Seda, mis juhtus märtsikuu viimase teisipäeva õhtul Lillekülas, teavad kõik. Eesti võitis maailma 16. koondist Horvaatiat 3:0. Ma rõhutan: Eesti lõi kolm väravat, Horvaatia lõi null. Ja ärge üritagegi tulemuse tähtsust vähendada, sest seda võitu ei võta ära miski!

Jah, tegu ei olnud valikmänguga, aga mis siis? Punkte ei olnud tõesti mängus, aga platsil olid kaks rahvuskoondist, kes pidasid maavõistlust. 22 meest vastakuti esindasid oma riiki. Olen kuulnud väiteid, et Horvaatia mängis lõdvalt, ei tahtnudki väga midagi teha. Sellega ma nõus ei ole. Esimesel poolajal näitas Horvaatia korralikku sisu ja kui teisel poolajal kadus neil tahe, siis juhtus see Eesti hea mängu tulemusel.

Ükski profijalgpallur ei lähe väljakule kaotama ja kui keegi kaotab isu, on see vastase töövõit. Tipptasemel näeme tihti, et mõne jalgpalluri kõige konkreetsem ülesanne väljakul ongi vastase võtmemängijalt isu röövimine. Kui eelmisel aastal vastased Konstantin Vassiljevilt tuju röövisid ja Eesti mäng ei sujunud, ei õigustatud seda sellega, et tegu oli maavõistlusega. Kui Eesti viigistas Maltaga, ei öeldud, et Eestil ei pidanudki motivatsiooni olema FIFA tabeli järgi endast nõrgemaga kohtumisel. Eesti oli sitt ja kehv ja täpselt nii oligi. Eesti ise oli oma kaotuses süüdi. Ja Horvaatia eilses kaotuses on süüdi nemad ise, mitte ükski muu asi.

Ometi eilse mängu järel kukkusid staarid otsima vabandusi. Milano Interi ääreründaja Ivan Perišic ütles: "Siia nendesse tingimustesse tulek oli mõttetu. Mängisime väljakul, mida võib vaevu professionaalse kohtumise jaoks sobivaks pidada. Pole mõtet siin mängida. Peame oma vastaseid ja tingimusi hoolikamalt valima, sest muidu võime lisaks Pjacale veel kellegi kaotada." Kulla Perišic, väljak ei olnud süüdi selles, et Pjaca end vigastas. Ega ei olnud süüdi ka ükski eestlane. Seda ütlen kuue vaadatud korduse järel. Jalgpallis juhtub selliseid asju ikka ja see on paratamatus, mis mänguga kaasa käib. Muidugi on mul kahju, kui ükskõik milline vutimees trauma saab, aga kogu see jutt on üks suur lati alt läbijooksmise õigustus. Oskamatus kaotada.

Ma toon välja mehe mängueelsed kommentaarid. "Me mängime Horvaatia eest ja peame andma 100% ja homme seda ka teeme. Tänapäeva jalgpallis ei ole lihtsaid mänge. Peame olema täielikult keskendunud ja andma endast kõik, sest ainult nii saame homme võita," ütles ta esmaspäeval. Talt küsiti, kas väljaku olukord võib mängu mõjutada. Perišic vastas: "Ma ei usu, et see mingi suur probleem oleks." Ja ometi 0:3 tappasaamise järel on just väljak süüdi, et Eesti neilt isu röövis ja Mihkel Aksalu ning Marko Meerits heade tõrjetega hiilgasid.

Selline käitumine on lihtsalt nõrk! Samas Horvaatia keskkaitsja Domagoj Vida näitas palju mõistlikumat suhtumist: "Mul on kahju, et me fänne alt vedasime. Õnnitlused Eestile selle võidu eest! Peame sellest õppima ja ilmselt on hea, et saime selle maavõistluses. Nüüd see toob meid maa peale tagasi ja peame jätkama töötamist veelgi kõvemalt. See oli väga halb päev ja erinevad kokkusattumised muutsid selle veelgi negatiivsemaks."

