Reformierakondlase Taavi Rõivase juhitud valitsus tegi 2015. aastal A. Le Coq Arena lõpuni ehitamiseks viie miljoni euro eraldamisega Eesti riigi seni suurima investeeringu jalgpalli. Endine peaminister ütleb, et nüüd tuleb riigi toel rajada jalgpallihallide võrgustik ning soovitab selle jaoks kasutada 2021. aastal algava Euroopa Liidu eelarveperioodi vahendeid.

• Helir-Valdor Seeder: Eesti erakondades küpseb arusaam, et vajame jalgpallihallide võrgustikku
• Reklaamiärimees Marek Reinaas: jalgpall on maailma kõige kõvem spordiala!
• Riigikogu esimees Eiki Nestor: tean valemit, kuidas Eesti koondis jõuab EM-ile!
• Juhuslik jalgpallivaataja Jaak Madison: EKRE olukord sarnaneb Bayerni omaga

Rõivase sõnul on riigipoolne tugi suurtele spordiprojektidele – olgu selleks siis UEFA superkarikafinaal, korvpalli EM-i alagrupiturniir või Rally Estonia – loomulik, vajalik ja põhjendatud. Suureks spordiprojektiks liigitub Rõivase sõnul ka Eesti jalgpalli suurim mure ehk puudulik taristu. "Igasse väikelinna me halli ei suuda teha, aga igasse maakonnakeskusesse kindlasti. Selles ma ei kahtle üldse," sõnab endine peaminister.

Millise jalgpalli maailmameistriga istus Rõivas 2015. aastal samas õhtusöögilauas? Kuidas on Eesti Jalgpalli Liidu tublidus neile kätte maksnud? Mis moel olid seotud Angela Merkeli 60. sünnipäeva kingitus ja Saksamaa koondise 7:1 võit Brasiilia üle? Miks on MM Kataris etem kui MM Venemaal?

Soccernet.ee vestles Lääne-Virumaal Reformierakonna esinumbrina kandideeriva endise peaministri Taavi Rõivasega Viru Keskuse Rahva Raamatu kohvikus.

Jaan Rannapi raamatu "Koolilood" legendaarne tegelane Agu Sihvka alustas oma seikluslikke lugusid alati sissejuhatusega "et kõik ausalt ära rääkida". Palun samasuguses stiilis meenutust 2015. aasta Euroopa superkarikafinaalist Thbilisis, mille külastamine päädis Madridi derbiga Tallinnas, kus Atletico alistas 4:2 Reali.
Lugu algas pihta mõnevõrra varem, kui Aivar Pohlak rääkis võimalusest 2018. aasta UEFA superkarikafinaal Eestisse tuua. Alguses tundus see umbes sama võimatu, kui Urmo Aava oleks rääkinud Eestis toimuvast autoralli MM-etapist. Need sündmused on sedavõrd suure kaliibriga, et nende korraldusõiguse pälvimine eeldab väga palju õnnestumisi ja väga palju suurt tööd.

Aga Thbilisisse sõitsin oma väga hea tuttava, Gruusia peaministri Irakli Garibašvili kutsel, kes kutsus sinna ka Rumeenia peaministri Victor Ponta ja teisi külalisi. FC Barcelona ja Sevilla kohtumise vaheajal kohtusin UEFA presidendi Michel Platiniga, kes kinnitas, et on kõnealust mängu Aivar Pohlakule lubanud ja märkis, et ainuke takistus on toona veidi alla 11 000 pealtvaataja mahutanud Lilleküla staadioni pisut liiga väike mahutavus.

Kuigi senised superkarikafinaalid olid mängitud kordades suurematel staadionitel, siis Platini lubas mööndusi kuni piirini, et staadion peab olema 15 000-kohaline. Ning siis oligi olukord, kus Pohlak ütles, et finaal Tallinnas on võimalik, ja Platini ütles sama. Polnud põhjust vastupidist uskuda ja valitsus otsustas üpris kiiresti riigipoolse viie miljoni euro suuruse rahaeraldise.

