Talent on sõna, mida armastatakse jalgpalliringkondades kasutada – see kõlab nagu salapärane maagiline võime, mida kõik otsivad, kuid vähesed suudavad leida. Me loodame, et meil on see olemas, ja me usume, et me oskame seda ära tunda teistes. Aga mis asi on talent? Ja kas me kasutame seda kontseptsiooni targalt?

Et mõista talendi tähendust, on huvitav heita pilk sõna päritolule. Sõna "talent" tuleneb antiikaja massiühikust, mida kasutati väärtuse hindamiseks – hinnati ju sel ajal kaaluga ka raha. Sõna sügavam tähendus tuleneb aga piibliloost, kus Jeesuse jutustatud loo moraal seisneb selles, et mis sulle antud, seda kasuta julgelt ja targalt.

Teaduslikult on talendi uurimine suhteliselt noor valdkond, mis on saanud tõelise hoo sisse alles viimase 20 aasta jooksul. Üks suurem probleem on see, et puudub ühtne definitsioon ja see teeb nii teadustöö kui ka praktilise rakenduse keeruliseks. Kas see on midagi sünnipärast, kognitiivset, füüsilist või hoopis seotud meie töökuse ja õpivõimega? Konsensus puudub.

Uuringud on näidanud, et meie võimekus tuvastada tulevasi tippsooritajaid varajases eas on äärmiselt piiratud. Näiteks on talendi käsitlust süvitsi uuriv professor Joe Baker välja toonud teadusuuringuid, mis leidsid, et noorsportlaste varased saavutused ei ole täiskasvanueas alati eduindikaatorid.

Lisaks on mängija arengut mõjutavad faktorid väga komplekssed. Siin on mängus geneetika, keskkond, sotsiaalne tugi, juhuslikud sündmused ja palju muud. Või kui võtame aluseks soorituse, siis võistkonnaspordis on edukas soorituses (kus talent võiks silma paista) väga suur osa ka mängija võistkonnakaaslastel. Kõik need komponendid muudavad talendi kontseptsiooni käsitlemise üheks keerulisemaks spordis.

Talendikäsitluse puudujäägid

Mängija areng on harva lineaarne. See hõlmab tõuse ja mõõnasid, millest osa võib kesta aastaid. Näiteid jalgpallimaailmast leidub palju: Jamie Vardy töötas kunagi tehases ja mängis poolamatöörliigades, enne kui temast sai Inglismaa koondislane. Või hiljuti ilmunud lugu FC Barcelona staarist Raphinhast, kes oli ühel hetkel mitme akadeemia äraütlemise tõttu valmis jalgpallist loobuma ja juuksuriks hakkama. Ainult tema ema suur toetus ja tugi hoidsid tulevase pallivõluri jalgpallirajal.

Neid lugusid kuulates tekib küsimus: kas meie selektsioonimeetodid on äkki liiga reduktsionistlikud, ennustades mängijate tulevikku näitajate põhjal, mis ei pruugi nende tegelikus tulevikus üldse määravat rolli kanda? Palju on räägitud Wayne Gretzky täiesti keskpärasest füüsilisest võimekusest, aga hoopis tema suutlikkus mängu lugeda tegi temast läbi aegade parima hokimängija.

Kui Ragnar Klavan 2009. aastal AZ Alkmaariga liitus, oli ta oma karjääri peamiselt veetnud äärekaitses ja episoodiliselt ka ääre-ja keskpoolkaitses. Legendaarne Hollandi treener Louis van Gaal nägi aga Ragnaris potentsiaali keskkaitsjana ja just see 23-aastasena tehtud positsioonivahetus sai Ragnari enda sõnutsi määravaks tema edaspidises eduloos.

2. Where are they now? Louis van Gaal’s AZ Alkmaar that won the 2008/09 Eredivisie title - https://t.co/Ripksra2Ok

Ragnar Klavan has a winners' medal.
Sergio Romero had long hair. pic.twitter.com/HmYDhjZ9IZ — Squawka (@Squawka) October 30, 2018

See eespool toodud näide illustreerib selgelt, kuidas mängija talent, areng ja tippsooritus võivad paljuski sõltuda teda ümbritsevast ja mõjutavast keskkonnast. Teinekord võib elu meid juhuste kokkulangevusel viia kokku inimestega, kes aitavad meie oskustel tõeliselt särada (olgu need inimesed siis treenerid või hoopis võistkonnakaaslased).

