"Tagantjärele meenutades olen rahul, et suutsin sellise Kolgata tee läbida. See kasvatas minus mingit sorti iseloomu," tõdeb Ukraina kaitsja Danõl Maštšenko, kellest on tänaseks saanud kahekordse Eesti meisterklubi Nõmme Kalju tugitala.

24-aastane Maštšenko on pärit Ukraina linnast Butšast, mis asub pealinnast Kiievist ligikaudu 35 kilomeetri kaugusel. Nelja aasta eest pani Ukraina vastu täiemahulise sõja alustanud Venemaa toime seal sõjakuriteo, korraldades tsiviilelanike massimõrva. Loo kangelast see inimmõistusele arusaamatuks jääv kurjus õnneks ei puudutanud, ent sõda, koroonaviirus ja muud sündmused tingisid olukorra, et jalgpalli tuleb Maštšenkol mängida kodupiiridest kaugemal.

2023. aastal Harju Laagrisse jõudnud Maštšenkol on hetkel käsil neljas Premium liiga hooaeg, neist kolmas järjestikune Kalju särgis. Sellele vaatamata ei tea paljud Eesti vutisõbrad, milline on ukrainlase taust ja millised raskused on ta pidanud ületama, et saada professionaalseks jalgpalluriks.

Kuidas on praegu olukord sõjast räsitud Ukrainas?
Olukord on Ukrainas raske, aga inimesed on õppinud sellega toime tulema, õppinud naeratama, õppinud elama. Inimesed on saanud aru, et vaatamata rasketele oludele tuleb eluga kuidagi edasi minna — inimesed rajavad ettevõtteid, ostavad kortereid, sünnitavad lapsi. Arvan, et kui ma praegu sinna läheksin, siis saaksin šoki, sest seda on väga raske vaadata, mis seal toimub.

Jumal tänatud, et perega on kõik hästi. Igatsen oma ema, isa ja vanaema väga. Samas tunnen, et välismaal elamine on tulnud mulle kasuks, sest siin pean ise hakkama saama. Ema on mul Eestis paar korda külas käinud, isa pole veel jõudnud, kuigi arvan, et talle meeldiks siin väga.

Usun, loodan ja palvetan, et see kole sõda saab kiiremas korras läbi ja Ukraina saab jätkata arenemist vaba ning sõltumatu riigina.

Kuidas sai su mängijakarjäär alguse?
Kasvasin üles Butšas, mis oli minu nooruse ajal pigem väike linn, aga nüüd on see muutunud aastate jooksul üha suuremaks. Minu arvates on see kõige ilusam, mõnusam ja rohelisem linn kogu Ukrainas.

Oma sporditeekonda alustasin seitsme-aastaselt, olin parasjagu esimeses klassis. Minu esimene treener — see võib kõlada naljakalt — oli naisterahvas Nina Vladimirovna. Hoiame tänase päevani Facebooki vahendusel sidet, ta annab jätkuvalt noortele poistele trenne, kasvatab neid jalgpalluriteks.

Alguses oli jalgpall minu jaoks rohkem nagu hobi. Käisin noorena kaks kuud ujumistrennis, proovisin karated ja siis oli kohalikus klubis jalgpall. Vanemad vaatasid, kas mulle meeldib jalgpall või ei meeldi, äkki kuu aja pärast lähen üldse korvpallitrenni.

Esialgu lähenes isa sellele trenniasjale rahulikult. Kui ta nägi ühel hetkel, et mul on omadused, et sellel spordialal kaugele jõuda, siis hakkas ta sellesse üha rohkem panustama — maksis trennide, varustuse, pallide eest. Ta oli väga palju mulle abiks ja toeks.

Isa töötas Kiievis ning tema töö kõrval asus Oboloni jalgpallikool — selle esindusmeeskond mängib hetkel Ukraina kõrgliigas. See Oboloni tehas on tuntud oma erinevate jookide poolest, nad toodavad näiteks õlut ja limonaadi. Selle tehase baasil rajati ka siis klubi.

