FC Infoneti kõrgliigasse juhtinud Aleksandr Puštov heidab Soccernet.ee-le antud intervjuus valgust Meistriliiga uustulnuka edu tagamaadele, klubi filosoofiale ja edasistele sihtidele.

48-aastane Aleksandr Puštov ei ole Eesti vutisõbrale sugugi tundmatu nimi. Pika mängijakarjääri jooksul sahistas ta ründajana väravavõrke nii siinsetes tippklubides kui ka paariaastastel perioodidel Venemaal ja Soomes. Vutiajalukku kirjutas ta enda nime 1992. aasta 3. juunil Kadrioru staadionil, lüües sõprusmängus Sloveenia vastu Eesti koondise esimese värava pärast taasiseseisvumist.

Viimasel kümnel aastal on Puštov teinud karjääri treenerina ning sel aastal läbis ta juba UEFA kõrgeima, Pro litsentsi kursused. Treenerina on ta tegutsenud alates 2001. aastast, mil alustas tööd Lasnamäe Ajaxis ja viis noore amatöörvõistkonna kolmandast liigast 2006. aastaks Meistriliigasse.

2006. aasta lõpus suundus ta tööle Tallinna Levadiasse, kus järgnes samuti edukas periood Esiliigas palliva duubelvõistkonnaga. Kõigepealt abi- ja seejärel juba peatreenerina võideti seal kõik hooajad, kuniks 2010. aasta augustis usaldati talle Igor Prinsi vallandamise järel esindusmeeskonna tüür. Hõbedaga lõppenud hooaja järel jäi ta sinna kohale püsima, aga talvise verevahetuse järel ei vastanud järgmise hooaja tulemused enam klubi ootustele ja mullu juulis lasti ta ametist vabaks. Loetud nädalad hiljem asuski ta juba tööle Infonetis.

Erinevalt treenerist on FC Infonet laiema avalikkuse jaoks veel küllaltki uus ja tundmatu suurus. Noortejalgpallis on pealinnaklubi tegev küll juba 2002. aastast alates, kuid täiskasvanute sekka astuti alles 2011. aasta hooajaks, mil ühineti Esiliiga uustulnuka FC Atletikuga. Avahooajal jäädi Andrei Borissovi juhendamisel üleminekumängudel kõrgliiga ukse taha, tänavu ei jäetud aga Puštovi juhendamisel enam midagi juhuse hooleks – Esiliiga võideti 14-punktilise eduga FC Flora duubli ees.

Soccernetile antud intervjuus rõhutab treener korduvalt klubi ja meeskonna süsteemse arendamise olulisust. Klubi filosoofia kohaselt on Meistriliigas saavutatavast kohast tähtsam mängijate arendamine ning see toob lõpuks ka tulemuse. "Olen üsna kindel, et me ei lähe sinna ainult ellu jääma," usub Puštov.

Räägime esmalt Sinu pikast ja edukast mängijakarjäärist. Millised mälestused sellega seoses esimesena meelde tulevad, mida loed enda suurimateks saavutusteks?

Väga suuri mälestusi jalgpalluri ajast ei olegi. Esimesest väravast koondises kui sellisest olulisest momendist on küll, aga üldiselt kuna ma olen nii kaua sellest eemal olnud ja tegutsenud juba palju aastaid peaasjalikult treenerina, siis on ka mälestused enamasti sellest valdkonnast. Väga suuri ja erilisi momente peale selle esimese värava välja tuua ei olegi.

Oled tulnud ka Eesti liiga suurimaks väravakütiks, karikavõitjaks, meistriks...

Ei mäletagi, et oleksin olnud parim väravakütt (Estonian Football 100 raamatu kohaselt oli Puštov 1988. aastal ENSV liiga parim väravakütt – toim.). Jalgpallurikarjääris on need nimetatud jah olulisemad momendid – TVMK-ga liigavõit, Normaga hõbe ning Norma ja Sadama koosseisus karikavõit (lisaks tuli Puštov ka Normaga karikavõitjaks - toim.).

