Manchester City 114 pattu tekitasid jalgpallimaailmas esmalt suure maavärina ja siis ohtralt järeltõukeid. Nüüd, kui City on karistuse apelleerinud ja lahendus seeläbi mõneks ajaks edasi lükkunud, püüame teha toimunust vahekokkuvõtte. Milles Cityt täpselt süüdistatakse, mis on seni juhtunud ja mis saab edasi?

Alustada on paslik kiire ajajoonega, sest klubile süüks pandavad teod algasid sisuliselt juba 2008. aastast. Just siis sai City omanikuks šeik Mansour ehk sisuliselt Araabia Ühendemiraatide riik. Süüdistuse kohaselt alustati hämarate tehingutega juba aasta hiljem ning kümme aastat hiljem ehk 2018. aastal jõudsid need esmakordselt avalikkuse ette.

• november 2018 – Saksamaa väljaanne Der Spiegel avaldab Football Leaksi kaudu hangitud väited, et Manchester City on rikkunud rahalise ausa mängu (FFP) reegleid;
• märts 2019 – UEFA algatab Der Spiegeli artikli põhjal uurimise;
• mai 2019 – City nimetab uurimise algatamist põhjendamatuks ja annab sisse apellatsiooni;
• november 2019 – Rahvusvaheline Spordiarbitraaž (CAS) kuulutab klubi apellatsiooni õigustühiseks;
• veebruar 2020 – UEFA määrab Cityle kaheks aastaks eurosarjades osalemise keelus ja 30 miljoni euro suuruse rahatrahvi;
• juuli 2020 – CAS tühistab City järjekordse apellatsiooni järel UEFA määratud võistluskeelu, ent jätab trahvi osaliselt jõusse;
• juuli 2021 – City kaotab kohtuvaidluse, mis oleks keelanud meedial avaldada uudist, et Premier League jätkab finantsrikkumiste uurimist;
• aprill 2022 – Der Spiegel avaldab uue ja senisest märksa detailsema raporti, kus väidetakse, et Premier League on uurinud City rahaasju juba viimased kolm aastat;
• veebruar 2023 – Premier League esitab Cityle süüdistuse 115 finantsrikkumise episoodis;
• september 2024 – Premier League käivitab 115 episoodi asjus kümme nädalat kestva ülekuulamise;
• veebruar 2025 – City peatreener Pep Guardiola märgib, et klubi ootab otsust "järgmise kuu aja jooksul"; Guardiola lahkub hooaja lõppedes ise ametist;
• 25. september 2026 – The Athleticu ajakirjanik David Ornstein avaldab esimesena uudise, et sõltumatu komisjon on jõudnud otsuseni ning City mõistetakse enamikus episoodides süüdi;
• 29. september 2026 – Premier League avalikustab ametlikult komisjoni lõppjäreldused ja kinnitab süüdimõistvat otsust;
• 2. oktoober 2026 – City kinnitab, et kaebab süüdimõistva otsuse edasi.

Mida City valesti tegi?

Uurimiskomisjoni hinnangul tõid omanikud klubisse keelatud moel üle 900 miljoni naela, millest enamik väideti olevat kommertstulu. Seeläbi hiiliti mööda FFP- ja PSR-reeglitest ehk rahalise ausa mängu põhimõtetest, mis näevad ette, et klubide kulud ja tulud peavad olema tasakaalus. Näiteks ainuüksi hooajal 2017-18, mil võideti Guardiola käe all esimene liigatiitel, ületas City värskete andmete põhjal finantslimiiti ligi 100 miljoni naelaga.

Põhjaliku 40-leheküljelise raporti avaldanud komisjon leidis, et City on süüdi kõigis 80 finantsdistsipliini puudutavas rikkumises, lisaks 34 episoodis, mis puudutas uurijatega koostööst keeldumist. Vaid ühes sellises episoodis mõisteti klubi õigeks. Muuhulgas andsid City töötajad komisjoni väitel teadlikult neile valetunnistusi.

