Evald Tipneri karikavõistluste kaheksandikfinaalmäng Paide Linnameeskonna ja Kuressaare vahel oli eriline sündmus. Mõlemasse klubisse jagus mehi, kes jätsid lõpuvile järel moel või teisel oma meeskonnaga hüvasti. Saarlasi juhendas viimast korda 45-aastane ukrainlane Roman Kožuhhovski, kes muutis varem püsimajäämise nimel võidelnud satsi konkurentsivõimeliseks tiimiks, mida jäävad saatma ajaloolised saavutused.

2019. aasta detsembris teatas Premium liiga hooaja üheksandana lõpetanud ja seejärel üleminekumängudes Pärnu Vaprusest jagu saanud Kuressaare, et Läti peatreeneri Dmitrijs Kalašnikovsi asemele saabub tööle Kožuhhovski, kes varem juhendas erinevaid Ida-Virumaa klubisid ja Nõmme Kaljut.

Esimene hooaeg viikingite juures oli ukrainlase jaoks raske - meeskond jäi uue pealiku juhtnööride mõistmisega hätta ning taaskord lõpetati üheksandana. Üleminekumängudes alistati veenvalt Maardu Linnameeskond. Aasta hiljem Kuressaare vormikõver tõusis. 2020. aastaga võrreldes teeniti kümme punkti rohkem ning lõpptulemuseks jäi seitsmes positsioon.

2022 kujunes Kožuhhovski ja Kuressaare jaoks kõige edukamaks. Teeniti 13 võitu, 11 viiki ja 12 kaotust ehk kokku saadi klubi ajaloo suurim punktisaak - 50, mille abil seilati viiendaks. Kui 2023 oodati, et arengus tehakse üks samm edasi, siis pigem oli stagnatsioon. 43 silmaga saadi ajaloo paremuselt teine tulemus, ent tabelis lõpetati seitsmendana.

Tänavu saabus merele aga taas torm. Hooaja algus läks vigastuste ja haiguste nahka, ent mida aeg edasi, seda veenvamalt Kožuhhovski hoolealused punkte noppisid. Siiski kestis heitlus üleminekumängude vältimise nimel viimase vooruni, kus Kurel õnnestus end kaheksandaks vinnata.

Seega lõpetas Kožuhhovski juhendatud Kuressaare viie aasta jooksul üheksandal, seitsmendal, viiendal, seitsmendal ja kaheksandal kohal. Ainult esimesel hooajal jäi punktisaak alla 30, teistel kordadel oli see üle.

Kuressaare mängijad ja fännid ei salga, et Kožuhhovski puges nende südamesse. Kui Viljandis lõppes külalismeeskonna soojendus ja nad pärast seda riietusruumi suundusid, käis Kožuhhovski iga Kuressaare fänni juures ja tänas neid. Lõpuvile järel õnnitlesid Paide poolehoidjad kindad varna riputanud Mihkel Aksalu ja tiimi eest viimase matši pidanud Andre Frolovi, Kuressaare suures inimringis pidasid kõnet karjääri lõpetanud Oliver Rass ja Kožuhhovski, misjärel visati ukrainlane mängijate poolt viis korda taeva poole.

Erinevad meened kätte saanud ja emotsionaalsed embamised ära teinud Kožuhhovski pühkis pisarad ning istus Soccernet.ee ajakirjanikuga maha, et lõppenud peatükile tagasi vaadata.

Sul on selja taga viimane mäng Kuressaare peatreenerina. Millised emotsioonid sind valdavad hetkel?
Ausalt öeldes on emotsioonid hetkel kahetised. Nii pikk aeg ei möödu niisama, mistõttu tekitab see kurbust. Andsin oma töös alati maksimumi. Mõistagi on raske hüvasti jätta mängijate ja inimestega, kes on klubiga seotud ja kes toetasid mind esimesest sekundist alates.

