kui 8-aastane Tallinna poiss FC Puuma trenni läks, ei saanud temast kohe ründajat. Treener Vitali Kobašov pistis praeguse väravaküti hoopistükis postide vahele seisma. "Ma arvan, et kolm-neli trenni tegin väravavahina, aga siis tulid mu vanemad trenni. Vaatasid – kõik poisid jooksevad, teevad midagi, aga mina üksinda seisan väravas.
Pärast trenni tuli isa treeneri juurde ja ütles: "Davai, lõpetame selle asja ära! Järgmisest trennist mängib minu poeg väljakul!" Tulin järgmine kord, mängisin väljakul."
Kümme aastat hiljem oli noormehest saanud aga juba Eesti tasemel arvestatav tegija ja uksele koputasid esimesed kosilased. "Mäletan, et oli aasta 2000. Pärast järjekordset mängu tuli mu juurde tolleaegne FC Levadia spordidirektor Juri Tšurilkin ja ütles, et tahavad mind Levadiasse. Juba nädala pärast mina ja Tihhon Šišov sõlmisime lepingu Levadiaga ja hiljem oli veel kohtumine Aivar Pohlakuga. Aga ei tea, kas õnneks või kahjuks oli kontraht juba Levadiaga tehtud."
Praegune A-koondise treener ja 2003. aastast Levadiat juhendanud Tarmo Rüütli mäletab täpselt, milline Voskoboinikov toona oli. "Mulle meenub selline väga klassikaline seik, kui ma veel Levadias olin ja ta oli mul seal ründaja või äär või mis ta parasjagu oli. Sai diagonaalsöödu paremasse äärde, võttis palli elegantselt maha, siis sättis natukene juukseid ja pani edasi... Sellega me ikka vahel sõbralikult nöökame teda, et tal see lehviv tukk on olnud ju pidevalt ja nüüd ta ikka sätib neid siin paela alla ja sinna-tänna," meenutab Rüütli poolenisti naerdes.
Esimeseks palgaks 1000 krooni saanud Voskoboinikov murdis tõsisemalt pildile 2004. aastal. Talvel Venemaa esiliigaklubi Saraatovi Sokoli juures testimisel käinud, kuid soovimatusest Eestist lahkuda kodumaale jäänud ründaja tegi suvel eurosarjas säravaid esitlusi ning see tõi taas ukse taha kamaluga huvilisi.
Leicester City ja ühe Šveitsi klubi huvi kõrval tegid Levadiale pakkumised Norra sats Bodö/Glimt ja Belgia meeskond FC Brüssel. Viimaste pakutud suurem rahahunnik Levadiale viis 21-aastase väravaküti Lääne-Euroopasse, kus tuli maadlema hakata uskumatute jamadega.
"Kirjutasin alla nelja-aastasele lepingule ja pärast esimest palka, kui sain raha kätte, oli seda mitu korda vähem. Läksin presidendi juurde, küsisin, et mis see see on. Ta ütles, et kõik on okei. Nii peabki olema. Hakkasin siis uurima, et mis asi see on ja lõpuks leidsin oma kontrahti, kus oli mu nimi Vladimir Voskoboinikov ja hoopiski teine allkiri. Nagu edaspidi ka osutub – võltsitud allkiri.
Läksin sellega esialgu Belgia jalgpalliliitu – nad ei aidanud mind. Siis leidsin advokaadi ja nii see asi hakkas minema.
Miks mind juba jaanuris Belgia esiliigasse laenati? Sest mitte just iga päev, aga iga nädal hakkasin ma presidendi juures käima ja uurima, et mis selle lepinguga on. Miks nii väike palk? Miks tingimused ei ole sellised nagu lubati ja miks neid lepingus sees ei ole? Ja selleks, et ma ei segaks – ei annaks end näole – saadeti mind laenule."
Pärast poole aasta pikkust laenuperioodi Eupenis naases pikajuukseline ründaja Brüsselisse, kus jäi terveks üheks hooajaks mänguajata.