Üks hetk otsustas isa mind sinna Oboloni jalgpallikooli viia. See tähendas minu jaoks seda, et pidin iga päev trenni sõitma 35 kilomeetrit ehk tund aega ühelepoole ja siis sealt sama pikk maa tagasi koju. Aga sealt saigi minu tõsine jalgpallikarjäär suures plaanis alguse.

Mida sa noorteklassidest enim mäletad?
Oboloniga sõitsime läbi kõik Ukraina linnad ja osalesime suurtel turniiridel. Seal klubis olin kuni 17. eluaastani. Võib öelda, et veetsin seal kogu oma elu. Iga päev ärkad kell 6.30, sõidad kell 8.30 algavasse trenni, pärast seda on kool ja siis naased koju. Ja ma elasin üsna kaugel. Buss oli pidevalt rahvast täis. Tuli sellisest hardcore-koolist läbi tulla, et jalgpalluriks saada.

Igal suvel toimub Ukrainas selline turniir, kuhu on kutsutud iga regiooni kaks parimat noortetiimi. Seal turniiridel mängivad parimatest parimad — Kiievi Dinamo, Donetski Šahtar, Lvivi Karpatõ jne. Mäletan, et üks aasta kvalifitseerusime sellele turniirile.

Meil oli ühtne võistkond, aga puudusid superstaarid, kes võiksid tiimi üksinda tassida. Sellest tulenevalt ei oodanud keegi meilt midagi suurt sel turniiril. Jõudsime poolfinaali, kus läksime vastamisi Dinamoga. Sel ajal tohtis säärastele matšidele panna panuseid, sest tegu on väga prestiižse üritusega.

Avapoolajal kaotasime 0:1 ja meie koefitsient oli juba üle 500 või midagi sellist. (Naerab). Esimese 45 minuti jooksul sooritati meie väravale 30 pealelööki, aga väravavaht tegi imelisi asju.

Treener Igor Nikolajev oli tõsine ja range mees, kelle käe all mängides sa läbid tõelise sellesamuse. Näiteks ta ei filtreerinud oma sõnu, ta ütles välja kõik, mis tal vähegi pähe tuli. Kui Eestisse saabusin, siis minu jaoks oli see üllatus, et treenerid ei tohi lapse peale karjuda, vaid peavad suhtlema rahulikult, sest vastasel juhul võib laps muutuda väga kinniseks.

Aga treener Igoriga oli vastupidi — tal polnud vahet, et lapsevanemad seisid tema seljataga, ta võis sind igasuguste sõnadega üle valada. Ja kui sa selle kõige all ei suuda nina välja pista, siis oled sa tema hinnangul jalgpalli jaoks kadunud, sinust ei saa mitte kunagi jalgpallur. Tunnistan isegi, et oli raske, paljud kutid ei tulnudki selle sõimuga lõpuks toime.

Igatahes. Pärast kaotatud avapoolaega andis juhendaja märku, et meil pole teisel kolmveerandtunnil midagi kaotada. Dinamo 2002. aasta poiste eest mängisid toona näiteks Ilja Zabarnõi (praegu PSG-s), Vladõslav Vanat (Girona), Volodõmõr Bražko (Dinamo). Kui praegusel hetkel meie meeskondi võrrelda, oleks nende maksumus 70 miljonit eurot kindlasti. Lõpuks suutsime neile lüüa kaks väravat ja võitsime selle mängu.

Finaalis ootas meid Šahtar. Kuna kogu meie energia ja emotsioon läks poolfinaalmängule, siis mõistagi olime finaali ajaks justkui tühjaks pigistatud sidrunid. Kaotasime selle mängu, aga saavutasime hõbemedalid.

Sinu teenistusleht reedab, et pärast Oboloni liikusid Dinamosse. Kas see on seotud selle turniiriga?
Just täpselt. Keskkool oli minu jaoks lõppemas ja sel ajal saavad Ukrainas läbi ka jalgpallikoolid. On kaks valikut: hakkad mängima oma klubi U19 satsis või tahab sind keegi muu. Järsku heliseb mul üks päev telefon, helistab Dinamo peatreener, kes räägib, et kutsub mind ja mu tiimikaaslast katsetele.

