Spikker: kuidas Holland vastast tümitada armastab ja kuidas on nad enim haavatavad?

19. NOVEMBER 2019 16:25

Ott Järvela, Amsterdam

Eesti jalgpallikoondis lõpetab 2020. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri teisipäeval, kui C-alagrupi viimases voorus kohtutakse võõrsil 1988. aasta tšempioni Hollandiga. Enne Johan Cruyff Arenal peetavat kohtumist on paslik üle vaadata ja meenutada, millised on tugeva Hollandi kõige suuremad tugevused. Ja kas nad on kuskilt otsast ka haavatavad?

Abiks on jalgpallikohtumiste analüüsiga tegeleva agentuuri InStat analüüs Hollandi koondise kohta, kus tuuakse välja erinevad Hollandi mängu puudutavad asjaolud, millest Soccernet.ee järgnevalt kokkuvõtte teeb.

Üldine hoiak ja plaan

Holland eelistab dünaamilisi kombinatsioone ehk ründajad ei ole oma positsiooni külge laulatatud, vaid suhtuvad paberile märgitud asetusse loominguliselt. Hollandi edurivi otsib vabu tsoone, et siis lühikeste söötudega kombinatsioone ehitada. Eelkõige tehakse seda äärtel, kuhu tekitatakse arvuline ülekaal. Ründepilt on sünkroonist väljas, sest paremkaitsja võtab üldjuhul sisse koha kõrgel ja hoiab küljejoone juurde, et rünnak laiemaks venitada. Paremäär liigub neil puhkudel keskele poole.

Pallikaotuse järel proovib Holland tekitada samas tsoonis kompaktse olukorra. Nende pressing on hästi korraldatud ja tulemuslik, palli tagasivõitmise järel reorganiseerutakse kiiresti rünnaku tarbeks.

Kui vastane asetub madalale, tekib Hollandil vabade tsoonide leidmisega probleeme. Probleemi ületamiseks kaasab Holland rünnakule palju mängijaid, mis omakorda jätab nad kontrarünnakutel haavatavaks.

Vastase võimalused

Kontrarünnakute ajal on soovitav anda sööte Hollandi äärekaitsjate selja taga asuvasse tsooni. Paremkaitsja Denzel Dumfries on väga innukas ründaja ning Matthijs De Ligt kipub tsooni katmisega hiljaks jääma. Vasakkaitsja Daley Blind on üpris aeglane, mida võib ära kasutada. Kuuest avatud mängust löödud väravast neli on sündinud läbi Hollandi parema ääre kulgenud vastaste rünnakute. Tõhusaks võivad osutada tsenderdused kaugema keskkaitsja selja taha.

Nurgalöökide kaitsmine on Hollandi jaoks probleem. 2019. aastal on vastase pealelöögiga lõppenud 37% nurgalöökidest ning lõppeva sügise neljas esimeses kohtumises oli see näitaja koguni 57%. Holland kasutab nurgalöökide puhul tsoonikaitset, kõige haavatavamad ollakse väravavahialas ning arvestades võimsa kapteni Virgil van Dijki puudumist võib see probleem täna võimenduda.

Kuidas Holland vastast tümitab?

Kõige ohtlikumad ollakse vasakul äärel kombineerides. 15 avatud mängust sündinud väravast üheksa said alguse sel äärel. Sageli viib Holland sinna tsooni 4-5 mängijat. Ohtlikke sööte jagab vasakkaitsja Daley Blind ning äärel intensiivse olukorra tekitamise järel ei unusta Holland ära rünnaku laiana hoidmist. Üleminek edukast pressingust rünnakule on kiire ja tulemuslik – eelpool mainitud 15 väravast koguni 7 löödi kontrarünnakute lõpetuseks.

Positsioonirünnakutel asetudes kasutab Holland väljaku laiust maksimaalselt ära. Vastase kaitseliini venitades tekitatakse võimalusi kaks ühe vastu olukordadeks ja spurditakse erinevates suuntes. Eesmärgiks vastase kaitsjate segadusse ajamine ja seeläbi vabade tsoonide tekitamine. See kõik õnnestub sageli, sest peatreeneri Ronald Koemani käsutuses on tehniliselt väga osavad mängijad.

Lisaks edurivile tuleb vastasel väga teraselt silmas pidada poolkaitsjat Georgino Wijnaldumit, kes toetab ründajaid spurtidega kaitsjate vahele ja on ka ohtliku löögiga, mida ta rünnaku teises laines kasutada armastab.