Karel Voolaid: olen üliõnnelik, kui siit tuleb kaks koondislast (11)
U-19 koondise peatreener Karel Voolaid räägib algava EM-valikturniiri eel avameelselt meeskonna tasemest, edasistest väljavaadetest ja ka mängijatevaliku põhimõtetest.
Intervjuu sai tehtud vahetult pärast reedest U-19 koondise viimast kontrollmängu, kus vannuti üllatuslikult 1:2 alla kaks aastat nooremate koondisele. Voolaiu toon ei ole seega just kuigi optimistlik ning mõte liikus pidevalt sellele mängule tagasi.
Kui eelmistel aastatel on Eesti U-19 kaks korda valiksarja esimesest faasist edasi eliitringi jõudnud ning tänavu võõrustati lausa EM-finaalturniiri, siis sellelt vanusegrupilt on raske edu nõuda. 1994. aastal sündinute koondis ei ole U-16, U-17, U-18 ega ka nüüd U-19 vanuses võitnud ainsatki ametlikku kohtumist välismaa eakaaslaste vastu.
Voolaid võttis koondise ohjad üle tänavu jaanuaris ning on teinud palju koosseisumuudatusi, kaasates ka mitmeid nooremaid mängijaid. Suurem osa koondislasi pallib Esiliigas, mõned isegi teises liigas. Meistriliiga kogemusi on kogu grupi peale vaid näpuotsa jagu. Lõplik koosseis koduseks turniiriks selgub täna õhtuks.
Endine Tallinna Flora ja Turu Palloseura abi- ning Nõmme Kalju peatreener teab, et tugevaid Inglismaad ja Ukrainat võõrustades peab kogu meeskond esmajoones võitlema ja kaitsetööd rabama. Koduse valikturniiri kolmandat vastast Fääri saari tuleb aga kõigele vaatamata võita.
Räägi kõigepealt sellest mängust. Suur pettumus?
Kindlasti on pettumus. Mängu üks eesmärk oli see, et mängijad saaksid A. Le Coqiga tutvuda ja valmistuda. Initsiatiiv tuli tegelikult Larsi (U-17 peatreener Lars Hopp - toim.) poolt, sest ta tahtis U-17 koondisele mängu. Graafik on mängijatel väga tihe olnud, sest kolmapäeval oli alles Esiliiga voor ja pühapäeval tuleb uuesti. Sellegipoolest otsustasime, et mängime, teeme natuke ekstravagantseid vahetusi ja hoiame mängijate koormuse 15-20 minuti peal. Vahetasime pidevalt, et keegi ei peaks üle pingutama. Võtmemängijad olid siin kõik 90 minuti mängijad kolmapäevast. Puht psühholoogiliselt oli raske.
See ei tohi olla vabandus, aga lõpus peal olnud koosseis ei olnud parim võimalik variant. Kaks aastat nooremad mängijad olid vastas – võib jääda mulje, et mis toimub. Aga ma arvan, et meil ei ole kuigi palju varu selle koondisega.
Ei ole varu võrreldes tänase mänguga?
Jah. Valikturniiril ei saa meilt väga kõrgemat klassi oodata. Kui väljakul oli meie eeldatav algkoosseis Inglismaa mänguks, siis oli mängupilt kontrolli all, aga kõik 17-18 mängijat seda ei suuda. Meil on ka teise liiga tasemel mängijaid. Mul on 18 mängijat, kellest 11-12 on võimelised mängima nii, et nad hoiavad U-17 kontrolli all, aga kui teha kolm-neli vangerdust, tekib väljaku peale selline koosseis, kes ei suuda seda.
See aastakäik on päris palju kriitikat saanud...
Nad mängivad nii hästi kui suudavad. Ma ei näe selles võistkonnas mingit negatiivset hoiakut, et keegi ei tahaks pingutada. Mõnikord spordis on niimoodi, et su võimed lubavad rohkem, aga sa ei liiguta või ei viitsi – see võistkond ei ole selline. Nad ei ole koondiseaastatel ametlikes mängudes ühtegi võitu saavutanud, see võib neid psühholoogiliselt kammitseda. Nad võitsid küll Inglismaa kolledžit, aga see ei ole rahvuskoondise mäng. Ainult üks viik kahe aasta jooksul (2010. aastal viigistati U-17 EM-valikturniiril Austriaga – toim.) ja eks see emotsioon kammitseb neid.