See kõlas väga suure väljakutsena. Dinamo jättis mulle alati mulje, et sinna kuuluvad rikaste perede lapsed. Pelgasin nende mängijate pilke või arvamusi, sest seal turniiril naersid nad näiteks ühe meie mängija soengu üle. Mõtlesin, et mul oleks seal päris raske läbi lüüa, aga otsustasin siiski proovida.

Treenisin kolm-neli nädalat ja mind võeti U19 meeskonda vastu. Mängisin Dinamo eest lõpuks kaks aastat. Kui Eestis antakse mängijale aega, et treeneri usaldus võita, siis Dinamos võid sellisest asjast suu puhtaks pühkida — kui ei suuda tulemust tuua, siis sa lihtsalt ei mängi. Kui sulle antakse võimalus ja sa ei kasuta seda ära, siis on kõik.

Nendes suurtes klubides ei oodata, sa pead juba sel tasemel olema valmisprodukt, sest järgmine samm on duubel ja sealt esindus. Mingit kasvatamist seal enam pole. Lõpuks käib sealt läbi üle 100 või 1000 inimese, kelle seast valitakse välja vaid 30. Pead olema parim.

Dinamos oli U19 näiteks olulisem võistkond kui U21, sest osaleti noorte Meistrite liiga põhiturniiril. Ühel hooajal jõuti väga kaugele, kui järjest võideti Müncheni Bayernit, Barcelonat, Lissaboni Benficat. Duubliga oli see probleem, et sinna saadeti mängima need esinduse mängijad, kes said vähe minuteid, aga nad võtsid madalamale langedes mõne noore kuti koha algkoosseisus ja mänguaja omale. Mängija ega treener ei saa ju selle peale midagi öelda.

Kaugele sa Dinamos jõudsid?
Piirdusin lõpuks U19 võistkonnaga. 2020. aastal kimbutas maailmat koroonaviirus ja mul tekkis samal ajal õnnetu olukord, et sain küll järjest mängida, aga ühel hetkel tekkis treeneriga mingisugune ebakõla, mille järel istusin kogu hooaja pingil. Arvan, et see oli üks keerulisematest perioodidest mu karjääris. Pärast sain ühe korra vigastada, siis teist korda. Lõpuks ei saanudki aru, mis toimub, miks mul pärast mängimist siit või sealt valutab.

2021. aastal lõppes mu leping Dinamoga. Seejärel pallisin erinevates esiliigaklubides. Ukraina esiliiga on täiesti teine universum. Tuled Dinamost, kus kõik on viimase asjani professionaalne ... Esiliigaklubi esimese trenni järel lähen duširuumi pesema, aga sealt vaatab vastu 15 mängijat, kes samal ajal suitsetavad. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd siia sattusin ja see pole ju mingisugune amatööride liiga.

Seal oli tunda, et mängitakse väga tugevalt tulemuse peale. Mingil määral on see arusaadav, sest seal on 30+ vanuses mehed, kel on naised ja lapsed, kelle eest tuleb hoolt kanda. Aga mingisugusest loogilisest rünnaku ülesehitusest pole haisugi, seal võidakse mängida ainult pika palli peale ja pärast skoorimist vajutakse kogu tiimiga väravat kaitsma.

Kui peaksid keskväljal palli kaotama, siis pole mõtet pärast mängu riietusruumi minna, sest seal lüüakse sind piltlikult öeldes maha. Mäletan, et kui läksin pärast esimesel poolajal tehtud eksimust riietusruumi, siis võeti mind vanemate mängijate poolt ette ja ähvardati, et kas tahan mängu ära anda, et nende lapsed nälgiksid.

