Tartu Welco särgis väravaid kõmmutav Kenlou Laasner on tänavu Esiliigas pidurdamatus hoos, ent veel aasta tagasi oli tema karjäär hoopis teises seisus. Soccernet.ee-le antud suures intervjuus räägib ta valusast lõpust Tallinna Kalevis, Tartus leitud uuest hingamisest ja treenerist, kelle eest jookseks kasvõi läbi tellisseina.

Laasner veetis Tallinna Kalevis ligi 15 aastat, lõi duubelmeeskonna eest üle saja värava ja unistas esindusmeeskonnas läbilöömisest. Ometi jäi tema arvele Premium liigas vaid 13 kohtumist. Mängija enda sõnul ei saanud ta kunagi päriselt teada, miks talle rohkem võimalusi ei antud.

Tänavuse hooaja eel otsustas Laasner viimaks Kaleviga hüvasti jätta. Uues koduklubis Welcos on ta leidnud nii usalduse kui ka keskkonna, millest oli pikalt puudust tundnud. Lisaks suurepärasele väravahoole on tartlased jõudnud Premium liiga lävele ning Laasner ei varja, et suuresti on tartlaste edu taga peatreener Alo Bärengrub.

Soccernet.ee vestles 26-aastase mängumehega päev pärast Welco 4:0 võitu Elva üle ehk 10. oktoobril. Rääkisime tema väravavaistust, Kalevi riietusruumis kogetud valusast hetkest, Bärengrubiga sõlmitud väikesest paktist ning sellest, kuidas ta sattus lapsena Inglismaa kõrgliigaklubi Bolton Wanderersi juurde testimisele. 

Ma kujutan ette, et pärast eilset 4:0 võitu Elva üle on päris hea maha istuda ja rääkida, eks?
No kindlasti parem kui pärast 0:4 kaotust oleks, on ju! Hea pingelangus oli eile kõigile, ma arvan. Oleme nüüd päris lähedal oma eesmärgile ja selles mõttes oli kindlasti väga-väga kihvt mäng.

Matemaatiliselt pole veel midagi kindel, aga kas tundsite tiimi sees, et selle võiduga kindlustasite sisuliselt ära tulevaks hooajaks Premium liiga koha?
Ma olen pigem alati see inimene, kes ei taha ette rutata, aga eile oli küll tunne, et okei, vist üks punkt on veel vaja. Eks me kindlasti mängime hooaja lõpuni ja tahame oma parimat mängu näidata ja mitte teiste peale loota.

Räägime enne seda, kui Viimsi täna mängib. Kui Viimsi kaotab või viigistab, olete teie meistrid. Kas tekivad kahetised tunded ka, et just Kalev on see, kes peab Viimsi vastu hea tulemuse tegema?
Meil ongi täna meeskonnaga selle mängu ühisvaatamine. Mina isiklikult tahaksin pigem võita nii, et me ise võidame ja siis on kindel. Aga matemaatiliselt on võimalik stsenaarium, kus Viimsi viigi korral oleme ka meistrid.

Ja eriti huvitav on see, et teie tiitli võib kindlustada just Kalev, sinu ja Alo Bärengrubi endine koduklubi. Olete Aloga sellest rääkinud?
Just rääkisime! See on nagu täisringi moment elus. Suhteliselt lahe stsenaarium. Ma olen nagunii kõiki Kalevi mänge vaadanud ja loomulikult loodan, et nad saavad hea tulemuse. Neil on praegu ka tähtsad mängud käsil.

Kuidas sa Kalevi tegemisi praegu jälgid? Pärast lahkumist mingit vimma ei ole?
Ei, mitte kunagi. Vaatan pigem sõprade pärast. Mul on seal meeskonnakaaslased, kellega olen üle saja mängu koos mänginud. Nad jäävad mulle alati südamesse. Samuti mitmed treenerid ja Ragnar Klavan on inimesed, keda ma hindan väga kõrgelt. 

Aga lähme päris algusesse tagasi. Mis klubis sa oma jalgpallurikarjääri alustasid?
Alustasin tegelikult Operi Jalgpallikoolis. Olin siis kuueaastane, vist viimast aastat lasteaias. Mängisin seal kümne- või üheteistaastaseks saamiseni ja siis läksin Kalevisse, kui Operi Jalgpallikool laiali läks. Mul oli seal näiteks Marko Pärnpuu treener. Alustasin Kevin Mätasega samas grupis, Henri Perk oli seal ja Lisette Tammik alustas ka meiega koos.

