Eesti koondise poolkaitsja Patrik Kristal raputas pärast FIFA Series turniiri finaalis Rwandalt saadud 0:2 kaotust endale tuhka pähe, öeldes, et oleks saanud teise värava olukorras paremini tegutseda.

"Ütlen viisakalt - halb tunne on! Kindlasti saan siit kaasa võtta palju mänguaega ja uued mehed said ka mänguaega, aga rõve tunne on. Lasime tobedad väravad, aga kui meil ei tule selliseid tobedaid väravaid, siis ma ei saa kutsuda neid tobedateks väravateks," lausus Kristal pärast kohtumist.

Rwanda 1:0 värav sündis 30. minutil, kui Kristalit väljakul ei olnud. 18-aastane poolkaitsja sekkus teiseks poolajaks ja magas 51. minutil nurgalöögi olukorras maha Leroy-Jacques Mickelsi, kes tegi lõppseisuks 2:0. "Teine värav läheb minu kapsaaeda - oleks saanud paremini teha," sõnas Kristal ausalt.

Ta lisas, et Eesti ründemäng viimasel kolmandikul jättis soovida. "Üritasime kogu aeg mängu tagasi tulla, aga viimasel kolmandikul jääb alati midagi puudu. Meil ei olnud väga lööke raami ... tegelikult üldse polnud lööke. Midagi jääb puudu. Meil on vaja julgust või enesekindlust, et lähen ja võtan ette, teen ära!"

Viimastel aastatel on just Kristal paistnud silma sellise mängijana, kes võtab ette ja teeb ära. Seekord ei õnnestunud. "Mul ei ole vahet, kes on vastas. Ma tean, mida teha. Kui kaotan üleval seitse korda palli, siis kaheksas kord lähen läbi ja löön värava. Ma tõesti üritasin seal midagi tekitada, aga ka mina ei suutnud," märkis ta. "Meil jääb viimasel kolmandikul midagi puudu. Esimesest ja teisest saame väga hästi seinasöötudega läbi, aga see viimane kolmandik ... ma ei oskagi öelda. On vaja viimane sööt, tsenderdus või löök ära teha ja siis tuleb värav."

Kristali sõnul keskmäestikutingimused tema esitust eriti ei mõjutanud. "Ma ütlesin ka pärast esimest mängu, et mul ei olnud sellist tunnet, et jalad oleks väsinud. Üllatavalt okei oli olla. Kui teed ühe täissprindi tagasi, siis on natuke raske, aga taastud ära. Osad spaaged, mis vastased tegid, nendes olukordades tuleb targemini mängida - lükata pall kõrvale korraks, las ta lendab läbi ja teeb vea. Ma ei oska öelda, mis viimasel kolmandikul puudu jäi."

Lisaks märkis Kristal, et kuigi samal päeval mängiti samal staadionil ka kolmanda koha kohtumine Keenia ja Grenada vahel, siis väljaku seisukorral polnud eriti midagi viga. "Vahepeal põrkab ja enda arust võtad hea puute, aga pall on kuskil mujal. Muidu oli väga okei ja väljaku taha ei saa pugeda."

Finaal toimus Kigalis Amahoro staadionil täismaja ehk 45 000 pealtvaataja ees. Kristal polnud varem sellise publiku ees mänginud. "Mul oli Saksamaal 25 000 pealtvaatajat," lausus ta. "Vahepeal tuli täiesti suvalisest olukorrast mingi karje ja see oli päris äge. Kindlasti lasti mingeid vilesid natuke ka kõlaritest, sain sellest aru. Aga mängu sees seda ei tunne. Mängu ajal läheb müra ära ja keskendud oma asjale," kirjeldas ta atmosfääri Rwandas.

Kristal lisas lõpetuseks, et ootab juba järgmist koondiseakent, kui Eesti asub juuni alguses jahtima Balti turniiri võitu. "Mul läheb koduklubis praegu hästi, nii et töötan samamoodi edasi ja vaatan, mis suvi toob. Loodetavasti saame Balti karika koju tuua. Mina sain siit hea kogemuse - palju mänguminuteid ja loodetavasti jäin kellelegi silma. Tiimina saame ka siit kaasa võtta hea kogemuse - saime aru, mis tase on teisel pinnal ja kuidas tuleb mängida."