Brighton & Hove: ebaõnnesõdurite võidukas marss (2)

Foto: 90mins.com

Esmaspäeval kindlustas Brighton & Hove Albion järgmiseks aastaks koha Inglismaa kõrgliigas, kus nad mängisid viimati 1983. aastal. 20 aastat tagasi seisis see lõunaranniku klubi aga pankroti ja likvideerimise serval.

Kohe pärast lõpuvilet olid nad väljakul ja Lewis Dunkil ei jäänud peale aluspükste selga ühtegi riietuseset. Tuhanded sinivalgesse riietatud inimesed haarasid kõigest, mis ette juhtus, kannustatuna soovist sellest imelisest päevast mõni mälestusese koju kaasa võtta, et seda aastate pärast vaadates oma meeled taas võidukate häälte, lõhnade ja mälestustega täita ning mitte iial unustada. Kuidas keegi seal viibinu saakski? Ka pea 30 000 inimese ees ootamatult poolalastusse sattunud Dunk ei suutnud naeratust vaos hoida. See ei olnud pirtsutamiseks õige aeg ega koht.

Paarkümmend meetrit eemal oli Chris Hughton tagasihoidlikum ja ei avanud triiksärgi ülemist nööpigi, see Brightoni triumfini viinud iirlasest treener, kes jagas käepigistusi vasakule ja paremale ning nähes tribüünidelt vallandunud inimlaviini, põgenes Falmeri staadioni kaitsvasse sisemusse. Matemaatiliselt polnud ju kõik veel sajaprotsendiliselt kindel, kuigi idas ja läänes, põhjas ning siin, kaua oma aega ootama pidanud lõunas, olid kõik Brightoni kõrgliigasse tõusmisest juba ammu teadlikud. Loomulikult ei lubatud Hughtonil kaua varjuda.

Brightoni ajaloolise hooaja dirigent Chris Hughton. Foto: theargus.co.uk

REKLAAM

Seal oli äärekaitsjast kapten Bruno, kes proovis kaela langevate fännide vahel leida teed riietusruumini, seal oli hooaja jooksul vaid üheksa korda väljakule pääsenud kaitsja Uwe Hünemeier, kes oli sellegipoolest ümbritsetud Brightoni toetajate piiramisrõngast, näol naeratus, mis oleks tol hetkel võinud ka põrgu särama lüüa. Seal oli Brighton & Hove Albion, meeskond, kes pärast 34 aasta pikkust ootamist kindlustas taas koha Premier League'is, saagirikkaimal marjamaal.

Pärast otsustavat võitu Wigani üle astusid joovastunud Brightoni mängijad Falmeril fännide ette ning dirigeerisid nende endi kohta käivaid laule, ulatades mikrofoni omavahel käest kätte, justkui ütlemaks: "sinu kord, ka sina väärid seda!" Selles pole muidugi midagi erakordset, kõik Premier League'i pääsenud, liigasid ning karikaid võitnud tiimid hoiavad ühte, sest muidu poleks võimalik pikka ja ränkrasket hooaega võidukalt läbida. Igal meeskonnal on aga oma lugu rääkida ja esmaspäeval ei esitatud ühtegi laulu valjemalt, kui seda, juba veidi kulunud viisil kõlanud hüüdu. "We got Knockaert, Anth-ony Knockaert,  just don't think you understand! He only costs a mill, he's better than Özil, we got Anthony Knockaert!"

Suurepärase tehnikaga prantslane on olnud Brightoni ning kogu Championship'i hooaja silmapaistvaim pallur, mille tunnistuseks pärjati paremäär kümne päeva eest ka esiliiga parima mängija auhinnaga. Knockaert, kes on triblamisega aldis end panema väga keerulistesse olukordadesse, on kui anomaalia Chris Hughtoni tasakaalukas 4-4-2 süsteemis, kus meeskonnatöö kaalub üles individuaalse meisterlikkuse. Tema auks võib öelda, et sageli lõppevad tema seiklused siiski ka väga ohtliku pealelöögi või väravaga. Mängustiililt võrreldakse teda tihti Riyad Mahreziga, kes, erinevalt Knockaertist, suutis Leicester City eest Premier League'is läbi lüüa. Leicesteris pingipoisiks jäämine pole aga prantslase jaoks olnud elu suurimaks katsumuseks.