Palun meenuta seda esimest väravat koondises. Ajalooline sündmus ikkagi.

Esimesel poolajal oli standardolukord 25 meetri kaugusel väravast. Võtsin löögi enda peale, löök tuli tugev ja täpne, kõik õnnestus.

Selle mängu eel oli vist ka küsimus, et kas Sa üldse saad mängida seoses kodakondsuse puudumisega. Mäletad Sa seda ümbritsevat?

Probleemi ei olnud. Tollal oli tehtud erand neile riikidele, kes olid alles eraldunud ja UEFA-sse astunud. Oli võimalik võtta osa koondisemängudest ka nendel mängijatel, kes olid veel kodakondsuse ootuses.

Vaatasin selle mängu nimekirja üle – seal osalesid mängijad nagu Poom, Prins Reim, Ratnikov, Kirs, Kristal, Hepner – ja rohkem kui pooled seal mänginud meestest on praegu Eesti tipptreenerid. Millega seda selgitada?

Mis seal ikka, see on normaalne tendents, et sellised head mängijad jätkavad pärast karjääri lõpetamist treeneritöö valdkonnas. See oli esimene põlvkond, kes hakkasid seda asja edasi ajama, mistõttu ongi need mängijad praegu tipptreenerid. Ilmselt on peagi oodata uut põlvkonda treenereid, nagu näiteks Teet Allas, Meelis Rooba. See on täiesti normaalne asjade käik.

Huvitav on veel see, et peaaegu kõik nimetatud nimed on käinud mingil hetkel läbi Flora süsteemist. Sinul ei ole sellega midagi tegemist olnud – kas siin on ka midagi tegemist kodakondsuse teemaga või on see lihtsalt juhus?

Ei teagi, kas seal on üldse mingisugune seos. Võib-olla on nii paljud sealt läbi käinud sellegpärast, et pikka aega oli Flora Eestis baasmeeskonnaks. Minu jalgpallurikarjääris oli üks moment, kui tulin professionaalse mängijana Soomest Eestisse ja osalesin saalijalgpalli turniiridel TVMK koosseisus. Mängides Flora vastu oli nende treeneriks leedulane (Raimondas Kotovas oli Flora peatreener 1992. aastal – toim.) ja tema kutsus mind tollal Florasse, kuid seoses sellega, et mul oli leping Soome klubiga, siis ei vaadanud me seda varianti isegi läbi. Nii et võimalus liituda oli ka minul, aga tookord ei olnud seda varianti ja hiljem läksid asjad juba teisiti.

Millal tuli otsus treeneriks hakata? Oli see loomulik üleminek mängijakarjääri järel?

Kui olin professionaalse jalgpalluri karjääri lõpetanud, siis oli aeg otsustada, mida edasi teha. Sel hetkel ei olnud täpset ettekujutust, kus saaksin ennast realiseerida. Kuna olin tegelenud jalgpalli mängimisega, siis ei olnud mul ka mingisugust kindlat haridust, nii et kõige loogilisem oligi panna ennast proovile treenerina. Ilmselt oli see ikkagi loomulik valik, sest see oli ainus asi, mida olin terve elu teinud, ja treeneri roll oli järgmine samm. Esimene pakkumine tuli Ajaxist, hakkasin treenima A-klassi noori ja ka tollal kolmandas liigas mänginud täiskasvanute meeskonda.

Seal läks kohe väga edukalt, viisid Ajaxi Meistriliigasse ja jäite sinna ka püsima. Kuidas vaatad sellele ajale tagasi?

Ajaxil oli tol ajal väga palju noori võimekaid ja andekaid mängijaid. Minu eesmärk oli arendada neid selles suunas, et nad saaksid end realiseerida täiskasvanute jalgpallis. Soov oli suur ja materjali valik oli samuti hea. Lisaks sain juurde endale tuttavaid mängijaid, kes olid oma kogemustega abiks nii minule treenerina kui ka noortele mängijatele. Sellest toonane edu tuligi.

