Rombist räägitakse Eesti jalgpallis tihti mingisuguse eelarvamusega, sest segastel põhjustel sai 2007. aastal meestekoondist vaid kaheksas kohtumises juhendanud Viggo Jenseni rombist pilkeobjekt. Tänavu tegi Levadia peatreener Vjatšeslav Zahovaiko aga rombi taas kuulsaks! Võtsime appi värske tšempioni endise peatreeneri Vladimir Vassiljevi, et tänavuse Eesti meistri üliedukat mänguplaani veidi lahti mõtestada.

Mis on romb?

Lihtsustatult tähendab romb seda, et keskväljal moodustavad mängijad spetsiifilise nelinurga, millel ei ole eriti palju laiust. Võib isegi üldistada, et äärepoolkaitsjad justkui puuduvad ning sisuliselt on kõik neli poolkaitsjat keskväljal. Alumine mees ehk number 6 kindlustab keskkaitsjate esist piirkonda, kaks äärmist keskpoolkaitsjat (positsioonid numbriga 8) on nii-öelda kastist-kasti mängijad, kes teenindavad päris palju nii kaitset kui ka rünnakut. Ründajate all tegutseb üsna traditsiooniline number 10, kellelt oodatakse ohtlike olukordade tekitamist ja resultatiivsust.

Levadia rombi võib nimetada 4-4-2 formatsiooniks, kuid ehk isegi täpsemalt annab sellisel kujul idee edasi arvukombinatsioon 4-1-3-2, kus positsioon number 6 on justkui eraldiseisev liin kaitsjate ja keskpoolkaitsjate vahel.

"Tegelikult on see formatsioon turul juba päris ammu ja oli vanasti ka päris populaarne. Praegu on jõutud olukorda, et kuna kõik tahavad taga ehitada kolme keskkaitsjaga, siis seal klassikaline romb enam niimoodi ei toimi," räägib Vassiljev.

Ta jätkab: "Rombi trump on positsioon number 6, kes moodustab keskkaitsjatega kolmnurga. Kui tahta seda kolmnurka personaalselt kaitsta, siis tekib kohe rohkem ruumi järgmistele rombi meestele. Ehk siis 6 on tavaliselt vaba! Kui ta ei ole vaba, siis on seda üks number 8-st. 6 seob mängu, dikteerib tempot, viib palli ühelt äärelt teisele. Kaitses kontrollib ta teisi palle ning vajadusel langeb keskkaitsja kohale, kui sealt on keegi oma ründajaga kaugemale välja astunud. Rasmus Peetson on minu arvates liiga parim number 6."

Vassiljevi sõnul on äärmised keskpoolikud (8) suure vabadusega. Levadia puhul liiguti vahel ka äärele ja muututi ajutiselt äärepoolkaitsjateks, seda eriti olukorras, kus vastane ründab. Oluline osa nende tööst on ründefaasis pakkuda tõusvatele äärekaitsjatele toetusnurka.

Nüüd jõuab ta jutuga positsioonini number 10, mis on rombi puhul väga liikuv. "10 peab peamiselt leidma liinide vahel ruumi, et palliga vastase värava poole pöörata. Seejärel tuleb rünnak lõpetada löögiga või leida sööduga ründajaid. Kuna kaks ründajat nõuavad vastaste keskkaitsjatelt väga suurt tähelepanu, siis jääb tihti number 10-le rohkem ruumi. Eriti oluline on, et talle tekiks ruum viiekasti ja penaltipunkti vahelises tsoonis. Kui üks keskkaitsja tuleb teda markeerima, siis jääb omakorda üks ründajatest vabaks. See on päris paindlik kolmnurk. Levadia puhul oli näha, et üks kahest ründajast liikus tihti äärele, millega tekitas väga palju pahandust. Niimoodi peab äärekaitsja astuma liinist välja ja jätma oma selja taha ruumi, mida omakorda ründavad aga äärmised keskpoolkaitsjad. Äge oli vaadata seda vabadust, mille Slava nendele andis."

