Lembit Peeglita ei kujutaks Eesti sporti ja jalgpalli ettegi. Täna, 18. oktoobril 90. sünnipäeva tähistava korüfee elu, seiklusi ja tööd on keeruline mahutada isegi väga paksu raamatu sisse, kuid proovime seekord ühes legendiga vaadata peamiselt tagasi ajale, mil tekkis tema spordiarmastus. Kontrast tänapäevaga on suur, sest suur tükk 1936. aastal sündinud poisi nooruspõlvest kulges teise ilmasõja ajal ning sellele järgnenud keerulisel perioodil.

• Artikkel ilmus esialgselt oktoobrikuu Jalkas.

Aasta oli 1944, kui väike Lembit nägi järve peal üht poissi uisutamas. Temas tekkis suur soov saada ise sama osavaks. Õnneks oli Tallinnas tema kodu lähedal 2. keskkooli ehk tänapäevase reaalkooli liuväli, kus poiss käis agaralt harjutamas. Kuna sissepääsuks oli tarvis kopikaid, siis käis Lembit üle aia ja tasuta.

Pall, mis muutis elu

Leidlikkus ja julgus reegleid murda olid vähemalt Lembitu puhul väga olulised nüansid, mis aitasid teekonnal eluaegse spordiarmastuseni kõvasti kaasa. Kuna uhked pallid olid kättesaamatud, siis meisterdas poiss ise endale mänguvahendi. Nimelt sai ta endale topispalli, mille tegi seest tühjaks, pani sinna sisse õhema kummipalli, pumpas täis ning sidus seanaha pealt nööridega uuesti kinni.

"Kui sul on oma pall, siis oled ikka tehtud poiss. Niimoodi hakkasime hoovis naabripoistega mängima rahvastepalli ja muud," meenutab ta. See kõik jääb aega, kui tema isa Johannes oli vangilaagris sunnitööl. Hiljem mõistis Lembit, et pallil on hoopis olulisem tähendus. "Ema oli peaaegu kogu aeg tööl, isa sunnitööl... Mul polnud muud teha ja pall oli mulle isa eest. Patsutasin palli väga palju. Kui isa sai vabaks, siis ta aitas mind - ostis suusad ja meie elu läks kergemaks. Aga tegelikult oli ikka väga raske aeg. Olen sellele palju mõelnud. Kui näen, kuidas isad praegu oma lastega tegelevad, siis tekib tunne, et isa peab ikka olema. Ema mängib ka muidugi suurt rolli, aga isa on samuti vaja."

Ta jätkab: "Tänu pallile tekkis ka kõik muu. Hiljem andis jalgpalliarmastusele muidugi palju juurde, kui nägin, kuidas Leonhard Kass lõi imevärava." Nüüd jõuamegi 1940. aastate lõppu, mälu järgi pakub mees, et kalendris ilutses 1948. "Läksime klassivendadega loomaaeda. Loomulikult ilma piletita, sest lõvipuuri kõrval oli üks suur aiaauk. Vaatasime seal kolm-neli tundi loomi, aga siis teadsid poisid, et Kadrioru Dünamo staadionil toimub jalgpallikohtumine. Ka sinna läksime läbi aiaaugu. Mulle tundus see mäng ikka väga äge. Dünamo võitis suurelt ning mäletan, kuidas Kass lõi keskjoonelt värava! See jäi eluks ajaks meelde."

Pärast seda hakkaski ta tihti käima vaatamas üleliidulisi meistrivõistlusi. Ikka ja jälle läbi aiaaugu. Mängude toimumise infot ammutasid noored tänavatel ilutsenud afiššidelt. "Kuna iga kopikas oli arvel, siis sõitsime Kadrioru trammis jänest. Lahtine trammivagun oli nagu mesipuu inimesi täis, vahel rippusin ise ka seal käsipuu otsas," pajatab ta. "Kui aiaaugud kinni pandi, siis ühe korra pugesin läbi vana kassaluugi staadionile. Ma olin väike ja mahtusin. Aga kui järgmine kord tahtsin sama teed kasutada, siis oli see laudadega kinni löödud. Ju siis keegi nägi mind eelmisel korral. Vahel õnneks juhtus, et meid lasti vaheajal ükshaaval tasuta sisse."

Ka muud sporti vaadati igal võimalusel. Näiteks toimusid Tallinnas Kaarli puiesteel jäähokikohtumised, seal, kus mõne aja eest olid tenniseväljakud, kuid tänapäeval autoparkla. See oli poisi kodule väga lähedal, sest elati aadressil Tatari tänav 1, kus oli pisikene ühetoaline korter. "Hokimatšidele oli päris raske sisse pääseda, aga kui mängu lõpus hakkasid inimesed väravatest lahkuma, siis õnnestus mul sisse pugeda. Mina kadusin kodust salaja ära ning läksin vaatasin kasvõi need viimased viis minutit hokit. Seal nägin ka 1956. aasta olümpiavõitjat Vsevolod Bobrovi. Mulle väga meeldis sport. Suvel mängiti seal korvpalli ja võrkpalli," räägib legend.