Tegelikult oli väga lahe grupp ja väga head treenerid. Ma ei mäleta täpselt, miks see lõpuks laiali läks. Aga näiteks 2011. aastal käisime Operi Jalgpallikooli kaudu Inglismaal Bolton Wanderersis testimisel. Mina, Kevin Mätas ja kaks teist kutti. See oli lapsena päris vinge kogemus.

Kuidas selline võimalus tekkis?
Ma arvan, et kuidagi Andrese kaudu. Oper vist elas tol ajal Inglismaal ja mingid skaudid tulid meid vaatama. Siis valiti paar-kolm mängijat välja ja läksime sinna testima. Bolton oli tol ajal Premier League'i sats. Käisime isegi Evertoni ja Boltoni mängu vaatamas. Kindlasti üks ägedamaid kogemusi, mida elus meenutada.

Olid väga noor, aga kas ka toona mõjus see käik väikese reaalsuskontrollina?
No ma olin üheteistaastane, ikka täielik põnn! Pigem oli see lihtsalt lahe kogemus. Treenisime hästi suure hulga mängijatega ja minu meelest sai kogu sellest pundist ainult üks mängija mingi lepingu või võimaluse. Osad olid meist päris mitu aastat vanemad ka, kui ma ei eksi. Mängisime seal ka ühe treeningmängu, mis lõppes 1:0 seisuga. Kevin Mätas lõi värava ja mina andsin väravasöödu. Ma arvan, et suures pildis see polnudki tingimata ainult skautimise eesmärgil, vaid pigem võimalus saada selline vahva kogemus.

Vahepeal käisid sa U17 vanuseklassis ka Araratis. Mis lugu selle taga on?
Ma ütlen ausalt, ma isegi väga ei mäleta! Tol ajal oli Kalevis keeruline periood. Kui ma ei eksi, siis oli see aeg, kui Raimo Nõu ja Ragnar Klavani vahel toimus presidendivahetus. Minu vanusegrupis käis trennis kolm-neli mängijat. Meil lihtsalt ei olnud mängijaid ja funktsioneerivat gruppi. Siis mina ja paar tiimikaaslast läksime Ararati, et saaksime U17 liigas mängida. Tagantjärele mõeldes väga kummaline.

Olid seal venekeelses keskkonnas. Kuidas see kogemus oli?
Ma nendega trenni ei teinudki, käisime ainult mängimas. Riietusruumis istusin pigem omaette. See oli väga kummaline kogemus ja ma isegi ei mäleta seda aega kuigi hästi. Võib-olla üks hooaeg, mõned üksikud mängud. Sisuliselt lihtsalt mängupraktika saamiseks. Treenisin ikka igapäevaselt Kalevis. 

Ja pärast seda naasid Kalevisse, kus oled veetnud sisuliselt terve oma karjääri. 
Jah, umbes 15 aastat kokku. Noortes oli tegelikult keeruline aeg. Vahepeal oli gruppides väga vähe mängijaid ja mul jäi sisuliselt U16–U17 vanus vahele. Käisime vahel üheksakesi noorteliiga mängudel ja isegi väravavahti polnud. See oli päris kurb. Siis hakkasin Kalevi kolmandas meeskonnas mängima, sealt läksin duublisse, kus tegin mitusada mängu, ja lõpuks jõudsin ka esindusse. Aga oleksin tahtnud seal ikka palju suuremat rolli mängida.

Kalev on ju tuntud selle poolest, et sealt on tulnud häid mängijaid. Martin Vetkal, Maksim Paskotši, Rocco Robert Shein, Ramol Sillamaa ja teised. Mida seal nii hästi tehti? 
Vetkali ja Ramoliga olen kokku puutunud, Paskotši ja Sheiniga ka vist mingil hetkel. Need olid peamiselt 2003. ja 2004. aastal sündinud poisid. Neil oli treeneriks Atko Väikmeri ja ma arvan, et tema kasvatas need kutid sisuliselt üles. See grupp püsis väga kaua koos ja oli lihtsalt väga hea aastakäik. Kalevis olid tol ajal väga head treenerid. Atko Väikmeri ja Daniel Meijel kindlasti. Võib-olla unustan kellegi ära, aga nemad on minu meelest ühed teerajajad.

