Inglased leiutasid jalgpalli ja levitasid seda üle maailma, aga selle vormimisel on tähelepanuväärne osa kahe maailmasõja vahel Budapestis küpsenud koolkonnal, mille eestvedajad olid ungarlased ja kohalikud juudid. Nemad viisid teadmised ja oskused Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse.

• Lugu ilmus esimest korda oktoobrikuu Jalkas. Loe varasemaid Jalka numbreid siit!

Maailma jalgpalliajalugu on selgelt teadvustanud Ungari rolli selles, nimetades madjarite suurimaks panuseks nende imemeeskonna teod 1950. aastatel. Peamised verstapostid on 1953. aasta novembris suurepärase mänguga saavutatud 6:3 võit Londonis Inglismaa üle, millele pool aastat hiljem järgnes hävitav 7:1 üleolek Budapestis, ning 1954. aasta MM-finaalis saadud 2:3 üllatuskaotus Saksamaalt. Enne seda kohtumist olid ungarlased olnud võitmatud 29 järjestikuses mängus (25 võitu, neli viiki alates 1950. aastast).

Hoopis vähem on teada, et Ungari roll tänapäeva jalgpalli vormimisel on suurem kui imemeeskonna pakutu. Jalgpallitaktika ajalooga tegelev britt Jonathan Wilson arvab, et kui jätta kõrvale 1990. aastate lõpus FC Barcelonas tegutsenud ja sealt sirgunud treenerid, siis on maailma jalgpallile enim mõju avaldanud 1920. aastate lõpus ja järgmise kümnendi alguses Budapestis esile kerkinud koolkond. See põlvkond omakorda toetus eelkäijatele. Wilsoni sõnul: "Pole liialdus väita, et nüüdisaegne jalgpall vormiti esimesele maailmasõjale järgnenud viieaastase kaose jooksul Budapestis."1

"Me mängisime jalgpalli, mida õpetas meile Jimmy Hogan"

Ka Ungari jalgpallile andsid tõuke britid. Neid mängis kohalikes klubides, aga veelgi tähtsamaks osutusid treenerid. Üks märgiline persoon oli šotlane John Tait Robertson, kes saabus Budapesti MTK-d juhendama enne I maailmasõda. Tema sõnul kasutasid mängijad vaid üht jalga, peamäng oli väga nõrk ja puudus koostöö liinide vahel. Robertson suutis paari aastaga klubis juurutada šoti koolkonna tugevusi, milleks oli sel ajal eelkõige hea söödumäng.

Veelgi olulisemaks kujunes Inglismaal iiri perekonda sündinud Jimmy Hogani panus. Hollandi koondist ja Austria olümpiakoondist (koos Hugo Meisliga) juhendada jõudnud Hogan vahistati välismaalasena sõja esimesel päeval Viinis. Ta pääses küll vabadusse, kuid pidi elama võimude valve all. USA konsuli abiga õnnestus 1915. aastal kodumaale saata Hogani naine ja kaks last.

Aasta hiljem pääses Hogan Budapesti treenima sealset tippklubi MTK-d. Enesekindlusest tal puudu polnud: oma nimekaardile laskis ta trükkida "Jimmy Hogan, number üks treener maailmas".2 Teda loetakse nende hulka, kes tõid igapäevakasutusse pallurite taktikalise harimise koos tahvliga seinal ning mängijate positsioonide ja liikumise näitlikustamisega. Ta juurutas palli valdavat, voolavat ja liikumisel põhinevat stiili, mispärast on teda peetud ka totaalse jalgpalli esiisaks. Samas soosis ta vajadusel pikka söötu, et viia tasakaalust välja vastaste kaitse. Hogan ei pooldanud lihtsalt mängu ilu tagaajamist – ilus mäng pidi viima võidule. Kui Hogan 1919. aastal MTK-st lahkus, purustas klubi Müncheni Bayerni 7:1. Ajakirjas Kicker nimetas ajakirjanik Walther Bensemann MTK-d Mandri-Euroopa tugevaimaks meeskonnaks ja selle taset pimestavaks.