Täna oli kõik kontrolli all, kuni sattus selline koosseis peale, kes ei suutnud seda enam, andis initsiatiivi ära ja nii ta läks. Samas ei usu ma, et ka U-17 koondisel väga palju varu jäi. Nad püüdsid selle hea tunde kinni ja kasutasid ära. Balti turniiril mängisid nad ka meist paremini, see ei ole absoluutselt kehv vanus. Ja kui vaadata 1995. aastal sündinute arvu 1994 koondises, siis ka see näitab, et nii ta kahjuks on. Ühtepidi kahjuks, kui võtta seda vanust, aga teiselt poolt on mul hea meel, et tagant on head 1995, 1996 ja 1997 tulemas. Raske on oodata, et meil oleks kõik vanusekäigud ülihead.
Episoodiliselt on see võistkond teinud väga häid esitusi. Näiteks kevadel U-21ga mängides ei olnud meil variantigi, aga samas teise poolaja me selle koosseisuga võitsime. Samamoodi nagu praegu võitsid noored meid teise poolajaga. Ja vastas olid U-21 mängijad, nii et võis ka küsida, et mis toimub? Võidetud 45 minutit Maarjamäel U-21 vastu oli väga positiivne, aga see ei garanteeri, et lööme U-17le automaatselt kuus tükki. Arvan, et taktikaliselt on kõik noortekoondised praegu heal tasemel, suudetakse targalt mängida ja tulemuse määravad individuaalsed otsused.
Treenerina võinuks ma sellest võidust kinni hoida, vägisi vennad peal hoida ja öelda: "Ei ole midagi, tee nägu, et sul on jalad värsked." Ja mängija noogutab, mängibki lõpuni, saab selle võidu kätte ja lööb rusikaga vastu rinda. Aga pühapäeval helistab ja ütleb, et mul on tagareielihase venitus ja sorry treener, ma ei saa üldse aidata...
Mis selle aastakäigu peamised puudujäägid on? Mille kallal olete tööd teinud sel aastal?
Kuna juba aasta alguses oli teada, et meie vastased on Inglismaa, Ukraina ja Fääri saared, siis oli ettevalmistus ideeliselt selle plaanil, et mängida tugevate vastastega. Ja vahel, nagu enne hooaega Kiviõliga, neile ka võiduemotsiooni pakkuda. Augustiks oli plaanis kaks mängu Horvaatiaga, aga nad ütlesid viimasel hetkel ära ja me ei jõudnud enam vastast leida. Islandi ja Balti turniiri mängud näitasid hästi ära, et tugevate vastastega ei saa meil kerge olema. Meeskondlik kaitsetegevus ja koosseisu otsimine on toimunud see aasta.
Teatud mängijad on esinenud suhteliselt ebastabiilselt ja kaadrivahetust on olnud päris palju. Teatud mängijad on püsinud kogu aeg ja nendega olen väga rahul, aga on ka mängijaid, kellelt ootad koondises avanemist, sest klubis justkui potentsiaali on ja siis ühel kogunemisel on ka väga hea, aga järgmisel jälle ei ole. Selline ebastabiilsus on ka klubi tasemel vahepeal saadakse minuteid, siis jälle ei saada... Meeskonna võtmemängijad on ka regulaarselt mänguaega saanud. Viimasel hetkel on veel ründefaasis vigastuste tõttu mõned sunnitud kaadrivahetused.
See jutt ei pea kõlama vabandusena ja mängijatele ütlesin ma ka, et kui mängid kaks aastat nooremate vastu, siis nad peavad tundma seda vahet. Ma arvan, et kohati nad ka tundsid seda – mäng ei olnud üliagressiivne, nemad ei raiunud meid ega meie neid –, aga kuskil alateadvuses see turniiri lähedus või kolmapäevane ja pühapäevane Esiliiga voor natuke ikka segavad. Sa ei saa päris kõike endast välja pigistada.
Milliste eesmärkidega sellise seisu pealt valikturniirile vastu minna?