Treenerite eelarvamused

Selle nähtuse kirjeldamiseks enim kasutatud näide on 1968. aastal läbi viidud psühholoogiline eksperiment, kus õpetajatele öeldi, et teatud õpilased tema klassis on erakordselt andekad (kuigi tegelikult valiti nimed juhuslikult). Need õpilased saavutasidki paremaid tulemusi, kuna õpetajad kohtlesid neid teadlikult või alateadlikult teistmoodi, nähes rohkem vaeva õpilase potentsiaali realiseerides.

Suhtelise vanuse efekt on nähtus, kus vanuse järgi jaotatud võistlusrühmades eelistatakse sageli aasta alguses sündinud mängijaid. Näiteks 2019. aasta U17 Euroopa meistrivõistlustel oli 56,7% mängijatest sündinud esimese kolme kuu jooksul, samas kui aasta viimases kvartalis sündinuid oli vaid 6,7%.

Võiks arvata, et see on pigem muu maailma probleem, aga tuvastasime EJL-i U14 poiste piirkondlike treeningute ja mängude projekti raames sarnase mustri, kus Eesti klubitreenerite soovitatud nii-öelda andekamad mängijad olid pigem sündinud aasta alguses kui lõpus: esimese ja viimase kvartali vahe oli 49%!

Piirangud võib seada ka mängija ja tema pere sotsiaalmajanduslik seis. Eestis, kus klubid sõltuvad liikmetasust, võib tekkida olukord, kus vaid jõukamatel peredel on võimalik pakkuda oma lastele parimat treeningukeskkonda. See piirab otseselt talentide arengut ja süvendab veelgi ebavõrdsust. Samas tuleb aru saada ka klubidest, sest paljud neist on treeningute läbiviimiseks vajaliku taristu rentnikud ja kohalike omavalitsuste kehtestatud hinnad ei jäta just palju ruumi investeeringuteks inimestesse.

Suurim muutus, mida me jalgpallikogukonnas peaksime kaaluma, on fookuse nihutamine talendilt potentsiaalile. Potentsiaal on miski, mis eksisteerib igas mängijas, ja treenerite ülesanne on see esile tuua, mitte seda maha suruda. Siin on mõni konkreetne samm:

1. laiendada selektsiooni. Selle asemel et keskenduda vähestele väljavalitutele, tuleks luua kvaliteetsemad võimalused võimalikult paljudele mängijatele, et nad saaksid oma potentsiaali realiseerida;

2. suurendada treenerite teadlikkust. Suunata rohkem ressurssi treenerite koolitamisele ja harimisele, nii et meie treenerkond (alates sooritusgruppidest kuni harrastajateni) mõistaks alateadlike hoiakute ja süsteemi puudujääke ning oskaks nende teadmiste põhjal paremini tegutseda;

3. ühiskondlik kokkulepe spordi tähtsuse kohta.Kui sport ja noortesport on meile olulised, siis riigi toel tagada, et kvaliteetne treeningukeskkond ei jääks vaid jõukamate privileegiks, vaid oleks kättesaadav kõigile, kes on valmis rohkem vaeva nägema;

4. lasta lastel areneda loomulikus tempos. Selektsioon ja suuremad otsused tuleks teha nii hilja kui võimalik (et anda võimalus ka hilisele arenejale) ja nii vara kui vajalik (arusaadavalt on ressurss piiratud ja kõigile seda kahjuks lihtsalt ei jagu).

Lõpuks on oluline mõista, et iga mängija, kes on osa Eesti jalgpallisüsteemist, on väärtuslik – mitte ainult tulevase profimängijana, vaid ka fännina, treenerina, lapsevanema või toetajana. Seepärast peaksime keskenduma sellise keskkonna loomisele, mis suurendab armastust mängu vastu ja inspireerib iga last andma endast parima.