FC Kuressaare eest seitsme hooajaga 188 Premium liiga matši mänginud Oliver Rass (24) peab sel laupäeval karjääri viimase mängu. Ta selgitas, et kooli, töö ja jalgpalli seast pidi ta väsimuse ja piiratud tundide arvu tõttu jalka ohverdama ning oleks ilma treener Roman Kožuhhovskita areenilt lahkunud juba aasta tagasi. Rass meenutas jutuajamises Soccernet.ee-le ka lõppeva karjääri meeldejäävamaid hetki.

Tallinnas sündinud ning noorteklassis JK Kotkaid ja FC Florat esindanud Rass siirdus 17-aastaselt Flora duubelmeeskonnast FC Kuressaarde. Kogu oma Premium liiga karjääri - seitse hooaega - veetiski ta Kures, andes selle aja jooksul 188 liigamänguga (neist 160 põhikoosseisus) 13 resultatiivset söötu ja lüües kaks väravat.

2022. aasta alguses, kui ajakiri Jalka küsis, kus ta loodab mängida viie aasta pärast, vastas Rass: "Võimalikult kõrgel, seal, kuhu mu potentsiaal ja tööeetika mind viivad. Täpset klubi ma ei oska öelda. Ambitsioonid on kindlasti suured, aga eks me näe."

Nüüd ütles universaalne jalgpallur, viimastel aegadel enamasti poolkaitses tegutsenud Rass Soccernetile, et ambitsioonid on tal endiselt suured, aga lihtsalt muudes valdkondades.

"Ühel hetkel sain ise aru, et jalgpalli on mängitud küll ja teistes asjades olen võib-olla veel parem. Hakkas peale tulema mentaalne väsimus, kuna tegin palju asju korraga - mängisin jalgpalli, õppisin ülikoolis ja tegin ka tööd - ning tundidest päevas jäi lihtsalt puudu. Sain aru, et millestki on vaja loobuda," rääkis Rass, kes varem töötas Verstonis ning nüüd teeb uurimistööd ja mikrovõrkude-alaseid projekte TalTechis.

Jalgpallist loobumise mõtted hakkasid tal tekkima juba eelmise hooaja lõpupoole. "Selle hooaja alguses juba teadsin, et see on viimane aasta. Mul oli tegelikult kahe hooaja vahel mitmeid tööpakkumisi, aga otsustasin veel selle jalgpallihooaja ära teha peatreener Romani nimel, kuna ta on olnud minu jaoks väga oluline treener. Ta on ikkagi juba viis aastat Kuressaaret juhendanud ja tal on väga suur roll minu arengus. Kuna Romanil on samuti Kuressaares viimane aasta, siis oli mul tahtmine see koos ära teha," avaldas keskväljamees.

Rassi sõnul ei hüüdnud ta oma lõpetamise plaani kõigile korraga välja, aga ei hoidnud seda samas ka riietusruumis tiimikaaslaste eest saladuses. Kožuhhovskile plaanis ta oma otsusest rääkida alles selle hooaja lõpus (et vältida potentsiaalset moosimist karjääri jätkama), kuid peatreeneri kõrvu jõudis jutt varem füsioterapeudi kaudu. Kõik suhtusid lõpetamisotsusesse mõistvalt.

"Mis seal ikka erilist, üks etapp saab läbi"

Rassi viimaseks mänguks saab olema ülehomme kell 17.30 algav Evald Tipneri karikavõistluste kaheksandikfinaal Viljandis Paide Linnameeskonna vastu.

"Saame äkki [Paide väravavahi Mihkel] Aksaluga koos lahkumismängu," naeris Rass, kellel enda sõnul laupäevase matši eel emotsioonid peatse lõpetamise pärast kõrgel pole. "Ma viimase mängu survet sinna peale ei pane ja sellele niimoodi ei mõtle. Emotsioonid on kõrged lihtsalt selles plaanis, et tahaks võita ja karikasarjas edasi saada, et meeskonnal oleks järgmisel aastal võimalus karikateed jätkata."

Eriliselt karjääri lõppu tähistada Rass laupäeval ei plaani: "Mis seal ikka, üks etapp saab läbi, seal ei ole midagi nii erilist. Lähme võitma. Tähistamise hetk tuleb siis, kui on koos võistkonnaga hooaja lõpetamine, siis saab selle peale rohkem mõelda."