Kui Ungari alistas ülalviidatud mängus Londonis Inglismaa 6:3, istus ta aukülalisena tribüünil ... mitte Inglise, vaid Ungari jalgpalliliidu külalisena. Tal olid kaasas tema Birminghami Aston Villa noored, kellele ta lubas, et nad näevad väljakul midagi erilist. Pärast mängu lausus Ungari koondise peatreener Gusztav Sebes inglise ajakirjanikele: "Me mängisime jalgpalli, mida õpetas meile Jimmy Hogan."

Juudi päritolu mängijad emigreeruvad

Hogani külvatud seeme läks pärast maailmasõda kiiresti idanema. Sealjuures polnud sugugi kõik Ungarist sirgunud treenerid etnilised ungarlased. Silmapaistev osa neist olid juudid. 1899. aastal elas Budapestis 170 000 juuti – neljandik linna elanikkonnast. Samal ajal oli ühiskonnas keelevahetus: saksa keelelt mindi üle ungari keelele, aastatel 1881–1919 vahetas perekonnanime ligi 45 000 inimest. Aastal 1915 abiellus kolmandik juudi meestest teiseusulisega ja paljud juudid pöördusid ise ristiusku. Ungari identiteeti nähti kui midagi, mis on ületanud etnilisuse.

II maailmasõja eel olukord muutus. Paljud juudid lahkusid kodumaalt kas majanduslikel kaalutlustel või antisemitismi tõttu. Ungari võimud kiusasid antisemiidist peaministri (1932–1936) Gyula Gömbösi tasemel taga Budapesti MTK klubi, millel oli juudi taust. 1942. aastal saadeti klubi laiali. Kuid põgenema pääsenud juudi jalgpallitreenerid võtsid oma ideed kaasa.

Kolmanda Mandri-Euroopa riigina loodi Ungaris profiliiga 1926. aastal (Austrias kaks aastat ja Tšehhoslovakkias aasta varem). Klubid olid edukad tollases populaarses rahvusvahelises Mitropa karikasarjas: 1927. alustanud võistlusel võitsid kuni II maailmasõjani esikoha Budapesti Ferencvaros (1928, 1937) ja Ujpesti TE (1929, 1939). Koondisel läks kehvemini. 1924. aastal saadi olümpiamängudel Pariisis 0:3 šokk-kaotus Egiptuselt, kes tegi väravale täpselt kolm lööki! Tulevane peaminister Gyula Gömbös lausus, et meeskonnaliikmed ei esindanud ungari rahvast ega Ungari sporti, vaid internatsionaalset professionalismi. Igalt mängijalt võeti kaotuse kohta tunnistusi ja koostati niinimetatud must raamat. (Muuseas: vähemalt 11 mängijat 23st olid juudid.)

Selle pettumuse ja jalgpalli professionaliseerumise tõttu ei saadetud koondist 1928. aasta olümpiale. Aga mängijate suur eksport ja klubide turneed näitasid, kui tugev Ungari tegelikult oli. Gabriel Hanot, Prantsuse internatsionaal, treener ja spordilehe L’Equipe toimetaja, kahtles, kas britid on ikka enam parimad maailmas: "See on nagu võrrelda araabia tõupuhtaid taluhobustega."3

Ferencvarosi Lõuna-Ameerika turnee

Budapesti Ferencvarosi 1929. aasta turneel Brasiiliasse kirjutas Rio de Janeiro ajaleht Gazeta de Noticias: "Ungari meeskond mängis parimat jalgpalli, mida oleme eales näinud, kaasa arvates Inglismaa profimeeskonnad. Nad õitsevad taktikaliselt ja see on nende peamise jõu allikas. Nende liikumised on teravmeelsed, leidlikud ja ootamatud, kuid need tulevad Ferencvarosi puhul välja loomulikult."4 Kohalikud fännid olid vaimustuses, andes seisvad ovatsioonid Ferencvarosile.

Mängija Istvan Toth lausus Rio koondise vastu peetud mängu kohta: "Mängijad pulbitsevad rõõmust, näidates kõiki oskusi, mida võib jalgpallis ette kujutada. Mõju oli laastav... Triblingud, elegantsed esimesed puuted, suurepärased kombinatsioonid ja kiirus – see iseloomustas meie mängu! Virtuoossus, mitte jalgpall!"

