Tiirik Koskori olukorrast: klubi otsustas lepingusse panna väga konkreetsed punktid, mis ei ole mängija seisukohalt inimlikud (22)
Kui varasemat oli üsna kindel, et Tristan Koskor siirdub Indoneesia kõrgliigasse, siis täna teatas Padangi Semen oma kodulehel, et pärast kahe nädala pikkust perioodi saadeti Koskor tagasi kodumaale. Põhjuseks oli klubi poolt pandud ebareaalsed eesmärgid Eesti ründajale.
Kui Padangi Semeni juht Win Bernadino väitis, et Koskori tagasisaatmine on tingitud ründetuusa raskustest kohaneda ilma ning mängustiiliga, siis tegelik põhjus peitus hoopiski lepingus ette antud punktides. "See oli Koskori ja selle klubivaheline kokkulepe, kus tegelikult oli juba varasemalt kõik kokku lepitud. Koskor läbis ka meditsiinilise, aga viimasel hetkel otsustas klubi panna Koskorile mingid väga konkreetsed punktid, mis ei ole mängija seisukohalt inimlikud," ütles Tartu Tammeka tegevjuht Kristjan Tiirik.
"Kui lepingus on ette nähtud, et sa pead lööma x-arv väravaid mingi teatud mängude jooksul, pluss väravasöödud - see ei ole nagu võimalik," lisas ta.
Koskor alustas tagasiteed täna ning jõuab juba homme kodumaale. Kuna uudised on kõikidele osapooltele värsked, ei ole veel kindlat plaani paika pandud, mis mängumehest edasi saab. "Seda on veel vara öelda. Homme jõuab tagasi, siis saab edasi vaadata," ütles Tiirik lõpetuseks.
Esiteks räägib Tiirik arvuliste eesmärkide täitmise kohta õigust. See on debiilne olukord meeskonnaspordis. Mõelge nüüd kõik peaga, kes te siin teatud numbrite mittetäitmist ´´tiksumiseks´´ tembeldasite. Käsuvormis seatud 20 väravat ja 10 väravasöötu (oletus), oleks jalgpalliteadjast fännile ilmselge lollus. Teadja toob välja, et töötamise puhul on samasugused numbrid ees, mis tuleb täita. Tõsi, selliseid tööotsi kindlasti leidub nii maailmas kui ka Eestis, ent siiski on need äärmuslikud juhud, kus nt kingapood peab müüma kamba peale 500 kingapaari, vastasel juhul lastakse inimesed lahti. Pane ennast jalgpalluri olukorda mängus, kus ei sõltu resultaat üldsegi mitte ühe inimese tegutsemisest (palun enda äärmuslikud näited endale hoida, aitäh. Räägime üldusest).
Teiseks on kõrged ootused mõistagi põhjendatud. Koskor oleks olnud ju leegionär. Ka Eestis oodatakse Liliult rohkem väravaid kui Kirssilt ning Sairinenilt kindlamat tegutsemist kui Andersonilt. See loogiline. Ent siiski tuleks mõelda inimlikult ning panna nt Akimi lepingusse klausel, mis sätestaks, et tehes hooaja jooksul alla 30 nullimängu, peab somm Tammekale kogu aasta palga tagasi maksma, on lollus.
Näide või mõttepaus. Hooaja lõpp. Koskor on löönud Indoneesia kõrgliigas 30 mänguga 15 väravat ning andnud 9 väravasöötu. Lepingu järgi pääseks ta Eestisse lendamisest 15 värava ning 10 väravasööguda. Üks on puudu. 90.minut. Koskoril tekib 1vs1 väravavahiga olukord. 100% paneks sisse. Ristnurk. Mitte Soccernet.ee portaal, vaid värav (LOL). Kaaslasi ümberringi pole. ´´Mis teen? Kas tahan järgmisel aastal ujuda Anne kanalis või Jaava meres. Kurat, teine variant on nii palju parem. Kus kaaslased on?´´ Tristan otsib löögi asemel söötu, mistõttu tõmbab hoo maha, ootab võistkonda järele, leiab ka söödu, ent vastased on hästi kaitsesse jõudnud ning toakaaslase Natsirti löök ei õnnestu. Latt! Mäng lõpeb, Indoneesia naisukestest jäi lahutama üks assist. Mees on murtud ning liitub FC Helios Võruga. Karjääri lõpus pälvib Võru linnalt aasta sporditegelase tiitli. Vägev!
Mul oli normilt igav
Teisalt tõid välja, et kui näiteks Sairinen ei hoia 30 mängus taga nulli, peab tagastama aastapalga. See juba kvalifitseerub utoopia alla ning samuti on seadusevastane. Ehk jõuan tagasi poindini, et eesmärgid on head, panevad pingutama. Keegi palka selle eest ära võtta ei saa kui eesmärke ei täida, FIFA regulatsioon juba ei luba seda. Samuti ikka vaadatakse läbi sõrmede kui enam-vähem on eesmärgid täidetud. A la 9 kolli olemas, pidi 10 lööma, aga viimane hooaja mäng jääb kaartide tõttu vahele. Ei tasu ulmelisi asju välja mõelda :) Tammekalt ja Koskorilt ootaks kommentaare, mis numbrid ette seati või milles tegelik probleem oli.
Lisaks ei huvita kedagi, kas Koskor Eestist või mitte. Elu sees, korda üle, elu sees(!) ei võta keegi ühtegi välismaalast endale satsi ning kui too osutub olema Lätist või Eestist, on ootused väiksemad. Väiksest riigist ja ootused väikesed? Pigem ei. Sa oled siiski võõrleegionär ning see loeb. See punkt küll aknast välja ja kindlasti tuli otsa.
Pannes kõik need eelnimetatud punktid kokku, peaks iga noore ennast tõestada tahtva Eesti jalgpalluri unistus olema välismaal proovile panek. See ei ole võimalik, et maksti väga vähe, sest, et sealsetes oludes hakkama saada, pole palju vaja ja klubi on professionaalne. Viimastel aastatel tundub üleüldiselt, et siinsetel jalgpalluritel ei ole silmis põlemist ning piisavalt julgust, et vastu võtta väljakutseid. Mis sa arvad, mille pärast ta Indoneesiasse läks? Eks ikka raha järgi, muud midagi.
Meie jalgpalli liit paneb ka selles kohas veidi puusse pakkudes stipendiume ning 2020 aastast profilepinguid siinsetele mängijatele, kelle tase pole tegelikult piisavalt hea, et saada selle eest tasu. Nii need mängijad kodumaale jäävadki ning ära settivad, sest Maardu, Viljandi, Kuressaare ja Kalevi vastu lööd ikka 16 kolli ära (igas omavahelises nendega 1 on konservatiivne pakkumine). Hea mugavustsoonis passimine, saad veel sulli ka selle pasa eest.
Nüüd vaja väljakutse vastu võtta, näidata, et ka välismaal oskad võrke sahistada ja järsku tuleb juttu mingitest ebamõistlikest eesmärkidest.
Soccerneti toimetajad, olge head ja pressige seda teemat, et teada saada, milles tegelikult asi oli ja miks meie pallurid niivõrd hädised on.