Võimsa laulukoori laialivalgumise järel pääsesid Brightoni mängijad viimaks riietusruumi, kus peatreener Hughtonit ootas jäävann ning neid endid kuum dušš. Knockaerti jaoks oli see ilmselt esimeseks võimaluseks hetkekski oma mõtetega üksi jääda. Siin ootas teda t-särk kirjaga "Isale. Me tegime seda sinu auks." Isa Patrick oli see, kes helistas toona 17-aastasele Anthonyle vahetult pärast noormehe debüüti Guingampi esindusmeeskonna eest ning teatas, et Anthony vanem vend on une pealt surnud. Novembris lahkus haiguse tagajärjel elavate kirjast ka Patrick.

Endisest Leicesteri mängumehest Anthony Knockaertist sai Championshipi üks säravamaid mängijaid. Foto: soccersouls.com

Knockaert lendas koheselt kodumaale ning jättis järgmise liigamängu vahele. Brighton võitis kohtumise 2:0, avavärava löönud Steve Sidwell tähistas seda koos teiste väljakul olnud Brightoni mängijatega Knockaerti särki taeva poole hoides. Hughton otsustas mängu järel kahe järgmise päeva treeningud ära jätta ning lendas koos kümne Brightoni mängijaga Prantsusmaale, et Knockaertile matustel toeks olla. "Seda, et nad tulid Inglismaalt siia, et mu isa matustel viibida, ei unusta ma iial," sõnas ootamatust žestist liigutatud Knockaert hiljem. "Ma ei tea, kuidas neid tänada. Minu jaoks pole nad vaid meeskonnakaaslased, vaid sõbrad kogu eluks. Ma võlgnen sellele jalgpalliklubile palju ja see on põhjuseks, miks ma annaksin väljakul endast viimsegi veretilga. See klubi on midagi erilist."

Nii ka on. Brighton on klubi, mis on vaatamata neid tabanud ebaõnnele suutnud pea püsti hoida ning tarkade otsuste abil vee peal püsida. Viimastel aastatel on ühe Inglismaa omanäolisema linna esindajad pidevalt kõrgliiga uksele koputanud, kuid lukk on  nende jaoks siiani suletuks jäänud. Hooajal 2012/13 lõpetas Brighton esiliiga neljandana ja kaotas play-offi poolfinaalis Crystal Palace'ile, järgmisel aastal jäi kuuendana lõpetanud Albion poolfinaalis alla Derbyle. Hughton võttis 2014. aasta viimasel päeval ohjad üle totaalselt ebaõnnestunud soomlaselt Sami Hyypiält ja juhtis meeskonna napilt välja neid ohustanud väljalangemistsoonist.

Kuigi eelmise hooaja alguses arvasid paljud, et Brightoni jaks võis läbitud fiaskoga olla raugenud, jäi Albion löömatuks kuni 19. detsembrini. Aastaid klubi siruulatusest napilt välja jäänud kõrgliigakoht jäi siiski püüdmatuks ka eelmisel kevadel, kui Brighton ei suutnud hooaja viimases mängus Middlesbrough'd alistada. Play-off'ides jätkus Brightoni nukker seeria, Sheffield Wednesday oli lõunaranniku klubist kahe mängu kokkuvõttes üle 3:1. Esmaspäevane võit oli Albioni poolehoidjate jaoks mitmete aastate jooksul kasvanud ootuse kulminatsioon, pääse luksusvagunisse, mille kõrval oli pikka aega edutult sörgitud. Kindlasti oli Wigani alistamise järel väljakule tulnud inimeste seas ka neid, kes jooksid Brightonis väljakule ka täpselt 20 aastat tagasi - ajendatuna sootuks teisest olukorrast ning tumedamast tulevikuperspektiivist.

