Ründaja Gerli Israel (31) on mänginud 20 aasta jooksul 15 erineva klubi eest. Otsekohese ja värvika jutuga väravamasin räägib, et kõige toredam oli seal, kus treener vahepeal teda sõimas.

Israel ootab teist last ning teatas seetõttu tänavu septembris kõrgliigakarjääri lõpetamisest. Karjääri lõpu puhul vestleb Soccernet.ee kümnekordse internatsionaaliga, et kuulda meenutusi mälestusväärsest vutiteekonnast.

Israel läks jalgpallitrenni 11-aastaselt, kui hakkas mängima koos Keila JK poistega. Eesti naiste meistriliigas esindas ta kaheksat erinevat võistkonda ning kõmmutas kokkuvõttes 128 kohtumisega 66 väravat. Ta mängis klubijalgpalli ka kolmes erinevas välisriigis.

Küsimusele, milline tema klubidest on jäänud kõige südamelähedasemaks, vastab Israel: "Kui SK 10 veel eksisteeriks, siis ma arvatavasti mängiksin seal. Mulle meeldis SK 10 puhul just see, et treener [Kalev Kajak] oli konkreetne. Mulle meeldib, kui vahepeal saan sõimata! Ülejäänud klubides jäi pigem sellest puudu. Kalev Kajakuga vestlen vahel siiamaani, ta on ikka pull kuju!

Mulle ei meeldi, kui väravast mööda löömise puhul öeldakse: "Tubli, järgmine läheb sisse." Getulio [Aurelio Fredo] ütles mulle kunagi, et ma ei pea eratrenni tegema, kuna olen piisavalt hea. Aga mina tahan pigem karmi kätt kui leebet."

Israeli sõnul sai ta küll sõimata ka 15-16-aastasena Tallinna Floras treener Allan Soometsalt, kuid tookord noorele ründajale tundus, et Soomets kiusab ja norib teda, ning ta vahetas hoopis seetõttu klubi, minnes edasi Nõmme Kaljusse.

Sõbrannaga Bulgaariasse minna lihtne

2021. aasta veebruaris läks Israel koos poolkaitsja Samanta Uuedaga Bulgaaria kõrgliigaklubisse Stara Zagora Lokomotiv profijalgpalli mängima, jättes Eestist lahkudes maha nii treeneri- ja õpetajatöö kui ka pere ja sõbrad.

"Kuna mul suvel 2020 oli eraeluliselt selline huvitav periood ja ülikool sai ka läbi, siis otsus minna tuli tegelikult päris kiirelt. Teadsin minekust juba detsembris või isegi novembris, aga läksin alles veebruaris, nii et Eestis oli aega tegutseda selle nimel, et siin midagi ripakile ei jääks. Kuna läksin sinna koos oma jalgpallisõbranna Samanta Uuedaga, siis polnud mul kurb Eestist ära minna – koos oli lihtne," selgitab Tallinna Ülikoolis kehakultuuri õppinud ja magistrikraadi omandanud Israel.

Stara Zagoras tegi ta trenni algul kaks korda päevas, hiljem ühe korra. Ta aitas naiskonnal võita Bulgaaria kõrgliigas pronksmedalid.

Puhtmängulises mõttes ründaja sõnul Eesti ja Bulgaaria liigal suurt erinevust polnud. Kuid ühe erinevuse toob ta siiski välja: "Kui Eestis on sul väljakud kõik sama suured, siis Bulgaarias oli võistkondi, kes mängisid nii minimaalsetes mõõtmetes väljakul kui võimalik – see oli naljakas."

"Meiega oldi seal rahul. Algul taheti meid tagasi, aga siis mingid bossid otsustasid ümber. Hiljem jällegi taheti, aga siis mina otsustasin, et ei lähe, kuna nad juba korra olid öelnud, et ei soovi mind. Muidu oleksin ilmselt seal jätkanud," põhjendab Israel, miks koostööd Lokomotiviga ei pikendatud.

