Tartu Tammeka 22-aastane poolkaitsja Joachim Amijekori on kireva karjääriga mees. Jalgpalli nimel on ta valmis kasvõi homme teisele poole maakera kolima, ent kõige selle juures tunnistab ta, et armastus pallimängu vastu pole sugugi nii suur, nagu võiks arvata. 

Prantsuse Guajaanas sündinud ja kaheksaaastaselt Prantsusmaale kolinud Amijekori teadis juba koolipoisina, et tahab saada jalgpalluriks. "Mul ei olnud plaani B, C ega D. Mul oli ainult jalgpall," meenutab ta. Karjäär ongi viinud teda ühest riigist teise ning 22-aastasena ei pelga ta endiselt uusi seiklusi. 

Soccernet.ee-le rääkis Amijekori oma kirevast teekonnast Prantsuse Guajaanast Prantsusmaa kaudu Luksemburgi, Bulgaariasse, Armeeniasse ja lõpuks Eestisse. Ta meenutas lapsepõlve, esimesi samme jalgpallis, elu eri riikides ning seda, miks otsustas lõpuks Tammeka kasuks.

Joachim, kuidas sul praegu läheb? 
Mul läheb väga hästi. Tunnen end Tartus hästi ja naudin praegu lihtsalt elu – nagu alati!

Teil oli päris tihe mängugraafik, seega koondisepaus tuli Tammekale vist päris õigel ajal? 
Jah, seda oli väga vaja. Viimase pooleteise kuu jooksul mängisime vist umbes 12 kohtumist. Nii et oli päris hea saada mõned vabad päevad ja natuke päriselt puhata. 

Oled sa kunagi varem ka nii tiheda graafikuga kokku puutunud?
Jah, Luksemburgi kõrgliigas tuli seda vahel ette. Kui mängisime samal ajal karikas ja liigas, võis seda ikka juhtuda. Siis ka, kui teiste klubide euromängude tõttu kohtumisi ümber tõsteti. Seega võib öelda, et ma olen selle tiheda graafikuga mingil määral harjunud.

Räägi natuke oma taustast. Sul on Prantsusmaa kodakondsus, aga kus sa sündinud oled?
Mu isa on pärit Prantsuse Guajaanast ja ema Surinamest. Sündisingi Prantsuse Guajaanas ning elasin seal kuni kaheksaaastaseks saamiseni. Lapsena pendeldasin päris palju ema ja isa sünnipaiga vahel. Kaheksaselt kolisime Prantsusmaale ja seal hakkasin umbes aasta pärast ka jalgpalli mängima. 

Alustasin oma kodulinna väikeses klubis. Seejärel tundis minu vastu huvi üks profiklubi, aga samal ajal tahtis mind ka FC Metz, mis asus minu kodulinnas. Teine variant oleks tähendanud 35–40 minutilist sõitu. Ema ütles mulle, et kuule, miks sa nii kaugele tahad minna, ma ei saa sind siis enam näha ju. Ta ütles, et lähed Metzi ja nii ka läks. Mida ma teha saan, oma emale ei saa vastu hakata!

Kas teadsid juba lapsena, et tahad jalgpalluriks saada?
Jah, mul oli see unistus kogu aeg! Isegi koolis, kui õpetajad küsisid, mida ma tulevikus teha tahan, vastasin alati: jalgpall. Nad ütlesid mulle, et jalgpall ei ole töö, aga mina vastasin ikka, et soovin ainult jalgpalluriks saada. Mul ei olnud plaani B, C ega D. Mul oli ainult jalgpall. Ja nagu näeme, siis praegu elatungi sellest. 

Sul on päris kirju taust. Mitut keelt sa räägid?
Prantsuse ja inglise keelt räägin vabalt, hollandi keelest saan aru, sest mu ema räägib seda. Küll aga ei oska ma seda rääkida, sest lahkusin kodumaalt väga noorelt. Mu ema, vend ja õde räägivad seda.