Pärast edukat perioodi Ajaxis läksid edasi Levadia duubli treeneriks. Millest otsus Esiliigasse tagasi minna?

Kuna olin jõudnud Ajaxis sellisesse staadiumisse, kus olime niiöelda maksimumi saavutanud, ja ka klubi presidendiga vesteldes jõudsime arusaamisele, et edasiliikumist enam väga ei toimu. Selles klubis olevate tingimuste najal olime juba saavutanud maksimumi, aga treenerina oli vaja edasi areneda. Tahtsin ka ise professionaalselt edasi areneda ja sellest sündiski otsus, et midagi peaks muutma ja hakkasin otsima võimalusi enese realiseerimiseks professionaalse treenerina. Valikuks oligi Levadia. Pakkusin ennast sinna ise, keegi mulle seda kohta ei pakkunud. Nad võtsid kohe mu pakkumise vastu, leidsime kiiresti ühise keele, Levadia oli minust huvitatud ja mina olin Levadiast huvitatud, et areneda edasi juba selles suures klubis.

Levadia duubliga võitsite kõik, mis võita andis, kuni 2010. aastal said natuke ootamatult esindusmeeskonna treeneriks ja seal enam nii edukalt ei läinud. Päris suur vastutuse vahe?

Neid ülesandeid ja eesmärke, mis olid mulle antud, tuleb teada seestpoolt. Mängijad, kes olid duublist üle kasvanud, pidid hakkama täiendama esindusmeeskonna ridasid. Klubi juhtkond nägi, et klubi edasine areng peab olema seotud suurema hulga noorte mängijate kasutamisega esindusvõistkonnas. Selline ülesanne oli mulle antud.

Mõistes kõiki neid protsesse õigesti, oli see loogiline, et tulemus pidi kuskil natuke kannatama. Nii suurte muudatuste järel täpselt sama taseme säilitamine oleks väga suureks erandiks. Ainus ebaõnn, mille ma võin sealt täna enda peale võtta, oli meeskonna ebaedukas esinemine eurokarikas. Kõiges muus läks kõik plaanipäraselt, oli vaja vaid aega. Kui vaadata tänast päeva, Levadia koosseisu ja komplekteeritust, siis näeb, et tegemist ongi nende mängijatega, kes on tulnud üles läbi duubli.

Kui suur üllatus või hoop see vallandamise otsus oli? Kas lahkuminek oli rahumeelne?

Ei saa öelda, et ma oleks olnud selleks valmis ja võtnud seda rõõmsameelselt. Juhatusel oli oma positsioon ja minul oma. See on vältimatu situatsioon, kui juhatusel on asjast üks ja treeneril teine nägemus. Kuna olin mitmeid aastaid treenerina töötanud, siis olin psühholoogiliselt selliseks võimaluseks valmis, sest see on üks treeneritöö osa.

Möödus vaid nädal-kaks ja juba said treeneriks Infonetis. Kuidas see variant tekkis?

Selge see, et Infonetti tulemine ei toimunud ühe-kahe nädalaga. Tutvus Infoneti juhatusega toimus palju varem, suhtlesime järjepidevalt. Mul oli huvitav teada saada, mida see klubi endast kujutab ja milliseid eesmärke seab. Presidendiga suheldes sain aru, et klubis töötavad tõsised ja ambitsioonikad inimesed, kes tahavad jalgpallis midagi saavutada ja midagi muuta. Kui tuli ette Levadiast vallandamine, siis jõudsime Infoneti juhatusega ühisele arusaamisele ja sain aru, mida minust oodatakse ja milliseid eesmärke mulle seatakse. Võtsin selle pakkumise hea meelega vastu, meil oli edasisele ühine vaade.

Esialgu olid Infonetis vanemtreeneri ametinimetusega. Kas see roll erines reaalsuses peatreeneri omast?

