Täna ilmus uudis, kuidas selle aasta lõpus pühib Eestimaa tolmu jalgelt noortetreener Lars Hopp. Narva Transist lahkunud poolkaitsja Svjatoslav Jakovlev soovis südamest sakslast tänada.

• Loe ka, miks lahkus Jakovlev Narva Transist ja mis ta edasi plaanib

"Olen ammu tahtnud Larsi tänada. Tahaks, et kõik teaksid, kui tugev spetsialist meie jalgpallis töötab," sõnas 22-aastane Jakovlev Soccernet.ee-le.

"Kui esmakordselt koondisse sattusin, siis see tõeliselt meeldis mulle," meenutas ta 2011. aastat. "Lars Hopp ei ole treener, vaid geenius. Ma polnud varem kunagi nii head noortetöö spetsialisti näinud. Olen talle tõeliselt tänulik. Aitäh, Lars! Sa aitasid mul Eesti koondist armastama hakata ja tundsin uhkust oma maa hümni saatel väljakule tulemisest.

Räägin Hoppile ka ühe loo. Mäletate ehk kindlasti, kui enne seda mängu Walesiga, kus me olime 0:1 taga ja kohtumine lume tõttu edasi lükati. Vaat, päev enne seda edasilükatud mängu, kus me teadsime, et meile piisab edasipääsemiseks ka viigist, suutsite Teie (pöördub Hoppi suunas - R. V.) luua meeskonnas säärase atmosfääri, et mina, kes ma siis veel eesti keelt ei osanud, kogusin kogu meeskonna enda tuppa mitteametlikule koosolekule. Rääkisime seal 30-40 minutit, et läheme ja murrame Walesi maha. Oma maa, oma treeneri ja enda eest! Kõige lõpuks kuulasime seal toas veel ka Eesti hümni. Olen kindel, et lahkudes tuli kõigil mängu ootuses kananahk peale. Nii ka läks. Walesil ei olnud selles mängus variantigi. Ma lõin ise ühe värava ja andsin kaks söötu.

Lars ütles alati, et kui teed rünnakul ilma ja suudad skoorida, võib kaitses jõudu kokku hoida. Noh, võib-olla ta ei mõelnud just seda, et ma ei pea üldse kaitsesse tagasi tulema, aga igatahes talle sobis viis, kuidas ma ees tegutsesin. Ilmselt just seetõttu ei teinud ta mulle märkusi. Mäletan, et pärast värava löömist tundsin säärast emotsioonitulva, mida pole hiljem enam kogenud. Ja ei oleks seal aidanud Walesi ükski Bale. Isegi pärast sakslastele 0:5 kaotamist tundsin, et me kõik võitleme ikka oma maa ja treeneri nimel. Hiljem pole ma seda enam kunagi tundnud," meenutas Jakovlev.