It was a seemingly innocuous email, sent on a Wednesday morning in January 2017, that started everything. Arriving in the inbox of a senior official at Manchester City, it appeared to have been sent by an employee from European football’s governing body, UEFA, and contained a link to a financial compliance report. The City official clicked the download button. That was all it took. It was not a genuine email from UEFA but a successful phishing attempt by Portuguese hacker and activist Rui Pinto. City’s servers were breached, allowing Pinto to retrieve thousands of emails and documents from the club’s systems. This week, almost 10 years on from Pinto’s first email, the Premier League announced that an independent panel had found City guilty of all but one of the charges against them, as The Athletic first revealed last Friday. 📝 @jwhitey98: https://t.co/iZ74j9gKJE — The Athletic | Football (@TheAthleticFC) October 2, 2026

Kuidas pahandus avalikkuse ette jõudis?

Üksainus klikk. Ja kümmekond aastat hiljem on jalgpallimaailm pea peale pööratud. Manchester City töötaja postkasti saabus 2017. aasta jaanuaris pealtnäha UEFA-st läheteatud e-kiri, millega klubile saadeti – ning iroonia on siinkohal märkimisväärne! – finantstingimuste täitmise raport. Avamiseks tuli vaid vajutada lingile. City töötaja tegigi seda ...

... ning andis ühe liigutusega Portugali häkkerile Rui Pintole ligipääsu klubi serveritele. Kavalalt UEFA-d teeselnud Pinto laadis sealt alla tuhandeid kirju ja dokumente ning edastas need järgmisel aastal Saksamaa uuriva ajakirjanduse lipulaevale Der Spiegelile.

Pinto, kelles ühed näevad küberkurjategijat ja teised valget rüütlit, sai kuue aasta eest kodumaal nelja-aastase tingimisi vanglakaristuse ebaseadusliku andmepüügi ja väljapressimise eest. Tänavu mõisteti ta õigeks teises süüdistuses, mis puudutas ligipääsu hankimist Portugali tippklubide, sealhulgas Benfica andmetele.

Kuna Pinto nõustus 2020. aastal võimudega koostööd tegema, liideti ta toona kodumaal tunnistajakaitseprogrammiga. Vaid mõni tund pärast Cityle määratud karistust jõudis aga avalikkuse ette teade, et Pinto arvatakse programmist välja. Viimastel nädalatel muuhulgas FIFA presidenti Gianni Infantinot teravalt kritiseerinud häkker viitas seepeale mitmele tapmisähvardusele ja väitis koguni, et teda jahivad palgamõrvarid. Lõpuks sekkus olukorda suisa Portugali justiitsminister ja Pinto jäeti vähemalt esialgu endiselt riikliku kaitse alla.

I express my appreciation for the action taken by Portugal's Minister of Justice, Rita Alarcão Júdice, who restored legality by overturning a decision made by the members of the Commission responsible for Portugal's Witness Protection Programme, who acted in clear violation of the law and in a manifest abuse of power. This is a particularly serious situation, all the more so because, given their roles, the members of this Commission have an increased responsibility to uphold the rule of law and safeguard the rights, liberties and guarantees of citizens who, due to the specific nature of the Programme, find themselves in a particularly vulnerable and uncertain situation. Despite this restoration of legality, the way in which the members of the Commission have acted prevents me from placing any trust in them or feeling confident in their work. Such conduct is clearly contrary to the principles that should guide a witness protection programme, whose credibility and effectiveness depend, above all, on respect for the law, impartiality and the trust of those who rely on it. I would like to conclude by expressing my special gratitude to everyone who has shown their support and contributed to the fundraising campaign. To all of you, my sincere thanks for continuing to stand by me in this cause which, despite today's decision, is still far from being resolved. — Rui Pinto (@RuiPinto_FL) October 9, 2026

Millal City valskusega alustas?

