Alates 2029. aastast muutub Euroopa jalgpallikoondiste valikmängude süsteem. A-liigasse hakkavad kuuluma mandri 36 paremat koondist, B-tasandile ülejäänud. Praeguse seisuga on Eesti koondisel arvestatav oht jääda selle jaotuse tagumisse poolde, mis sisuliselt välistaks suurte Euroopa meeskondade jõudmise Eestisse. Miks niisuguse muutuse kasuks otsustati ja mis sellega kaasneb?

Euroopa tippriigid eesotsas Inglismaaga nurisevad juba ammu - vahel vaiksemalt, teinekord valjemini -, et kohtumised Andorra, San Marino ning paraku ka Eesti suguste väiksemate koondistega ei paku neile piisavat sportlikku väljakutset. Kaheksa aasta eest algatatud Rahvuste liiga tegi koondiste tugevustasanditele jaotamisega algust, nüüd jõuab samasugune muudatus ka EM-valiksarja.

• Haaland ja Donnarumma uuesti Tallinnas? Unustage ära: UEFA suur reform viib suured ja väikesed koondised lahku

Kas tegu on paratamatu vajadusega võistlussüsteemi reformida? Kuivõrd arvestati seda tehes Eesti-suguste riikide huvidega? Soccernet.ee uuris Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt ja UEFA täitevkomitee liikmelt Aivar Pohlakult, miks ja kuidas sellise käiguni jõuti.

Aivar Pohlak, kas tegu on teatud mõttes tajutava murdumispunktiga, kus "suurte" riikide ja koondiste pikaaegne tahtmine pääses lõpuks maksvusele ja "väiksemad" lükatakse tagaplaanile, omaette maid jagama?
Küsimus ei ole suurtes koondistes, vaid selles, et suurtes jalgpallimaades koondisemänge näitavate meediakanalite huvi senise mudeli järele peetavate valikmängude vastu hakkas kahanema, aga sealt tuleb enamus tulust, millega Euroopas, sealhulgas Eestis, jalgpalli arendatakse.

Näitlikustaksin seda pildiga meie eelmisest valikmängude tsüklist, kus Itaalia mängis kaks korda Eesti, Moldova, Iisraeli ja Norraga. Kaks kohtumist, st kodus ja võõrsil mängud Eesti ja Moldova ning ehk isegi Iisraeli vastu, ei võimalda ülekandjal valikmängude õiguste eest maksta senist raha, sest nad ei teeni seda enam tagasi.

Kuna kulud aina kasvavad ja seda mitte ainult jalgpallis, siis peavad senise mudeli toimimiseks ka tulud kasvama. Nii on kõikide alaliitudega, kusjuures kuna suurte alaliitude tulude spekter on laiem, siis on väikeste ja keskmiste ootus või isegi vajadus kasvule suuremgi. Meie puhul tähendab see näiteks olukorda, kus hoiame läbi erinevate solidaarsusmehhanismide liigajalgpalli toimimas, aga samal ajal on organisatsiooni, sealhulgas koondistega seotud kulud kasvanud kiiremini kui me oskasime arvestada.

Konkurents meediaturul nõuab teleõiguste ostjatelt atraktiivset ja konkurentsivõimelist toodet, kusjuures UEFA muutunud klubivõistluste mudeli edu tekitas ootuse muudatuste järele ka valikmängude maastikul.

Kui kergelt või raskelt selline otsus UEFA-s sündis? Mil määral oli sinul väikeriigi esindajana võimalik oma nägemust täitevkomitees kõlama panna?
Paljude või ma isegi ütleks, et enamiku – jalgpalli ümber on valdavalt konservatiivse ja päriselt väärtuspõhise mõttelaadiga inimesed – jaoks oli traditsioonilise süsteemi säilitamine tähtis. Seda ka meile. Samas saime aru, et senise süsteemi säilitamine iga hinna eest tähendab tegelikult koondismängude tähenduse vähendamist ja turuosa loovutamist kellelegi teisele või millelegi muule, mis tähendas automaatselt, et valikmängudeks oli vaja leida uus mudel, mis annaks lisaks muule ka väikestele võimaluse sälitada lootus mängudeks suurtega. Kuna see mudel lõpuks leiti, siis olid kõik arenguga päri.