Samas puudus ungarlastel niinimetatud tapjainstinkt, pakuti kunsti kunsti pärast ja skoorimine vajus pahatihti tagaplaanile. Ferencvaros käis sama turnee raames ka Uruguays ja Argentinas. Uruguay koondisega, kes oli kahekordne olümpiavõitja, mängiti 3:3 ja 0:3, Montevideo linnameeskonda võideti 4:1. Ungarlased kurtsid kohtunike tegevuse üle, Tothi sõnul olid vastased kiiremad, aga ungarlased taktikaliselt paremad. Muuseas, Ferencvaros sai 2 : 5 kaotuse Sao Paulos kohalikult Palestra Italialt (praegu Palmeiras), mida juhendas ungarlane Jenö Medgyessy, kelle eesnimi muutus uues elukohas Eugenioks, hüüdnimeks sai mees Marineti.

Imre Hirschl Uruguays ja Dori Kürschner Brasiilias

Ferencvarosi turnee järel jäi Lõuna-Ameerikasse klubi direktor Imre Szigeti, kes hispaaniapärastas nime Americoks ning viis Montevideo Nacionali kahe Uruguay meistritiitlini (1933, 1934). Samal, 1929. aastal saabus Lõuna-Ameerikasse Ungari juut Imre Hirschl, kes oli esimene välistreener Argentinas pärast brittide domineerimise lõppu riigis. Tema kohta pärinevad andmed on vastuolulised, aga Jonathan Wilson kirjutab joonealuses viidatud raamatus, et mees pani oma esimeses mängus La Plata Gimnasia y Esgrima eest väravavahi vasaksisemise positsioonile, keskpoolkaitsja väravasse ja tegi veel ümberpaigutusi ning võitis mängu. Teises mängus põhjustas ta mängijatele positsioone andes veelgi suurema segaduse ja võitis jälle. Ja siis jälle ja jälle.

Kohalikele harjumatut WM-süsteemi rakendanud Hirschl kaasas meeskonda noori ja suutis nendeni viia olulisi teadmisi. Hiljem oli Hirschl peatreener mitme Lõuna-Ameerika tippklubi juures, tehes muu hulgas Buenos Airese River Plate’iga 1936. aastal kuldse duubli. Montevideo Penarolis andis Hirschl debüüdi 1950. aasta MM-finaali võiduvärava lööjale Alcides Ghiggiale, kes hiljem nimetas teda oma elu parimaks treeneriks.

Hirschl oli Penarolis 1949. aastal nii võimas, et Uruguay koondis tahtis teda endale, kuid kahe suurklubi Penaroli ja Nacionali omavaheline rivaliteet sundis teda järgmisel aastal pärast lühikest aega lahkuma. Ta nimetati Nacionali selja taga salaja uuesti treeneriks, kuid kuna mehe hingel oli Argentinas toime pandud väidetav kokkuleppemäng, hääletasid teised klubid ta maha. Valikmängudel asendas puuduvat treenerit Hirschli poolt koondisse tagasi kutsutud Obdulio Varela, kes kasutas Hirschli taktikat. Viis nädalat enne MM-i määrati treeneriks Juan Lopez, kel olid sidemed mõlema suurklubiga. Uruguay võitis tiitli. On arvatud, et taktikaosa kujundaski Varela, kes nagu finaalis mänginud veel viis mängijat, sealhulgas skoorijad, oli Penarolist.