Lühidalt – peaaegu kohe, kui uued omanikud eesotsas šeik Mansouriga saabusid. Esimesed tõendid pettuse kohta pärinevad 2009. aastast, kui Abu Dhabi United Group sai süüdistuse väitel aru, et klubisse raha pumpamiseks tuleb neil olemasolevatest reeglitest mööda hiilida. Üheksa järgnenud hooaja jooksul jõudis fabritseeritud sponsortulude kaudu klubisse 830 miljonit ning muude skeemide abil veel 90 miljonit naela.

Millega City liigat pettis?

Hooaja 2009-10 lõpetuseks oleks City olnud enam kui 140 miljoni naelaga miinuses. Just nii paljuga läks 2006. aastal "punasesse" Chelsea ehk tegu olnuks Premier League’i negatiivse rekordiga. Osalt just Chelsea näite põhjal kehtestasid nii UEFA kui ka Premier League vahepealsetel aastatel senisest märksa karmimad finantsreeglid, mille eesmärgiks oli mõõdutundetule kulutamisele piiri panek.

City hakkas süüdistuse kohaselt 2010. aasta alguses sõlmima sponsorlepinguid, milles sisalduvad summad olid tegelikust turuväärtusest märksa kõrgemad. Summa löödi kaheks – põhiosaks ja täiendavateks makseteks. Esimese poole käis välja toetaja, teise aga varjatult klubi omanikud. Hooaegadel 2009-10 kuni 2017-18 maksti raporti andmetel niimoodi välja 949,94 miljonit naela, kusjuures lepingute baastasud moodustasid sellest vaid 119,25 miljonit naela.

Raport toob veel ühe näite hooaja 2012-13 lõpust, kui City avastas, et neil jääb UEFA finantsreeglite raamesse mahtumisest puudu 9,9 miljonit naela. Kõigest mõne päevaga ilmusid sponsorlepingutesse uued klauslid, mille põhjal maksti Cityle juba toimunud sündmuste ja hooajaeelse USA tuuri eest – ning eelarveauk sai nagu võluväel lapitud. Eriti kurioosne oli tol kevadsuvel asjaolu, et toetajad maksid dokumentide põhjal Cityle muuhulgas "võiduboonuseid" Inglismaa karikasarja finaali eest. Kuid City kaotas seal 0:1 Wiganile ...

🔵⚪️ Throwback to when Ben Watson scored in the 91st minute to hand Wigan Athletic a historic FA Cup final win over Manchester City! 🙌 https://t.co/n0g4uhkQFN — PurelyFootball ℗ (@PurelyFootball) May 11, 2026

2012. aastal käivitas City aga Project Longbow ehk projekti koodnimega Pikkvibu. Enamik selle harudest olid igati seaduspärased, tegeledes sissetulekute kasvatamise ja kulude kärpimisega. Ent komisjoni hinnangul oli Pikkvibul ka üks fiktiivne haru, täpsemalt Fordhami Kokkulepe. Komisjoni hinnangul peitsid City omanikud Fordhami nimelise variettevõtte taha rahasid, millega paisutati kunstlikult mängijate kommertsõigustelt teenitavaid summasid. Need kanti raamatupidamisse tuluna, ehkki tegelikult oli tegu omanike kaukast tulnud summadega. Raporti väitel olid skeemist teadlikud mitu klubi juhtimisega seotud inimest, ent avaldatud tekstis on nende nimed kinni kaetud.

Lõpetuseks sõlmiti mängijate ja treeneritega lepinguid kolmandate osapoolte kaudu, mis võimaldas näidata nende palgakulu tegelikkusest väiksemana. Tegelikkuses maksid City omanikud "konsultatsioonitasude" sildi all välja märksa suuremaid summasid. Raportis on eraldi välja toodud kolm sellist lepingut, kusjuures osapoolte nimed on taas varjatud.