Tagantjärele meenutades olen rahul, et suutsin sellise Kolgata tee läbida. See kasvatas minus mingit sorti iseloomu. Eestis ja Euroopas tervikuna on mängijad vaimselt tervemad — võib-olla on see parem lähenemine, aga kogemus Ukraina esiliigas näitas mulle, kuidas olla jalgpalliväljakul näljasem ja et kõik ei tule kergesti, võidud tuleb välja teenida.

Mäletan oma debüütmängu esiliigaklubi Prikarpaatia eest. See oli karikavõistlustel kõrgliigasatsi Tšernomoretsi vastu. See mäng jääb mulle meelde selle poolest, et meie fännid laulsid, kuidas mind tuleks välja vahetada. (Naerab).

Aga ma meenutan seda kõike naeratus näol, sest jäin ellu, kuigi tol hetkel oli mul väga raske. Isa oli mulle moraalselt toeks, kuigi olin kodust üle 700 kilomeetri kaugusel. Noorena täiskasvanute võistkonnas olla on väga raske. Esiliigas eelistatakse kogemust noorusele.

Ja aasta hiljem algas Ukraina pinnal täiemahuline sõda. Kuidas see su mängijakarjääri mõjutas?
Klubid ja mängijad läksid laiali, aga õnneks sain pool aastat 50% oma palgast kätte. Sel ajal tundsin, et olen valmis jalgpalliga lõpparve tegema. Mul ei olnud vähematki aimu, kuhu või kuidas ma peaksin edasi minema. Istusin pool aastat ilma jalgpallita, oli väga raske. Arusaadavalt kaotasin mingisugused oskused.

Otsisin klubi, käisin erinevates kohtades proovimas, ühele ma meeldisin ja mulle pakuti lepingut — esiliigaklubi juures kontraht kolmeks aastaks, kuutasu 150 eurot. Mõtlesin, et olgu jumal teiega, mul kulus juba sinna sõitmise peale rohkem raha. Ei lähe diiliks.

Väga keeruline oli isale oma mõtetest rääkida, sest ta oli kõik need aastad mind nii palju aidanud ja minu karjääri panustanud. Võtsin end kokku ja ütlesin talle, et ma ei taha enam jalgpalli mängida. Olin toona 20-aastane. Kostsin, et ma ei suuda sellise summa eest mängida, parem otsin omale mingisuguse töö. Tal oli seda väga valus kuulata.

Sel ajal tõdesin, et ma siiski ei suuda ilma jalgpallita elada. Ma olin peaaegu kogu elu ainult jalgpalli mänginud ja tundsin, et ma ei oska mitte midagi muud. Jah, võin füüsilist jõudu kasutada, aga see tähendaks, et peaksin ehitajaks minema. See ei tulnud kõne alla.

Aga kõne alla tuli retk Eestisse. Palun räägi täpsemalt, kuidas see teoks sai.
Üllataval kombel võttis selles situatsioonis ohjad enda kätte mu ema. Tal on tuttav, kes tunneb hästi Valeri Sobtšenkot, kes on endise Harju mängija Romani isa. Kaks nädalat enne talvise üleminekuakna lõppu proovis Roman klubi juhtkonda ja peatreenerit Victor Silvat veenda, et mind võetaks meeskonda, kuigi see oli tolleks hetkeks juba komplekteeritud. Mitte kellelgi polnud aimu, milline on mu tase, eriti kui ma polnud pool aastat organiseeritud trenni teinud, ainult aias toksisin palli.

Eestisse sõites oli hirm, ma ei teadnud, kelle juurde sõidan, ma jätsin kõik selja taha ega teadnud, millal saan kodumaale naasta. Mulle öeldi, et seal asukohas on auto, sõida ~2000 kilomeetrit ja leia üles perekond Sobtšenko. Esimese hooga ei tahetud mind üle piirigi lasta.