Ka toona olid igal spordifännil loomulikult oma lemmikud. Need olid enamasti eestlased, kuigi välismaa spordist kirjutati samuti ajalehtedes. "Mu lemmikud olid näiteks kaksikvennad Rämmalid, kes mängisid nii hokit kui ka jalgpalli. Benno Tael oli staarmängija, teda mäletan hästi. Väravavaht Georg Krull meeldis. Ja loomulikult oli Leonhard Kass minu jaoks täielik superstaar!" ütleb Lembit Peegel. Autogrammi ta toona iidolitelt ei küsinud, sest see polnud lihtsalt kombeks.

Salaja poksitrenni

Katsetuste läbi sai tema üheks kõige südamelähedasemaks alaks hoopis poks, kus ta jõudis päris kõrgele tasemele ning teenis kärbeskaalus kaks kohalike meistrivõistluste hõbemedalit.

"Mäletan ajalehekuulutust, et Spartakis algavad poksitreeningud. Need toimusid praeguse Mihkli kiriku ruumides. Kahe grupi peale oli meil 60 poissi, aga väga paljud poisid loobusid ajapikku," räägib Peegel. "Kuu aega käisin poksitrennis salaja. Ütlesin emale, et koolis on looduslooring või et lähen uisutama. Tegelikult käisin trennis. Ühel päeval läks ema lastevanemate koosolekule ja seal öeldi talle, et poeg käib poksis. Kui ta koju jõudis, siis ta keelas mul poksis käia. Isa ei öelnud midagi."

Vaatamata ema vastuseisule, õnnestus tal poksiteekonda jätkata. Tänapäeva kontekstis kõlab omamoodi uskumatuna, et trennis käimisel oli ka väga praktiline põhjus, sest nii oli võimalik end kolm korda nädalas pesta. Trennide eest tasuma ei pidanud: "Tol ajal oli kõik tasuta! Liuvälja peal käisin siiski üle aia, aga üldiselt oli kõik ilma rahata."

Poksikarjäär kestis 1959. aastani, kuid kiire reaktsioon pole kuhugi kadunud. "10-15 aastat tagasi, kui läksin Flora mängult koju, tuli bussipeatuses minu juurde noormees, kes proovis lüüa mulle rusikaga näkku. Ma olin valmis kiirelt reageerima ja tõmbasin pea tagasi. Kui tõmbad löögi ajal pea tagasi, siis on obadus nõrgem. Rusikas muidugi minuni ei jõudnud, oli ainult silmade ees. Ühtegi sõna ta ei öelnud ja läks ära. Ma olin valmis talle ka statiiviga äsama. Arvan, et mu reaktsioonil pole praegugi midagi viga," räägib mees kummalisest vahejuhtumist endale omase muheda olekuga.

Kuidas saada fotograafiks?

Poksikarjääri järel tekkiski 1959. aastal huvi fotograafia vastu. "Sel ajal oli Nõukogude Liidus suur fotograafiabuum. Kunstihoones oli fotonäitus, kuhu pääsemiseks pidi kõigepealt seisma pool tundi järjekorras. Siis tekkiski selline mõte, et hakkan tegelema fotograafiaga. See oli hetk, mis määras minu tuleviku," ütleb Peegel.

Aparaadid olid üsna hinnalised, kuid Tallinna juveelivabrikus teenis Lembit päris head palka. Isegi tema pidi aga esimese aparaadi eest välja käima pool oma kuusissetulekust. Lisaks tellis ta endale koju venekeelse fotoajakirja ning ostis raamatu, kust sai õppida uue eriala nippe.

"Esimese spordipildi tegin teadlikult Jaan Taltsist. See oli 1962. aastal ja ütlesin juveelivabriku meistrile ja brigadirile, et lähen arsti juurde. Tegelikult läksin Kalevi spordihalli Jaan Taltsi pildistama. Oli selline võistlus, et Jaan pidi minema sõjaväkke, aga ta tahtis enne seda püstitada mõned rekordid, mis ka õnnestus."

Just nii algaski teekond spordifotograafina, mis kestab tänase päevani. Esimesed fotod jalgpalli meistrivõistlustest valmisid aastal 1963. Üha enam hakati avaldama tema töid paljudes Eesti väljaannetes ning suurt rolli mängis aasta 1989, mil ta liitus Spordilehega. "Seal oli rohkem tööd ja väiksem palk. Aga abikaasa ütles, et ma ju armastan sporti ja teda - mine Spordilehte! Tänu sellele olengi veerand maailma läbi käinud. Arvan, et kõige ägedamad kohad on olnud Tšiili ja Uruguay, kus käisin jalgpallikoondisega. Ka Nagano olümpia oli väga huvitav," arutleb ta.