"Ühelt poolt on halb kogemus, teiselt poolt on hea kogemus. Mul ei olnud võimalust mängida, sest Belgia klubi ei andnud selleks luba. Ei maksnud ka palka. Olin sunnitud Eestisse naasma ja lihtsalt trenni tegema ja ootama, millega see asi lõpeb. Aasta aega ootasin. Olid isegi sellised mõtted, et jalgpalliga lõpetada. Ma ei ütleks, et need olid tõsised, aga tihti tulid pähe."
Unistus, langus, sild ja mõrv2006. aasta 30. augustil sai UEFA-sse pöördunud Voskoboinikov positiivse kohtulahendi ning naases Levadiasse. Juba jaanuaris tuli reis ette võtta Venemaa kõrgliigaklubi Rostovi juurde, kus Lääne-Euroopa korralikke staadione näinuna siiski avastamisrõõmu tunda sai.
"Esimest korda nägin, mis asi on baas. Palju jutte oli sellest, et Venemaa klubides on oma baasid – pallurid elavad seal, teevad trenni, head väljakud. Seda nägin esimest korda, mismoodi see välja näeb. Kas suu jäi lahti? Ei tahtnud teistele välja näidata, et imestan selle üle, aga sees mõtlesin nii jah."
Rostovis lepinguta jäänud kahe kõrgharidusega (kehakultuuris ja reklaamis – K.E.) õppimishimuline mees liitus aste madalamal palliva Nõukogude Liidu aegse kõva tegija Moskva Torpedoga. "Oli esimene mäng ning kui sisenesin riietusruumi ja nägin Torpedo särki oma nimega, olid sees nii suured emotsioonid. Tol ajal võinuksin öelda, et mu unistus on täidetud! Sattusin sinna, kuhu tahtsin. Isegi rohkem! Torpedo jääb igaveseks mu lemmikklubiks,“ sõnab halli triiksärgi ja mustade pükstega Vosko ilusa alguse kohta.
Ent koondise eest saadud põlvevigastus, treenerivahetus ja alanud rahalised raskused muutsid taas seisu keeruliseks. Torpedo langes Venemaa tugevuselt kolmandasse liigasse, kus välismaalased pallida ei tohi ja eestlane pidi hoolimata kehtivast lepingust klubiotsingutele asuma. "See oli Torpedo langus."
Kuigi huvi oli teisest Bundesligast ja Rootsi kõrgliigaklubi Hammarby eest lõi mees testimisel ka värava, ei toimunud üleminek kõige kiiremini. "Nii agendid kui ka tollane Torpedo juhtkond tahtsid mu eest raha saada, kuna oli kehtiv leping.
Lõpuks üleminekuaknad sulgusid. Kõik said aru, et mu eest enam raha ei saa ja üks tuttav helistas Rootsist, et kas tahan lühikeseks ajaks sinna minna. Muidugi tahtsin. Läksin Syrianskasse."
Rootsi esiliigasse ei olnud Voskoboinikovil aga plaanis pikaks ajaks jääda. Silmapiiril olid suuremad kalad. "Rootsi periood oli selline sild, et lihtsalt end vormis hoida ja mängida. Mängisin viis kuud ja tuli pakkumine Venemaalt Vladivostokist. Ma ei mõelnud kaua. Täna helistati, järgmine päev olin lennuki peal."
Pärast poolt aastat Lutš-Energias oli ründajal klubiga kokku lepitud uus kahe aasta pikkune leping. "Detsembris läksin kontrahti alla kirjutama, aga kahjuks tuli ebameeldiv asi vahele. Spordidirektor lasti Moskvas maha. Ta sai surma ja seepärast kõik muutus. Mängijad, kes pidid jääma, saadeti minema."
Järgnevaks pooleks aastaks leidis Voskoboinikov end Aserbaidžaanist Bakuu Neftšist kahe teise eestlase Dmitri Kruglovi ja Taavi Rähni kõrvalt. "Aserbaidžaanis on hoopis teine kultuur. Kui midagi ei rahulda, siis juhtkond võib rahulikult, kuidas öelda, saapaga vastu tagumikku anda. Samas ei otsusta siiski nemad midagi," kõneleb väravakütt keerulisest olukorrast. Saadud põlvevigastus ja juhtkonnavahetus tõi mängija Eestisse operatsioonilauale.