Eesti inimeste suust kuulsin samuti, et see tulemus ei loe midagi, sest punkte ei olnud mängus. Ma ei nõustu sellega eeltoodud põhjusel, et kui vastamisi lähevad kaks riiki, siis nad esindavad oma rahvast ja kodumaad. Kui me 15 aastat tagasi võitsime Venemaad, oli see suur psühholoogiline võit. Jah, eilne võit ei aita meid MM-ile või EM-ile, aga tulemusena pakub see meile rõõmu, mis ongi sportmängu ülesanne.

Lisaks kuulsin Eesti inimeste suust jutte, et tulemus ei loe midagi, sest Horvaatia ei mänginud oma põhikoosseisuga ja nad tulid Tallinnasse ainult 16 mängijaga. Mida see muudab? Eesti ja Horvaatia vutiliitude kokkulepe oli selline, et mõlemad meeskonnad on kohal oma parima rivistusega. Kui tiheda mängugraafiku või vigastuste tõttu tuldi siia hõredama satsiga, võib seda ainult neile ette heita, et nad Eestit alahindasid. Tuletan meelde: mängisid maailma edetabeli 16. ja 119. riik. Kui ütlete, et Horvaatial jäi mitu põhimeest kõrvale, siis sama võib ju öelda ka Eesti kohta.

Kui seate ideaalseks koosseisuks valikmängus osalevaid mehi, siis võrreldes Eesti eelmise ülitähtsa valikmänguga puudus põhirivistusest viis mängijat! Viis! Sellest ei räägi keegi. Jah, võib-olla meil ongi mitmeid sarnase tasemega mängumehi, aga sama on ju Horvaatial. Seega tinglikult võiks öelda, et eile mängisid kaks B-koondist, aga saate isegi aru, kui jaburalt see väide kõlab. Ehk kogu selle nurga alt lähenemine tulemuse alavääristamiseks või tähtsustamise vähendamiseks ei toimi. Lihtsalt ei toimi.

Toon veel korra välja mõlema meeskonna algkoosseisud mängijate koduklubide kaupa.

Horvaatia: Gent (Belgia), Besiktas (Türgi), Zagrebi Dinamo (Horvaatia), Kiievi Dünamo (Ukraina), Napoli (Itaalia), Rijeka (Horvaatia), Real Madrid (Hispaania), Inter (Itaalia), Sporting Gijon (Hispaania), Hoffenheim (Saksamaa), Juventus (Itaalia).

Eesti: SJK (Soome), Sogndal (Norra), Kristiansund (Norra), Liverpool (Inglismaa), Korona (Poola), Viking (Norra), Kalju (Eesti), Fulham (Inglismaa), Kalju (Eesti), Bohemians (Tšehhi), Inverness (Šotimaa).

Klubide paremusjärjestusega võite tutvuda siin ja liigade omaga siin.

Teisisõnu: Eesti võttiski eile tati ja tahtejõuga selle imelise võidu ja selle eest saab vaid kiita Martin Reimi ja kõiki koondislasi. See, mida tegi Horvaatia platsil või selle kõrval, on nende enda mure. Eesti sai seljavõidu ja tulemuse, mis jääb meile alatiseks. Eesti ei võitnud punkte, aga tegi selja prügiseks maailma tippkoondisel ja täpselt nii ongi.

Jalgpall ongi ju loodud selleks, et rõõmu pakkuda. Nautigem!

Alates tänasest on Soccernet.ee lehel tagasi arvamuslood ja kommentaarid. Teisisõnu vahepeal "Eesti vuti mõttekojas" olnud sisu kolib tagasi portaali. Põhjuseks külastajatele arvamusliku sisu kättesaamise lihtsamaks tegemine - et ei peaks eri keskkondade vahel liiklema. Seega lähiajal läheb blogi veebileht kinni, kuid kogu seal oleva sisu tõstame ümber portaali rubriigi "Arvamus/kommentaar" alla, millele pääseb ligi siit.