Nagu eespool märgitud, puudutab teine pool süüdistusest uurijatele valetamist. City poolt andis komisjonile tunnistusi 24 inimest, keda pole taas praeguse seisuga nimeliselt välja toodud. Ent kuna Premier League’ile on kõik need nimed teada, võidakse nad edaspidi klubi juhtimisest lihtsalt kõrvale jätta – liiga reeglistik annab selleks võimaluse. Raporti andmetel oli mitme võtmetunnistaja jutt "olulistes punktides valelik" ning lisaks esitati tõendeid, mis olid "teadlikult valed".

Miks otsusega nii kaua venitati?

Komisjoni lõppraport mahtus 40 leheküljele, ent selleni jõudmiseks töötati läbi kümnete tuhandete lehekülgede jagu materjale. Uurimise käigus valminud raporti esialgne versioon oli 750-leheküljeline.

Mida City ise ütleb?

Arvestades, et klubi juhtkond on rikkumisi järjepidevalt tuliselt eitanud, käitus City igati eeldataval viisil ja esitas komisjoni otsuse suhtes kiirelt apellatsiooni. Endine peatreener Guardiola ja tema asemik Enzo Maresca on andnud oodatult ümmargusi vastuseid, rõhutades, et usuvad klubi juhtkonda. Tegevjuht Ferran Soriano keeldus BBC-le kommentaaride jagamisest, kuid saatis klubi töötajatele video, kus rääkis "Premier League'i veetud vandenõuteooriatest".

Manchester City CEO Ferran Soriano sends a message to staff and players following the guilty verdict in a leaked video. https://t.co/FGKRkFQaeZ — Sky Sports News (@SkySportsNews) September 29, 2026

The Athleticu andmetel rõhub City peamiselt sellele, et nemad küsisid toetajatelt lisaraha ning seejärel pöördusid sponsorid omaniku ehk Araabia Ühendemiraatide riigi poole. Sellega justkui tunnistatakse fakti, mida klubile on algusest peale ette heidetud – et Citysse pumpab raha Emiraatide valitsus.

Ent juriidilises plaanis võib osutuda oluliseks, et riik ei ole City omanik ja seega ei saa omanikke reeglitevastases käitumises süüdistada. Šeik Mansour on küll Emiraatide presidendi vend, abielus ühe emiraadi valitseja tütrega, ise hetkel ametis Emiraatide asepeaministrina ning kogunud oma varanduse riiklikelt naftaväljadelt, aga City omamine on juriidiliselt võttes tema "eraäri".

Muide, oluline on märkida, et erinevalt kuue aasta tagusest UEFA karistusest ei ole Cityl võimalik Premier League'i otsust spordiarbitraaži ehk CAS-i kaevata. Küll aga on neil võimalik otsida õigust kohalikus kohtusüsteemis ehk ülemkohtus.

Miks City 2020. aastal UEFA käest pääses?

Kui UEFA kuue aasta eest Cityle kaheks aastaks eurosarjades osalemise keelu määras, väideti põhjendusena samuti, et šeik Mansour oli teinud klubile makseid, mida varjati sponsortulude sildi taha. Ent CAS jäi seisukohale, et City lepingud riikliku lennufirmaga Etihad, mille pealt teeniti üle 200 miljonit naela, vastasid turuväärtusele, sellal kui piisavad tõendid selle kohta, et tegelikult maksid suure osa "tuludest" omanikud, puudusid.

Lisaks väitis UEFA, et Cityle on teiste seas keelatud makseid teinud Ühendemiraatide telekommunikatsiooniettevõte Etisalat. Selle süüdistuse lükkas CAS tagasi põhjendusega, et väidetavad rikkumised leidsid aset üle viie aasta varem ning neid ei saa menetlusse võtta. Siiski leidis arbitraaž, et City oli uurimist takistanud, mille eest neile määrati "tühine" 10 miljoni euro suurune rahatrahv.

Kui palju tulude paisutamine klubi mõjutas?

Alates 2009. aasta suvest kuni 2018. aasta jaanuarini kulutas City uute mängijate hankimisele umbes 1,2 miljardit naela. Juba esimesel hooajal toodi ühtekokku 126 miljoni naela eest meeskonda Carlos Tevez, Emmanuel Adebayor, Joleon Lescott, Roque Santa Cruz, Kolo Toure ja Gareth Barry. Ent samas maksid komisjoni hinnangul omanikud sel aastal varjatult klubi kassasse 22,5 miljonit naela.