Tuleb tunnistada, et otsus polnud ülearu populaarne, sest mitmete teiste spordialade esindajad küsisid, kuidas taevast järsku viis miljonit kukkus ja ega see teiste alade arvelt ei tulnud. Võin kinnitada, et ükski teine spordiala või tegevus ei kannatanud. Viis miljonit ei tulnud isegi mitte kultuuriministeeriumi eelarvest, vaid puhvrist, mis oli valitsuses kokku lepitud kiiret otsustamist nõudvate eraldiste jaoks.

Edasi ehitati staadioni üpris kiiresti valmis ning mäng oli ju võimas!

Kui hõlpsalt see otsus valitsuses sündis? Kas Isamaa ja sotsiaaldemokraadid olid sellega päri?
Minu meelest küll. Pohlaku ja Platini kinnitused olid olulised argumendid ning kiirete otsuste jaoks oli raha kõrvale pandud. Ma ei mäleta küll, et keegi oleks vastu vaielnud või vastu töötanud. Kipub nii olema, et toona valitsuses olnud kolme erakonna liikmeid kohtab Eesti koondise mängudel tribüünil rohkesti.

Osati mõelda, et selline otsus on jalgpallile kasulik. Kui oleks pidanud mängu eest raha maksma, olnuks otsust võib-olla keerulisem saavutada, aga kogu raha läks eranditult staadioni ehituseks, mis on nüüd olemas ja tänavu eesootavaid kohtumisi Saksamaa ja Hollandiga saab vaatama tulla palju rohkem inimesi.

Aga reaktsioon viie miljoni eraldamisele oli vänge päris mitmest suunast. Näiteks Reformierakonna kauaaegne liige ja tunnustatud korvpallikohtunik Atso Matsalu küsis: "Peaminister Rõivas, kas me oleme hulluks läinud?". Ning mitmed teised spordialad nägid seda põhjendamatu kingitusena jalgpallile. Oli see kokkuvõttes poliitiliselt tark otsus?
Ma ei tea, kas see oli poliitiliselt tark. Alati leidub neid, kelle meelest pidanuks raha hoopis mujale minema. Küll aga oli see õige otsus. Peaministritel ja valitsustel peab olema julgust ja kindlust teha otsuseid ükskõik millise spordiala toetuseks, kui see alaliit on ise olnud nii tugev, et on välja võidelnud erakordselt tugeva võistluse korraldusõiguse.

Kui ma oleks täna peaminister ja laual oleks võimalus korraldada Eestis korvpalli EM-i ühe alagrupi võistlused, mis vajaks mõne miljoni euro investeerimist, siis ma ei kõhkleks hetkegi. Samamoodi on erinevad valitsused toetanud Rally Estoniat näiteks siis, kui neist sai ERC-sarja etapp. Mul on väga hea meel, et praegune valitsus tegi äsja otsuse eraldada reservist peaaegu miljon eurot, et Rally Estonia saaks toimuda veel võimsamalt.

Riik peabki sellistele projektidele õla alla panema. Pole vaja eeldada, et jalgpalliliit pidanuks tolle viis miljonit ise katma. Kui mõelda kõigi spordialade peale, siis arvan, et ei eksi, kui ütlen, et just jalgpalliliit on ise kõige rohkem taristusse investeerinud. Arvan, et tulevikus on riigil mõistlik rohkem õlga alla panna mitte ainult tippjalgpallile mõeldud taristule, vaid ka muudele projektidele üle Eesti, sest lõpuks meie enda pojad ja tütred neil platsidel seda jalgpalli ju mängivad.

Aivar Pohlak ütles jalgpalliliidu valimiste-eelsetest ootustest rääkides, et neid ongi ainult üks – jalgpall tunneb, et olukord, kus erinevalt teistest Eesti populaarsematest spordialadest peab jalgpall enda taristusse ise investeerima, on ebaõiglane. Kas Pohlakul on õigus, et see on ebaõiglane?
Kardetavasti on säärase olukorra põhjuseks jalgpalliliidu enda tublidus. Aga olen seda meelt, et riik peab ja saab õlga alla panna. Oleme arutanud, et igas maakonnas peaks olema sisehalli näol aasta läbi jalgpalli mängimise võimalus. See tuleks lahendada kas riigieelarvest või miks mitte järgmise perioodi eurorahadest.