Kuna opp ebaõnnestus, tuli minna Saksamaale kordusoperatsioonile. Taastudes korjas mängumehe üles Moskva lähedal baseeruv FK Himki. "Moskvas elada praktiliselt ei saa. Suured ummikud ja palju-palju rahvast. Elu liigub ööpäevaringselt. Liiga kiiresti väsid ära selles tempos, kui ei ole sellega harjunud. Üldse ei saa võrrelda Eesti tempoga. Seal on väga palju võimalusi. Eriti nendel inimestel, kellel on taskud pappi täis. Võivad võimaldada endale kõike. Absoluutselt kõike! Selline on Moskva elu."
Himkis läks aga sarnaselt Vladivostokile. Kui tavaelus naudib jalgpallur kiirusi oma mootorrattal Kawasaki Ninja, siis karjäärisisesed kiired muutused talle ei meeldi. "Kõik pidime uutele lepingutele alla kirjutama. Ma ootasin juba. Tulin puhkusele siia Eestisse kaheks nädalaks ja kui tagasi Himkisse läksin, siis uuesti ebameeldiv uudis: juhtkond on vahetunud. Tulid uued näod ja terve meeskond vahetati välja. No nii ei saa!" jääb mehe hääles kõlama kurbus.
Uus klubi tuli aga kiirelt. Vähem kui kuu aja möödudes leidis ta end juba oma karjääri viiendast välisriigist. Sedapuhku Gruusiast ja Tbilisi Dünamost. Tbilisis ootasid teda ees sõbrad Torpedo päevilt, kes talle öömaja pakkusid ning kohalikke kaupluseid ja restorane tutvustasid. Voskoboinikovile meeldib tihti sõpradega väljas käia. Enamjaolt ei olegi oluline, mida tehakse – tähtis on, et saaks koos aega veeta.
Kulus aga taas pool aastat, kui hakkas juhtuma. "Ma ei saanud aru, miks ma ei mängi. Läksin treeneri juurde, küsisin, et mis toimub. Vastus oli lihtne: "Ma ei otsusta midagi." Pärast seda oli kahe päeva pärast kohtumine presidendiga, kes ütles: "Sa lähed duublisse. Sa lihtsalt lähed duublisse." Ma ütlesin: "Ma ei lähe. Ma ei lähe! Okei. Ma teen ära paar trenni, aga ma ei jää duublisse!"
Ma ei ole pisike poiss, keda võib lihtsalt niisama visata sups sinna, sups tagasi. Leppisime kokku, et nad maksavad võlad ära ja ma lähen ära klubist. Muidugi oleksin võinud rohkem väravaid lüüa, kui mänginuksin rohkem. Aga kui sind saadetakse platsile vahetusest 88. või 89. minutil, siis on väga raske midagi teha. Siiamaani jääb arusaamatuks," jääb mees küsivate silmadega otsa vaatama, justkui mina teaksin tagamaid.
"Võin öelda, et vaikselt harjud sellega ära. No tegelikult ei saa öelda, et harjud ära. Lihtsalt ebameeldiv tunne, et järjekordne takistus. Mõtled, et mis see on? Miks jälle nii juhtus? Aga pole muud midagi teha, kui üle astuda sellest takistusest ja mõelda, et tuleb uus periood, uus väljakutse."
Sõbralik kaitsjate peavaluEndise koondise keskkaitsja Marek Lemsalu soovitusel sõitis Voskoboinikov testimisele Norrasse Brynesse. "Kui Marek Lemsalu helistas mulle ja ütles, et huvi on Norra klubi poolt, siis ma mõtlesin, et see on jalgpalliklubilt. Tegelikult jõudsin kohale ning osutus, et see on ragbimeeskond...
See on muidugi nali, aga tegelikult jah. Lihtsalt oma stiil, millega ma ei ole harjunud. Pikk sööt, võitlus, teine pall ja läheb nii, nagu läheb. [Raio] Piirojale sobib see stiil hästi! Ta on selline võimas, armastab võidelda. Ma ei saanud aga naudingut sellest jalgpallist.
Armastan mängida vastaste kaitseliiniga samal joonel. Ma ei eelista minna liiga palju alla ja küsida palli. Ma eelistan mängida kaitseliinis, küsida palli selja taha. Ühesõnaga hoida neid kogu aeg pinges. See kergendab ka oma meeskonna mängu!