Veidi kaugemale minnes ütlen, et minul tekkis esimene arusaam muutuste vältimatusest siis, kui UEFA täitevkomiteele näidati klubivõistluste uue tsükli müügitulemusi suurtel turgudel. Kasv eelmise perioodiga võrreldes oli märgatav ja ostjate nimistus mitu uut ning majanduslikult võimsat tegijat, aga eriti silmatorkav oli ostuvõimalusest ilma jäänud huviliste loetelu, mida nähes oli selge, et kui me neile koondiste valikmängude näol atraktiivset toodet ei paku, siis hakkab raha seda toodet ise looma ja seda väljaspool jalgpalli.

Oled ka ise palju rääkinud kultuurilisest katkestusest, mille Eesti jalgpall on pidanud üle elama. Kas see, et Eestil võib uuenduste valguses kaduda kontakt Euroopa tippjalgpalliga või vähemasti kokkupuutepunktid sellega väheneda, ei või kaasa tuua uut samalaadset mõju?
Meie ja paljude teiste jaoks oli võti kahetasandilises süsteemis, kus marjamaa ja karjamaa piir läheb 36 koondise järel, mis peaaegu kõikide väiksemate jaoks – kui ma ei eksi, siis on Eesti praegu UEFA edetabelis 38. kohal – kättesaadav ning mille ületamise nimel peetav võistlus peaks tekitama suisa täiendava huvi.

Oled A-tasandil – võitled EM-ile pääsemise nimel ja saad mängida atraktiivsete vastastega; oled B-tasandil – võitled EM-ile ja A-tasandile pääsemise nimel. MM-i jätsin esialgu teadlikult mängust välja, sest see siht on täna raskesti tabatav.

Arutelud algasid kolmetasandilistest variantidest, millest ükski ei olnud ei meie ega väikeste jaoks sobiv. Ühel hetkel tekkis idee proovida kahetasandilist lähenemist ja kohe sai selgeks, et siin võiks asuda kompromiss. Eriti eespoolmainitud põhjusel, et see joon on enamiku väikeste jaoks käegakatsutav ning et alumises tabeliosas saab võistlus EM-finaalturniirile ning esimese 36 hulka jõudmise nimel olema sportlikult põnev.

Kordan - esimene ja kõige tähtsam asjaolu on muutused meediaturul, kus tähelepanu nimel võisteldakse mitte ainult teiste teletoodete, vaid ka igasuguste muude nähtuste, sealhulgas sotsiaalmeediaga. Teine asi on jalgpallimängu kui sündmuse tähendus – nüüd pean silmas võitlust või võistlust publiku pärast. Kolmas kulude kasv, mis eeldab tulude kasvu.

Negatiivsed mõjud olid enamuses kõikde jaoks sarnased. Pika akna sees võimenduvad nii esimeste mängude edu kui ka ebaedu. Näiteks kui mängid kaks esimest mängu vastase väljakul ja need lähevad hästi, siis see võimendab nii huvi kodumängude vastu kui ka meeskonna häälestatust. Kahe esimese mängu halva tulemuse korral on mõju mõlemale asjale vastupidine. Lühema akna korral saad võimaluse ennast vahepeal koguda.

Muudatuse, näiteks treenerivahetuse tegemine pika akna sees on keeruline. Võtmemängija või võtmemängijate vigastuse korral jääb koondis hoobilt nendest mängijatest ilma kahel kolmandikul turniirist.

Klubide surve mängijate koondiste jaoks vabastamisel ning nende mõju mängijate koormusele koondiseaknas oli selgelt suurem, kui senimaani ning see on ka mõistetav – koondiseaknale eelnes Euroopa Liiga ning järgnes kõikide klubisarjade nädalasisene voor, mis tähendas paljude koondisemängijate jaoks viite kahe mänguga nädalat järjest, kusjuures viimane neist oli klubide jaoks ülioluline.

Põhjamaad, sealhulgas meie, kaotasime septembri alguse koondiseaknaga koos ühe vähestest võimalustest pidada valik- ja Rahvuste Liiga kodumänge ilusa ilmaga septembrikuus. Tänavused mängud oktoobri alguses olid ilma poolt toetatud, aga see ei ole alati nii.