Kui Eestisse kohale jõudsin, elasin esialgu Romani isa töö juures, sest Harju ei olnud valmis mind kohe elamisega aitama. Ma mõistan klubi seisukohta, sest olin tol hetkel suvaline ukrainlane, äkki homme mind polegi enam. Perekond Sobtšenko oli mulle Eestis väga palju toeks. Kui mul tekkis mingisugune mure, siis sain alati Romani või tema isa poole pöörduda. Ma olen väga tänulik, et inimesed uskusid minusse ja aitasid mu unistust realiseerida.

Olin esimeste trennide ajal šokiseisundis, sest mu jalad olid täiesti lukus. Kõik ülejäänud mängijad olid selle etapi juba ettevalmistuse käigus läbinud, nad olid heas vormis, aga mina mitte. Tundsin, et see hooaeg saab olema väga raske.

Vedas, et sel hetkel olid Harjus rahvuskaaslased Daniil Rudenko ja Antonii Võnnõtšuk. Ikkagi oma inimesed, kahe ukrainlasega oli kergem olla. Naljakas lugu on tegelikult see, et Rudenko mängis samuti Obolonis, aga ta oli minust aasta noorem. Eksisteerib isegi foto, kus Rudenko poseeris Harju särgiga Kiievis, aga ma liikusin samal ajal trenni. Sel hetkel polnud mul aimugi, mis võistkond see Harju on.

Mäletan, et Portugali treener Silva otsustas mind Harjus kasutada kolmese kaitseliini keskmise mängijana. Aga siis saabus kahemeetrine Saksamaa kaitsja Marius Samoura. Vaatan talle alt üles ja saan aru, et ma ei mängi teda üle. Helistasin isale ja ta küsis vastu, et kas kavatsen nüüd uuesti pingil istuda. Ütlesin, et ma ei tea, see mees on sõna otseses mõttes kapp.

Vahelepõikena uurin, kuidas sai sinust kaitsja?
Dinamos olin viis-kuus mängu poolkaitsja, aga muidu olen alati olnud kaitsja. Ukrainas olin pigem äärekaitsja, aga Eestisse jõudes sai minust hoopis keskkaitsja. Võib-olla ongi hea, et ma enam pole äärekaitsja, sest suvistes euromängudes kasutati mind vahepeal äärel ja seal oli mul juba 20 minutiga kops koos. (Naerab).

Naaseme nüüd Harju juurde.
Jah. Esimene mäng ma ei pääsenud platsile, teises ja kolmandas tegin kaasa kümme minutit. Vaatasin, et Samoura on parameetrite poolest tippmängija, aga tal lipsasid sisse lapsikud eksimused. Silva ja Lauri Nuuma tegid minuga ära suure töö ja nad uskusid minusse. Muidugi nende mõistmisega oli algul raskusi, sest ma ei saanud keelest aru. Pärast igat mängu lõikasime klipid välja, istusime tõlgi ja Silvaga maha, et neid analüüsida. Minu jaoks oli see uus asi, et treener usub minusse. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin minuteid teenima ja oma positsioonil mugavalt tundma.

Kuna olime peksupoisid, sain teha väga palju kaitsetööd. See tuli lõpuks kasuks. Kahju, et meil ei õnnestunud püsima jääda. Kollektiiv oli väga tore ja hea, pealik Silva oleks väärinud kõrgliigasse jäämist. Mäletan Silva kohta seda, et ma elasin Laagri staadioni kõrval ja kui õhtul koju läksin, siis nägin, kuidas ta lastele trenne andis ning neile oma kogemustega abiks oli.

Pärast hooaega pakkus Harju mulle lepingut, et mängiksin nendega Esiliigas. Mingisugust probleemi mul nendega polnud, aga kuna sain kõrgliigas hamba verele, siis tahtsin kindlasti Premium liigas jätkata.

Pärast Harjut liitusid Kaljuga. Kuidas see üleminek välja nägi?
Taaskord tuli mängu Roman, kes helistas Nikita Andrejevile ning pakkus mind Kaljule. Sain võimaluse Kaljuga treenida. Minu arvates tegin ma elu kõige halvema hooaja ettevalmistuse, ma isegi ei tea, miks see nii kehva oli, aga olen Nikitale ja Artjom [Artjuninile] tänulik, et nad mind välja kannatasid ja lõpuks meeskonda jätsid. Mina nende asemel poleks seda teinud. (Naerab).