Sellest pole kuigi palju juttu olnud, aga järgmise parlamendi ja valitsuse üks olulisemaid ülesandeid on panna paika ülejärgmisest aastast algava Euroopa Liidu eelarveperioodi investeeringud. Miks mitte ei võiks sporditaristu olla seal üks kandvaid elemente. Selge see, et igasse väikelinna me halli ei suuda teha, aga igasse maakonnakeskusesse kindlasti. Selles ma ei kahtle üldse.

Sinu peaministriks oleku aega jäi kaks jalgpalli suurturniiri – 2014. aasta MM ja 2016. aasta EM. Väidetavalt on jalgpall riigijuhtide kohtumistel mugav ja sage jututeema.
On. Tõesti on. 2014. aasta MM-il tehti Euroopa Ülemkogus koosolekusse paus, kui mingi kohtumine otsustavasse faasi jõudis. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel oli parajasti saamas 60-aastaseks ja kinkisime talle vastava numbriga jalgpallisärgi, kus kõigi riigijuhtide autogrammid peal. Kui Saksamaa võitnuks Brasiiliat 6:0, mitte 7:1, olnuks see veel eriti magus maasikas!

Meeles on 2015. aasta Inglismaa – Eesti kohtumine Wembley staadionil, kui Sir Bobby Charlton andis mängu eel Wayne Rooneyle üle Inglismaa koondise parimaks väravakütiks tõusmise puhul kuldse jalgpallisaapa. Mul oli õnn ja suur au istuda mängule eelnenud pidulikul õhtusöögil samas lauas Sir Bobby Charltoni ja Eesti Jalgpalli Liidu esindajatega. Ning sügisel sai Eesti – Ungari mängul nende peaministri ja väga suure jalgpallifänni Viktor Orbaniga paar sõna juttu aetud.

Kas tõesti saavad liberaal ja Orban omavahel jutule?
Oi, miks ei saa? Loomulikult on meil poliitilisi erimeelsusi palju ja kui teemaks poliitika, siis räägitakse erimeelsustest ilustamata.

Aga väikese riigi jaoks on õnn, et kõik Euroopa peaministrid saavad korra kuus kokku ning nendel koosolekutel tekib inimlik side, mis loob eelduse vestluseks ükskõik millisel teemal. Jalgpalli MM-i ajal oli just see kindlasti üks jututeemasid ning allikas omavahelisteks naljadeks. Eriti siis, kui riigid omavahel vastamisi lähevad.

Eks sama kehtib ka teiste spordialadega. Käisin peaministrina 2015. aasta korvpalli EM-i ajal Riias ja Eesti – Läti mängu vaatasime koos lõunanaabrite peaministriga. Hästi klišeelik, aga sport ühendab ja annab võimsaid emotsioone.

Aga kas kuskil tuleb ette ka piir, kus ei saa enam öelda, et "sport ühendab" või "sport ja poliitika peavad lahus olema"? Viitan eelmisel suvel Venemaal toimunud ja 2022. aastal Kataris peetavatele MM-finaalturniiridele. Oleme ausad, jalgpalliringkonnad üle maailma tunnevad selget poliitilist soovi ja survet, et otsused korraldajate osas olnuks teistsugused.
See on probleem mitmes mõttes. Väga paljudel riigijuhtidel oli raske sõita Venemaale oma koondisele kaasa elama, sest kui riikide poliitilised suhted on Venemaa tegevuse tõttu teravad, siis ei saa seda ignoreerida, minna looži Vladimir Putini või Dmitri Medvedjeviga lõbutsema ning teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud ja nagu Ukrainas ei oleks sõda.

Poliitika mängib siin rolli ja töötab jalgpalli kahjuks. Ma polnud küll enam peaminister, aga isegi ei kaalunud võimalust reisida MM-i ajal Venemaale, kuigi mänge oleksin näha soovinud küll. Mitmete Eesti poliitikute jaoks kehtib soovitus käia Venemaal nii vähe kui võimalik.