Aga milline sa ise noorteklassides mängijana olid? Kas lõid juba siis palju väravaid või on see praegune resultatiivsus pigem hiline õitsemine?
Ma arvan, et pigem hiline õitsemine. Noorteliigades olin rohkem alumine poolkaitsja. Olen tegelikult peaaegu igal positsioonil mänginud. Meil oli tol ajal U17 vanuses selline kokkuklopsitud meeskond ja ma ei olnud väga silmapaistev mängija, pigem keskpärane. Aga minu tahe ja järjepidevus on mind viinud sinna, kus ma praegu olen.

Kõrvalt vaadates tundud sa hästi vaoshoitud ja rahulik inimene. Aga siis lähed väljakule, lööd 32 mänguga 30 väravat ja lööd täiesti uskumatuid väravaid.
Ma olengi väga vaoshoitud. Enne mängu istun tavaliselt omaette, kõrvaklapid peas. See on minu keskendumise viis. Mõni võib arvata, et mul on halb tuju või ma tujutsen, aga tegelikult keskendun lihtsalt mängule. Väljakul tuleb see sama järjepidevus välja. Olen terve elu ühte asja teinud ja proovinud selles paremaks saada. See ütlus on ju, et parem harjutada ühte asja tuhat korda kui tuhandet asja ühe korra. Ma olen üritanud just nii teha. Ja mul on eelkõige vaja enda ümber mängijaid, kes mind mõistavad. Siis tulevad need asjad välja.

Welcos tundub see klapp praegu päris hästi toimivat.
Kindlasti. Uku ja Ekke Malki on ühed parimad kutid, kellega olen koos mänginud. Welco peaks nad kümneks aastaks endaga siduma, täiesti tõsiselt! Nad on tõelised mängumehed. Elva vastu oli nendega koos mängimine reaalne nauding. Mul tekib mõne mängijaga eriline klapp ja Uku ning Eke on just sellised. Nad tajuvad mind ja mina saan nende liikumistest aru. Kalevis olid nendeks näiteks Raiko Ilves, Ramol Sillamaa ja Ramon Smirnov, kellega oli telepaatiline arusaam ja kokkumäng. 

Aga Kalevi juurde tagasi tulles. Oled varem rääkinud, et ei saanud Premium liigas piisavalt võimalusi ja seal olid mingid mänguvälised põhjused. Mis seal tegelikult juhtus?
Minu unistus oli mängida Kalevi esindusmeeskonnas. Ma ei tahtnud selle eest mitte ühtegi senti raha, tahtsin lihtsalt Premium liigas Kalevi eest mängida. 2025. ja 2024. aastal olid mul väga head hooajad. 2024. aastal lõin Esiliigas 28 väravat ja andsin 15 väravasöötu. Aasta varem, kui Esiliiga B-st tõusime, lõin vist 33 väravat. Väravasööte seal ei loetud. Need numbrid olid sellised, et ma mõtlesin ise ka: okei, mida ma siis veel tegema pean? 2025. aasta hooaja ettevalmistust alustasin esindusega. Treenerid olid Teemu Tainio ja Alo Bärengrub.

Justkui olin meeskonnas, aga sain aru, et minu peale väga ei loodeta. Mängijana saad sellest aru. Näiteks enne mängupäeva pannakse sind pidevalt treeningul nende hulka, kes mängivad põhikoosseisu vastu. Kui oled kogu aeg seal, tekib küsimus, et mis värk on. Mul poleks olnud probleemi, kui keegi oleks mulle otse öelnud, mida ma pean tegema, et mängida. Aga mulle ei öeldud seda kunagi.

Sa olid siis umbes 24-aastane. Mitte enam kõige noorem, aga siiski suhteliselt noor mängija, kes lööb Esiliigas 28 väravat ja annab 15 väravasöötu. Mida selline mängija siis veel tegema peab?
See oligi minu jaoks täielik müstika. 2025. aasta alguses olin esimestes mängudes natuke vahetusmängija rollis. Pärast teist või kolmandat vooru ütlesin, et tahan lihtsalt mängida. Võin aidata duublit, treenida esindusega ja mängida duublis. Mul ei olnud sellega probleemi. Siis tuli Harju vastu võõrsilmäng, mille kaotasime 0:2. Ma ei mäleta, kas see oli kolmas või neljas voor. Sain seal vist kümme minutit mängida.

