Franz Beckenbaueri pärand on sakslaste jaoks mõõtmatu. Foto: Scanpix / Imago images / Action Pictures

Uus aasta on alanud sügava kurbusega. Franz Beckenbauer on surnud. Mitte keegi teine pole Saksamaa jalgpallile rohkem andnud ega parimal võimalikul moel oma riiki sümboliseerinud. Ta tegi seda nutikuse, karisma, asjatundlikkuse, sarmi ja optimismiga. Maailm langetab pea, sest särav täht on kustunud, ja mina ühes kõigi teistega.

Franz Beckenbauer on alati sisendanud oma kaasmaalastesse meeletut enesekindlust - esmalt mängijana, siis treenerina ja viimaks mehena, tänu kellele sai teoks suvine muinasjutt. Üks tõde kehtis alati: kui Franz asjade eest hoolitseb, ei saa meiega midagi juhtuda.

Mul ei õnnestunud näha Franz Beckenbauerit kui mängijat, sest ta pidas oma viimase kohtumise natuke enne minu sündi. Kuid mõistsin sügavat austust isa hääles, kui ta Beckenbauerist rääkis. Ning kui hakkasin hiljem vaatama vanu videosid kuuekümnendatest ja seitsmekümnendatest aastatest, millest mõni oli veel mustvalge, märkasin kohe ühte asja. Kõik käis palju aeglasemalt kui praegu. Mängijad sättisid palli kauem, söödeti alles teise või kolmanda puutega.

Välja arvatud üks mees. Franz mängis alati söödu täpselt sinna, kuhu tahtis. Ta mängis viisil, mis muutus tavaks alles aastakümneid hiljem. Nagu mees tulevikust, lihtsalt rasked pallid ja saapad ning künklikud väljakud olid pärit minevikust.

Vaimusilmas näen karistuslööki, mille Bayerni särki kandev Franz sirgjoonelise hoojooksu järel  välisküljega üle meestemüüri ristnurka saadab. Neile, kes seda väravat oma silmaga nägid, võis tunduda, et tegu on ilmutusega.

Franz Beckenbauer kehastas arengut seninägematu kergusega. Ja ta polnud ainult kõigist teistest elegantsem, vaid tal oli ka teistsugune nägemus jalgpalli ja meeskonnatöö olumusest. Nii sai temast kogu põlvkonna eeskuju. Kaiser uuendas jalgpalli, muutis seda kiiremaks, ilusamaks. Ma ei tea kedagi teist, kes oleks mängu sellisel moel muutnud.

Kui Lääne-Saksamaa 1990. aastal Franz Beckenbaueri juhendamisel maailmameistriks tuli, olin kuueaastase poisina teleri külge liimitud. Vaatasin ära vist küll kõik sel MM-il peetud mängud. Mäletan hästi Andy Brehme penaltit, mis tõi Saksamaale tiitli. Ja kogu riiki oma naljadega naerutanud peatreeneri soengut.

Rahva ees seisis maailmameistrist treener, kes rabas nii kõvasti tööd teha, et ema hakkas tema pärast muretsema: "Franz on nii kõhn!" Ning ta teadis, kuidas oma mängijate poole pöörduda: "Geht's raus und spielt's Fussball!" ("Minge väljakule ja mängige jalgpalli!"). Kõik said temalt indu, sest üks oli alati selge: koos Franziga ei saa miski valesti minna.

2006. aastal, kui MM-finaalturniir toimus Saksamaal, olin ise väljakul. Avamängus Costa Ricale löödud värav on üks mu karjääri tipphetki. Kodumaal MM-il mängimine on hindamatu kingitus, sest publikuga tekkiv side ja lähedus on mulle alati enesekindlust andnud. 2006. aasta kogemuse najal liikusin läbi kogu kajrääri - mõistsin tänu sellele enda kui jalgpalluri õlgadel lasuvat vastutust.

#OnThisDay 15 years ago @philipplahm made his 🇩🇪 @DFB_Team_EN debut.

He went on to lift the 2014 #WorldCup 🏆 + he scored the opening goal at the 2006 edition on home soil 👏 pic.twitter.com/shZnDwGsch — FIFA World Cup (@FIFAWorldCup) February 18, 2019

Sommermärchen ehk suvemuinasjutt muutis kogu Saksamaad. Rahvas, kes oli end aastakümneid väga kriitilise pilguga vaadanud, nägi järsku ilusamaid külgi. Vabalt mänginud Saksamaa koondis aitas peeglisse pilku heita. Sealt vaatas vastu keegi, kes meeldis kõigile. Jalgpall aitas Saksamaal taas enda äratundmiseni jõuda.

Teame kõik, et 2006. aasta MM-iga seoses tehti ka vigu. Kuid Franz Beckenbaueri puhul nihkus miski tasakaalust välja. Tema elutööd Saksamaa jalgpalli ja riigi suhtes ei ole võimalik ülehinnata. Sommermärchen poleks saanud võimalikuks, kui korralduskomitee president poleks olnud Franz Beckenbauer.

Ka sel suvel toimub Saksamaal suurturniir. Ajad on muutunud, maailma räsivad kriisid. Peame kohanema, kogukonda tugevdama ning Euroopat ja ühiseid saavutusi taas hindama õppima. Selleks on vaja leida uus hoog. Euroopa ja siin elavad inimesed suudavad seda.

Ning jalgpall kui kultuuriline väärtus on osa Euroopa ühiskonnast. See mäng toob kokku kogu maailma, suudab luua ühtsust ja liita riigipiire kõrvale jättes kõiki inimesi. Hulk sooje ja südamlikke kaastundeavaldusi, mis saabusid Franz Beckenbaueri lahkumise järel kõikjalt maailmast, tõestavad seda.

2024. aasta EM peaks tugevdama meie ühtsust, kuid et sport suudaks midagi sellist saavutada, läheb vaja siiraid ja isikupäraseid inimesi, kellest kiirgab rahulolu, uhkust ja optimismi. Franz Beckenbaueriga oli alati just nii. See ongi tema pärand.

Thank you, Franz ❤️

Allianz Arena to be illuminated in memory of Franz Beckenbauer. — FC Bayern Munich (@FCBayernEN) January 9, 2024

Copyright: Oliver Fritsch / Zeit Online

113-kordse Saksamaa koondislase, aastatel 2010-14 ka koondise kaptenipaela kandnud Müncheni Bayerni legendi Philipp Lahmi kolumnid ilmuvad Soccernet.ee veergudel kokkuleppel väljaandega Die Zeit.