Kõige alus on komplekteerimine

Vassiljev tunnistab, et eelmisel talvel ei saanud ta Paide peatreenerina esimese hooga Levadia plaanist täpselt aru, sest klubist oli palju lahkujaid ning vähem liitujaid. "Kui analüüsisime Levadia tegutsemist mängijate üleminekuturul, paistis, et Levadia kaotab oma sügavust. Mitmed liidrid lahkusid: näiteks Til Mavretic, Carlos Torres ja Brent Lepistu, kes hoidis riietusruumi. Suured nimed kadusid ja tundus, et pink jääb lühikeseks," meenutab ta.

Mees jätkab: "Tunne oli petlik eelkõige seetõttu, et Levadial oli mitmeid vigastatud mängijaid, keda hooajale eelnenud mängudes ei nähtud. Kui lõpuks kõik terveks said, siis sügavus paranes. Muidugi aitas kaasa, et esile kerkis näiteks noor Maksimilian Skvortsov."

Kogenud treener tunnistab, et tagantjärele analüüsides nähti hoopis, kuidas Levadia hoidis alles väga olulise tuumiku: Mihkel Ainsalu, Mark Oliver Roosnupp ja Peetson. Sinna lisaks vigastusest paranenud brasiillased Alexandre ja Joao Pedro, väravas Karl Andre Vallner, ründes Wendell ja Bubacarr Tambedou. Kusjuures viimase puhul toob Vassiljev välja, et Zahovaiko tõstis gambialase taas oma parimale positsioonile.

"Tuumikule lisati õnnestunud täiendused, eriti Domžalest tulnud keskkaitsja Abraham Nwankwo. Kokkuvõttes pandi kokku võimas selektsioon! Meeskonna komplekteerimisega pandi täppi ning peatreener mängis pidevalt kindla tuumikuga, tegemata liigselt rotatsiooni. Oluline on märkida, et mängijad püsisid terved. Õnnestunud komplekteerimine oli suur edu võti," selgitab Vassiljev hooajale põhja ladumise tähtsust.

Teekond võitva rombini

Mängijad on loomulikult tähtsad, aga üleminekuturul tegi Levadia ühe eriti olulise lükke: peatreeneriks palgati Zahovaiko. Mees hakkas kohe vastaseid üllatama. "Nad kasutasid juba esimeses sõpruskohtumises rombi ning kui meenutada, siis alguses ei olnud see kuigi edukas. Hooaja eel kaotati Florale ja Nõmme Unitedile. Mulle endale näiteks meeldis nende vastu mängida, sest rombi puhul on mõned kohad, mida ära kasutada. Kui mängisime omavahel 2:2, siis oli see väga mõnus taktikaline maadlus," meenutab Vassiljev, kes töötas Paide peatreenerina aprilli lõpuni.

"Romb oli Slava poolt väga huvitav valik, aga saan aru, miks ta seda tegi. Tal ei ole tegelikult loomulikke äärepoolkaitsjaid, küll aga on tal hulk häid keskväljamehi. Romb annab hea vundamendi, et keskvälja domineerida. Kui annad rombis oma mängijatele ka vabadust, siis on vastasel sind väga raske lugeda ja kontrollida," selgitab ta.

Vassiljevi sõnul on vahel tekkinud mulje, nagu näiteks Mark Oliver Roosnupp, Joao Pedro või Enock Otoo oleksid äärepoolkaitsjad, kuid tegelikult pole see ühegi mehe jaoks eelistatud positsioon. "Roosnupp on suurema osa elust mänginud tipuründes või number 10 peal. Joao Pedro ja Otoo on samuti paremad just liinide vahel. Usun, et nende mängijate puhul tehti sel aastal päris sügav analüüs."

Mees jätkab: "Lisaks on sul olemas kaks ründajat, kes hoiavad kaitseliini pinge all. Neid aitab puhas number 10, kes teeb pahandust, tekitades keskkaitsjate vastu kohati kolm vs. kaks olukordasid. Rombi äärmised mängijad võivad samuti liikuda erinevatesse tsoonidesse. Mängijad tunnetasid hästi neid ruume. Minu arvates leidis Slava rombi toel oma mängijatele parimad positsioonid. Rombi sees ei teinud ta aga liiga palju vahetusi, vaid kindlad mehed aitasid sel süsteemil toimida."