Kui suur muutus oli kaheksaaastaselt Prantsusmaale kolimine? 
Väga suur, päriselt. Öeldakse küll, et Prantsuse Guajaana on Prantsusmaa, aga tegelikult pole neil mitte midagi ühist. Seal pole näiteks talve. Prantsusmaale jõudes nägin esimest korda lund. Ma polnud kunagi näinud suuri hooneid ega rongi. Isegi lennukiga lendasin esimest korda. See oli minu jaoks täiesti uus maailm.

Kui kaua sa Metzis olid ja kuhu pärast seda perioodi liikusid?
Umbes kaks ja pool aastat. See oli kokkuvõttes väga hea aeg. Mängisime paljudel suurtel turniiridel näiteks Barcelona, Juventuse ja Müncheni Bayerni vastu. Kusjuures Barcelonaga mängides oli väljakul ka nende praegune keskväljamees Gavi. See oli umbes U13 või U14 vanuses. Pärast seda Metz mind enam ei tahtnud ja liikusin teise oma linna väiksemasse klubisse. Siis mängisin veel Amneville'is. Aga siis tuli COVID ...

Siis liikusin Luksemburgi ja mängisin Racing FC Unioni U17 meeskonnas, aga teadsin, et mul on piisav kvaliteet, et mängida esindusmeeskonnas. Panin endale sellega päris suure surve peale. Mõtlesin, et kui ma esindusse ei jõua, lõpetan jalgpalli mängimise. Olin päriselt sellise suhtumisega. Esimesel U18 hooajal olin ise veel 17-aastane. Korrutasin endale taas, et kui ma esindusse ei jõua, lõpetan mängimise. 

Ühel päeval aga kirjutas mulle keegi ja ütles, et esindusmeeskonna inimesed tunnevad minu vastu huvi ning küsisid mu telefoninumbrit. Seejärel nad helistasid mulle ja treenisin nendega umbes kaks nädalat. Pärast seda ei juhtunud aga midagi. Mõtlesin, et mis toimub. Olin nendega kaks nädalat treeninud ja pidin U19 meeskonna juurde tagasi minema. 

Päris paljud mängijad liiguvad Prantsusmaalt Luksemburgi mängima. Miks nii?
Seal on lihtsam võimalust saada ja rohkem uksi on lahti. Prantsusmaal on profiks saamine päris keeruline. Minu piirkonnast lähevad paljud mängijad seetõttu Luksemburgi, sest seal on võimalik ennast näidata, oma turuväärtust kasvatada ja võib-olla ka eurosarjades mängida. See võib omakorda avada uksi teistesse riikidesse. Selles mõttes on ta hea hüppelaud. 

Pärast Luksemburgi jõudsid sa omadega Bulgaariasse. Milline elu seal oli?
Mõned inimesed võivad Bulgaariast või Rumeeniast mõelda kui vaesematest riikidest, kus välismaalasena on keeruline elada, aga mina seda nii ei tundnud. Mulle väga meeldis Bulgaarias. Elasin Varnas, Musta mere ääres. See oli ilus ja suurepärane koht. Tahaksin sinna kunagi tagasi minna. Olin seal kokku umbes kuus-seitse kuud. 

Milliste klubide eest sa seal mängisid?
Pidin alguses sõlmima lepingu esiliigaklubiga, aga ma polnud piisavalt heas füüsilises vormis ja sain vigastada. Seejärel mängisin umbes kaks ja pool kuud kolmandas liigas. Pärast seda sain võimaluse minna kõrgliigaklubisse Kardžhali Arda. Nad mängisid sel hooajal ka Konverentsiliiga eelringis. See üleminek aga lõpuks läbi ei läinud ... Siis läksin Plovdivi Lokomotiivi juurde. Treenisin nendega, tehing oli lähedal, aga lõpuks muutis president meelt ja läksin tagasi Prantsusmaale. 