Osadel kasvasid viie aasta jooksul lapsed üles, ka mängijad on mehisemaks muutunud. Tunded on siirad ja samal ajal rõõmsad, sest kutid vajavad uut verd ning hingamist.

Kas on kahju, et lahkud kaotusega?
Mis puudutab mängu ... See oli tõeline karikamadin. Oli näha, et mehed pakkusid pealtvaatajatele põnevat vaatemängu. Tahtsime võita, aga Paide läks edasi, neid tuleb selle eest õnnitleda. Olen mängijatele nende pingutuse eest väga tänulik.

Ma sean alati oma töös esikohale mängijad, nemad on kõige tähtsamad. Lihtne näide - kui täna poleks siin mind olnud, siis nemad oleksid mänginud, aga kui poleks neid, siis poleks ka mäng toimunud. Nägin meeskonda, kes mängis treeneri eest. Aga mitte ainult täna, ma tundsin seda kogu aeg, et mängitakse selle eest, kes neid juhendab.

Tulemus on meie jaoks arusaadavalt halb, aga mul on hea meel, et nägin platsil tõelist Kuressaaret, kel on tahe võita ja selle nimel pingutatakse.

Kas see oli sinu otsus Kuressaarest lahkuda?
Aasta alguses ma teatasin sellest kõigile, sest tunnetasin, et siin vajatakse muutust. Klubi juhtkond vajab seda, mängijad veel rohkem. Viis aastat on pikk aeg ning viimane hooaeg tuli liigsete sõnadeta ära teha. Töötasin sel aastal samasuguse kirega nagu esimesel, teisel, kolmandal ja neljandal.

Mäletan oma esimest intervjuud siin klubis, kus rääkisin, et ma teen oma tööd nii nagu oleksin selles kohas olnud viis aastat. Kuidagi tuli välja nii, et ma määrasin iseendale ajaperioodi ja nüüd on see läbi.

Tänavune hooaeg oli teie jaoks väga keeruline. Kuidas sa sellega rahule jäid?
Tõepoolest oli, aga see ei valmistanud mulle mingisugust üllatust. Hooaja alguses mõistsin, millised on liigas jõujooned - kõik komplekteerisid end jõudsasti, et lõpetada võimalikult kõrgel kohal. Usun, et jälgijate jaoks oli tänavune tšempionaat põnev, treeneritele oli see raske.

Kokkuvõttes olen rahul, et me vältisime üleminekumängudele kukkumist, sest kümnendal ja üheksandal kohal lõpetanud meeskonnad olid väärikad vastased. Minule valmistas rõõmu see, et tabeli ülemises ja alumises osas käis võitlus viimaste sekunditeni.

Millises seisus sa pärandad oma meeskonna Sander Postile?
Arvan, et materjal on hea ja kõik mehed väärivad võimalust siin jätkamiseks. Tunnustan klubi, mängijaid ja treenereid, sest ühiselt muutsime Kuressaaret - siia saabudes võitles see meeskond ainult püsimajäämise nimel. Arvan, et Sandri jaoks on see väga hea stardipositsioon.

Mis sinust edasi saab, kas keegi on su vastu juba huvi tundnud?
Ma loodan, et mõned klubid näitavad mu vastu huvi üles. Olen kogu elu jalgpallis olnud. Tean, et kui teha oma tööd ausalt, siis lähevast asjad hästi. Praegusel hetkel midagi konkreetset mulle pakutud ei ole, aga ma olen veendunud, et kellelegi kuluvad minu teadmised, kirg ja austus mängijate vastu marjaks ära. Variantidest ausalt rääkides ... Kuna mu pere elab Eestis, siis loodan, et saan kohalikule jalgpallile edaspidi kasulik olla.

Aga kas sa ise tahad siia jääda?
Ütleme nii, et kui mujalt tuleb konkreetne pakkumine, siis olen valmis seda kaaluma.