Kõige selle juures jagab Vassiljev kolleegile siiralt tunnustust: "Et Slava on väga tugev treener, tõestab see, kuidas ta suutis sinna keskkonda minnes kiiresti aru saada, et just romb on parim viis nende meestega mängida. Ta analüüsis endale antud materjali väga hästi. Peame Slavale kõvasti au andma. Nagu nägime, siis mängijad usaldasid samuti kõiki neid valikuid."

Võtmemängijad

Kuna Levadia on sisuliselt õnnestunud nädalast nädalasse, saab esile tõsta väga paljusid nende jalgpallureid. Aga rombi toimimise alustaladena toome välja vaid mõned nimed.

Esiteks Peetson, keda Vassiljev hindab väga kõrgelt. "Tal on olemas kõik number 6 omadused. Tal on kiirust, tal on võimsust, ta on õhus väga hea, ta on duellides kompromissitu, ta on palliga osav ja oskab rünnata. Kuna ta on varasemalt mänginud ka number 10 positsioonil, siis näeb hästi väljakut ja tekitab ohtlikke olukordasid," sõnab ta.

Stabiilset klassi näitas number 8 positsioonil Ainsalu, keda võis tihti kohata ka 10 peal või ründajana. Vassiljevi sõnul oli ta tegelikult ikkagi suure vabadusega 8. "Selleks, et palli saada, liikus Ainsalu tihti kesktsoonist äärele. Seal tekitas ta tõesti palju ohtu: hakkas rünnakuid ehitama või neid lõpetama. Kui Ainsalu liikus äärele, siis tuli ründaja tema kohale taskusse," ütleb treener. "Siinkohal on oluline, et Levadial olid ründes ainult sellised mängijad, kes tunnetavad keskvälja väga hästi. Kui Ainsalu liigub oma positsioonilt ära, siis tullakse alla ja ehitatakse ise rünnakut."

Kuna äärepoolkatsjaid pole, siis kerkivad võtmemängijate sekka äärekaitsjad, kes sel hooajal olid suuresti Frank Liivak ja Joseph Saliste. Mõlemad mehed mängisid end ka koondise peatreeneri valikusse.

"Hooaja alguses oli mul suur huvi, kuidas saab Liivak nii suure vastutusega hakkama, sest ta pole naturaalne äärekaitsja. Pingilt polnudki talle justkui asendust," meenutab Vassiljev. "Liivak oli tõesti sel hooajal väga tubli. See, kuidas ta mööda äärt tõuseb ja tsenderdusi jagab, on tasemel. Kaitses tuli vahel sisse liigutusi, mis ei ole äärekaitsjale omased, aga ta sai ikkagi hästi hakkama."

Vasakul äärel toimetas omakorda talvel Paidest klubisse saabunud Saliste. "Ta leidis sel aastal uue hingamise. Võimalik, et Paides tekkis mingi väsimus, aga sel hooaja tõestas Saliste taas, et suudab asju teha väga kõrgel tasemel."

Riskantne? Ei!

Kui vaadata Levadia mängijate keskmisi positsioone tänavusel hooajal, siis äärekaitsjad on ikkagi väga kõrgel, mis jätab keskkaitsjad vähemalt näiliselt kuidagi üksikuks. Kuigi sellise pildi järgi võib tunduda romb päris riskantse valikuna, lükkab Vassiljev selle jutu ümber.

"Sa lähtud alati sellest, kui palju on mingis tsoonis vastaseid. Kui äärekaitsja tõuseb kõrgele, siis järelikult peab vastaste äärepoolik temaga kaasa minema. Ehk siis sellest olukorrast ei teki ekstra mängijat. Lihtsustatult: kui tõstad kaks äärekaitsjat kõrgele, siis vastane omakorda langetab oma mehi. Risk ei suurene, sest sisuliselt on kaitsjaid ikkagi vähemalt ühe jagu rohkem kui ründajaid," ütleb viimati Liepaja peatreenerina tegutsenud mees. "Ja kui asi jääb lõpuks üks-ühe vastu olukordadesse, siis Victory Iboro ja Nwankwo olid keskkaitses sellise tasemega, et keegi ei suutnudki neid ära joosta."

Miks ei õnnestunud rombi murda?