Itaalias palgata ja katkise ninaga

Järgmisena liitus Israel Itaalia Serie C klubi Lucchesega. Karjääri kolmest välisklubist osutus Lucchese ainsaks kehvaks valikuks. Eestlanna mängis seal vaid kaks karikamängu, liiga raames ta platsile ei jõudnudki.

"Mingis sõprusmängus mängisin esimese poolaja tipuründes ja teise keskkaitses. Treener vaheajal ütles, et ta peab panema Gerli keskkaitsesse, sest klubi bossid käsevad. Kui läksin pärast jutule, siis öeldigi, et tegelikult nad tahaksid, et oleksin keskkaitsja, aga ma ei olnud sellega nõus," tutvustab Israel saapamaal tekkinud probleeme.

"Itaalias oleksin pidanud saama 700 eurot kuus, aga kohapeal selgus, et nad saaksid maksta 350 ja et teise 350 saaksin näiteks meeste mängul pileteid müües. Sellega ma ei olnud samuti nõus. Lõpuks ei saanudki ma Itaaliast midagi kätte ehk jäin rahaliselt miinusesse."

Ja see polnud veel negatiivse poole pealt kõik! Esimeses karikamängus vahetusest sekkudes värava löönud Israel läks teises ehk oma viimases kohtumises peaga palli lööma, kuid tabas vastast, nii et nina läks kõveraks. Eestlanna oli seejärel katkise ninaluuga ja ilma klubita. Õnneks oli tal elukindlustus.

Üksildus tõi Kreekast koju

Järgmiseks siirdus Israel Kreeka kõrgliigasse, Kreeta saarele OFI klubisse, kus ta veetis terve hooaja (2021/2022). Seal toimusid õhtuti tiimitrennid ja hommikuti võis teha soovi korral individuaalset trenni. Palka sai Israel 700 eurot kuus.

"Kreekas oli mägede vahel hästi ägedaid väljakuid. Kui käisime laevaga võõrsilmängudel mandri peal, siis olid sellised lained, et tekkis oht voodist välja kukkuda," muljetab sportlane.

"Ilmad olid Kreekas üldiselt ilusad. Aga üks meie kevadine kodumäng oli selline, et Eestis pole mul olnud elu sees mängida nii külm! Päris pikalt oli sadanud ja mängu ajal ka sadas. Pall ei liikunud. Vaheajal vahetasime mänguvormid ära, sest olime läbimärjad. Õnneks lõin seal värava või andsin resultatiivse söödu - midagi igatahes tegin - ja me võitsime."

Kreeka kõrgliiga oli jaotatud geograafiliselt kaheks tsooniks. Mõlemast piirkonnast pääses hooaja lõpus medalimängudele kaks parimat naiskonda. Kreeta OFI jäi paraku oma liigatsoonis napilt kolmandaks, kaotades nii esimesele kui ka teisele satsile ainult ühe punktiga. Israel kõmmutas hooajaga kaheksa väravat.

Kreekas oli tema sõnul kõige rohkem ägedat kogukonnatunnet. Pärast treeninguid käidi sageli kellegi juures ühiselt söömas. Paar korda käisid naiskonna mänge vaatamas meeskonna fännid koos pürotehnikaga. Ometi naasis Israel pärast hooaega Eestisse suuresti just üksildustunde tõttu.

"Kreeka-perioodiga võib rahule jääda, aga seal üksinda oli kindlasti raskem kui kahekesi Bulgaarias. Jäin oma sünnipäeval veebruari algul koroonaviirusesse. Veebruari lõpus või märtsis pidin kolima tipuründest äärele, sest meile tuli uus ründaja, kes mängib seal siiamaani," seletab Israel. "Hooaja lõpp vajus emotsionaalselt natuke ära, kuigi väravaid lõin ikka. Ütlen ausalt, ma tundsingi, et olen seal nii üksinda! Sellepärast tulingi koju tagasi. Mul ei olnud seal sellist sõpra, kellele midagi kurta. Kui mul oleks olnud keegi kaasas või kui oleksin ise olnud seltskondlikum, siis olnuks võib-olla lihtsam ja jäänuksin sinna. Nad tegelikult tahtsid mind sinna järgmiseks hooajaks ka."