Olen isegi mänginud keskkaitses. Lutšis ja Himkis ka kolm mängu. Kui ründaja liigub oma poole peale, siis see kergendab kaitsjate elu. Seepärast ongi ülesanne selline – okei, ma ei löö nii palju väravaid, aga ülesanne ongi hoopis teine – hoida liini pinges, anda vabadus teistele mängijatele ja muidugi kui on võimalus, siis ka värav lüüa."
Samasuguse pallurina kirjeldavad Voskot tänavusest märtsist mehe peatreeneriks olev Igor Prins ja ründepartner Tarmo Neemelo. "Eks ta selline liikuv tüüp on, kes on suure töövõimega ja ebameeldiv kaitsjatele. Võitleb ja liigub suht kiiresti igasuguste lahtiste pallide peale," lausub Prins väravaküti kohta, kellest Neemeloga kõva tandemit loodab.
"Ta on sõbralik mängija ja proovib noori juhendada ja aidata. Selline meeskonnamängija," iseloomustab Neemelo.
2007. aasta juunis Horvaatia vastu debüteerinud ja praeguseks 33 mängu ja neli väravat sinisärgis kirja saanud Voskoboinikov ei ole seoses Eestisse naasmisega koondiselootusi maha matnud. Ka ei ole teda kandidaatide hulgast välja arvanud Tarmo Rüütli.
"Nagu mängijatega on, et mingil hetkel oled noor ja andekas, siis oled lihtsalt andekas ja siis mängid juba nii-öelda vana rasva pealt. Ma arvan, et ta ongi jõudnud juba sinnamaale, kus pannakse kogemuse pealt.
Meie valiku juures ei maksa kellelegi enneaegu kriipsu peale tõmmata. Koondisel on erineva tasemega mänge ja erineva tasemega väljakutseid," ütleb Rüütli.
Ründaja enda jaoks on koondises mängimine ülimalt tähtis. "Tuleb kogu aeg peas hoida seda, et klubis sa mängid klubi eest, koondises mängid kogu riigi eest! Sul ei ole varianti kedagi alt vedada. Muidugi sul ei pruugi olla nii hea tase, aga pead kogu aeg endast kõik andma, et ei oleks pärast häbi Eesti ees.
Mis tunne on koondise eest värav lüüa? Järgmine päev või mõne aja pärast tuleb keegi tänaval sinu juurde: "Voskoboinikov, sina lõid ju värava! Me vaatasime, jälgisime. Tubli!" Vot seda tunnet ei saa võrrelda ükskõik mis muu tundega."
Samas tunnistab vabal ajal kalastada armastav Vosko, et realiseerimata jäänud olukorrad on nagu viimasel hetkel käest läinud kalad. Need ei kao peast. "Siiani on meeles Hispaania mäng kodus, kui kaotasime 0:3 ja 15. minutil oli mul üks-üks olukord, kus lõin [Iker] Casillasest mööda, pall puudutas posti, aga ikka läks mööda. Ja teisel poolajal oli ka võimalus. Siiamaani on need momendid mul peas. Ma ei saa öelda, et piinavad, aga lihtsalt jäid meelde... Pärast seda ma viskasin oma putsad prügikasti!"
Vladimir Voskoboinikov
Sünniaeg: 02.02.1983 (Tallinn)
Klubi: Nõmme Kalju
Positsioon: ründaja
Number: 23
Pikkus: 189 cm
2013–... Nõmme JK Kalju
2012 FC Dinamo Tbilisi 13/1 (GEO)
2011–2012 FC Khimki 40 /4 (RUS1)
2010–2011 Tallinna FC Levadia 0/0
2010 Neftši Bakuu 9/1 (AZE)
2009 Lutš-Energia 8/0 (RUS1)
2009 Syrianska 17/2 (SWE1)
2007–2008 Moskva Torpedo 50 /12 (RUS1)
2006 Tallinna FC Levadia 8/4
2005 Eupen 8/1 (BEL1)
2004–2006 FC Brüssel 8/0 (BEL)
2001–2004 Tallinna FC Levadia 80/25
1991–2000 FC Puuma
Eesti koondis: 33/4
Eesti noortekoondised: U-19 3/0, U-21 11/0
Kvaliteet.