Aastate jooksul summad vaid kasvasid. Näiteks hooajal 2011-12, kui Samir Nasri, Gael Clichy ja Stefan Savici kõrval saabus Citysse ka legendiks kerkinud Sergio Agüero, maksti nende meeste eest kokku 78 miljonit naela. Omanikud tasusid sellest varjatult enamiku ehk 70,5 miljonit naela. Kolmel järgmisel hooajal katsid omanike maksed juba kogu mängijate ostuks kulunud summa, kohati isegi kahekordselt.

Mõistagi oli klubil nende aastate jooksul ka ohtralt teisi tuluallikaid. Ent selge on seegi, et kui raporti väited paika peavad, oleks Cityl olnud mängijateturul kasutada märksa vähem vahendeid. Mainitud ajavahemiku jooksul võideti kolm liigatiitlit, üks FA Cup ja kolm liigakarikat.

Kes City tegudest kõige rohkem kahju said?

Vaatenurk number üks – kui City kõnealuse ajavahemiku karikad ära võtta, kes oleks vähemalt teoreetiliselt nende asemel võitnud? Vahemikus 2009-18 kuuluks Manchester Unitedile kaks liigatiitlit, Liverpool saaks neid juurde ühe. FA Cupi võit oleks juures Stoke Cityl ning Arsenal, Sunderland ja Liverpool lisaksid auhinnakappi liigakarika. Chelseal tekiks aga õigus kahele Community Shieldile ehk Inglismaa superkarikale. Ent see jutt on ülima tõenäosusega teoreetiline. Isegi kui City peaks kõik võidetu kaotama, jääksid mainitud tiitlid ilmselt lihtsalt vakantseks.

View this post on Instagram

A post shared by The Athletic | Football (@theathleticfc)

Vaatenurk number kaks – kes City keelatud kulutamise pealt kõige rohkem teenisid? Näiteks Wolfsburg pani ainuüksi Kevin De Bruyne ja Edin Džeko müügist taskusse 96,5 miljonit naela. AS Monaco teenis Edouard Mendy ja Bernardo Silva müügiga 91,5 miljonit naela. Arsenalist kolisid kokku 71 miljoni naela eest Citysse nii Kolo Toure, Emmanuel Adebayor, Samir Nasri kui ka Gael Clichy.

Ühtekokku ostis City vaadeldud aja jooksul mängijaid 46 klubist ja 19 liigast. Mitme ostu puhul oli müüva klubi jaoks seejuures tegu rekordtehinguga. Umbes veerand rahast liikus teistesse Premier League'i klubidesse, aga City tõi sobivaid mängijaid kõikjalt. Tehinguid tehti kaheksa Premier League'i ja kaheksa La Liga klubiga, ent märkimisväärselt toodi mehi ka Bundesligast, Serie A-st, Ligue 1-st ja Portugalist Primeira Ligast. City haare ulatus Donetski Šahtarist Palmeirase ja Belgradi Partizanist Timisoarani.

Kolmas vaatenurk – kas see raha tõi saajale õnne? Wolfsburg ostis küll De Bruyne müügirahade eest hulga mängijaid, ent kukkus Bundesligas teiselt realt kaheksandaks ja pidi seejärel kahel hooajal võitlema koguni liigasse püsimajäämise nimel. Monaco pudenes Prantsusmaa meistri staatusest vaid kahe aastaga samuti väljalangemise piirile.

Arsenal kaotas Cityle neli mängijat, kes võinuks nad tiitlijahti tõsta. Omamoodi näite leiab ka Portugalist, kus City tõi umbes 50 miljoni naela eest kaks mängijat nii Portost kui ka Benficast, ent mitte ainsatki Sportingust. Vaadeldud aja jooksul võitsid kaks esimest kordamööda tiitleid, Sporting ei saanud kätte ainsatki. Kas üks määrav faktor võis olla konkurentide paksem rahakott?