Ma räägin seda täiesti tõsiselt. Mul oli mängudes nii palju eksimusi, et paha hakkab. Mängisime RFS-iga, mul oli seljas ülisuur särk, mida kandes nägin välja nagu hullumajast põgenenud patsient, ja pärast palliga pööramist tahtsin selle keskkaitsjale anda, aga panin hoopis üle otsajoone nurgalöögiks. Mõtlesin, et no mis kurat see veel on ... Aga vaatamata sellele nähti minus midagi.

Mul vedas, et kahes esimeses mängus Kalju eest lõin Kuressaare ja Narva Transi vastu värava. See andis vajalikku enesekindlust, mis mind edasi kandis. Tundsin end iga mänguga üha paremini.

Ja nüüd on aeg seal maal, et oled Kaljus juba kolmandat hooaega.
Täpselt. See on kõige tugevam võistkond, mis mul on karjääri jooksul olnud. Peas jookseb selline dissonants, et kõik siin elus ei ole ideaalne — teatud kohtades on hea palk, aga halb kollektiiv, ja vastupidi. Kaljuga on see, et ma võiksin ka kogu ülejäänud elu nendega kaotada — mitte, et ma seda tahaksin, aga te mõistate mind —, sest ma armastan nii mängijaid kui treenereid. Nikita, Artjom ja kõik teised on tõelised profid, nad näevad tohutult vaeva, et meeskonda arendada.

Kuidas see arendamine välja näeb?
Mulle meeldib Nikita puhul see tasakaal, kuidas ta mängijatega suhtleb. Näiteks vene keelt kõnelevate mängijatega suhtleb ta täiesti teistmoodi, ta teab, et meiega tuleb olla palju rangem. Ta ütleb alati, et kui meiega rääkida rahulikult, nagu välismaalaste või eestlastega, siis me langeme mugavustsooni. Meid on vaja toonuses hoida. Ja see on õige lähenemine, sest kui meile kogu aeg pai teha, siis me ühel hetkel ei mängi enam hästi, vahepeal tuleb meie peale häält tõsta.

Meile meeldib poistega naerda selle üle, kuidas treenerid on ajas muutunud — kui nad klubisse saabusid, siis olid nii säravad ja õnnelikud, aga kuna oleme vahepeal nagu väikesed lapsed, siis on toimunud muutus. Näiteks vahepeal mängime Oleksandr Musolitini või Bogdan Vaštšukiga kehalise ettevalmistuse treeneri Marcus Suurväli harjutuste ajal lolli, sest me parema meelega läheks väljakule latti lööma, aga see ajab Marcust närvi. Päeva lõpuks oleme kõik talle tänulikud, et ta meie heaolusse panustab.

Alustasite tänavust hooaega tormihoiatusega, aga nüüdseks on hoog raugenud. Mis juhtus?
Tõsi, punktiskoor pole praegu päris see, mida me hooaja alguses lootsime, et praeguseks hetkeks on. Aga siin on väga palju erinevaid faktoreid: vigastused, erinevate mängijate mõõnaperiood jms. Meil on väga tugev konkurents, väga head mängijad, kõik pingutavad teineteise nimel. Kui me oleks suutnud vältida neid halbu aspekte, siis oleksime tabelis kõrgemal, võib-olla mitte nüüd päris meistrid, aga meil oleks kindlasti rohkem punkte.

Meil läks hooaja alguses hästi, aga ühel hetkel tabas mõõn. Kui võrrelda näiteks Levadiaga, siis neil läks stabiilselt hästi ja kuni tänase päevani läheb, neil ei ole mingisugust madalseisu tekkinud. Ega ilma asjata öelda, et edu toidab edu — Levadia kohta kehtib see hästi. Ma ei ütleks, et neil on sellised mängijad, kelle vastu ei teaks, kuidas mängida. Ja ma muidugi ei ütle, et nad ei vääri tiitlit, muidugi väärivad, sest nad on igas mängus lõpuvileni kui näljased loomad — see väärib tunnustamist.