Ma tean, et Inglismaa on mänginud maailmameistrivõistlustel veerandfinaalis ja finaalturniiril U-17ga sama koosseisuga. See treener tunneb seda punti hästi, ta on ise U-17 abitreener olnud. Kõik mängijad on praktiliselt Premier League'i akadeemiatest, võib-olla üks-kaks on järgmisest liigast. Puhtloogika ütleb, et me peame lootma seal mitte ainult enda peale, vaid ka sellele, et Inglismaa koondisel ei õnnestu esimene mäng, ja andma endast maksimumi, et nende lusti pärssida. Ukraina saab tõenäoliselt esimeses mängus Fääridega hea tuju alla ja tuleb reedel meie vastu veel kõvema laksuga.
Kerge ei ole, aga lootusetu ei ole ükski mäng. Iga mäng algab 0:0st ja tuleb üritada enda tasemel maksimum anda. Inimesest ei saa välja pigistada rohkem kui ta suudab. Kui ta harjunud seda tegema iga nädal Esiliigas ja mõni vend teises liigas, siis ta ei saagi pigistada välja Meistriliiga taset, kui tal seda lihtsalt ei ole. Ja kuskilt maa alt ju uusi mängijaid välja ei võta – meil on need, kes meil on. Eks tuleb loota selllele, et suudame kaitses nii mängida, et me mängu lõpus saame väärikalt väljakult lahkuda, ükskõik mis seisuga mäng siis ka lõppeb. Peamine ülesanne on see, et ma näeksin, et võistkond on endast maksimumi andnud.
Eks see ole vaimne probleem lahendamiseks, sest taktikaliselt midagi kavaldada on inglaste või ukrainlastega väga keeruline. Ukrainast ma ei tea nii palju, aga vaadates praegu nende A-koondise tegemisi ja U-21 mänge, siis naljalt ei saa neile vastu ka Euroopa keskmikud. Võib juba öelda, et nad on Euroopas mingis mõttes eliitjalgpalliriik.
Aga Fääri saari tuleb võita?
Kahtlemata. Mängime ikkagi kodus ja loodetavasti on nad meie masti võistkond. Eks neil ole ka nii, et kuidas aastakäigud satuvad – valik ei ole nii lai. Turniiri käigus on näha, kuidas nad esinevad Ukraina vastu. Väga raske on nende taset ennustada. Fääri saared ei ole minu teada varem finaalturniirile või isegi järgmistesse ringidesse jõudnud. Esimese vooru pealt näeme ära, mis satsiga tegemist on, aga kahtlemata on üks eesmärkidest turniiril Fääre võita ja üritada inglaste ja ukrainlastega mängida nii hästi kui meil õnnestub.
Kui Balti turniiril sai mängitud Läti, Leedu ja Soomega – paar kuud on möödas ja selle ajaga ei saa juua mingit imeeliksiiri, vaid sa treenid ja arened samm-sammult –, siis oli meil raske juba sellist masti koondistega. Ma ei saa eeldada naiivse treenerina, et me läheme näitame nüüd inglastele ja ukrainlastele koha kätte. Kindlasti me saame nende mängurõõmu pärssida, aga me ei saa lubada enne turniiri, et kui me ei võida Lätit, Leedut ja Soomet, siis me lähme paneme neile, kes on tegelikult kahtlemata kõrgemast klassist võistkonnad.
Kas koosseis on selge?
Pühapäeva õhtul otsustame. Ootame Esiliiga vooru ära, esmaspäeval on kinnitamine.
Võib-olla natuke üllatuslikult jäid Hindrek Ojamaa ja Albert Anissimov koosseisust välja. Milles asi?
Ojamaa... Ma ei tea palju ta viimase kahe kuu jooksul mänginud on?
Käib testimistel uudiste kohaselt...
Siis võiks mõelda selle peale ka, et ta siin mängib. Ma arvan, et ta on natuke liiga palju ringi ujunud ja siblinud.
Aga Anissimov?
Ütleme niimoodi, et ta on küll regulaarselt mänginud Esiliigas ja on olnud koondiste kogunemistel, aga ma näen, et see võistkond peab olema kõva võitlejahingega ja võitlejaiseloomuga. Seal on küll individuaalseid meisterlikkuse märke, aga ma arvan, et Pärnu võistkonnas ei ole tema peamiseks ülesanneks võistkonna jaoks töötada, vaid väravaid lüüa ja hoolitseda selle eest, et keegi skoori teeks. Ma arvan, et sellel konkreetsel vanusel sellel konkreetsel turniiril peavad kõik 11 mängijat kaitse peale mõtlema ja seda päris tõsiselt.