Kuidas sa pärast Bulgaariat Armeeniasse sattusid?
Olin tagasi Prantsusmaal ja mul ei olnud klubi. Olin oma parima sõbraga, keda pean sisuliselt vennaks ja pidin mõtlema, mida edasi teha. Teadsin ühte agenti, kes oli mulle varem Armeeniast rääkinud, aga ma ei tahtnud varem sinna minna. Ühel hetkel mõtlesin, et mul pole midagi kaotada ja kirjutasin talle: "Kas sul on Armeenias veel midagi pakkuda?" Ta ütles, et on küll ja küsis, millal saan tulla. Vastasin: "Täna. Homme olen kohal!"

Paari päevaga oli kõik tehtud. Lendasin Pariisist Rooma ja sealt Armeeniasse. Meeskond oli parasjagu treeninglaagris ja mängisin nendega ühe kohtumise. Tegu pidi olema Armeenia kõrgliigaklubiga. 

Aga kui kohale läksid, tuli midagi natuke teistsugust välja?
Kui sinna läksin, siis arvasin, et nad tõusevad kõrgliigasse. Olin enne minekut kõik üle kontrollinud ja nägin, et nad tõusid kõrgliigasse. Kui kohale läksin, öeldi mulle aga: "Vennas, me ei lähe kõrgliigasse, jääme esiliigasse." Mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen? Kas lähen koju tagasi, teadmata, kas saan üldse mõne uue võimaluse, või jään ja mängin. Otsustasin sedapuhku jääda. 

Milline elu Armeenias oli?
Oijah ... Olin Armeenia lõunaosas. Seal polnud reaalselt mitte midagi teha. See polnud isegi küla, olin lihtsalt suvaliste mägede vahel. (Naerab.) Minu elu oli jalgpall ja kodu. See oligi kõik. Armeenia esiliiga oli profiliiga, aga väga teistsugune kui siin. Eestis vilistatakse kontakti peale üsna kiiresti, aga seal ... Seal on kogu aeg korralik maadlus. Iga mäng oli omaette võitlus. Eestis on mäng taktikalisem ja saad rohkem reaalselt mängida. Seal oli sisuliselt ainult võitlus. Aga meie meeskond proovis ka Armeenias ikka päris jalgpalli mängida. 

Kuidas sul seal individuaalselt läks?
Hooaja esimese poolega lõin viis väravat ja andsin viis-kuus väravasöötu. Mõtlesin, et kuule, siit võib ju midagi päris head tulla. Talvel tekkis võimalus minna näiteks Kreeka esiliigasse ja Albaania esiliigasse. Rääkisin oma agendiga ja otsustasime, et parem on mängida üks täispikk hooaeg lõpuni, koguda statistikat ja areneda. Lõpetasin hooaja üheksa värava ja üheksa väravasööduga. 

Aga mis variandid sul enne Tammekaga liitumist laual olid?
Kaks klubi olid laual. Üks neist võttis vastamisega liiga kaua aega ega näidanud lõpuks enam nii suurt huvi üles. Teise juurde läksin kohale. Nad olid mind juba talvest saadik tahtnud, aga kui saabusin, selgus, et peatreener ei teadnud minust midagi. Mõtlesin: "Oodake nüüd. Te olete minuga võib-olla kuus kuud rääkinud ja tahtnud mulle lepingut saata, aga treener isegi ei tea, kes ma olen?" Helistasin neile juba esimesel päeval ja ütlesin, et ma ei jää sinna. 

Siis tuli Tammeka variant. Räägi natuke sellest. 
Samal nädalal, reedel, sain Tammekalt pakkumise. Vaatasin seda ja ütlesin: "Esmaspäeval olen kohal!" Olin peatreener Kareliga juba telefonis rääkinud. Meil oli väga hea vestlus. Ta selgitas, kuidas ta mind kasutada tahab, rääkis klubist ja selle ajaloost. Tundsin ennast siin palju rohkem oodatuna kui Albaanias. Juba enne seda, kui Albaaniasse läksin, oli mulle Tammekast räägitud. Pärast vestlust Kareliga tundsin, et ükskõik mida Albaania mulle pakub, tahan Eestisse tulla. 