Siin tekib järjekordne võtmemoment, sest Vassiljevi sõnul selgus Levadia mänguplaani uurides, et kõige haavatavam ruum jääb nende kaitsjate selja taha. Selleks, et seda tsooni rünnata, on vaja aga väga kiireid ja osavaid jalgpallureid, keda meie liigas on praegu vähe.

"Kõigil oli raske. Romb on väga liikuv ja kõrges pressingus väga ebamugav. Kui tahad keskelt mängida, siis on neil ülekaal. Kui läbi ääre, siis suudavad nad rombiga ka seal kinni panna," arutleb ta.

Kuidas saab nii, et ruumid on kinni nii keskelt kui ka äärest? "Enamus treenereid eelistavad kõigepealt kinni panna väljaku keskmise osa, sest sealt on vastane kõige ohtlikum. Kui suunad nad äärele, siis annab küljejoon juba kaitsvale võistkonnale suure eelise, sest üle selle joone lihtsalt ei saa vastane mängida. Slava suunaski vastased äärele, et seal palli võita," jätkab ta.

"Kui vaatasin Levadia viimaseid mänge, siis ainus ruum, mida kasutada, on kaitsjate selja taga. Selleks omakorda peab olema ründaval tiimil kiirust ja osavust, et mängida üks-ühe vastu. Tegelikult ei olnud kellelgi kiirust, et Liivak, Saliste, Iboro ja Nwankwo üle joosta. Seda seljatagust ruumi ei õnnestunud Levadia vastastel üldse ära kasutada."

Mis saab edasi?

Laias laastus selgub, et Zahovaiko leidis oma mängijatele parima võimaliku formatsiooni. Kui tal on ka järgmiseks aastaks õiged nupud olemas, et oma rombiga vastaseid lahti harutada, kas siis võib 2027. aasta tiitli samuti Levadiale ära anda?

"Kõige alus on mängijate kvaliteet. Kui tahad neile konkurentsi pakkuda, on vaja rohkem kvaliteetseid mängijaid," annab Vassiljev siiski konkurentidele lootust. "Tegelikult on ka Levadial nõrkasid kohti ja pole nende võitmine midagi nii utoopilist. Flora ju tõestas, et saab neid võita küll. Selleks on vaja head plaani ja head mängijate kvaliteeti."

Kõige enam saavad aga konkurendid juurde panna hoopis mängudes nii-öelda väiksemate klubide vastu, sest just seal on Levadia teinud tänavu puhta töö. Samal ajal annavad nii Flora, Paide kui ka Kalju pidevalt punkte ära tabeli tagumistele.

Jätkab Vassiljev: "Levadia mängud tippudega olid ju päris võrdsed heitlused. Küll aga eristusid nad täielikult selles osas, et ei antud punkte ära nõrgematele. Kõik teised kaotasid pidevalt nõrgematele punkte. Kui tahad meistriks tulla, siis ei saa lubada, et kaotad pidevalt Harjule või Kuressaarele. Ma ei võta midagi ära neilt, kes heade mängudega tugevatelt punkte röövisid, aga meistrid ei saa endale lubada nii palju kaotusi tabeli teise poole klubidele."

Ehk siis plaan Levadia alistamiseks võib kõlada ka niivõrd lihtsalt: "Võta stabiilsed punktid väiksematelt klubidelt ja tule Levadia vastu väga hea mänguplaaniga."

Lõpetuseks

Pika jutu kokkuvõtteks jõuame aga taaskord Zahovaikoni, kes pani tänavu maha ikkagi märgi, mida jäädakse mäletama. Rombis on tegelikult palju muutujaid ja vabadust, mis tähendab, et mängijad peavad tegema pidevalt õigeid otsuseid, nii palli võites kui ka kaotades.

Ning omamoodi maamärk on ka see, kui hästi suutis kogenud meeste rombikujulisele mängumaale sulanduda 18-aastane Maksimilian Skvortsov. "Slava ise kiidab küll kogu aeg mängijaid, aga selle taga peab olema väga hea treeningprotsess, mis paneb jalgpallurid olukordades õigesti käituma," sõnab aastatel 2016 kuni 2022 Levadias töötanud Vassiljev lõpetuseks.