Pärast seda mängu visati mind riietusruumis täiesti null koha pealt bussi alla. Ma ei ütle, kes seda tegi, aga see oli võib-olla üks raskemaid hetki minu jaoks üldse. Sain kriitikat asjade eest, mida ma polnud teinud.

Kas väravad löödi siis, kui sa väljakule tulid?
Ei, seis oli juba 0:2, kui mängu läksin. Aga see polnudki mänguline kriitika. Pigem räägiti, et mina olen meeskonnas mingi negatiivne figuur ja olen justkui mingeid asju valesti teinud. Mul jäi tunne, et mind tahetakse sealt meeskonnast välja saada.

Pärast seda otsustasin ise, et lähen esindusest ära ja mängin duublis. Ma võin klubi aidata, aga pärast sellist kogemust ei tahtnud enam esinduses olla. Alo oli ainus, kes minu eest seisis ja mind ka kontoris kaitses. Tema oli tol ajal veel abitreener. Kui sain aru, et on inimesi, kes mind sinna ei taha, otsustasin duublisse minna.

Kas sa küsisid nende inimeste käest ka otse, milles probleem on?
Ma küsisin põhimõtteliselt igal aastal, mida pean tegema, et mängida. Aga vastused olid alati minu jaoks ümmargused. Minu tulemused ja resultatiivsus olid suurepärased. Ma eeldan, et paljud Kalevi inimesed tahtsid ka, et ma esinduses mängiksin. Aga lõpuks ma lihtsalt ei mänginud. Ja miks ma ei mänginud, on minu jaoks tänase päevani teadmatus. Ma ei hoia kellegi vastu vimma. Praegu on mul sellest suhteliselt ükskõik, aga see küsimus jääb.

Kas oled ise mõelnud, et äkki sa lihtsalt ei sobinud mingisse mängumudelisse või konkreetsele positsioonile? Kõrvaltvaatajana tundub see kõik väga veider.
Seda on kõik öelnud, jah. Eneseanalüüsi tehes võib-olla olid mu füüsilised omadused mingis mõttes puuduseks. Ma ei ole maailma kõige parem kaitsetöö tegija ega kõige parem jooksja. Aga samas ma ei saanudki võimalust ennast esinduses näidata. Võib-olla oli mingi varasem hoiak, et ah, Kenlou oli viis aastat tagasi selline mängija ja nüüd ta enam võimalust ei saa. Ma ei tea. See ongi see küsimus. Kõik muu Kaleviga seotu on mulle ülihea mälestus. Lihtsalt see, miks ma esinduses väga mängida ei saanud, jääb küsimärgiks.

Sa olid Kalevis umbes 15 aastat. Seal olid kõik sõbrad, treeneritöö, tuttavad inimesed kontoris – sisuliselt teine kodu. Kui raske oli lõpuks otsustada, et nüüd tuleb ära minna?
Väga raske! Ma olin seal teinud sadu mänge ja löönud üle saja värava. Ma ei tea, kui palju Eestis on mängijaid, kes on ühe klubi eest nii pikalt mänginud ja selliseid numbreid teinud. Aga 2025. aasta oli kõigile klubis ülikurnav. Siis kirjutas mulle detsembri alguses Edgar Leht. Ütles, et Welco on mind pikalt jälginud ja nad hindavad mind nii mängija, treeneri kui ka inimesena. Jutt liikus väga konkreetselt ja kiiresti. Ütlesin, et olen huvitatud, aga saage Aloga kokkuleppele, siis tulen.

Sinu tingimus oli siis, et Alo Bärengrub peab ka Welcosse tulema?
See ei olnud otseselt nõudmine, aga ma teadsin, et Alo oli ka natuke kahe vahel. Minu jaoks on Alo parim treener Eestis ja kindlasti parim treener, kes mul on olnud. Welco otsis samal ajal peatreenerit. Ütlesingi Edgarile, et kui Alo tuleb, siis sada protsenti tulen ka mina. Meil oli Aloga omavahel väike pakt. (Naerab.) Edgar ajas kogu asja ja põhimõtteliselt nädalaga oli kõik otsustatud. 18. detsembril sõitsime Aloga koos autoga Tartusse lepinguid sõlmima ja õhtul tulime koos tagasi.