Katarile teevad suuri etteheiteid inimõigusi kaitsvad organisatsioonid. Samuti on teada sealsete lihttööliste nutune olukord. Kas selles valguses saab 2022. aasta MM-i pidada etemaks?
Seda kõike mõistes ja tahtmata erinevaid asju kaalukausile panna, siis Eesti vaatevinklist võttes on Venemaalt tulenev julgeolekuoht sedavõrd tuntavam, et ma ei usu, et Katari MM oleks selline, kuhu eestlastel oleks raske või keeruline minna. Loodame, et logistika paika saadakse.

Oled päris tõsine harrastussportlane. Kuidas tuleks Eestis paika saada tasakaal harrastus- ja tippspordi vahel nii, et mõlemad osapooled oleksid tulemusega rahul ja peaksid seda õiglaseks?
Kus iganes on otsused, mis nõuavad valikute tegemist ja raha jagamist, siis lõpuni ei saa keegi kunagi rahul olla. Aga sellega tuleb ka leppida. Ning otsuseid teha enda parima õiglustunde järgi ja olla valmis neid otsuseid põhjendama.

Tänu tippspordile, tänu Ragnar Klavanile, Mart Poomile ja ka Kelly Sildarule tulevad noored poisid ja tüdrukud nende alade juurde. Kui meil on mingil alal olemas oma tipud, siis tekitab see plahvatuslikku huvi harrastuse vastu ning siis peab riik panustama rahaliselt, et oleks olemas vajalik taristu. Me ei saa osta noortele ralliautosid, et nad saaksid Ott Tänaku eeskujul rallit sõita, aga jalgpalliplatse saame luua ja suusakeskusi on võimalik toetada. Need inspireerivad tuhandeid noori sportima ning eks kõige andekamad jõuavad tippspordini kah.

Paistab, et harrastussport samuti mitte, sest ta on praegu (intervjuu toimus neljapäeval – O. J.) Tartu maratonil saadud kopsuvigastusega haiglas!
Eks Jürgen ole selline, kes teeb harrastussporti tipu piiri peal, sest oma vanuseklassis on ta vähemalt triatlonis ja võibolla ka mõnel muul alal Eesti tipus ning sel tasemel on oht end ära lõhkuda. Mina pole kaugeltki nii kõva spordimees kui Jürgen Ligi, aga eks liiale minnes võib haiget saada küll.

Õnneks oskan passi vaadata ja mõistusega võtta. Enam ma võib-olla nii kiiresti suuskadega mäest alla ei sõida kui 15-20 aastat tagasi. Ning naudin hoopis seda, kui tütar mõnel keerulisemal nõlval minust kiirem on. See on isale suur rõõm.

Lõpetuseks veel üks jalgpalliküsimus – kas sa mõnda Meistrite või Euroopa liiga mängu oled kohapeal vaatamas käinud?
Ei ole vist. Vaatasin superkarikafinaali Thbilisis ja mitmel korral Eesti koondise välismänge, mis olid võimsad matšid, aga Meistrite või Euroopa liiga kohtumisi pole vaatama sattunud.

Arvestades, et Brüsseli Anderlecht püsib praegu kenasti eurosarjakursil, siis kas sügisel võtad plaani (Rõivas on Euroopa parlamendi valimistel Reformierakonna teine number – O. J.)?
Eks see ole valijate teha. Tööintervjuud on käimas ja selle järgi selgub, kelle mängule õnnestub mul minna. Aga Eesti koondise mängud on mu kõige lemmikumad ja kui vähegi võimalik, olen neid koos tütrega vaatamas käinud.

To all football fans: something big happening in Tallinn soon!#UEFASuperCup #UEFA #RealMadrid #AtleticoMadrid pic.twitter.com/adXrrWxMV1 — Taavi Rõivas (@TaaviRoivas) August 14, 2018

* * *

Soccernet.ee valimisintervjuude sari jõuab lõpule teisipäeval, kui intervjueeritavaks on Tartu abilinnapea Monica Rand (Keskerakond).