Euroopaski edu maitsnud juudist Dori Kürschnerist (Kruschner) sai Flamengo treener 1937. aastal. Tema viljeldud jalgpall erines tollal Brasiilias mängitust, ta mängis Budapesti MTK niinimetatud peaajujalgpalli, mida oli õppinud mängijana Hogani käe all. Tal õnnestus teoks teha see, mis Euroopas jalgpalli vaatamas käinud Gentil Cardosol ei tulnud välja, sest Cardoso oli mustanahaline ja teda ei kuulatud. Kürchner viis sisse niinimetatud sistema, aga temagi uued ideed jäid esialgu võõraks ja ta vallandati järgmisel aastal pärast kaotatud avamängu. Ometi oli ta 1938. aasta MM-il Brasiilia koondise nõustaja. 1939. aastal Argentina–Brasiilia mängus kasutasid brasiillased just Kürschneri Botafogos kasutatud kolmemehelist kaitseliini ja revanšeerisid eelmises mängus saadud 1:5 kaotuse. Peagi sai sellest WM-asetusest (ehk 3-2-2-3) Ladina-Ameerika jalgpalli edulugu. Kürschneri ideed aitasid Brasiilial võita MM-tiitli 1958. aastal.

Ungari jälg Itaalias

Ungari treenerid olid edukad ka Euroopas: Serie A avahooajal 1929/30 võttis kaasmaalaselt Jozsef Violalt Milano Interi peatreeneri posti üle juut Arpad Weisz (Veizs), kes viis klubi kohe esimesel aastal tiitlivõiduni. Ta oli 34-aastasena noorim Serie A võitnud peatreener. Hiljem saavutas ta sama Bolognaga (1936, 1937). Weisz viis oma meeskondades sisse ka niinimetatud ritiro ehk enne mängu hotellis ööbimise. Interis drillis just Weisz tollal 19-aastase tulevikukuulsuse Giuseppe Meazza mõlemajalgseks. Kahekordne maailmameister Meazza, kelle auks on nimetatud San Siro staadion Milanos, on nimetanud Weiszi oma elu parimaks treeneriks.

Itaalias on teinud hiilgava karjääri juut Ernö Erbstein, kes ehitas üles kuulsa AC Torino, hiljem lennuõnnetuses hukkunud Il Grande Torino. 1947. aastal kohtusid maavõistlusel Itaalia ja Ungari. Itaalia meeskonna kõik väljakumängijad olid Erbsteini treenitud Torinost. Kui Torino meeskonna lennuk kaks aastat hiljem Superga mäega kokku põrgates alla kukkus, leidis üks munk ühest kohvrist Torino särgid ja selle järgi saadi aru, kes olid alla kukkunud. Ühest kohvrist leiti ka nukk – Erbsteinil oli kombeks tütrele igast riigist selline tuua. Matustel oli pool miljonit inimest. Ungari mõju Itaalia jalgpallile on olnud erakordne. Aastatel 1920–1945 oli Itaalias 60 Ungari treenerit.

Valeüheksa juurutaja Marton Bukovi

Üheks jalgpalli suurimaks taktikauuendajaks peetakse Marton Bukovid, kelle isa oli juut. Kui ta vanemad abiellusid, võttis ta endale isa perekonnanime Selinka, mida ta jalgpallikarjääri kestel ei kasutanud. Tema nimekuju on esinenudki mitmel viisil: sündides Bukovy, 1935. aastal muutis ta seda ja uueks nimeks sai Bokodi ning 1958. aastal Bukovi (sageli on kirjutatud ka Bukovai). Kuna Ungari kaotas pärast I maailmasõda 2/3 oma territooriumist (ja 1/3 etnilistest ungarlastest), sai Bukovi koos paljudega Tšehhoslovakkia kodakondsuse ja kui ta 1926 debüteeris Ungari eest, oli ta ametlikult Tšehhoslovakkia kodakondne. Mängijana on teda peetud Ungari kõigi aegade parimaks keskpoolkaitsjaks, aga temast kujunes suurepärane treener.

Kuna ta ei tahtnud juhendada pallureid, kellega oli koos mänginud, siirdus ta Zagrebi Gradanskisse, mida olid varemgi tüürinud ungarlased. Endine koduklubi pommitas teda tagasikutsetega, kuid Bukovi ei naasnud. 1936. aastal alistas Gradanski kodus Liverpooli 5:1, terve Zagreb läks hulluks. Vastukülaskäigul tuli kaotus 0:4, kuid Bukovi tegi Inglismaa turneest järelduse, et Kesk-Euroopa stiil on liiga maneerlik ja vaja on sirgjoonelisemat lähenemist. Muu hulgas tõmbas Bukovi kesktormaja väljakul pisut tagasi – lüke, mida tänapäeval tuntakse valeüheksana. See nipp viis Ungari seitse aastat hiljem võiduni Inglismaa üle Wembleyl. Ka varem oli katsetatud midagi sarnast, näiteks G. O. Smith Corinthiansis 1890ndatel, Luis Ravaschino Independientes 1920ndatel ja Matthias Sindelar Austria Wunderteamis 1930ndatel, aga esimest korda taganes kesktormaja sisuliselt poolkaitsesse.