Kas said juba esimesel päeval aru, et Welco on keskkond, kus on tore olla? 
Absoluutselt. Kui esimest korda lepingut sõlmima läksime, siis inimesed grillisid meile detsembrikuus liha! Kontoris oli mõnus vaib. Kõik need inimesed on ühed toredamad, keda olen jalgpallis kohanud. Täiesti fantastilised inimesed. Nad tegid olemise kohe nii lihtsaks. Läksid kohale ja tundsid, et oled õiges kohas. Isegi kui jätsid kõik oma asjad Tallinnasse ja kolisid Tartusse, ei tekkinud kordagi tunnet, et äkki kahetsen. Pigem oli tunne, et okei, uus väljakutse, proovime ja teeme.

Oled ka varem rõhutanud, et Welco puhul sai määravaks just see, kuidas sind inimesena koheldi.
Sada protsenti. Ma olen inimesena ja mängijana selline, kes vajab natuke teistsugust lähenemist. Mul on oluline tunda, et mind tahetakse ja hoitakse. Edgari ja Welco lähenemine oli täpselt selline, nagu minu meelest peaks inimesi hoidma. Ja see, et Welcos on punt nii kaua koos püsinud, näitabki, et siin hoolitakse inimestest.

Mulle tundub, et Welco professionaalsuse tase on Esiliiga klubi kohta ikka ülikõva. Alustades kasvõi kodumängudest, kus oli Elva vastu 1017 pealtvaatajat. 
Jaa, see on täiesti uskumatu. Mängijate jaoks tehakse nii palju. Eilse blackout-mängu korraldamiseks tegid inimesed sisuliselt kaks tööpäeva tööd. See annab sulle jalgpalluri tunde. Lähed mängule, inimesed tulevad sind vaatama ja sinu ainus eesmärk on võimalikult hästi mängida. Ei ole nii, et mängid saja inimese ees. Eile oli tõesti tunne, et see, mida Welcos tehakse, on Eestis ainulaadne.

Aga Alo juurde tagasi tulles. Ütlesid, et ta on sinu karjääri parim treener. Mille poolest?
Tema suurim tugevus on see, et ta on üliratsionaalne. Kui asjad lähevad halvasti, siis ta ei tule riietusruumi karjuma ja paugutama. Ta tuleb ja ütleb, et okei, need asjad olid head, neid asju peame parandama. Mulle meeldib ka see, kuidas ta suudab meeskonda taktikaliselt ette valmistada. Ta justkui teab ette, kuidas mäng minema hakkab. Ja siis lähebki niimoodi. Ta on oma töös üliprofessionaalne ja teadlik. Tal on kindlad põhimõtted, mida ta tahab kaitses ja rünnakul näha. Aga samas annab ta mängijale vabadust. Kui kuulad tema plaani, siis tunned, et asjad lähevadki nii, nagu ta rääkis.

Aga see, mis Kaleviga juhtus, ei jäänud tema taha. Seal toodi palju välismaalasi juurde ja see punt ei olnud lõpuks lihtsalt meeskond. Ma läksin hooaja lõpus tagasi esindusse ja mängisin mõned täismängud. Siis tundsin ise ka, et see ei olnud jalgpallimeeskond. Alol oli väga raske midagi teha. Mul pole vähimatki kahtlust, et ta saab Premium liigas hakkama. Julgen siiralt väita, et ma ei usu, et Eestis on temast paremaid treenereid.

Aga näiteks Vjatšeslav Zahovaiko?
No eks neid on tegelikult kindlasti veel! Aga puhtalt see, kuidas Alo meeskonda ette valmistab ja millise professionaalsusega ta töötab – selles mõttes pole mul mingit kahtlust.