Olen endiselt vanemtreeneri nime all, aga nüüd ka esindusmeeskonna peatreener. Euroopas on olemas selline mõiste nagu klubi mänedžer, mida ma hetkel klubi vanemtreenerina kannangi. See ei ole treener, kes tegeleb ainult ühe pundi inimestega, vaid kes töötab välja terve süsteemi kogu klubi, kõigi võistkondade arendamiseks. Eesmärk kui selline nõuab tööd kogu klubilt, sest vaja on kasvatada mängijaid oma süsteemi järgi esindusmeeskonnale. Alguses tegelesin rohkem süsteemi tööga ja tutvusin olukorraga, samal ajal kui Andrei Borissov tegeles esindusmeeskonnaga. Nüüd tegelen täpselt samamoodi kogu süsteemi toimimise kontrollimisega, aga samal ajal treenin ka esindusmeeskonda.

Eelmisel aastal niiöelda kõrvaltvaatajana, mida Sa kõrva taha panid ja sel aastal teistmoodi tegid, et tänavu läks meeskonnal palju paremini?

Esimese asjana kohe see, et noori mängijaid tuli meeskonda juurde tuua. Klubi filosoofia ju sellel põhinebki, et tuleb tegeleda noorte ettevalmistusega esindusmeeskonnaks. Kuna klubil oli juba piisavas vanuses mängijaid, kel oli käes aeg hakata end realiseerima täiskasvanute jalgpallis, siis hakkasingi tasapisi kasutama noori mängijaid, kes olid oma psühholoogilistelt ja füüsilistelt eeldustelt selleks juba valmis. Vanemad mängijad, kes olid juba võistkonnas või alles liitusid, pidid omama potentsiaali enesearenguks ja aitama ka noortel areneda. Kõige olulisemaks pidasin mängijate valikul seda, et mitte pöörata komplekteerimisel tähelepanu ainult sportlikule küljele, vaid ka heale suhtumisele.

Kui vaadata tänast koosseisu, siis eelmise aastaga võrreldes olid tõesti suured muutused, ja kõige olulisem on praegusel hetkel see, et isegi praegusel meeskonnal ilma igasuguste muudatusteta on tegelikult veel väga-väga suur potentsiaal, kuna mängijad on väga noored. Iseenesest oli mõistetav, et kui toimub noorte mängijate pidev areng, siis paranevad ka meeskonna üldised tulemused.

Võistkond oli küll noor, aga domineerisite sel aastal kindla ülekaaluga. Mis Sa tooksid välja edu saladustena?

Mingit saladust ei ole. Mängijad on potentsiaaliga, head, arenemisvõimelised ja motiveeritud, kes tahavad midagi jalgpallis saavutada. Hea kollektiivi loomine; ambitsioonidega noored; vanemad ja kogenumad mängijad, kel on endiselt ambitsioone jalgpallimaailmas midagi veel ära teha – süstematiseeritud töö tõigi arengu. Kõik hooaja eel seatud eesmärgid täitsime hooaja lõpuks sajaprotsendiliselt ja võib-olla rohkemgi. Sportlik tulemus ei olnud konkreetseks eesmärgiks, vaid loogiliseks jätkuks. Läbi täidetud eesmärkide oli tulemus täiesti loogiline ja loomulik.

Kui senine treenerikarjäär nüüd kokku võtta, siis statistikast tuleb justkui välja, et oled noortele panustav treener, Esiliigas üliedukas, Meistriliigas mitte nii väga. Mida oled uut hooaega pidades oma eelmistest kogemustest Meistriliigas õppinud?

Mulle see hinnag väga ei meeldi. Kas mult eeldati, et kui võtan Levadia meeskonna koos tehtud muudatustega enda kanda, siis läheb kohe täpselt sama edukalt edasi? Nagu ka Ajaxis, nõudis see töö aega. Mis puutub kogemustesse, siis neid sain küll oluliselt. Kõik, mis on seotud Levadiaga peatreeneri ametis, andis mulle väga palju uut informatsiooni. Hakkasin paljusid momente hoopis teistmoodi nägema kui varem. Arvestades kõiki neid mõtteid ja kogemusi, mis sealt sain, olen praeguseks tugevam treener. Nagu ikka elus – kasv tuleb siis, kui puutud kokku mingite negatiivsete kogemustega.