Rootsis tegi head tööd Ungari juut Lajos Czeizler, kes töötas IFK Norrköpingus alates 1941. aastast kaheksa hooaega. Ta tavatses meeskonda võtta tehniliselt häid ründajaid ja paigutada nad siis muudele positsioonidele. Tema käe all treenis Georg Oby Ericson, kes hiljem juhendas Rootsi koondist 1974. ja 1978. aasta MM-finaalturniiril. Czeizleri käe all alustas profikarjääri Rootsi kõigi aegade parimaks ründajaks peetav Gunnar Nordahl, kes võitis AC Milaniga kaks scudetto’t ja skooris 257 mänguga 210 väravat. Tema käe all mängis ka Nils Liedholm, kes võitis hiljem AC Milanis neli Itaalia meistritiitlit.

1947. aastal tegi Czeizler Norrköpingiga turnee Inglismaale, kus võideti Charltonit 3:2, Sheffield Unitedit 5:2 ja Newcastle’it 3:2. Järgmisel aastal alistati Chelsea 4:1 ja šotlaste Hibernian 3:1. Pärast Rootsile võidukat 1948. aasta olümpiat siirdusid Nordahl ja Liedholm AC Milani, kus neid ootas ees Lajos Czeisler! Üheskoos võideti 1951. aasta scudetto. Czeizler ise juhendas hiljem teisi saapamaa klubisid ja ka Itaalia koondist ning Lissaboni Benficat, millega tegi 1964. aastal Portugalis kuldse duubli.

Ungari treenerid MM-võite vormimas

Eespool on välja toodud mõned olulisemad Ungari jalgpallitreenerid, kelle jälg on eriti suur Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Mõistagi on neid veel. Näiteks György Orth, kes oli mängijana paremgi ja ääretult populaarne kodumaal, kuid kes juhendas nii enne kui pärast II maailmasõda mitut Lõuna-Ameerika klubi ja koondist. Muu hulgas saavutas Peruu 1957. aastal oma esimese võidu Argentina üle ja kaks aastat hiljem võidu Inglismaa üle just tema juhendamisel. Kui Peruu ja Ungari mängisid 1960. aasta olümpial samas alagrupis ja sõitsid koos rongiga Roomast Napolisse, veetis Orth enamiku aega ungarlastega.

Jonathan Wilson on välja toonud, et Ungari treeneritel on olnud suur roll mitme riigi MM-tiitli võidus. Näiteks Arpad Weisz, Ernö Erbstein ja Istvan Toth aitasid kaasa Itaalia triumfile 1934. ja 1938. aasta MM-il. Uruguay võidu 1950. aastal vormis Imre Hirschl, kes muutis ka Argentina jalgpalli. Brasiilia vutt sai hoo sisse pärast Dori Kürschneri saabumist. Sellesse loetellu võib lisada ka Bela Guttmanni (vaata lisalugusid), kes ei toonud küll Brasiiliasse 4-2-4 süsteemi, mis võeti üle ilma Ungari mõjuta, kuid kes andis teadmise, mida see süsteem tähendab. Kui Brasiilia 1958. aastal esimest korda maailmameistriks tuli, juhendas koondist Vicente Feola, kes oli olnud Guttmanni abi Sao Paulos vahetult enne finaalturniiri. Pärast võitu ütles Feola: "See võit on 50% Guttmanni oma, kuna ma kopeerisin tema meetodit."5

Tugeva jälje üle Euroopa jättis veel mitu käesolevas artiklis käsitletud ja käsitlemata jäänud Ungari treenerit. Neile omakorda andis vundamendi Jimmy Hogan, kelle novaatorlikke ideid Inglismaal tõrjuti. Wilsoni sõnadega: inglased viisid jalgpalli maailma, aga Ungari treenerid arendasid seda kahe sõja vahel ja õpetasid maailma mängima moel, nagu me seda teame.