Kuidas sa hindad Premium liiga taset?
See on minu jaoks natukene arusaamatu. Olen siin olnud juba kolm aastat, aga ikka veel ei mõista seda liigat ja seda, kuidas võib esikohal olev võistkond kaotatada viimasele. See näitab, et tase on küllaltki ühtlane ja kõigi vastu on raske mängida. Tabeli teise poole tiimid suudavad esimese poole meeskondadele palju peavalu valmistada.

Näiteks on Kuressaare, kelle vastu on alati raske, eriti selle saare peal mõtled, kuidas on võimalik nende vastu mängida, sest nad on kaitses väga tugevad, lisaks tegid nad oma väljaku kitsamaks ning seal on alati väga tuuline. Pärnu Vaprus kahes esimeses omavahelises mängus ... Me mõtlesime, et kelle vastu me nüüd mängime, me ei saanud aru, kuidas neile kaotasime. Võisime eelmises voorus võita näiteks Florat ja siis tuli Vaprus, kelle üks mängija lõi meile keskjoonelt värava.

Aga mulle meeldib Eesti kõrgliiga. Ma arvan, et see on hea koht, kus areneda ja hiljem kusagile edasi minna. Ja see, et siit kaudu on võimalik euromängudele pääseda, see on privileeg. Sel ja eelmisel suvel ma nautisin seda aega, kui saime Euroopas mängida. Euromängude ajal tekib õige jalgpalluri tunne — saad lennata, ööbida hotellis, mängida suure rahvahulga ees. Alati tahaks seal võimalikult kaua olla, et seda rohkem kogeda.

Millised on sinu ambitsioonid, kuhu tahad välja jõuda?
Promise David näitas kõigile, et siit on võimalik kaugemale minna. Minu jaoks on see mees tõeline superkangelane, ta mängib maailma tugevaimas liigas. Mäletan, et oma esimesel Kalju hooajal, kui me mängisime Kuressaare vastu, jättis Promise kasutamata mitu head väravavõimalust. Seepeale mõtlesin küll, et miks meil selline kutt väljakul on. Ta ei ole tehniline jalgpallur, aga oma tugevuste pealt suutis ta purjetada Euroopa klubijalgpalli tippu.

Guilherme on samuti eeskujuks. Mäletan tema esimest trenni Kaljus. Oli selline harjutus, et ründaja oli ääre peal kaitsja vastu. Pidin olema Guilherme vastu. Jookseme siis mööda äärt ja ühel hetkel teeb ta mulle atškoo, mis ajab mind närvi. Järgmine moment saab ta äärel palli ja ma niidan ta jalust. Andrejev karjub seepeale, et aitab küll sellest harjutusest, sul pole vaja teda ära tappa, ta alles saabus meile. (Naerab).

Minu ambitsioon on mängida kusagil tugevas liigas. Kui sealt kõrgemalt antakse mulle võimalus, siis ma kindlasti haaran sellest kinni. Senikaua on mul rõõm tõdeda, et Eestist on saanud minu teine kodu. Mulle meeldivad siinsed inimesed väga, te olete väga sõbralikud ja abivalmid. Siin on rahulik elurütm ja inimesed suudavad rõõmu tunda väikestest asjadest — ilm on siin suuremal määral halb, aga nendel päevadel, mil päike paistab, on inimesed palju õnnelikumad.

***

Danõl Maštšenko

Sünniaeg: 30. september 2002 (24-aastane)
Klubikarjäär: Butša spordikool (UKR), Zmina-Obolon (UKR), Kiievi Dinamo (UKR), Harju Laagri, Nõmme Kalju
Saavutused: Evald Tipneri karikavõitja (2025), Eesti superkarika võitja (2026), Premium liiga ilusaima värava autor (2024)