Infonetis ei ole pinge ja vastutus Levadiaga võrreldavad?

Sellised asjad nagu pinge ja vastutus tulevad tegelikult inimese enda seest, mitte väljastpoolt. Olenevalt sellest, kuidas inimene ise suudab olukorrad lahendada. Neid ei saagi eraldi näha, sest vastutuse loon ma enda ees ise. Muidugi on olemas ka vastutus klubi ees, aga see tuleb ikkagi endale seatud normide järgi. Seega ei ole see erinev.

Kas klubi ei ole mingisuguseid ootuseid, konkreetseid eesmärke ette seadnud?

Sama eesmärk kandub edasi ka sellesse aastasse – klubi ja meeskonna arendamine. Mingisugust väga konkreetset kohtadega seotud eesmärki ei ole, vaid üleüldine klubi arendamine. Minu isiklik arvamus on, et kriitilist seisundit meil ei ole. Olen üsna kindel, et me ei lähe sinna ainult ellu jääma, vaid oleme võimelised pakkuma Meistriliiga klubidele konkurentsi. Muidugi ei saa teha mingisugust ennustust, et hakkame Meistriliigasse minnes kohe võitlema medalite eest, aga oma tasemelt oleme me juba võimelised pakkuma konkurentsi. Lisaks on protsessid veel käimas ja ei ole teada, mis muudatused võivad tulla jaanuaris-veebruaris.

Kui palju suudab see meeskond areneda ja uuele tasemele tõusta, näitab alles järgmine hooaeg. Seda ei saa veel ennustada, aga potentsiaali on. Kuna meeskonna alustalaks on noored mängijad, siis on ennustuste tegemine natuke raske. Noored võivad areneda vahepeal hästi kiiresti ja siis pikema perioodiga – ei ole kindlaid aluseid, mille põhjal tulevikuennustusi teha.

Kui palju need noored ja üldse sama koosseis saab mängida Meistriliigas ning kui palju on plaanis tuua juurde tugevdusi?

Kõik noored, kes on osalenud sel hooajal, on väga-väga suure kasvupotentsiaaliga, mis tuleb avada ja millega tuleb tegeleda. Eesmärgiks on ikkagi oma noormängijate kasutamine. Kindlamate muudatuste kohta on praegu vara rääkida, sest need selguvad ilmselt alles uuel aastal. Mängijaid, kes võiksid aidata kaasa meeskonna tugevamaks muutmisele, ei ole Eestis väga palju ja nad on lepingutega seotud. Seega, kui me üldse toome kedagi sisse, siis ilmselt välismängijaid. Nende profesionaalseteks mängijateks võtmisel on ka omad küsimused olemas, nii et seal ei ole veel mitte midagi kindlat.

Kas on teada mõni nimi, kes tuleb juurde või lahkub?

Hetkel ei ole veel mingit informatsiooni ei tulijate ega lahkujate kohta. On olemas vaid informatsioon mõnede mängijate kohta, kes tahaksid mängida meie meeskonnas. Lahkuda soovijaid ei ole, aga mõned ennast meile pakkunud on.

Kui vaadata praegust meeskonda väljakul positsioonidena, siis mis on Infoneti tugevamad küljed ja mis võib-olla vajaksid täiendust?

Mina kui treener tahaks ikkagi kõikides liinides tugevnemist näha. Näen, et liinid on päris hästi tasakaalus ja ühtegi liini ei saa eraldi välja tuua – tahaks näha üleüldist arengut. Ma ei näe suuremaid probleeme – muidugi on igas liinis liidrirolli kandvad mängijaid, aga üldiselt on kõik balansis. Samas on ikkagi hea, kui komplekteerimisel toimuvad mingisugused muudatused, et tekiks omavaheline konkurents, mis viiks ka järgmisele arengutasemele.

