Uue hooaja peatse alguse puhul andis Premium liiga Soccernet.ee toimetusele taaskord põneva ülesande: milline võiks välja näha meie meistriliiga kõigi aegade sümboolne koosseis?

Premium liiga ajaloo sümboolse koosseisu koostamine on oluliselt erinev näiteks Inglismaa Premier League'i või Meistrite liiga sümboolse koosseisu koostamisest, sest kui Premier League'i või Meistrite liiga puhul võib peaaegu alati öelda, et mängijad mängivad nendes liigades oma karjääri parimad aastad, siis Eesti liiga puhul kipub ikka ja jälle nii olema, et siin pead tõstvad pallurid liiguvad edasi tugevamatesse liigadesse. Seetõttu ei lähtunud me valiku tegemisel mitte rangelt sellest, kes on kõige paremad mängijad, kes meie liigas kunagi kas või põgusalt platsil käinud, vaid sellest, kes on siin nautinud pikaajalist edu või jätnud maha kõige suurema jälje.

Kõikide lõppvalikusse mahtunud mängijate puhul on tegemist oma klubi legendidega, kes on Premium liigas mänginud aastaid ja aastaid - vähem kui 200 mänguga mehi meie koosseisu ei mahtunudki. Arvesse võtsime nii mängija pikaajaliselt näidatud taset kui võidetud tiitleid, ründavate mängijate puhul oli oluliseks faktoriks ka löödud väravate arv. Kuna keskväljal oli väärt kandidaatide arv kõige suurem ja äärepoolkaitsjate seas kõige väiksem, valisime nelja keskpoolkaitsjaga formatsiooni.

Väravavaht: Martin Kaalma

Peamine duell esikinda kohale käis Kaalmal Artur Kotenkoga. Kaalma kasuks kallutas kaalukausi lõpuks see, et tema on seitsmekordne Eesti meister, Kotenko aga "vaid" neljakordne. Pealegi on Kaalmal Premium liigas kirjas rohkem mänge: 377, neist enam kui 150 puhul taga null. Tõsi, Kotenko veetis olulise osa karjäärist välisklubides.

Vasakkaitsja: Ken Kallaste

Raudmees, üks vaid kahest aktiivsest mängijast, kes valikusse mahtus. Meister nii Nõmme Kalju, FC Flora kui FCI Levadia ridades. Kokku viis kulda Eesti tšempionaadil, neist neli tulnud viimase viie hooajaga. Tippvormis tugev tegija ka rünnakul - 348 mänguga on ta kirja saanud 35 väravat ja portsu väravasöötegi.

Keskkaitsjad: Marek Lemsalu ja Andrei Kalimullin

Kuigi need kaks kaitselegendi teenisid oma koha sümboolses koosseisus välja täiesti eraldi, on märgiline, et kolmel järjestikusel hooajal (2006-2008) oli tegemist kuldajastu Levadia raudkindla keskkaitsepaariga ehk natuke alla saja mängu pidasid nad ka tandemina. Viis aastat vanem Lemsalu hakkas meeste seas kõrgel tasemel mängima juba kaheksakümnendate lõpus ning veetis suurema osa üheksakümnendatest FC Floras, tulles nendega neljal korral Eesti meistriks, millele lisandus Norrast naasmise järel eelmainitud kolmel hooajal kolm järjestikust kuldmedalit. Kalimullin alustas kõrgliigateed Jõhvi Eesti Põlevkivi ridades ning võitis oma esimesed kuus kuldmedalit Levadia ridades aastatel 2000-2009, enne kui juba veteranmängijana FC Infoneti kaptenina 2016. aastal taas tippu vedas. Tema 517 kohtumist Premium liigas püsis rekordina eelmise aasta suve lõpuni, mil Andre Frolov selles arvestuses tast möödus.

Paremkaitsja: Gert Kams

Tõeline FC Flora legend, kelle auks on Flora särginumbri 19 külmutanud. Suurepärase võhma ja töötahtega kohusetundlik mängija oleks ehk võinud jõuda kõrgemale ja kaugemalegi, kui oleks kahevõistluse asemel varem jalgpallile keskenduda otsustanud - oma kõrgliigadebüüdi tegi ta vaid paar kuud enne 20. sünnipäeva FC Valga ridades. Kõik ülejäänud Premium liiga hooajad pallis Kams aga FC Floras, näidates kaitsetöö kõrvalt ka suurepärast väravanina: karjääri teises pooles sai temast suure harjutamise toel suisa karistuslöögispets. 389 mänguga löödud 48 väravat räägivad enda eest! Premium liigas viis kuldmedalit.