Kas sellest lähtuvalt oledki sel aastal päris palju koosseisumuudatusi teinud?
Ühtepidi olen tahtnud jätta ukse lahti, et kõigil on võimaus. Kui ma treeningkogunemisel näen, et mängija laseb kuskil jala sirgeks, siis üritan sellele tähelepanu pöörata. Kui paranemismärke ei ole, siis tuleb teisele mängijale võimalus anda. Kõigepealt tuleb üritada selle mängijaga tegeleda, aga kui nad oma koondist esindades või trennides ei mõista vastutust, siis pole midagi teha. Vaimselt tuleb neid ju tulevikuks A-koondise mängudeks ette valmistada.
Kõik need 18 või 20 mängijat niikuinii A-koondises ei mängi, aga sellegipoolest peavad need, kes sinna jõuavad, olema piisavalt hästi ette valmistatud, et A-koondise treener ei peaks äkki avastama, et kuskil on mingid asjad varem tegemata jäänud. Et ei ole pööratud tähelepanu sellele, et sul on vaja kuskil lõpuni võidelda või mingis olukorras iseloomu näidata. Peab olema valmis võistkonna nimel väljakul kõigeks.
Siis on veel selline huvitav tegelane nagu Aleksandr Volkov Sillamäelt, kes on 1994. aastal sündinutest sel hooajal Meistriliigas kõige rohkem mänginud. Aga ta ei ole kunagi koondises olnud. Miks?
Koondises oli aasta alguses veel slaavlasi – nimetan neid sellepärast slaavlasteks, et nad ei suuda eesti keelt rääkida ja nad ei saa aru. Alles on jäänud Edgars Butlers, kes saab aru ja üritab rääkida ka. Kõik rasked mängud on näidanud, et me peame ülikiiresti omavahel suhtlema. Mul ei ole midagi nende poiste vastu, aga paraku ei ole see võistkond ilma kommunikatsioonita lihtsalt individuaalse meisterlikkuse pealt edukas olnud. Mängudes on olnud väga palju hetki, kus eestlane üritab suhelda ja suunata, aga ei toimu midagi, sest ei saada aru. Minul kui treeneril ei jää siis muud üle kui vene keeles sekkuda, väljaku kõrvalt konkreetseid venekeelseid juhiseid anda, aga ma ei tahaks seda Eesti koondise treenerina teha. Kui väga vaja, siis ma olen nõus seda tegema, aga kindlasti mitte terve aasta jooksul.
Kui keegi on väga hea ja väärib koondisekohta, siis ma ei muretse sellepärast, et ta mingil etapil teatud koondist ei esinda – mul on hea meel, kui ta on ühel päeval U-21s ja tõestab, et on tegija ja kõik on korras. Kui mina treenerina leian, et keelebarjäär on teatud mängijatel probleem ja ta ei suuda sellega hetkel võistkonda aidata, siis on see minu otsus. Enda jaoks olen selgeks teinud selle, et on teatud tüübid, kes ei suuda teatud ajal suhelda ja sellest ei ole võistkonnale kasu. Täna käis ka Legioni treener minu käest küsimas, et mis ta võiks teha selle jaoks, et tema klubist rohkem mängijaid koondises oleks. Sai räägitud, et on vaja 14-15 sõna eesti keeles! Ma ei saa minna seda teed, mis lätlased on valinud, et suhelda võistkonnas omavahel vene keeles. See ei ole minu arvates õige.
Ma arvan, et mõned mängijad, kes praegu Eesti A-koondist esindavad, olid 16-17-aastaselt samasuguse probleemi ees – nad ei olnud varem kõige paremad suhtlejad ja selle taha võisid jääda mingisugused väikesed suhtlemisprobleemid. Mingil hetkel said nad aru, et see on nende jaoks tee arengus edasi. Praegu näed intervjuudest isegi, mis toimub: vennad elavad Venemaal ja ei räägi päevas ühtegi sõna eesti keeles, aga nad suudavad anda intervjuu eesti keeles. Kui sa oleks võtnud 15-17-aastaselt Vassiljevi või Kruglovi, siis ma arvan, et see asi ei oleks midagi nii lihtsalt käinud. Vanusega tuleb intelligentsi juurde.