20 aasta eest oli Brighton & Hove Albion lähedal sellele, et nende nimi Inglismaa jalgpalliloost täielikult kaoks. Hooaeg 1996/97 algas rannikuklubi jaoks tugevuselt neljandas liigas katastroofiliselt - 10. septembrist 18. jaanuarini peetud 23 kohtumisest kaotas klubi 16 ning oli aasta alguses Football League'i püsima jäämisest 13 punkti kaugusel. Kui olukord väljakul oli musta masendust tekitav, siis juhtkonnas toimuv veelgi nukram. Klubi omanikud eesotsas Bill Archeriga ei olnud fännide arvamusest eriliselt huvitatud ja tahtsid Albioni pealt vaid kasu teenida. Arvestades, et Brighton oli toona tugevuselt neljanda liiga vaieldamatu peksupoiss, ei pea olema majandusteadlane, taipamaks, et targa juhtimise puudumisel hakkasid võlad varsti üle klubi pea kasvama.

Brightoni ajalooline kodustaadion Goldstone Ground. Foto: thegoldstonewrap.com

Et Brightonit pankrotistumisest ja likvideerimisest päästa, võttis Archer ja kompanii vastu otsuse müüa maha Goldstone Ground, Brighton & Hove Albioni kodustaadion, kus klubi oli mänginud juba alates nende asutamisest 1901. aastal. Albioni poolehoidjad said tehingust teada alles siis, kui müügilepingule olid juba allkirjad antud ning päästa polnud enam midagi. Jutud Brightonis toimuvast levisid aga Inglismaal kiiresti. 8. veebruaril saabusid linna tuhanded loosungeid kandnud, lippe lehvitanud ja laule laulnud inimesed üle kogu riigi, sekka ka toetajaskond Frankfurdist, kelle ühtne protestiaktsioon sai nime "Fans United" ning mille erinevaid variatsioone võib sealmail näha ka tänasel päeval. 

See oli toores ning enamjaolt organiseerimata üritus, mis toimus kõledal ja vihmasel päeval Inglismaa kõige nõrgema klubi koduväljakul. See oli tõeline, emotsionaalne ning ootamatu ühtsustunde loonud üritus, mille toimumine avas paljude silmad päikselisema tuleviku võimalikkusest. Protestiaktsioonist kannustatuna võitis Brighton kohtumise Huddersfieldi vastu 5:0 ja pani alguse võimsale seeriale, mille käigus sai Brighton hooaja viimases 15 mängus vaid viis kaotust ning jäi kõige kiuste Football League'i püsima.

Hooaja viimase kodumängu eel teadsid fännid, et Goldstone läheb lammutamisele ning neid tulevikus ootav õhku rippuma, sest Brightoni omanikud polnud järgmiseks hooajaks suutnud meeskonnale mängupaika leida. Võidu toonud lõpuvile järel pääsesid emotsioonid paisu tagant ja üheaegselt nii eufoorias, nostalgilised kui nukrad Brightoni toetajad tulid jooksusammul murule. Hüvasti jätma. "Isegi jalgpalliliit, kes määras hooaja alguses Brightonile fännide väljakule tungimise eest kahepunktilise karistuse, ei suuda sellistele südantsoojendavatele stseenidele enam vastu panna," võttis Observer toona lõpuvilele järgnenud minutid kokku. "Vanaemad lahkusid staadionilt, hoides käes plastikistmeid ja murukamakaid." Staadion oli müüdud, kuid fännidele jäi viimane, omapäraselt kaunis sõna.

Järgmised kaks hooaega oli Brighton sunnitud oma kodumänge pidama enam kui saja kilomeetri kaugusel asunud Gillinghamis. Need olid Brightoni jaoks ehk kõige keerulisemad ajad - kodutu ja identiteedikriisis klubi, mis üritas vabaneda riukalikest omanikest ning samal ajal leida mängijaid, kes oleks nõus sandikopikate eest väljakule jooksma. Lõpuks õnnestus kohalikul ärimehel, eluaegsel Brightoni fännil Dick Knightil klubi üle võtta ja hakata tulevikuplaane koostama. Unistajast Knightile omaselt olid need kõrgelennulised. Mees soovis Brightonist veidi põhja pool asuvasse Falmerisse uut ja säravat staadionit luua juba möödunud aastatuhande lõpus, kuid detailplaneeringud lükati linnanõukogus korduvalt tagasi. Knight ei jätnud aga jonni ja tema järjekindlus kandis vilja ka väljakul.