Kas esindusmeeskond toimib sisuliselt professionaalselt, sest eelmisel talvel tegite juba viis korda nädalas trenni. Peaaegu nagu profid?

Treeningprotsess erineb professionaalsetest klubidest väga vähe. Vahe on ainult selles, et meie mängijad tegelevad veel teiste asjadega peale jalgpalli mängimise – kes töötab, kes õpib. Professionaalset mängijat eristab see, et ta on 24 tundi seotud jalgpalliga – ta magab, sööb ja treenib vastavalt sellele, et olla professionaalne jalgpallur.

Meie mängijate ettevalmistus erineb selles mõttes, et nad käivad ka tööl ja koolis, aga kuna nad on väga võimekad ja neil on endil väga suured ambitsioonid, siis ei teki sellest erilist probleemi ja professionaalsuse tase on ikkagi kõrge just tänu sellele suurele soovile.

Kas kõik mängijad käivad tööl/koolis?

Kaks mängijat on siiski professionaalsete mängijate lepingu peal – Manucho ja Maksim Lipin, aga Lipin tegelikult samal ajal ka õpib.

Kas treeningmahud ja professionaalsete mängijate hulk on uueks hooajaks veel kõrgemal tasemel?

Mahtusid me enam ei suurenda, sest praegu toimuvad juba trennid 5-6 korda nädalas. Sätime mahtusid natuke vastavalt koormusele, vahel teeme ka taktikatrenne.

Järgmisel aastal on ilmselt esimene kord, kui Meistriliigas mängivad kõik vähemalt poolprofessionaalsed klubid. Konkurents on päris tugev – kas praegu on seal hakkamasaamine raskem kui oli omal ajal Ajaxiga?

Tegelikult oli tol ajal päris professionaalseid meeskondi isegi rohkem. Ei saagi rääkida sellest, et kas tollal oli kergem või raskem kui praegu. Praegu võib küll olla rohkem poolproffe, aga tol ajal oli rohkem täiesti proffe. Konkurentsi osas meil hirmu ei ole – meie jaoks ei olegi oluline, mis koha me seal välja mängime. See on koht, mille me oleme välja teeninud ja mis näitab meie tehtud töö taset.

Isegi kui peaks selline asi juhtuma, et me jääme järgmisel hooajal kümnendale kohale, siis ühest küljest oleks see väga hea uudis – et Eesti jalgpall on tõusnud sellisele tasemele, kus meie väga hea meeskond jääbki kümnendaks. Meie jaoks ei oleks sellest midagi hullu, sest me teeksime oma tööd omal tasemel ikkagi edasi. Me lihtsalt vaatame, mis meist saab. Me ei hakka midagi ennustama, oleme seal kus oleme ja saame koha, mille oleme välja teeninud. Kui sellest ei piisa Meistriliigas püsimiseks, siis peame selles osas veel edasi töötama.

Kui palju arenguruumi näed Sa Infoneti süsteemis võrreldes Levadiaga?

Arenguks on täiesti piiramatud võimalused. Struktuur on juba olemas. Praegu tuleb juurde väga palju uusi väikeseid lapsi. Järgmiseks sammuks on võib-olla treenerikaadri valimine, tänu sellele kasvab ka laste potentsiaali realiseerimine. Võimalusi on väga palju, mida teha annab.

On Sul treenerina mingisuguseid konkreetseid pikemaajalisi eesmärke?

Püüelda edasi, areneda koos klubi ja meeskonnaga. Konkreetset numbrilist eesmärki ei pea olema. Areng on seegi, kui me saame mingi hea koha või kui mõni meie mängija hakkab esindama koondist – aga me ei sea omale otseselt selliseid eesmärke, need on kogu aeg õhus meie soovidena.

Võib-olla sellised eesmärgid tekivad mõne aasta pärast, kui saame natuke adekvaatsemalt hinnata enda kohta Meistriliigas, aga hetkel seda ei ole.

