Kreekas jalgpallipisiku saanud, Eestis mängima hakanud ning tänaseks RB Leipzigi jõudnud Tania Komarovski on esimest korda naiste A-koondises. Ta mõjub küll malbelt, ent on tegelikult suur Sergio Ramose mängu austaja.

Oktoobri esimesel päeval 18. sünnipäeva tähistanud Tania Komarovski on üks kuuest uuest nimest naiste A-koondise seekordses valikus. Tõsi, ees ootavad mitteametlikud sõprusmängud ehk potentsiaalseks debütandiks kedagi otseselt ristida ei saa, aga hea märk siin võib tähendada kutset veel sellesse aastasse mahtuvale Balti turniirile. Kõigest muidugi sammhaaval.

Komarovski pole sinises särgis üldsegi mitte esimest korda, sest ta on Eestit esindanud ka U17 ja U19 tasandil. Sealjuures tuli esimene samm temalt endalt: vanemate abiga kirjutas ta Eesti Jalgpalli Liitu, kes ta on ja kust ta on, ning lisas parema ülevaate huvides sekka ka mõned videoklipid. Alaliidule nähtu meeldis ning sellest päevast peale oli ta kindel noortekoondislane.

"Tunnen, et sulandumine ja kõik muu sujus üsna hästi. Ma ei olnud kindel, kuidas siinne tase on, aga kuna Saksamaal on mäng väga nõudlik, siis on see mind korralikult arendanud. Olen saanud näidata, milline mängija ma olen," vaatab Komarovski intervjuus Soccernet.ee-le oma viimastele koondiseaastatele tagasi.

Sedapuhku tuleb noorel keskkaitsjal kogu see sisseelamine võtta ette A-koondises. Nädalaid tagasi paluti talt uusi klippe mängudest, tehti pisut tutvust, ja siis potsatas kutse postkasti. See pole otseselt ärevust kaasa toonud, pigem mõnusat surinat, et mida kõike võiks talendikas keskkaitsja Aleksandra Ševoldajeva käe all korda saata.

"Ma olen väga elevil – see on mu esimene kord siin olla ja teine koondisekutse pärast pikka vigastuspausi. Loodan, et kõik läheb hästi ja jätan endast hea mulje," jagab ta, naeratus näol. "Tahan teha häid trenne, näidata, kuidas mulle meeldib mängida ja usaldada seda. Tahan ka teisi tundma õppida ja siinset mängu – usun, et trennid ja aeg näitavad, kuidas ma siia sobitun."

Pikisilmi ootas ta ka üle mitmete kuude Eestisse naasmist – sugulasi tal siin pole ehk koondis toobki ainsana tagasi. "Armastan Eestit ja muidugi jalgpalli mängimist ka," on ta selle seose üle õnnelik. "Alati, kui kuulen lennujaama väravas juba eesti keelt, tunnen end koduselt. Mulle meeldib selle kõla," õhkab ta, sest kodus räägitakse peamiselt inglise (või vene) keeles.

Lasnamäelt Leipzigi

Komarovski on sündinud Kreekas, kus ta mõned aastad eestlannast ema ja venelasest isa käe all kasvas. Algklasside päevil kolisid nad veidikeseks Eestimaale, kus väike tüdruk oma esimesi jalgpallisamme astus. Tallinnas treenis ta Lasnamäe FC Ajaxi ridades, Tartus aga JK Tammekas. Pisiku oli ta külge saanud aastaid varem.

"See kõik hakkas pihta Kreekas, kus käisin kogu aeg basseinis ujumas. Suvel oli seal aga väga kuiv ja basseinid olid kinni. Sõber mängis samal ajal jalgpalli ja mõtlesin, et miks mitte ka ise proovida. Mulle meeldis jalgpall väga ja kui Eestisse kolisime, mõtlesin selle tõsisemalt ette võtta," meenutab Komarovski.

Saksamaal ootasid teda ees Berliin ja selle klubi Hertha, kus Komarovski pallis tänavu suveni. Klubi esindusnaiskond oli värskelt teeninud koha esiliigas, kus eestlanna end mängimas veel ei näinud, samal ajal oli duubel nõrgavõitu tasemel. Kuna tal oli varasemast kontakt RB Leipzigiga, leiti teineteist taas üles, seekord edukalt.

"Üldiselt on läinud hästi. Kõik on super toredad, tüdrukud võtsid mind hästi vastu ja tunnen end enesekindlalt. Ma ei saanud alguses nii palju mänguaega kui nüüd, aga eks see oli ka vigastusega seotud – nad tahtsid, et saaksin rahulikult sisse elada ja harjuda," selgitab Komarovski.