Olen teinud panuse sellele, et mängijad, kes selles vanusegrupis Eestit esindavad, peavad olema pigem mitte nii tehnilised ja intelligentsed jalgpallis individuaalselt, vaid võistkonnamängijad. Ma tean, et võistkonnamäng on inglaste ja ukrainlaste vastu ainus variant sellel kvalifikatsiooniturniiril.
Kui see läbi saab, siis neil on U-21ni aasta-kaks aega. Neil on ees 1993, kes mängis finaalturniiri, ja võib juhtuda, et ka 1995 ja 1996 panevad neist juba mööda – see on paratamatus. Kui keegi on sinust parem, isegi kui ta on kaks aastat noorem, siis nii on. Me ei ole võib-olla Eestis sellega harjunud, et 16-17-aastane ei tohiks olla parem kui U-19 mängija, kuid miks ta siis ei võiks? Nüüd tekib lihtsalt küsimus, et ma peaksin siis ju hoopis U-17 mängijad valima? Aga seda lüket ei ole mõtet teha sellepärast, et nemad on ju ka ikkagi juure üks osa. Kes iganes neist ühel heal päeval saab – miks ma peaks neilt võimaluse ära võtma? Ütlema, et te ei kõlba üldse jalgpalluriteks, saite U-17 käest pähe ja olete täitsa lootusetud. Kolme aasta pärast vaatame võib-olla, et see vend, kes oli praegu nii ja naa, on A-koondises, ja see U-17 koondise vend, kes siin ristnurka lõi, kahe aasta pärast võib-olla enam ei mängigi.
Kui palju Sa näed neid potentsiaaliga mängijaid selles koondises, kes võiksid A-koondisse välja jõuda?
Lähiaastate jooksul oleks mul hea meel, kui võimalikult paljud neist U-21 koondisse jõuaksid. Kui siit kaks mängijat lõpuks A-koondisse jõuab, siis ma oleks üliõnnelik, sest tean, et A-koondisse teevad kolme-nelja aasta jooksul sammu ilmselt 1993 ja 1992. Tõele au andes panevad ka 1995 ja 1996 nendest paljudest mööda. Mingil hetkel, kui need mängijad näevad, et nad ei ole U-21s, siis motivatsioon võib-olla natuke langeb, nad jätkavad kuskil Esiliigas või Meistriliigas...
Mida rohkem mängijaid siit A-koondisse jõuavad, seda õnnelikum ma muidugi olen, aga reaalselt ei kuku kümme mängijat pauhti eest ära. 1993d ei saa ju järsku 30-aastaseks, vaid nad on veel pikki aastaid ees. Kas nad kaovad nii kiiresti Meistriliigast eest ära välismaale, et kõik need mängijad siin oleks 2-3 aasta pärast Meistriliiga võtmemängijad? Vaevalt, kolm-neli kuni seitse neist on äkki selleks ajaks Meistriliigas.
Ma ei taha üldse, et see jutt negatiivselt mõjuks. Treenerina pead ükskõik mis vastasega mängides edusse uskuma. Ma ei saa neile mängijatele öelda, et kui te nüüd Inglismaad ei võida või 0:0 ei mängi, siis te ei ole enam keegi. Ma ei tohi neile seda öelda, see oleks ebaõiglane. Neil on veel aega. Mitte küll väga palju ja seda on neile terve aasta ka räägitud, aga natuke on veel siiski aega midagi juurde panna, areneda, mehemaks saada.
Kes on võtmemängijad sel turniiril? Meeskonna liidrid?
Kindlasti on meeskonna kapten Ragnar Piir väga oluline lüli ja kes iganes temaga siis kaitseliinis mängima hakkavad, on see üks võtmeteguritest. Loodan, et kogu esimeses mängus osalev kaitseliin on võtmemängijad, ja turniiri lõpus saab siis öelda, kas nad seda ka olid. Võib juhtuda ka, et keegi üllatab veel positiivselt, aga ülejäänutest ei tahaks ma nimesid välja tuua, sest see rivi tundub väga sirge olevat.
Asendamatuid ei ole, aga Ragnar on ainuke, kelle puudumisel on meeskond tõepoolest ilma kaptenita. Ragnar istus täna viimased 20 minutit pingil, kuna ma tean, mis on viimasel kahel nädalal tema jalgpallurielus toimunud. Kui mängija teeb grimasse ja küsib füsiot, aga ütleb samas, et saab mängida küll, siis ma tean ju treenerina küll, mis toimub.
Mina seda venda kaotada ei taha. Kui tal Esiliigas midagi juhtub, siis okei, ma ei saa sinna midagi teha. Aga kui tuleb teha valik selle pealt, et sa ei kaotaks mängijat turniiriks ja kaotad U-17le mängu, siis muidugi olen ma tulemuses pettunud ja mängijad on ka, aga vähemalt on ta praegu veel terve.
Eesti mängud U-19 EM-valikturniiril:
26.09. kell 19.00 Inglismaa - Eesti, A. Le Coq Arena
28.09. kell 19.00 Ukraina - Eesti, A. Le Coq Arena
01.10. kell 16.00 Eesti - Fääri saared, A. Le Coq Arena
Eesti U-19 koondise kandidaadid:*
1. Kevin Kauber, Abo IFK (Soome)
2. Martti Puolakainen, IFK Grankulla (Soome)
3. Rene Puhke, Paide Linnameeskond
4. Siim Mäeots, Pärnu JK
5. Tauno Tekko, Pärnu Linnameeskond
6. Robert Kirss, Pärnu Linnameeskond
7. Riido Reiman, Sörve JK
8. Ragnar Piir, Tallinna FC Flora
9. Kevin Aloe, Tallinna FC Flora
10. Karl Johann Reitalu, Tallinna FC Flora
11. Roman Sobtšenko, Tallinna FC Flora
12. Sander Lootus, Tallinna FC Flora
13. Oliver Heliste, Tallinna FC Levadia
14. Harles Läst, Tallinna FC Levadia
15. Mikk Jürisson, Tallinna FC Levadia
16. Kenet Vuks, Tallinna FC Levadia
17. Nikita Koger, Tallinna FC Levadia
18. Marten Saarlas, Tallinna FC Levadia
19. Edgars Butlers, TJK Legion
20. Janar Õunap, Viljandi JK Tulevik
Peatreener on Karel Voolaid, abitreener Liivo Leetma, väravavahtide treener Ain Tammus.
*lõplikku koosseisu mahub 18 mängijat.
Tänavused tulemused:
14.03. Eesti U-19 - Eesti U-18 0:0
22.03. Eesti U-19 - Kiviõli Tamme Auto 2:2
17.04. Eesti U-19 - Eesti U-21 1:4
08.05. Eesti U-19 - Inglismaa kolledžite koondvõistkond 3:2
10.05. Eesti U-19 - Inglismaa kolledžite koondvõistkond 0:2
26.06. Balti turniir: Soome U-19 - Eesti U-19 3:0
27.06. Balti turniir: Läti U-19 - Eesti U-19 2:1
29.06. Balti turniir: Leedu U-19 - Eesti U-19 2:0
06.08. Pärnu Linnameeskond - Eesti U-19 1:1
07.09. Islandi U-19 - Eesti U-19 4:0
09.09. Islandi U-19 - Eesti U-19 3:0
21.09. Eesti U-19 - Eesti U-17 1:2
Järgnevatel aastatel see probleem üha süveneb, ainsaks pluss-pooleks võibki lugeda jalgpalli laiema populariseerimise etniliste eestlaste hulgas ja tiblunnide osakaalu vähenemine.
"Do more with less" jääb järgmistel aastatel põhislouganiks. Sisehalle, kus saaks talvel trenni teha on tarvis, sisehalle!
Tuleb aru saada, et asi ei ole mitte niivõrd treeningpaikades kui kuttide enda peas toimuvas. YOLO-ühiskonna võlud ja valud.
Tulevad nüüd korralikud saunavõtud, eks siis näha on, kes "karjääri" lõpetavad, kes julgevad edasi pusida. Näeb ära, kes on spordimees, kes tšiller!
brittidele 3 tükki selja taha näpud püsti ja üheskoos yolo