Kas see on juhuslik, et just Alo käe all oled sa nii resultatiivne?
See tuleb sellest, et ma tean, et Alo mängitab mind ja usaldab mind. Minu enesekindlus on tema käe all laes. Tehnika ja väravavaist on mul pigem ise välja kujunenud. Aga see, et ma saan mängida täismänge ja tunnen, et olen põhimees, on minu jaoks kõige olulisem. Seda usaldust ma Kalevi esinduses ootasingi. Alo eest jookseksin ma vajadusel läbi tellisseina ka! Sest tean, et ta usaldab mind.

Räägime tänavusest hooajast. 32 mänguga 30 väravat. Kuidas sa ise sellise numbriga rahule jääd? Hooaeg pole ju veel läbigi.
Kindlasti olen rahul! Keskpoolkaitsjana konstantselt 30 väravat hooajal lüüa on ikka päris haruldane nähtus. Kui nüüd loodetavasti liigatiitel ka tuleb, siis oleks ju veider mitte rahul olla. Aga olen tänavu natuke oma mängustiili muutnud. Varem olin rohkem selline playmaker, kes ise võimalusi tekitas. Lõin palju väravaid, aga tekitasin ka ise rohkem olukordi. Nüüd on meeskonnad hakanud mind järjest rohkem mängust välja markeerima. Saan võib-olla vähem palli, aga ootan oma ühte võimalust, et õigel ajal karistusalasse jõuda ja ära lüüa.

Kas tunned, et vastased panevad sulle eraldi mehe peale? 
Kindlasti. Põhimõtteliselt iga meeskond. Näiteks Elva on kolm aastat mänginud niimoodi, et mul on iga mäng keegi küljes. Kas Jasper Reilson, Dominic Laaneots või keegi teine. Keegi jookseb terve mäng minu järel. Ja siis ongi küsimus, kas hakkan käsi laiutama või kohanen. Mul oli tänavu üks mäng, kus puutusin palli võib-olla üheksa korda. Keskpoolkaitsja kohta täielik katastroof! Aga lõin ühe värava. Ootasingi oma võimaluse ära, jõudsin õigel ajal kasti ja lõin ära. Muidugi tahaksin ise rohkem mängu kujundada, aga vahel tuleb kohaneda.

Kas sead endale hooaja alguses konkreetseid eesmärke? Näiteks mitu väravat tahad lüüa?
Jaa, kirjutan igal aastal oma eesmärgid üles. Ma natuke usun sellesse manifesteerimisse ka. Aga neid eesmärke ma kellelegi ei avalda. Need on minu enda asjad. Võtan aeg-ajalt märkmiku lahti ja vaatan, mis on hästi läinud ja kuhu on vaja juurde panna. Aga suures pildis, kui mul on üle 150 värava ja väravasööte ka kuskile sinnakanti, siis saan oma tegemistega rahul olla. Olen oma asja hästi teinud.

Sul on Esiliigas olnud mitu täiesti pööraselt resultatiivset hooaega. Kas sa ise ei tunne, et Esiliiga hakkab sulle väikseks jääma?
Mulle meeldib jalgpallurina lihtsalt elamust pakkuda ja ise mängimist nautida. Kui saan selle eest elatist teenida ja olen õnnelik, siis mul pole otseselt vahet, kus mängin. Minu jaoks on oluline hea keskkond, sõbrad ja mängijad, kellega mulle meeldib koos mängida. Ma olen alati olnud selline, kes teeb oma asja. Kui inimesed räägivad minust, on tore, aga ma naudin pigem seda protsessi.

Kas sulle on teistest klubidest ka pakkumisi tehtud? Näiteks Premium liigast?
Iga hooaja lõpus on huvi olnud. Aga Kalevis tahtsin alati mängida ja tegelikult ei tahtnud sealt ära minna. Olen paremaid rahalisi pakkumisi ka tagasi lükanud, et Kalevisse jääda. 

Mis sind Kalevi juures nii tugevalt kinni hoidis?
Ma ei oskagi täpselt öelda. See on vast see kuuluvustunne ja armastus ühe klubi vastu. Tunned, et oled õiges kohas ja kuulud kuskile. Kalevis tundsin seda ja nüüd tunnen Welcos samamoodi. Head inimesed ja head mälestused on minu jaoks elus olulisemad kui raha. Huvi on olnud Esiliigast, vahel Premium liigast ja mõni inimene on välismaalt ka kirjutanud. Aga need välismaa asjad pole vist väga tõsisel tasandil olnud. Ma arvan, et Eestis professionaalne jalgpallur olla on täielik privileeg. Selle nimel tuleb vaeva näha ja töötada.