Augusti lõpus alanud hooajal on Komarovski teeninud kuue mänguga üle 300 minuti. Eelmisel hooajal jõudis ta pärast taastumist lüüa kaasa kahes Hertha duubli mängus. Ka täna on ta duubli rivistuses, aga on saanud võimaluse teha mõnel korral kaasa Bundesligas palliva Leipzigi treeninguid. Alles 11. hooaega pidav Leipzig on kõrgliigas olnud tabeli teise poole sats.

"See tasemevahe on silmnähtav. See on pöörane, aga see on põnev!" kinnitab ta ja jätkab, et end sel tasemel stabiilselt veel ei näe. "Kõige olulisem on pidevalt mängupraktikat saada, teha samme edasi ja saada paremaks just väikestes detailides. Ma usun, et sinna jõudmine on võimalik, aga see võtab kindlasti aega."

Karm väljakutse juba noorena

Komarovski hoole andis eelmisel kevadel ränga hoobi karm põlvevigastus. U17 vanuseklassi viimases mängus kattis ta parasjagu palli, vastane seljas, kui selga tõuge tuli ja ta keha üle kontrolli kaotas – põlve ülesirutusel rebenes ristatiside. Nii ootasid ees operatsioon ja ligi aastane mängupaus.

"Mõtlesin kohe, et pean seda aega targalt kasutama. Läksin igasse trenni, tegin kõik oma harjutused ära, kõik-kõik. Kui ma täna sellele tagasi vaatan, siis aeg läks tegelikult väga ruttu. Selles hetkes tundus see muidugi igavikuna," meenutab Komarovski, kelle taastumine läks suurte tagasilöökideta. Siit-sealt vahepeal kiskus, aga see oli paratamatu.

Kui enne koondisepausi tegi ta kaks järjestikust täismängu ja ka Eestisse lendas ta piiranguteta – tõsi, põlvele on parem tegutseda kunstmuru asemel pärismurul –, siis peas on seis olnud keerulisem. Esimesed kontaktiga treeningud panid vaimu ikka parajalt proovile. Ligi kuu eest hakkas enesekindlus kasvama pigem mühinal, ent täna töötab ta veel selle nimel, et jõuda vigastuse eel olnud tundeni.

"Ma arvan, et igaühel on oma teekond. Igaüks peab oma koha leidma. Olen väga palju tuge saanud vanematelt ja treeneritelt. Kahjuks võttis see vigastus minu karjäärist suure tüki, aga tunnen, et liigun õiges suunas," usub Komarovski. Sealjuures vanematelt saigi ta koondiselaagriks ainuõige killu kaasa: anna endast parim ja naudi!

Sergio Ramos!?

Saksamaal kõva jalgpallikooli saanud Komarovski toob koondisesse esiteks juurde parajalt pikkust ja jõulisust. U19 koondises löödud värav sündis justnimelt nurgalöögist peaga rammides. Ise tunneb ta end kindlalt palliga erisuguseid variante leides - kas läbi diagonaalide või hoopis just väikeste söötudega, et kõik on kaasatud. Zocken (ehk saksa keeles tikitaka), põimib ta viimase ilmestamiseks sisse.

Keskkaitses tal meeliskohta pole ning on Leipzigis mänginud nii parem- kui vasakpoolse lülina. Ka koondises, kui minnakse kolmega peale, poleks tal paiknemises vahet. Nagu ikka – lihtsalt mängida tahaks!

End kellegagi Komarovski pigem kõrvutada ei oska, ent kuna ta lemmikklubiks on Real Madrid, siis kõlab otseloomulikult Sergio Ramose nimi. "Me pole küll stiililt sarnased, ma päris nii jõuline ei ole ja kaarte ei korja, aga mulle meeldib slide tackle'ida. Ühe punase kaardi olen saanud ... aga see oli lihtsalt üks väga õnnetu olukord," liigub ta parem pika sammuga edasi. Naismängijatest meeldib Komarovskile Austraalia koondise ja endine Chelsea ründaja Sam Kerr.

Noor eestlanna loodab, et ehk ühel päeval on ta ka kuskil Euroopa tipus. "Tahan lihtsalt näha, kui kaugele ma suudan minna. Unistan, et saaksin mängida kusiganes kõrgliigas – Prantsusmaal, Inglismaal või Hispaanias, Saksamaal muidugi ka. Kusiganes tipus," ütleb Tania Komarovski lootusrikkalt välja.

Eesti A-koondist võib ta esimest korda esindada tänaõhtuses mitteametlikus maavõistluses Tšehhi U23 koondise vastu või teisipäeval Soome U23 vastu. Aasta lõppu mahub veel ka Balti turniir.