Kõik eelnev liigitub mõistagi suuremalt jaolt hüpoteetilise arutelu valdkonda. Aga ilma City keelatud viisil tehtud kulutusteta võinuks mõnegi klubi käekäik osutuda hoopis teistsuguseks.

Kuidas see kõik praegust meeskonda mõjutab?

Uurimine keskendus aastatel 2009-18 toimunule. Kui City süüdi jääb, võetakse kindlasti luubi alla ka järgnenud hooajad. Näiteks Erling Haalandi 55 miljoni naela suurune üleminek on juba tekitanud teravaid küsimusi – olgu, City tasus Dortmundi Borussiale väljaostuklausli, ent äkki liikusid klubide vahel ka varjatud summad, mis võimaldasid Manchesteri meeskonnal Norra ründaja allkirja kätte saada? Tegu on puhtakujulise spekulatsiooniga, mida ei toeta ükski tõend, ent see näitab hästi, kuidas varasemad patud kipuvad juba ka hilisemaid tehinguid määrima.

Plekk on küljes kõigel ja kõigil ning see võib mõjutada mängijate otsuseid klubiga liituda või olemasolevaid lepinguid pikendada – eriti juhul, kui City kõrgliigast väljakukutamine peaks usutavaks ohuks muutuma. Samas pole BBC andmetel neist paljude lepingutes klauslit puhuks, kui klubi peaks tõesti Premier League'ist lahkuma. Tõsi, kui see juhtub, jääb City ilma ka kõrgliigas mängimisega kaasnevatest tuludest, mis muudab kõrgepalgaliste mängijate kinnihoidmise keeruliseks.

City kasuks räägib samas see, et praegusest meeskonnast lõppeb järgmise kahe aasta jooksul leping vaid neljal mehel. Neist on põhimängija vaid Matheus Nunes, sellal kui Mateo Kovacic ravis suurema osa eelmisest hooajast vigastust ning Geronimo Rulli ja Marcus Bettinelli täidavad teise-kolmanda väravavahi rolli. Miinuspoolena võib praegune ebakindlus aidata kaasa lootustandvamate noormängijate lahkumisele, keda teised klubid püüavad kahtlemata City noortesüsteemist üle meelitada.

Keda skandaal veel puudutab?

City ümber toimuv ei ole sugugi puhtalt jalgpallilise tähendusega. Esiteks väidab näiteks kohalik maksuamet, et endise peatreeneri Roberto Manciniga sõlmitud varilepingu pealt jäeti maksmata 12 miljoni naela ulatuses makse. Asju on juba käinud valitsuse tasandil klaarimas City juhatuse esimees Khaldoon Al Mubarak ning BBC andmetel räägiti muuhulgas Ühendkuningriigi ja Ühendemiraatide vahelistest kaitse-, luure- ja turvatööstuse ning kaubanduse alastest suhetest.

Omapärasel moel on plindrisse sattunud ka brittide värske peaminister Andy Burnham. Endise Manchesteri linnapea ja suure jalgpallifännina on ta aastate jooksul ehitanud mitu valimiskampaaniat üles just nendele sammastele ning esimestes kommentaarides jäi Burnham City pattude hukkamõistmisel väga tagasihoidlikuks, kasutades ebamääraseid väljendeid nagu "juhul kui see tõele vastab" ja "oleksin sel juhul väga murelik". Muu hulgas märkis ta, et "oleks väga kahju, kui Manchesteri linn kogu Araabia Ühendemiraatide toetuse kaotaks".