Alumine keskpoolkaitsja: Martin Reim

Eesti jalgpalli vaieldamatu legend, kes veetis lõviosa karjäärist just nimelt koduses meistriliigas, kus kogus viie hõbeda ja kahe pronksi kõrvale ka seitse kuldmedalit - sellest rohkem medaleid pole mitte kellelgi Premium liigas ette näidata. Kõikidel hooaegadel oli tegu FC Flora põhimehega, kelle ümber suuresti mäng käis. Universaalina võis abistada nii rünnakul, kaitses kui äärel. 385 mängu ja 69 väravat.

Keskpoolkaitsja: Konstantin Nahk

Hiljuti 50. sünnipäeva tähistanud Nahk oli kuldajastu Levadia võtmemängija, kuid meistriliiga tasemel tegija oli ta juba üheksakümnendatel, enne Levadiaga liitumist - Tallinna Sadama ridades tuli ta kahel hooajal järjest suisa liiga parimaks väravakütiks. Kõva töörügaja oli eelkõige tuntud oma standardolukordade poolest, sahistades pidevalt võrke nii penaltitest kui karistuslöökidest. 481 Premium liiga mängust viimane tuli 39-aastaselt FC Infoneti särgis. kokku lõi ta aastatega 153 väravat. Seitse Eesti meistritiitlit, kõik Levadias.

Keskpoolkaitsja: Konstantin Vassiljev

Eesti jalgpalliajaloo ehk kõige parema jalgpalli IQ-ga mängija, kes suutis näiliselt lihtsa vaevaga teha platsil igas olukorras kõige õigema otsuse. Ainulaadne ühenduslüli läbi aegade parima Levadia ja läbi aegade parima Flora vahel - ühes noore ja andekana, teises kogenud õpetajana. Kuigi veetis suure osa karjäärist Sloveenias, Venemaal ja Poolas, sai Premium liigas lõpuks kokku 283 mängu ja 106 väravat ning sarnaselt mitmele teisele legendile seitse kuldmedalit - kolm Levadiaga, neli Floraga. Kui mängude arvult on ta 62. kohal, siis väravate arvult kõigi aegade arvestuses suisa 18. real.

Ründav poolkaitsja: Zakaria Beglarišvili

Tahaks öelda, et tegu on Premium liiga läbi aegade parima leegionäriga, kuid see leegionär oli nii hea, et jäi siia elama, sai Eesti passi ja ei olegi nüüd enam leegionär! Noore ja andeka grusiinina 19-aastaselt FC Floraga liitunud särtsakas Beglarišvili on Premium liiga väljakutel aastaid silma paistnud oma üle prahi tehnika ja loovate lahendustega. Tõeliselt pöörase hooaja pakkus ta Flora eest 2018. aastal, saades 36 mänguga kirja löömatuna näiva 30+22: 30 väravat ja 22 väravasöötu! 343 mängu ja 146 väravat annavad talle mängude arvu poolest koha Premium liiga ajaloo esi-30 seas, väravate poolest aga esikümnes. Viiest tiitlist neli tulid FC Flora, üks FCI Levadia särgis.

Ründaja: Maksim Gruznov

494 mängu ja 304 väravat. Rohkem polegi vist vaja öelda? 304 väravat Eesti meistriliigas näib ületamatu rekordina - lööd kümme aastat järjest 30 väravat hooajal... ja ikka jääb puudu! Gruznovi väravasaldo teeb veelgi erilisemaks tõsiasi, et reeglina ei mänginud ta tiitli peale võitlevas meeskonnas, vaid tabelis sammuke allpool. Üheksakümnendatel võitis ta siiski Tallinna FC Lantana ridades ka kaks Eesti meistritiitlit. Tõeline väravamasin.

Ründaja: Vjatšeslav Zahovaiko

Arvestades, et Zahovaiko sai Premium liigas kirja 309 mängu ja 211 väravat, tundub lausa uskumatu, et kogu selle saldo juures on tal ette näidata vaid üks Eesti meistritiitel - seda aastast 2003 FC Flora ridades. Suure osa karjäärist veetiski FC Floras, kuid mitme välismaa klubi esindamise järel Eestisse naastes pallis ka Sillamäe Kalevi ja Paide Linnameeskonna eest, olles kodumaal igal pool kogemuse, ründajavaistu, tehnika ja realiseerimisoskuse tõttu vastaste kaitsjatele meeletult ohtlik, isegi siis, kui füüsiliselt oli asi tippvormist kaugel.