Kui suudad selle kõrval veel nime teha ja tulemusi saavutada, siis see on väga lahe. Loomulikult elan kaasa kõigile eestlastele, kes välismaale jõuavad. See on väga kõva asi. Aga miks mitte olla professionaalne jalgpallur Eestis? Mul on siin pere ja sõbrad. Olen väga pere- ja sõpradekeskne inimene. Kui tuleks tõesti pakkumine, millele ei saa lihtsalt ei öelda, siis loomulikult kaaluksin. Aga seni pole sellist asja olnud.

Premium liigas on sul seni kirjas 13 mängu. Kui Welco nüüd tõuseb, siis kas jätkad kõrgliigas? Sinu ümber on tekkinud mingi kummaline kuvand, et sa justkui ei tahagi Premium liigas mängida.
See kuvand on kindlasti vale. Asi ei ole selles, et ma ei taha mängida. See lihtsalt ei ole juhtunud. On olnud asju, mis pole minu kontrolli all olnud. Mis nüüd saab, eks seda näeb aasta lõpus. Ma ei tea praegu.

Aga kui Welco tõuseb, siis sa ise tahaksid Premium liigas mängida?
No ikka tahaks!

Kuidas Welco sinu meelest Premium liigas hakkama saaks? Mõned on öelnud, et ligi pool satsi tuleks välja vahetada. 
See on pikem jutt. Lõpuks võivad inimesed kõrvalt arvata, mida tahavad. Nemad ei tea meie igapäevaelu ega seda, kes on head mängijad ja kes mitte. Ma ei tea ka täpselt, mis on klubi visioon. Aga isiklikult loodan, et ei tehta samu vigu, mida Eesti jalgpallis tihti tehakse. Et tuuakse lihtsalt hulganisti uusi mängijaid. Minu meelest oleks Welcol vaja kogemust. Eelkõige Eesti kõrgliiga kogemusega mängijaid.

Kaitseliini oleks kindlasti vaja tugevdada, sest meil on juba arvuliselt kaitsjaid vähe. Taijo Teniste jätkamine oleks kõige olulisem. Ta on Eesti jalgpalli täielik ikoon ja annaks meile kõvasti juurde. Ei pea tingimata tooma välismaalt mängijat, kes saab rohkem raha ja on siin ainult ühe aasta, kui sul on oma noored olemas. Minu meelest tuleks säilitada tuumik ja ehitada selle ümber meeskond kogenud Eesti mängijatega. Selline oleks minu lähenemine. 

Igal aastal jääb ju Premium liigas ka häid Eesti mängijaid vabaks. Mõni on mänginud sadu kohtumisi ja sa tead täpselt, mida temalt saad. See on minu jaoks palju väärtuslikum kui tuua jaanuaris keegi lootuse peale ja siis palvetada, et ta hakkab hästi mängima. Mina ja Enrico Veensalu tulime Welcosse ning klubi sai sellest suurt kasu. Miks ei võiks samamoodi tuua Esiliigast väga hea mängija ja saada temast Premium liigas palju kasu? Muidugi on Premium liigas uue klubina väga raske püsima jääda. Eesti tipud on tugevad ja liiga tase on tõusnud.

Üheski noortekoondises mänginud, aga oled sa kunagi mõelnud ka Eesti A-koondises mängimise peale? Hiliseid õitsejaid on ju varemgi olnud. 
Ma arvan, et iga jalgpallur on selle peale mõelnud. Aga ma pole mitte kunagi üheski noortekoondises mänginud. Olen käinud mingitel talenditreeningutel, aga koondises mitte. Loomulikult on Eesti A-koondises mängimine ka minu unistus. Aga realistina saan aru, et tõenäoliselt seda ei juhtu. Peab aus olema, mis teha. 