*

Budapesti kohvikujalgpall

Ungari jalgpallikoolkonna väljakujunemise üheks põhjuseks peetakse niinimetatud kohvikujalgpalli fenomeni, millel oli Viinis veelgi suurem mõju. Aga ka Budapestis. Seda on lihtne seletada võrdluse kaudu: kui Briti saarte pubides arutlesid mehed püstijalu pindi õllega jalgpalli üle, siis Kesk-Euroopa kohvikutes istuti laudade taga, kus oli võimalik kohvitassi, lusika ja suhkrutoosi abil taktikat visandada. Jalgpalli üle hakkasid arutlema ja sellesse tõsiselt suhtuma ka kohvikuid külastavad intellektuaalid ja kirjanikud. See soosis abstraktset mõtlemist ning lusikatest ja suhkrutoosist oli lühike tee diagrammideni.

Kohvikute mõjust Ungari jalgpallile on hea näide Budapesti Ferencvaros, mis pidas oma koosolekuid Gebaueri kohvikus, kus pidi mõnda aega oma väravaposte hoidma. Ühe versiooni järgi oli klubi üks asutajaid Kornel Gabrowitz armunud Gebaueri kohviku omaniku tütresse ja palus sel anda klubile värvid. Tütarlaps oli valinud rohelise värvi piljardilaua ja lilla oma lemmikvärvi järgi. Pärast mitut särgipesu muutus lilla valgeks ja tänaseni on jäänud Ferencvarosi värvideks roheline ja valge.

Mida Bela Guttmann tegelikult ütles?

Ungari kõigi aegade parimaks treeneriks peetakse juudi rahvusest Bela Guttmanni, kes lahkus Ungarist lõplikult 1949. aasta alguses enne kommunistliku süsteemi jäika kinnistumist Ungaris. Guttmann elas kokku 14 riigis ja oli treener Ungaris, Austrias, Hollandis, Rumeenias, Itaalias, Argentinas, Küprosel, Brasiilias, Portugalis, Uruguays, Šveitsis ja Kreekas. Mängijana käis ta 1926. aastal maailmakuulsa Viini Hakoahi meeskonnaga Tallinnas, kus kinnitas ajakirjanikele, et ta pole juut.6 Treenerina olid tema suurimad saavutused kaks Euroopa karika võitu Lissaboni Benficaga aastatel 1961 ja 1962 ning selle eelkäija Mitropa Cupi võit 1939. aastal Ujpest TE-ga. Ajakiri World Soccer reastas ta 2013. aastal maailma kõigi aegade parimate treenerite edetabelis üheksandaks. Teda on nimetatud maailma kõige populaarsemal spordialal kõige suuremat edu saavutanud juudiks.

Tänapäeval meenutatakse Guttmanni seoses Lissaboni Benficale needuse pealepanemisega: kui Guttmann oli teist aastat järjest võitnud Benficale Euroopa karika, keeldus klubi juhtkond tema palka tõstmast. Seepeale Guttmann lahkus, öeldes, et klubi ei võida lähema saja aasta jooksul Euroopa karikat. Sealt alates on Benfica kaotanud kõik viis Euroopa karikavõistluste finaali ja lisaks kolm UEFA karika / Euroopa karika finaali.

Briti kirjanik David Bolchover võttis nõuks välja uurida, mida Guttmann tegelikult ütles. Tema uurimise kohaselt ilmus ülaltoodud ütlus esimest korda avalikkuse ette seitse aastat pärast Guttmanni surma 1988. aastal väljaandes A Bola, kui Benfica kaotas Euroopa karika finaalis penaltiseeria järel PSV Eindhovenile. Bolchoveri sõnul on sellele kõige lähedasem tsitaat Guttmanni enese suust 1966. aasta 4. mail Mundo Deportivole öeldu: "Keegi ei saa võtta minult kaht Euroopa karikat, mida ma aitasin võita ja mida mitte keegi teine ei võitnud ega võida kunagi."7

1970. aastal hakkas Guttmann valju häälega irooniliselt naerma, kui A Bola ajakirjanik küsis, kas Portugalis on treenerit, kes võiks Benfica viia Euroopa karika võiduni.