Üks koht välismaal oli veel, kuhu Israel tahtis minna mängima – Venemaa liiga. Aga kui algas sõda, siis langes see variant mõistagi ära.

Naiste koondise Brent Lepistu

Noortekoondistes 29 korda mänginud Israel sai Eesti naiste koondises kirja kümme ametlikku kohtumist (neist põhikoosseisus kaks). Kõik need kümme matši toimusid siis, kui peatreeneriks oli Jarmo Matikainen. Soomlasele oli Israel jäänud silma ühel saalijalgpalliturniiril.

Kahes esimeses koondisekohtumises oli vastane sama - Malta -, aga mäng ise just individuaalses plaanis väga erinev.

"Debüütmäng jäigi minu parimaks koondisemänguks. Meil oli seal võimalusi, aga ei löönud ära," meenutab Israel. "Teises mängus olin püsti 16 sekundit - see jääb mulle terveks eluks meelde! Mul on sellest ilus arm otsa ees. Läksin vahetusest väljakule, kohe tuli audiviskest pall, mina mängisin palli, vastane mängis mind. Peas haav ja minu mäng saigi sellega läbi."

Kokkuvõttes ei skoorinud Eesti naiste koondis aegadel, mil Israel viibis väljakul, mitte kordagi. "Natuke ikka on nukker, eriti kui mängid tipuründes. Aga elu on selline, et vahel ei löö väravaid," nendib ekskoondislane.

2022. aasta alguses said Eesti koondise kaaspeatreeneriteks Anastassia Morkovkina ja Sirje Kapper. "Ma kirjutasin neile, kui olin Kreekas. Mitte et nad mind ei teaks, aga tutvustasin ennast, saatsin klippe ja küsisin, mis on väljavaated. Sain vastuse, et olen neil olnud mõttes, aga nad on kasutanud minu positsioonil teisi mängijaid. Arvatavasti ma ei meeldinud tol ajal kas Sirjele või Nastjale või siis mitte kummalegi," oletab Israel.

2022. aasta juunikuiseks aknaks sai ta koondisekutse. Eesti võõrustas Pärnu Rannastaadionil esmalt mitteametliku maavõistluse raames Islandit ning neli päeva hiljem MM-valikmängus Kasahstani. Mitteametlikus kohtumises sai Israel 20 minutiks platsile. Kasahstani vastu ta aga mängupäeva koosseisu ei mahtunudki.

"Pärast esimest mängu sain trennides aru, et ma vist teises ei mängi üldse. Enne teist kohtumist väikesel üks-ühele koosolekul treeneritega ma hästi konkreetse inimesena kohe küsisin, et kas istun tribüünil. Nad alguses rääkisid, et "tahaks ikka positiivselt rääkida" ja "kuidas läheb", aga lõpuks ütlesid, et "jah, sinu kord on tribüünil istuda". Neile ma seda muidugi ei öelnud, aga sisimas mõtlesin: "Vabandust väga, te kutsute mind esimest korda koondisesse ja nüüd on minu kord tribüünil istuda, ma tänan!" Mõtlesin, et miks ma üldse siin koondises olen," tunnistab Israel.

2022. aasta suvel siirdus ta enda sõnul Ajaxist, kes mängis toona Esiliigas, Pärnu Vaprusesse just sel põhjusel, et talle esitati ultimaatum: kui Meistriliigas ei mängi, siis koondisesse ei saa! Ajaxis talle muidu väga meeldis. Vapruses lõi Israel 15 kõrgliigamänguga 15 väravat, aga koondisekutset ikkagi enam ei tulnud.