🗣️ "I haven't downplayed the seriousness of the findings." Andy Burnham has addressed concerns that he devalued the verdict against Man City after the club were found guilty of Premier League financial rule breaches. https://t.co/2V1geGZhnQ — BBC Sport (@BBCSport) October 8, 2026

Järgnes terav kriitika ning Burnham oli sunnitud kiirelt oma seisukohti kohendama. "On päevselge, et Manchester City ei seisa reeglitest kõrgemal," kõlas Downing Streeti järgmine avaldus. Linnapeana suhtles Burnham klubi omanikega palju, ent on kinnitanud, et esiteks toetab ta ise hoopis Evertoni ning teiseks pole šeikidega mingeid keelatud tehinguid teinud. Liberaaldemokraadid on siiski juba nõudnud, et Burnham avaldaks kõik kokkupuuted City omanikega, muuhulgas korrad, mil ta on viibinud Etihadi staadionil Abu Dhabi grupi külalisena.

Burnhami mure investeeringute pärast on seejuures tegelikult põhjendatud. Araabia Ühendemiraatide valitsus tegi City esmase süüdimõistmise järel juba avalduse, kus andis mõista, et lõpplahendus võib tugevalt mõjutada nende edasisi käike. Näiteks rajatakse praegu Oxbridge’i piirkonda Ränioru sarnast tehnoloogiakeskust ning Emiraadid on The Telegraphi andmetel esitanud ähvarduse, et sinna tehtud mitme miljardi suurune investeering võetakse tagasi.

Vastavalt Premier League'i reeglitele tuleb apellatsioon läbi vaadata hiljemalt 12 nädala jooksul. Cityl on õigus viis päeva kestvale ülekuulamisele, mille järel tuleb otsuseni jõuda 30 päevaga. Kuna klubi andis apellatsiooni sisse eelmisel neljapäeval, kukub kell täpselt jõulude ajal. Pühadeperiood võib otsustamist natuke edasi lükata, ent hiljemalt veebruari keskpaigaks peaks pilt selge olema. Tõsi, seejärel on Cityl võimalus esitada veel üks apellatsioon ja teoorias venitada selle abil lahendi leidmine hooaja lõpuni.

Millin võiks olla lõplik karistus, on aga praegu üsna võimatu ennustada. Sageli pääsevad klubid niisugustest rikkumistest pelgalt rahalise karistusega, ent City puhul näib selline variant mitmel põhjusel võimatuna. Rahatrahv süüdimõistmise korral kindlasti tuleb ning räägitud on kuni 500 miljonist naelast, ent teisalt paneks mis tahes trahviga piirdumine City pururikkaid omanikke ikkagi vaid õlgu kehitama. Teiseks annaks see signaali, et rikkumistest saab ennast vabaks osta ning kolmandaks ei lepiks sellise lükkega City konkurendid, kes on aastaid pidanud rahalise ausa mängu reeglistikus näpuga järge ajama, et vajalikesse raamidesse mahtuda.

Meenutame, et Cityt süüdistatakse sadade miljonite naelte ulatuses PSR-i reeglite rikkumises. Kui Everton mõisteti hooaja 2021-22 järel süüdi 19,5 miljoni naelani ulatunud miinuse tekitamises, võeti neilt kuus punkti ning anti käsk tasuda tol hooajal liigast välja kukkunud Burnleyle kompensatsiooniks 35 miljonit naela. Võib vaid ette kujutada, mida City tegude tõttu kannatanud konkurendid nende süüdijäämise puhul klubilt nõudma asuvad.

Liiga reeglid näevad ette, et kui uurimiskomisjon teeb ettepaneku mõni klubi liigast välja heita, peab seda toetama veel vähemalt 15 konkurenti. Kuna Premier League on ülejäänud Inglismaa liigasüsteemist eraldiseisev organisatsioon, peaks City sealt väljaviskamise korral esitama taotluse, et liituda English Football League'iga (EFL), mis haldab kolme järgmist liigat ehk Championshipi, League One’i ja League Two'd. See tähendaks ülima tõenäosusega alustamist League Two'st ehk tugevuselt neljandast liigatasandilt.