Koos Kuressaarega teenis Rass hooajal 2022 Premium liigas klubi ajaloo parima, viienda koha. Kaks korda tuldi seitsmendaks (2021, 2023), ühe korra kaheksandaks (2024). Kolm esimest aastat (2018, 2019, 2020) olid andnud eelviimase, üheksanda positsiooni.

Kas teistest klubidest kunagi pakkumisi ei tulnud? "Premium liigast mitte. Mul oli mingil hetkel pakkumisi välismaalt, eriti pärast viienda koha hooaega. Aga tollel hetkel tahtsin pigem koolis edasi käia. Premium liiga osas mul ei ole mingit informatsiooni, et kas kellelgi oli üldse kunagi huvi. Ma ei oodanud ka kuskilt midagi, lihtsalt mängisin edasi. Tundsin alati, et Kuressaare on väga tugev meeskond ja läksime aastatega aina paremaks. Ka tänavusel aastal, kuigi see oli natuke keerulisem ja punkte tuli vähem, meeskond alati pingutas ja arenes," sõnas Rass.

Täpsustavale küsimusele, kust talle välismaa pakkumised tulid, vastas poolkaitsja: "Üks oli Aserbaidžaanist. Aga ma enam peast rohkem ei mäleta, ma niiväga ei keskendunud nendele."

Madalamas liigas pole Rassil plaani vutitagumist hobi korras jätkata: "Kui sa oled seda asja nii kaua professionaalselt teinud ja nii palju pingutanud, siis tundub raske minna nüüd madalamasse liigasse mingil määral nalja tegema, kaks korda nädalas treenima. Ma kardan, et mul endal tekiks nõme jalgpalli rüvetamise tunne!"

Premium liiga väravaid raske unustada

"Eredalt on meeles kindlasti 3:2 võit A. Le Coq Arenal Levadia üle (Kuressaare polnud kunagi varem Levadiat võitnud), mis tuli hästi mängides ja meeskondlikult võideldes. Florat võita oli ka kindlasti emotsioonikas. Terve see hooaeg, kui me viiendaks jäime, jääb väga eredalt meelde - meeskond oli väga ühtne ja tolleks hetkeks oli Romani käe all sama koosseis pikalt kokkumänginud, kõik teadsid täpselt, mida keegi tegema peab, mäng jooksis hästi. Isiklikus plaanis - kuna ma väga palju väravaid ei löönud, Premium liigas ainult kaks tükki, siis neid kahte väravat oleks raske ära unustada! Meelde jääb ka palju häid emotsioone ja meeskonna tähistamisi," meenutas Rass klubikarjääri tipphetki.

Oma esimese Premium liiga värava lõi ta 2018. aastal 3:3 viigimängus Tallinna Kalevi vastu (vähendas kaotusseisu 2:3-le) ning teise 2023. aastal 3:1 võidumängus Tartu Tammeka vastu (2:1 juhtvärav). Mõlemad tabamused sündisid Kuressaare linnastaadionil.

Eesti noortekoondiste eest sai Rass kirja 14 mängu, neist kümme U19 koondises. Lisaks mängitud kohtumistele on tema mälestustes silmapaistval kohal ka 2017. aasta oktoobris Rootsis toimunud U19 EM-valikturniir, mille kõiki kolme matši vaatas ta proosalisel põhjusel varupingilt:

"Eredalt jääb meelde kindlasti see, kui käisin koos aasta vanemate poistega U19 koondise koosseisus Rootsis valikturniiril ja olin terve turniiri 40-kraadises palavikus. Sellest oli kahju, oleksin tahtnud nii suurel areenil mängida ja meeskonda aidata, aga haiguse tõttu jäi see võimalus saamata. Hotellis olin kõigist eraldatud, aga mängupäevadeks aeti mind staadionile kohale, kuigi arst mul mängida ei lubanud. Protokollis olin kirjas, kuid teadsin juba ette, et mängida ma tervislikel põhjustel ei saa."

Kokkuvõttes jääb Rass karjääri meenutama positiivselt: "Mingisuguseid kahetsusi ei ole. Sai pingutatud, mängitud, võidetud, kaotatud - kõike tehtud. Alati võib ju mõelda, et kui oleks midagi muudmoodi teinud, kas siis oleks võinud midagi veel uhkemat tulla, aga mina jään kindlasti oma karjääriga väga rahule."