Aga isiklikult – unistad Sa näiteks ühel päeval Eesti koondise treenimisest? Kuhu Sa treenerina välja jõuda tahad?

Minu unistused ja eesmärgid asuvad alati natuke lähemal ja toimivad trepi põhimõttel – kui ma olen siia jõudnud, siis võib-olla tekib mul uus eesmärk ja siis jälle uus... Võib-olla võibki mul kunagi tekkida selline soov saada koondise treeneriks, aga ma ei ole veel sellisele tasemele jõudnud, kus võiks selle peale mõelda. Enne peab ikkagi mingisuguseid tulemusi näitama ja ka Meistriliigas peavad vähemalt esimesed tulemused ette näidata olema.

Aleksandr Puštov
Sünniaeg: 03.09.1964 (Kaliningrad)
Treenerilitsents: UEFA Pro aastal 2012 Arno Pijpersi juhendamisel
Positsioon mängijana: ründaja / keskpoolkaitsja
Saavutused mängijana: Meistriliiga hõbe 1993/94; Eesti karikavõitja 1994 ja 1996; ENSV meister 1990; ENSV hõbe 1989; ENSV parim väravakütt 1988.
Saavutused treenerina: Meistriliiga hõbe 2010; Esiliiga võit peatreenerina 2008, 2009 ja 2012; Esiliiga võit abitreenerina 2006 ja 2007.

Karjäär mängijana:

2010 - Tallinna FC Atletik 1/-
2009 - Tallinna FC Atletik 6/5
2005 - Lasnamäe Ajax 1/-; Ajax II 17/8
2004 - FC Ajax Estel Tallinn 18/2
1999 - FC Maardu 12/1
1998 - FC Levadia Maardu 9/-
1997/98 - Olümp Maardu 9/3
1996/97 - Tallinna Sadama JK 1/-; FC Marlekor Tallinn 19/3
1995/96 - Tallinna Sadama JK 20/4
1994/95 - Tallinna Sadama JK 20/3
1993/94 - FC Norma Tallinn 14/2
1992/93 - FC Nikol Tallinn 3/-
1993 - Törnävän Pallo-55 (FIN 1. division) 29/8
1992 - Törnävän Pallo-55 (FIN 1. division) 22/12 
1990-91 - FC APV (FIN 4. division)
1991 - FC TVMK Tallinn 1/-
1990 - FC TVMK Tallinn 6/3
1989 - VMK Tallinn 21/14
1988 - VMK Tallinn 21/19
1987 - Elektrotehnik Tallinn 18/7
1986 - Elektrotehnik Tallinn 21/13
1985 - Elektrotehnik Tallinn 19/16
1984 - Elektrotehnik Tallinn 0/-
1983 - Dinamo Vologda (URS 2. division) 4/-
1982 - Dinamo Vologda (URS 2. division) 19/2
1981 - Noorus Tallinn 3/-; Dvigatel Tallinn 6/-
1080 - Noorus Tallinn 8/-
1979 - Noorus Tallinn 4/-
OSK (Josep Katsev)
...
1992-93 - Eesti A-koondis 10/1

Karjäär treenerina:

2012 - Tallinna FC Infonet (EL) - vanemtreener ja peatreener
2011 - Tallinna FC Infonet (EL) - vanemtreener
2010-11 - Tallinna FC Levadia (ML) - peatreener
2008-10 - Tallinna FC Levadia II (EL) - peatreener
2006-08 - Tallinna FC Levadia II (EL) - treener
2006 - FC Ajax Lasnamäe (ML) - peatreener
2005 - FC Ajax Lasnamäe (EL) - peatreener
2003-04 - FC Ajax Estel Tallinn (EL) - peatreener
2002 - FC Ajax Estel Tallinn (II) - peatreener
2001 - FC Ajax Tallinn (III) - peatreener

Statistika: Soccernet.ee, Estonian Football 100 Years, Aleksandr Puštov.

Aitäh: Intervjuud aitas läbi viia Infoneti igati abivalmis pressiesindaja Anna Šeherina.