"I don't think the public will accept just one season in the Championship." 🎙️ 𝗧𝗵𝗲 𝗔𝘁𝗵𝗹𝗲𝘁𝗶𝗰 𝗙𝗖 𝗣𝗼𝗱𝗰𝗮𝘀𝘁 offer their views on the level of punishment Manchester City should receive... https://t.co/9WhmCTyk17 — The Athletic | Football (@TheAthleticFC) October 8, 2026

Lihtsam viis oleks miinuspunktide määramine – ent paljude meelest oleks ka esiliigasse kukutamine liiga leebe karistus. Teoorias on võimalik seegi, et EFL lükkab City ühinemisavalduse tagasi. Niisugusel juhul tuleks neil liigasüsteemi naasmiseks alustada suisa tugevuselt üheksandast liigast. Kuid EFL-i kuuluvast 72 klubist enamik oleks ilmselt huvitatud Cityga kaasnevast huvist ja nende vastu peetava kodumängu abil teenitavast tulust, mistõttu ESPN-i allikate hinnangul oleks nende EFL-i vastuvõtmine sel juhul pigem eeldatav.

Teised Premier League’i klubid nõuavad City karistamist nii sel hooajal kui ka tulevikus. Lihtsustatult tahetakse esiteks seda, et City kukutataks käesoleva hooaja lõppedes liigast välja ning teiseks seda, et naasmist ei muudetaks neile ülemäära lihtsaks. Hea võrdlus on võtta paarikümne aasta tagusest Serie A-st, kus Juventus langes kokkuleppemängude skandaali tulemusena 2006. aastal esiliigasse, ent suutis Gianluigi Buffoni, Pavel Nedvedi ja David Trezeguet' sugused tähed meeskonda jätta. Serie B võideti ja saadi kõrgliigasse naasmisel otsekohe taas kolmas koht. Ka City pikkade ja tulusate lepingutega mängijad võivad ühe aasta Championshipis "ära kannatada".

Samuti nõutakse City juhtkonna ja praeguste omanike ametist taandamist. Premier League teeb küll omanikele jooksvalt "kvaliteedikontrolli" ning on varemgi kahtlase taustaga investorite ees ukse kinni löönud, ent see võib osutuda juriidilises plaanis kõige keerulisemaks küsimuseks. Teoreetiliselt saab sekkuda ka riik – näiteks 2022. aastal pidi Roman Abramovitš riiklikest sanktsioonidest tingituna müüma Chelsea. Suhted Ühendkuningriigi ja Emiraatide vahel on viimastel aastatel küll mõnevõrra jahenenud, ent City omanike "väljaviskamine" paneks siiski diplomaatia peensused tõsiselt proovile.

Mida seni teha?

Otsust võib oodata mitut moodi. City treenerid ja mängijad jätkavad igapäevast tööd ning üritavad keskenduda väljakul toimuvale. Vastasfännid kasutavad olukorda jällegi kahtlemata mõnuga ära, et Cityt pilgata. Esimest, aga kindlasti mitte viimast näidet sellest näeme juba täna õhtul, kui Manchesteri sinine meeskond sõidab Anfieldile kohtuma Liverpooliga.

Kui mõistuspärane lähenemine pole aga päris teie maitse, võib alati valida Liam Gallagheri tee. Oasise laulja on alates skandaali puhkemisest ladunud sotsiaalmeediasse arvamusavaldusi, milles loogiliste mõttekäikude teatavat nappust kompenseerivad bravuur ja roppused.

The PL are fucked relegate them fine them and throw away the key the SHITCUNTS — Liam Gallagher (@liamgallagher) October 1, 2026

All this hatred directed at MAN CITY from other clubs should be directed at ARSENAL MAN UTD LIVERPOOL there the 1s who are corrupt and trying to stop other teams from winning things not MAN CITY were trying to help you all out were like Jesus prepared to die on the cross — Liam Gallagher (@liamgallagher) October 2, 2026

There’s only 1 ANDY BURNHAM — Liam Gallagher (@liamgallagher) September 30, 2026

***

Allikad: The Athletic, BBC, The Guardian, ESPN