Kas praeguseks on kõik unistused fotograafina täidetud? "Eks ma käin ikka veel sinilindu püüdmas. Alles pildistasin Tallinna jooksumaratoni. See oli väga huvitav. Elukutselised spordifotograafid ei pildista neid viimaseid mehi ja naisi, aga mulle nad meeldivad. Nad olid väga emotsionaalsed ja mina sain oma hea tunde kätte."

Hea tunne tekkis ka eelmisel aastal, kui Fotografiskas oli tema isikunäitus ning Peeglit tunnustati Eesti olümpiakomitee teenetemärgiga. "See oli mulle kõige kõrgem tasu tehtud töö eest," ütleb ta. "Ka näituse avamine oli väga emotsionaalne, sest kohal oli 150 inimest."

Näituse külalisteraamatutes on 300 lehekülge täis kirjutatud inimeste poolt kogu maailmast. Üks sissekanne kõlab: "Aitäh, lugupeetud Lembit Peegel. Teie pildid teevad spordi kaunimaks. Konstantin Vassiljev." Lembit kommenteerib: "Vot see on väga hästi öeldud!"

Raadiost televiisorini

Lembit Peegel meenutab, kuidas ta kuulis 1941. aastal tema isa ehitatud raadiost intervjuud olümpiavõitja Kristjan Palusaluga. "See jäi eluks ajaks meelde," tõdeb ta.

Esimese televiisori ostis tema perekond 1960. aastate esimeses pooles, kuid Lembitule ei meeldinud nii väikest pilti eriti vaadata. Küll aga saabus tema elu oluline päev aastal 1964 või 1965. Nimelt poksis Cassius Clay ehk Muhammad Ali mõlemal aastal Sonny Listoniga ning üht neist matšidest õnnestus poksisõbral näha.

"Töötasin sel ajal Tallinna mõõteriistade tehases ning üks mees, kellel oli televiisor, elas seal lähedal. See oli esimene suurem televiisorivaatamine ja matši nägi läbi Soome televisiooni. See oli mulle kui poksisõbrale ikka väga suur asi. Cassius Clay oli mulle üks iidoleid. Lõpuks õnnestus mul teda Atlanta olümpiamängudel pildistada, kui ta autasustas USA korvpallureid," räägib Peegel.

Õige valik tõi pika elu

Lembit Peegel meenutab: "Mulle meeldis lapsena mingil perioodil väga jäähoki, aga kui oleksin jäänud seda mängima, siis poleks ma täna enam siin. Jäähokis oli alkoholiga ikka tõsine probleem. Pikkadel võistlusreisidel joodi väga palju. Kindlasti oleksin ka mina seal jooma hakanud. Poksis napsitati ka, aga minu puhul tähendas see aastas kolme-nelja korda. Kui sõpradega kokku saime, siis võtsime väikese. Aga sporti tehes tuleb seda teha ikka mõõdukalt."

Lõputu arhiiv

Lembit Peegli arhiivis võib olla ligi miljon fotot, kuid täpset arvu ei tea ta isegi. Osa pilte on endiselt kastides, osa digitaalselt arhiveeritud. "Näiteks Atlanta olümpiamängude negatiivid on endiselt ühes kastis, mille tassis kodumaale moodne viievõistleja Imre Tiidemann."

Mees kinnitab, et kui keegi küsib näiteks 1968. aastast mõne tuntuma korvpalluri fotot, siis pole probleemi, ta leiab need lihtsa vaevaga üles. Omamoodi keerukusi digimaailm siiski pakub: "Ükspäev kadus arvutist ära 30-40 kataloogi. Õnneks oskas tütar need taastada. Ma ei teagi, mis juhtus. Äkki jäin magama ja vajutasin valet nuppu?"

• 1963. aastal ilmusid esimesed Lembit Peegli tehtud fotod.
• 1987. aastal sai Lembit Peeglist äsja loodud Maalehe esimene fotograaf.
• 2000. aastal algas pensionipõli. "Mind lasti Eesti Päevalehest pensionile. Ilma lillede ja muusikata. Ma ei öelnud neile vastu samuti mitte midagi. Läksin oma negatiivide ja oma piltidega sealt lihtsalt koju. Nemad jäid kõigest ilma," meenutab ta.
• 2001. aastal tunnustas president Lembit Peeglit Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
• 2008. aastal tunnustati Lembit Peeglit spordi elutööpreemiaga.
• 2025. aastal tunnustati Lembit Peeglit Eesti olümpiakomitee teenetemärgiga.