Brightoni taassünni algataja Dick Knight. Foto: sussexlife.co.uk

1999. aastal kolis Albion tagasi Brightonisse. Uueks koduks sai Withdean, kergejõustikustaadion, mille ainus tribüün mahutas 1000 inimest ja kus mängijad pidid riideid vahetama piltlikult öeldes plastikkastides. Albioni mängijaid ja toetajaid see aga ei morjendanud - püsti pandi ajutised tribüünid ja pealegi oli staadioni taga olevate puude otsast võimalik mängu tasuta vaadata. Kodu on ikkagi kodu. Kaks aastat hiljem tõstis Brighton pea kohale kolmanda liiga trofee, järgmisel hooajal tõusis Albion juba esiliigasse.

2009. aastal andis Knight ohjad üle Tony Bloomile, kes hakkas tema laotud tugeva vundamendi peale maja ehitama. Bloom maksis kinni nii Falmeri staadioni kui maailmaklassist treeningväljaku, samal ajal säilitades läheduse ka klubi poolehoidjatega. Bloomi võib otsatribüünidel tihtipeale näha nii kodu- kui võõrsilmängudel, rõõmsalt 'Kajakate' salli lehvitamas. "20 aastat tagasi olime kodutud, klubi, mis oli omadega eikuskil ja täna oleme teel Premier League'i," vahendab Guardian Bloomi sõnu. "Ma olen olnud kirglik Brightoni fänn 40 aastat. Kui ma klubi üle võtsin ja hakkasin staadioni ning treeningväljakute ehitamisse panustama, tegin seda armastusest klubi vastu. Olla siin peaaegu 30 000 toetajaga... kõik meie unistused on täitunud."

Need on Inglismaa lõunaranniku klubide jaoks ilusad ajad. Esmaspäeval tõusid tugevuselt kolmandasse liigasse nii Plymouth kui tasapisi endiseid kõrguseid piidlev Portsmouth. Southampton on enda koha kõrgliigas suurepäraselt välja mänginud, ka Bournemouth on oma koduse staadioni ja staarideta meeskonnaga paljude südamed võitnud. Nüüd lisandub sellesse nimekirja ka Brighton.

"Me jäime staadionile pikaks ajaks, sest me pidime valvama 25 000 inimese järele," tõdes Brightoni tegevdirektor Paul Barber esmaspäeval. "Me ei taha inimesi julgustada väljakule jooksma, kuid me teadsime et nad teevad seda. Me teadsime, et inimesed olid seda hetke oodanud väga, väga kaua ja me ei hakanud seda nende jaoks ära rikkuma." Nad tulid väljakule ja seekord on kõik teistmoodi kui 20 aastat tagasi. Neil on kogenud meeskond, mida juhib esiliiga parim mängija. Neil on uus staadion, tasemel treeningväljak ja Premier League'i raske rahakohver. Neil on tuhandeid uusi fänne, neil on linn, kes neid armastab ja neil on ees pikk suvi, millest tiivustatuna uut hooaega veelgi hoogsamalt alustada. Neil on meeles, et ka väiksemad klubid võivad vahepeal kangelastegusid korda saata.  

Kommentaarid

REGISTREERITUD (1)
ANONÜÜMNE (1)

Redman   •  
(85.253.74.***)
Hea jutt!

KALJU - TULEVIK
EILE VÄLJAS
RISTNURK
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
20
16
4
0
58:12
52
2.
20
14
6
0
53:12
48
3.
19
13
3
3
54:17
42
4.
20
11
3
6
59:23
36
5.
19
7
4
8
27:28
25
6.
20
6
4
10
25:38
22
7.
20
4
6
10
21:37
18
8.
20
4
5
11
22:47
17
9.
20
3
1
16
12:57
10
10.
20
2
2
16
17:77
8
VIIMASED PILDIGALERIID
Aarna ja Raadik said kuiva kaotuse
EESTLASED VÕÕRSIL
Aarna ja Raadik said kuiva kaotuse (0)
 
Tauts: minutitest jäi puudu
PREMIUM LIIGA
Tauts: minutitest jäi puudu (0)
ESILIIGA OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee näitab sel hooajal kokku 31 otseülekannet Esiliiga mängudest - ikka neljapäeviti kell 19!

PREMIUM LIIGA SUVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK