Paide Linnameeskonna videograaf Dumitru Grubii katsub MM-valikmängudes jagada oma südame kolmeks, sest ühte alagruppi potsatasid tema sünnimaa Moldova, pikaaegne elupaik Itaalia ja nüüdne kodumaa Eesti. 

"Ma vaatasin üle - 14 kilomeetri kaugusel hotellist, kus viibib koondis, elab mu vanaema! Durlestis," alustab Dumitru Grubii teisel pool videosilda, mis ulatub Moldova pealinnast Chisinaust Keilasse. Tema enda sõnul ühte ilusaimasse linna!

Aga kuidas ta omadega sinna ikkagi jõudis? Soccernet.ee tahtis teada ja küsis üle.

Dumitru Grubii sündis 1992. septembris Moldovas. Sinna jäi ta vanavanemate hoole alla aastateks, samal ajal kui ta ema läks õnne otsima Itaaliasse. "Pärast seda, kui Nõukogude Liit langes, oli elu üsna keeruline. Eks teil Eestis oli sama seis. Rahaga oli keeruline, tööl ei makstud korralikult palka - pigem anti tasuks kas kartuleid või piima. Paljud lahkusid paremat elu otsima," katsub ta küsimuse peale päris algpunkti minna.

Ta jätkab, et paljud leidsid tee kas Kanadasse või Iirimaale, isegi Kreekasse, Hispaaniasse, Poolasse ja Itaaliasse. Neist viimasesse jõudis Dumitru ema, kes mehe mälestuste läbi ühel hetkel lihtsalt lahkus ja tagasi ei tulnudki. "Ta oli põhimõtteliselt sunnitud lahkuma, sest siinne töökorraldus oli ebastabiilne. Ja ta jättis mu maha," meenutab Dumitru, kes on teemale vaatamata naerusuine. "See oli tolles hetkes päris dramaatiline. Ta ei öelnud midagi. Vanaema lihtsalt ütles, et ema läks linna. Ja ma ei kuulnud temast kaks aastat, sest meil polnud kuidagi võimalust suhelda!"

Dumitru nendib, et saatusekaaslasi oli tal kindlasti palju. Sest tol ajal tuli vanematel vastu võtta selliseid raskeid otsuseid - kas jääda ja mitte teada, mida homne toob, või minna ja loota, et sellest tuleb midagi head. Dumitru emal see õnnestus ning aastal 2003, mil poiss oli 11-aastane, määriti hulgaliselt pabereid, et pere saaks taas kokku. Isa, kellele meeldis vägijook ja paraku ka kätt tõsta, oli toona pildist väljas.

"Ma jätsin maha kõik! Oma lapsepõlve, oma kodu, oma vanaema ja vanaisa, oma sõbrad. Kõik. See oli väga-väga raske tegelikult. Tunnen, et ma olin Moldovas õnnelikum. Isegi kui meil polnud toas vett, vaid me pidime seda kaevust tooma, või telefoni ja muud sellist. See oli justkui üks soe suvekodu. Need lõhnad, need maitsed. Need traditsioonid. Kõik oli teistmoodi," nostalgitseb ta.

Kui Itaaliasse kolimise järel käis Dumitru igal suvel mitmeks nädalaks Moldovas, siis ajapakku kadus sünnimaaga side. Viimati käis ta Moldovas 2,5 aasta eest. Samas! Maikuus reisib Durlestis elav vanaema, kes kaotas kaasa umbes kolme aasta eest, hoopis esmakordselt Eestisse. Selleks puhuks on Dumitru rentinud matkaauto. "Saame sõita mööda Eestit. Saan ta viia Võrru ja mõne järve äärde. Kindlasti ka Tartusse ... Ma olen kindel, et talle meeldib siin väga, sest Eesti on ilus. Eesti on üks ilusamaid riike!"

Duellis Eesti versus Itaalia jääb kindlalt peale esimene

Dumitru elas Itaalias oma koristajast emaga ligi 15 aastat ehk 26. eluaastani. Selleks hetkeks oli tal kohalikust elust isu täis, sest see just ei pakata võimalustest. "See võib olla suurepärane linn, kui oled puhkusel või kui sa pole karjäärile orienteeritud. Aga ma proovisin Itaalias foto- ja videograafina läbi lüüa 4,5 aastat! Ma töötasin aastakese isegi SPAL-ile, aga nad ei maksnud mulle midagi!" avaldab Dumitru, minnes jutuga tagasi aastasse 2017.

Ta näib endiselt tõeliselt hämmingus sellest, milline on itaallaste suhtumine. Ta kirjeldab, et sealsed inimesed on kinnised ja traditsioonilised, muudatustele nad eriti uksi ei ava. Seega kõlasidki Dumitru ettepanekud erineva sisu osas - nagu näiteks täna Paide Linnameeskonna kanalitelt näeb - kurtidele kõrvadele.

"Nad olid sellise hoiakuga, et küll nad ise teavad kõike ja ma olen liiga noor, et asjadest aru saada. Samas olin ma niimoodi ka kuidagi õnnelik, sest tegin seda, mida armastan. Ma armastan jalgpalli. Ma armastan inimesi. Ma armastan seda, kuidas jalgpall on universaalne - inimesed mängivad seda Moldovas, Itaalias ja Eestis. Vahet pole, kus. Jalgpall on piirideta."

Dumitru oleks isegi väiksena meelsasti jalgpalli mänginud, kuid (rahalisi) võimalusi polnud. Mingiks hetkeks läks isu üle ja asemele tuli uus trauma - sellest, et ta ei saanud seda, mida ta väga oleks tahtnud. Itaalias jõudis jalgpall ringiga tagasi Dumitru ellu. "Ma jõudsin Itaaliasse ja neli päeva hiljem läksin kohalikku kooli. Teadsin vaid väljendit posso andare in bagno ehk "kas ma tohin tualetti minna". Aga jalgpallist teadsin rohkem ning see meid, poisse, ühendas," jätkab nüüdne AS Roma fänn, kes kannab tööl punast nokamütsi - hea õnne nimel!

Säärane kui heategevuslik elustiil, mis tõi igakuiselt sisse ligi 200 eurot, polnud muidugi noore hakkaja mehe jaoks meeltmööda. Nii polnudki võimalik ema tiiva alt lahkuda, vähemasti mitte kohta, kus ta oleks ise end hästi ja teostatuna tundnud. "Olin üsna depressioonis. Tundsin ühel hetkel, et mu ainsaks väljavaateks on minna põllule marju korjama. Ja ma lahkusin Inglismaale - oskasin inglise keelt ja London tundus vägev," meenutab ta seika, mis lõppes veelgi kiiremalt, samas suurema õppetunniga.

"Läksin sinna 2000 euroga arvates, et ma saan niimoodi mitu kuud elada. See raha sai otsa kahe nädalaga!" muigab ta, kuid tunnistab samas, et seda külma dušši oli mingis mõttes vaja. Itaaliasse jäämine oleks kammitsenud kindlasti enam.

Samas on suur osa Itaaliast temaga kaasas tänaseni, sest neljast selgeks olevast keelest - moldova ehk rumeenia, vene, inglise ja itaalia - on just viimane n-ö emakeeleks. "Rumeenia keeles olen ma paljud grammatikareeglid unustanud, sest ma lihtsalt ei kasuta seda. Ma näiteks mõtlen itaalia keeles. Ja seda proovin õpetada oma pojalegi," märkis ta. Eesti keelega Dumitru eriliseks sinasõbraks pole saanud, aga töö käib: tema ja 2,5-aastane poeg saavad õpetust eestlannast pereemalt.

Taara ja internet!

Dumitru jõudis Eestisse teist* korda 2019. aastal, mil ta ettevõttesse Wise (endise nimega TransferWise) kandideeris. Tegelikkuses poleks ta otseselt pidanud tulemagi. "Nad tahtsid teha intervjuu Zoomis. Ma ei teadnud, mis see Zoom on! Arvasin, et mingisugune ruum ettevõttes. Niisiis ostsin ma Luton-Tallinn lennupileti ja sõitsin kohale," saab ta isegi aru, kui naljakas on see lugu mitmeid aastaid hiljemgi.

"Jõudsin 40 minutit enne intervjuud ja teatasin, et andke värbajale teada, et ma olen siin. Nad vaatasid mind segaduses nägudega, märkides, et intervjuu peaks Zoomis olema. Noogutasin enesekindlalt, et ma olengi siin," jätkab Dumitru, kes leidis niimoodi töö neljaks aastaks. "Sain töö samal päeval - eks nad olid üllatunud, et ma niimoodi kohale läksin."

Eesti kutsus teda esimest korda kohale aga aastal 2011, mil noorteprojekti raames renoveeriti Rõngu Rahvamaja fassaadi. Noored itaallased, portugallased, poolakad ja ka teiste riikide esindajad kraapisid esmalt maja värvi maha ning tõmbasid siis peale uue võõba. See kogemus jäi Dumitrule meelde kahel põhjusel.

"Esiteks - taara! See, et sa saad võtta pudeli ja viia selle tagasi poodi ning saad kümme senti tagasi. See on ju imeline!" toob ta välja millegi, mis on omane näiteks Saksamaale, aga mitte Itaaliale. "Ja teiseks - internet. Me olime keset pärapõrgut ja meil oli internet. See oli suurepärane tunne. Sain aru, et olen riigis, mis vaatab edasi ja mitte tagasi. See inspireeris mind."

Nüüd ongi Dumitru elanud 5-6 aastat Eestis ja teinud seda, mis Itaalias ei õnnestunud. Ehitanud üles elu, mille osadeks on naine ja laps, oma kodu ja autogi. "Ma käin tööl - muuseas maailma parimas. Vähemalt nii me Karliga (Paide Linnameeskonna turundus- ja kommunikatsioonijuht Karl Thomas Kallasmaa - L. J.) ikka räägime, sest meile makstakse selle eest, et me vaataks ja räägiks jalgpallist. Kui suurepärane see on?! Ma poleks sellest osanud kunagi unistadagi!"

Nüüd, kui Eesti jagab MM-valikmängudel sama alagruppi Itaalia ja Moldovaga, on Dumitru põneval teelahkmel. Tundub muidugi, et see suurt peavalu kaasa ei too, vaid ta on oma poole aegsasti välja valinud. "Mu süda on kolmeks jagatud: mu juured ja lapsepõlv on Moldovas, Itaalias sain ma hariduse ja kasvasin meheks, aga Eesti on mu olevik ja tulevik!"

Eesti võidab 2:1, ühe värava lööb Saarma

Moldova jalgpalli pole Dumitru jälginud eriti sellest ajast, mil ta Itaaliasse kolis. Ta mäletab samas küll, et Tiraspoli Šeriff võitis 2021. aastal Santiago Bernabeul Real Madridi. Pärast seda pole Transnistrias resideeruv klubi Meistrite liigasse püsima jäänud ning mujal Euroopaski piirdunud mõnevõrra tagasihoidlikumate käikudega. 

Sünnimaa koondise tänast tegutsemist hindab Dumitru õhinapõhiseks. "Nad alles ehitavad oma identiteeti, mis ongi postsovetlike riikide koondiste puhul tavapärane. Oma tugevat jalgpallikultuuri ja pärandit alles luuakse. Ehk ma ütleks, et nii Eesti kui Moldova jalgpall on ehitusjärgus," analüüsib ta kahe nimetatu vastasseisu eel.

Dumitru usub, et kuna samuti I-alagruppi kuuluvad Itaalia ja Norra on küllaltki kõvast puust ehitatud, siis hakkavad Eesti, Moldova ja Iisrael asju omakeskis lahendama. Ta jätkab, et nende omavaheliste mängude tulemused defineerivad, milline koondis saab kvalifikatsiooni õnnestunuks pidada.

Ja ei mingit üllatust: kui Soccernet.ee pakub Dumitrul ennustada Moldova ja Eesti matši lõpptulemust, käib ta välja - 1:2. Ta avaldab lootust, Robi Saarma saab mängu ja lööb väravagi! "Mulle väga meeldib, kuidas ta äärelt sisse lõikab ja löögile läheb. Tal on väga hea jalg - vahet ei ole, kumb. Ja sama on Dima Jepihhiniga. Nad on suurepärased ääreründajad," kiidab ta tänast ja endist Paide pallurit. "Ja teine värav tuleb nurgalöögist - me oleme päris jõulised, meil on pikki ründajaid."

Samamoodi paidekate Martin Milleri ja Joseph Saliste suunal on Dumitrul samuti vaid sooje sõnu. Ta teeb küll kõrvalepõike, visates õhku küsimuse, miks küll Michael Lilanderi ei kaasatud, kuid käib siis välja, et ju on asi tihedas konkurentsis. "Ma näen neid suurepäraseid inimesi päevast päeva. Kui viisakad ja tagasihoidlikud nad on! Kui muidu ei juleta n-ö staaridele ligi minna, siis nad tulevad ja küsivad ise, kuidas läheb," kirjeldab ta.

"Ma tunnen end nii teretulnuna ja osana Eesti jalgpallimaailmast - on võimatu neile mitte kaasa elada!" teatab Moldovas sündinud, Itaalias sirgunud ning Eestile truuks jääda valinud Dumitru Grubii uhkelt.