Esimesed viis minutit rääkisime Kareliga minu inglise keele oskusest. Ta tahtis näha, et oskan seda. See on treenerile tegelikult väga oluline. Kui mängija üldse inglise keelt ei räägi, on treeneril väga keeruline oma mõtteid selgitada. Mõned brasiillased meie klubis näiteks ei räägi inglise keelt. 

• Neljakõne | Tammeka brasiillased ühest suust: Mihkel Ainsalu on Premium liiga parim mängija!
  

Oled väga noorelt palju reisinud. Kas pidev ühest riigist teise kolimine pole sinu jaoks raske?
Absoluutselt mitte, see pole minu jaoks probleem! Võin olla täna siin ja homme hoopis kuskil mujal. Kui keegi ütleks mulle, et pean minema Indoneesiasse, Jaapanisse või Koreasse, siis pakiksin kohe kohvrid ja läheksin. Jalgpalluri elu nõuab ohverdusi, mis teha. 

Milline oli esimene mulje Eestist? 
Juba Tallinna lennujaamas tundus kõik väga kena. Tallinn ise on samuti väga ilus, vähemalt see osa, mida ma näinud olen. Olen olnud ainult lennujaamas ning käinud seal mängudel Kalju ja Flora vastu. Võib-olla pärast hooaja lõppu käin seal korraks ära. 

Aga Tartust?
Väga ilus! Olen ise väga rahulik inimene. Mulle öeldakse, et olen nagu vari. Inimesed võivad mind näha, aga tähele ei panda. Mulle see rahulik ja vaikne elu siin Tartus väga sobib. Vahel olen lihtsalt kodus, vahel käin jalutamas. Vabadel päevadel tahan oma elu nautida. Kui jalgpallile liiga palju mõtled, võib see lõpuks isegi sinu esitusi mõjutada. Vahel on lihtsalt hea puhata ja mitte jalgpallist mõelda. Tahaks tegelikult tagasi koju ka minna. Ma pole seal üheksa aastat käinud. Lähen Surinamesse. Prantsuse Guajaana ja Suriname on sisuliselt naabrid, neid eraldab vaid jõgi. 

Eestis maandusid sa 20. juulil, seega liialt pikalt pole sa Tammekas olnud. Kuidas sulle siin klubis meeldib?
Mulle meeldib siin kõik ja saan kõigiga väga hästi läbi. Mulle meeldivad ka väga meie toetajad. Ükskõik kui kaugele me sõidame, tulevad nad kaasa. Kui läksime Kuressaarde ja nägin, et inimesed olid ka sinna tulnud, mõtlesin: "Vau, need inimesed tõesti armastavad seda klubi."

Jalgpallurina hindan ma seda väga. On inimesed, kes toetavad sind ja usuvad sellesse, mida suudad teha. See annab meile omakorda motivatsiooni anda endast maksimumi ja neile tagasi anda seda armastust, mida nemad meile annavad. 

Üks väga oluline küsimus: kui sa Eestisse tulid, olid sul juuksed, aga ühel hetkel enam polnud – mis juhtus?
Nagu ma ütlesin, pole mul probleemi ühest riigist teise kolimisega. Juustega on samamoodi – mind reaalselt lihtsalt ei huvita. Ühel päeval otsustasin need täiesti maha ajada. Olen oma juustega kõike teinud. Olen neid värvinud, mul on olnud rastapatsid ja muud erinevad punutised. Kõike olen proovinud! Juuksed kasvavad mul kiiresti tagasi, nii et mul pole sellega probleemi. 

Mida sa arvad Eesti jalgpalli tasemest võrreldes teiste liigadega, kus oled varem mänginud?
Võrdleksin seda Luksemburgiga. Varem oli seal vahe tabeli esimeste ja viimaste vahel väga suur, aga praegu on tase palju ühtlasem. Näen Eestis sama. Ka tabeli viimane võib Levadiaga viiki mängida ja tal võib olla võimalus isegi võita. Muidugi on Levadia ja teised esiviisiku klubid tugevamad, aga Kuressaare võib võita Paidet ja meie võime võita kõiki esineliku klubisid. Nagu öeldakse – kõik on võimalik. 