Veel Guttmanni ütlemisi

Guttmann oli hea psühholoog ja oskas mängijaid õigesti kohelda. Ta kiitis oma mängijaid ja rõhutas, kui head nad on. Arvatakse, et Jose Mourinho võis temalt palju õppida, sest kui portugallane oli noor, räägiti Guttmannist palju. Paraku püsis Guttmann klubide juures vähe aega. Talle kuulub ütlus: "Esimesel tööaastal saab treener töötada rahulikult, teine on keerukam ja kolmas saatuslik. Treener domineerib loomade üle, kelle puuris ta oma etendust annab, ja seni, kuni ta nendega enesekindlalt ja kartmatult tegeleb. Aga hetkest, kui ta pole enam kindel oma hüpnootilises energias ja esimene kartusvihje ilmub tema silmadesse, on ta kaotanud."

Veel mõni ilmekas ütlemine Guttmannilt: "Mänge ei võideta laupäeval või pühapäeval, vaid nädala sees treeningutel."

"Igal meeskonnal peab olema oma süsteem, mis on kohandatud mängijate omadustega. Nii nagu rätsep ei tee küürakale sama ülikonda kui tavalisele mehele, nii ei saa ka treener paigutada kõiki samasse süsteemi."

"Ma olin alati ründamise poolt. 0:0 oli minu jaoks hea algskoor. Ma ei aktsepteeri seda kunagi lõppskoorina."

"Profijalgpallis pole edu ilma ohverdusteta! Ilma raudse distsipliinita ei võida ükski armee kunagi lahingut, rääkimata sõjast! Ja Euroopa karika mängud on sõda. Kui mu mängijad ei taha end ohverdada, peavad nad leidma tööd sardiinivabrikus. Nad ei pea jalgpalliga leiba teenima."

Ungarlaste tüli Itaalias

Ungari päritolu tipptreenerite suur emigratsioon vabasse maailma tõi kaasa nende tihedad kontaktid. 1955. aasta veebruaris kohtusid Milanos Bela Guttmanni juhendatud AC Milan ja Lajos Czeizleri tüüritud Sampdoria. Paar päeva enne omavahelist Serie A kohtumist kutsus Guttmann kaasmaalase koos naisega õhtul baari. Seal läks tüliks, millesse sekkusid abikaasad. Czeizleri naine viskas Guttmanni naist pudeliga. Kiseldi ja karjuti. Tabeli teises pooles paiknev Sampdoria võitis liiga liidrit 3:1.

Kaks päeva hiljem Guttmann vallandati. Sealtmaalt lasi Guttmann alati lisada lepingusse, et teda ei tohi vallandada, kui meeskond on tabelijuht. Mängijad saatsid Guttmannile südamliku kirja. Milan tuli kevadel meistriks ja kui külla saabus Budapesti Honved, kutsusid ungarlased Guttmanni mängujärgsele banketile. Milani mängijad kasutasid juhust ja kinkisid Guttmannile kuldse tahvli kirjaga "Bela Guttmann, Itaalia 1954/55. hooaja meistri AC Milani peatreener".

Viited:

1 Jonathan Wilson "The Names Heard Long Ago". Blink, 2020 [esmatrükk 2019], 8.
2 Keith Baker "Fathers of Football". Pitoh, 2015, 118.
3 Jonathan Wilson "The Names Heard Long Ago". Blink, 2020 [esmatrükk 2019], 79.
4 Jonathan Wilson "The Names Heard Long Ago". Blink, 2020 [esmatrükk 2019], 87.
5 David Bolchover "The Greatest Comeback". Biteback Publishing, 2017, 181.
6 "Viini Hakoahi gastrolli nõrk lõpp". Päevaleht 6.08.1926.
7 David Bolchover "The Greatest Comeback". Biteback Publishing, 2017, 237.