Millise hetkega jääd sa oma Kuressaare-perioodi meenutama?
Ma ei hakka mingitest lõppkohtadest rääkima, sest edukaid perioode oli siin-seal ikka. Pigem tooksin välja mängijatega töötamise. Kõige positiivsem oli see, kuidas minu ideed jõudsid meestele kohale ning tänu nendele said nad areneda. Võin nimetada ükskõik millise perekonnanime ja saan sajaprotsendiliselt kinnitada, et tal toimus minu käe all areng.

Kui tuua mõned näited. Mulle meeldis, kuidas Marco Lukka tuli meile, oli pool aastat ja siis läks tagasi Florasse. Sten Reinkort, Michael Schjönning-Larsen, Mark Anders Lepik, Silver Alex Kelder, Sander Laht, Sander Seeman - kõik näitasid siin olles oma tugevaid külgi. Võin esile tuua ka Marko Lipu ja Karl Rudolf Õiguse, kes on Kuressaares end üles leidnud. Ma kardan, et unustan mõne nime ära, keda võiks veel mainida.

Minu jaoks on mängijate areng kõige olulisem.

Mitte see, et sa tegid Kuressaarega kaks ajaloolist hooaega, millest ühe lõpetasid viiendal kohal?
See kõik on vaid boonus. Tahtsin, et oleksime nähtavad ja toimuks areng - kõrged lõppkohad ja suured punktisaagid on ainult hästi tehtud töö tulemused. Mul oli ülimalt hea meel näha Elari Valmast, Sander Lahte ja Sander Seemanit oma viimasel mängul. Need on inimesed, kes moodustasid esimesel hooajal mu tiimi selgroo.

Kuidas arvad, kas sa täitsid selle meeskonnaga kõik eesmärgid, mis sul olid?
Treener suhtub oma töösse alati kriitiliselt. Alati tahame enamat ja seda ei taha ainult mina, vaid me õpetasime ka mehi nõnda suhtuma. Seoses eesmärkide täitmisega ... Minul on keeruline hinnangut anda, pigem meeldib mulle klubijuhtidelt või kelleltki teiselt seda kuulda, kuidas nemad näevad seda kõike. Juhtkond ütles mulle üks kord, et me ületasime sihid mitmekordselt. See oli meeldiv kompliment.

Soovid sa veel midagi lisada oma aja kohta selles klubis?
Muidugi. Nende mängijatega töötada oli fantastiline. Kui oleks võimalik tööeetika ja suhtumise põhjal turniiritabel moodustada, oleksid need mehed kolme parima tiimi seas kindlasti. Vaatamata rasketele hetkedele tuldi trennidesse ja mängudele alati sajaprotsendilise positiivse energiaga, mis sütitas kogu kollektiivi. Need pole ainult minu sõnad, neid olen kuulnud ka kõrvaltvaatajatelt.

Ma soovin eraldi meedia abil välja tuua sellise inimese nagu Märten Pajunurm. See on inimene, kes mind alati toetas, ta on kõigile eeskuju ja tõeline kapten. Joonas Soomre, Mattias Männilaan, Oliver Rass, Otto-Robert Lipp, Magnus Karofeld - nemad olid minu käe all esimesest päevast alates, nad teavad väga hästi, milline see teekond päriselt oli. Suur aitäh kõikidele mängijatele ja neile, kes mulle ja mu meeskonnale kaasa elasid. Ka ajakirjanikele olen ma kõige eest tänulik.

Mõistagi ei saa ma tänamata jätta oma abilisi - abitreenerid Igor Morozov ja Jan Važinski, väravavahtide treener Magnus Karofeld ja füsioterapeut Toomas Rebane. Need on inimesed, kes andsid palju nii mulle, tiimile kui klubile tervikuna. Nende tugi oli tuntav nii võitude kui kaotuste puhul, aidates mul areneda. Nad on tõelised professionaalid, elan neile tulevikus kaasa ja soovin kõike paremat.