Treeneritööd oled sa juba pikalt teinud. Oled praegu noortetreener ja oled varem rääkinud, et tahaksid kunagi mõne Eesti noortekoondise treeneritetiimi jõuda. Kas see unistus on endiselt alles?
Kindlasti. Kui mingil hetkel jääb mängijakarjäär teisejärguliseks ja treeneritöö muutub tähtsamaks, siis oleks noortekoondise treenerina töötamine väga äge. See annaks võimaluse töötada Eesti parimate noortega ja näha, milline on rahvusvaheline tase eri vanustes. Sealt saaks ka klubijalgpalli jaoks palju õppida. Ma tunnen, et mul on treenerina palju ambitsiooni ja ka annet. See oleks minu jaoks loogiline jätk.

Kas sa vaatad treenerina palju Alo poole? Tahaksid kunagi olla temasugune?
Mul on olnud uskumatult head mentorid. Daniel Meijel, Aivar Anniste, Ats Purje, Alo Bärengrub, Marko Pärnpuu ja kindlasti veel inimesi, keda ma praegu unustan. Ma arvan, et lõpuks kujundad oma visiooni nii, et võtad igalt treenerilt midagi kaasa. See ongi treeneritöö juures kõige ägedam. Ükskõik kui kaua oled treener olnud või mis tasemel töötad, saad iga päev midagi juurde õppida. Mul on kindlasti oma visioon ja lähenemine, aga olen neilt kõigilt midagi saanud.

Kas tunned, et sul on piisav jalgpalli IQ ja taktikaline arusaam olemas, et olla heal tasemel treener?
Ma arvan, et see on üks minu suurimaid tugevusi. Mul on treenerina kaks peamist tugevust. Üks on see, kuidas ma noormängijatega suhtlen ja neile ka psühholoogiliselt olemas olen. Teine on see, kuidas ma keskpoolkaitsjana mängust aru saan. Need kaks asja on minu meelest minu kõige suuremad tugevused.

Sa oled ju Kalev Juunioris juhendanud ka Jari Litmaneni – Ajaxi, Liverpooli ja Barcelona legendi, Meistrite liiga võitjat. Kas treenerina saab üldse veel midagi ägedamat juhtuda?
Tõenäoliselt mitte! (Naerab.) Ma arvan, et seda Kalev Juuniori projekti ei ületa mitte miski. See kogu meeskond oli lihtsalt nii äge. Seal olid mängijad, kes said aru, et neil pole enam suuri ambitsioone, aga nad suhtusid jalgpalli ikkagi professionaalselt.

Kasvõi Jari. Tuleb iga päev kohale, teeb oma sama soojenduse ja teipimise, aitab nooremaid ja tahab lihtsalt jalgpalli mängida. Kui sul on selline keskkond, siis tekibki tunne, et kõik võitlevad ühe asja eest. Tahetakse mängida, kuulata ja õppida. Ma arvan, et seda Kalev Juuniori peatükki ei ületa treenerina minu elus mitte miski.

Kas sa oled vabal ajal suur jalgpallivaataja?
Oleneb. Viimastel aastatel olen võib-olla vähem jalgpalli vaadanud, sest mängijad, keda üles kasvades jälgisin, on kas lõpetanud või karjääri lõpus. Mesut Özil ja Neymar on mu kaks lemmikmängijat. Üks on lõpetanud ja teine mängib nüüd Santoses. Pean öösiti Santose mänge vaatama! See on päris keeruline.

Aga mulle meeldib vaadata sellist jalgpalli, mida eestlased võib-olla väga ei vaata. Näiteks Brasiilia liigat. Mulle meeldib loominguline tänavavutt. Palju kanna tagant sööte ja muud sellist. See kirjeldab natuke ka mind mängijana. Eestis on selline stiil võib-olla natuke võõras. Mulle meeldib näha ebaharilikke lahendusi ja sealt midagi õppida. Aga ma ei jälgi igal nädalal kindlat meeskonda või liigat.

Nii et sul polegi lemmikklubi?
Otseselt ei ole. Brasiilia koondis meeldis mulle alati, aga nüüd enam nii väga mitte ... Tunnen, et jalgpall on viimaste aastatega palju muutunud. Loomingulisust ja kreatiivsust on mängust päris palju kadunud. Kõik on muutunud füüsilisemaks ja taktikalisemaks. Rohkem jooksmist ja andmist. Mulle meeldis selline vabam, loomingulisem, tänavajalgpallilik jalgpall. Võib-olla sellepärast ma enam nii palju ei vaatagi.