Mis kohal sooviksid Tammekaga hooaja lõpetada?
Nagu ütlesin kohe siia saabudes: tahan mängida Euroopas. Midagi muud ma ei taha. Näen oma meeskonnakaaslaste kvaliteeti, treenereid ja seda, kuidas kogu klubi mõtleb. Arvan, et see klubi väärib Euroopas mängimist ja meil on võimalik sinna jõuda. Meil on veel seitse mängu. Kes teab, mis võib juhtuda? Tammeka pole kunagi euromänge mänginud, aga kui suudaksime sinna jõuda, oleks see klubi jaoks väga suur asi. Saaksime osaks klubi ajaloost. Eriti välismaalasena oleks see väga äge. 

Kui pikalt sa ennast Tammekas näed?
Mul on leping 2027. aasta lõpuni. Sõlmisin pooleteiseaastase lepingu. Praegu olen siin. Kunagi ei tea muidugi, mis võib näiteks veebruaris juhtuda. Kui mõni klubi teeb pakkumise ja Tammeka nõustub mind müüma, võib kõike juhtuda. Aga minu praegune leping kestab 2027. aasta 31. detsembrini. 

Oled alles 22-aastane, aga jõudnud juba väga paljudes riikides mängida. Mis on sinu suurim unistus jalgpallurina?
Mõned inimesed mängivad jalgpalli, sest nad armastavad seda meeletult. Mina ei armasta jalgpalli päris niimoodi. 

Sa ei armasta jalgpalli?!
Mida kõrgemale tasemele jõuad ja mida vanemaks saad, seda rohkem näed kogu jalgpalliga kaasnevat maailma. Mina ei tahaks näiteks kunagi olla nii kuulus nagu Kylian Mbappe. Olen inimene, kellele meeldib rahu ja vaikus. Mulle meeldib, kui keegi mind ei tunne. See on minu jaoks ideaalne elu. Saan reisida ega pea iga natukese aja tagant peatuma, et kellegagi pilti teha. Ma ei tahaks kunagi elu, kus inimesed kogu aeg jälgivad, mida ma teen. Tahan lihtsalt oma elu nautida, jalgpalli mängida, oma pere eest hoolitseda ja et mu pere terve oleks. 

Aga kas sul on jalgpallis siiski mõni konkreetne unistus?
Tahaksin väga Lõuna-Ameerikas mängida. Sealsete fännide pärast. Näiteks Brasiilias või Argentinas. Ka Mehhiko, näiteks nende meeskond Tigres. Seal on väga suured staadionid ja need on täis. Inimesed laulavad terve mängu. Võib-olla tahaksin kunagi mängida ka Aasias, näiteks Jaapanis. Või MLS-is, USA-s. 

Ütlesid, et sa pole jalgpallist just tohutult vaimustunud. Kas sa üldse jalgpalli vaatad?
Ei, ma ei vaata peaaegu üldse jalgpalli. Isegi MM-i ei vaadanud täielikult. Ainult Messit vaatasin. Vahel vaatan Barcelonat, sest nad on mu lemmikud. Vahel ei vaata ma isegi enda mänge järele. 

Sa ei analüüsigi enda mänge?
Ei. Mõni inimene arvab, et ma olen hull. Kui ütleksin, et olen jalgpalli täielikult armunud, siis valetaksin. Armastan jalgpalli, aga ma pole selle järele hull. 

Kui sa jalgpalliga ei tegeleks, siis mida sa teeksid?
Oleksin ärimees, sada protsenti. Tegeleksin kõigega, millega võimalik. Ostaksin, müüksin, kaupleksin – mida iganes. Nooremana tahtsin saada sõjaväelaseks, sest mu isa oli sõjaväelane.