"Praegu [Aleksandra] Ševoldajeva käe all mul ei oleks samuti mingisugust võimalust. Nagu kunagi üks jalgpallur mulle ütles, siis olen nagu meestes Brent Lepistu - ole nii hea kui tahes, koondisesse ikka ei saa!" naerab Israel.

Nüüd unistab artikli peategelane sellest, et kunagi moodustatakse Eesti naiste saalijalgpallikoondis ning ta saab mängida seal. Sest kuigi ta suure jalgpalliga lõpetas, siis saalivutti kavatseb ta ikka edasi mängida. Kusjuures saalis eelistab ta olla väravavaht.

Lõi ise 80% Ajaxi väravatest

Kõrgliigakarjääri kokkuvõtteks ütleb Israel: "Põhimõtteliselt jään rahule. Ma olen mänginud pigem tabeli madalamates võistkondades, kus olen pidanud alati ise pingutama. Seda ma ei muudaks."

Individuaalset pingutust iseloomustab eriti hästi hooaeg 2018, mil Israel lõi tabelis selgelt viimaseks jäänud Ajaxi eest 19 liigamänguga 16 väravat. Terve Ajaxi naiskond lõi hooaja peale kokku 20 väravat, nii et Israel oli nendest 80 protsendi autoriks!

Karjääri 128 Eesti kõrgliigamängust kõige eredamalt ongi ründajale meelde jäänud üks 2018. aasta kohtumine. Ajax külastas aprilli keskel tiitlikaitsjat Pärnu JK-d ja kaotas 3:9, aga Israel tegi kübaratriki. "Mul oli kolm võimalust ja lõin kõik kolm ära," mäletab kaabutriki autor rahulolevalt.

Toonast Ajaxi taktikat iseloomustab ta järgmiselt: "Ma olin tipus ja väga ei kaitsenud. Meil oli plaan: pikk pall ette ja Gerli jookseb! Nii me väravaid lõime."

Meistrikuld odaviskes, mitte jalgpallis

Kui jalgpallitrenni läks Israel 11-aastaselt, siis kergejõustikusse läks ta oluliselt varem – juba esimeses klassis. Ta tegeles pikalt kahe spordialaga paralleelselt. Mingil hetkel tegi ta nädalas kolm-neli kergejõustikutrenni ja kolm-neli vutitrenni.

2020. aastal tuli Israel Eesti meistriks naiste odaviskes. Jalgpallis tal Eesti meistrivõistluste kuldmedalit pole, kuigi ta mängis 2015. aastal Pärnu JK eest, kes krooniti tol aastal meistriks. Aga Pärnu eest pääses ta toona väljakule vaid neljas kõrgliigamatšis hooaja esimeses pooles.

"Kui Nõmme Kaljus mängimise järel tegin väikese pausi, siis [Pärnu JK peatreener] Jüri Saar helistas mu isale ja küsis: "Kuule, ma vaatan, et Gerli ei mängi kuskil, kas ta meil ei taha mängida?" Nii sattusin Pärnusse eesmärgiga mängida Meistriliigat," räägib Israel.

"Hooaja eel olin põhis, aga kui hooaeg tuli, siis istusin pingil. Kui tuli mäng Nõmme Kaljuga, siis lootsin, et saan mängida. Vaheajal mulle öeldi, et väravavaht peab varem ära minema, nii et lähed väravasse! Sellistes olukordades mõtlesin, et miks ma siin üldse olen. Muidu trennid olid PJK-s head ja selles mõttes oli kõik tore, aga ma ei tahtnud Meistriliiga pingil istuda, seepärast lahkusin PJK-st."

Israelil pole ka Meistriliiga hõbemedalit, kuigi mängis 2011. aastal kaks kõrgliigakohtumist teisena lõpetanud Flora eest. Küll aga on tal Pärnuga 2015. aastal võidetud superkarika kuldmedal. Ja Keila JK-ga krooniti ta 2016. aastal naiste Rahvaliiga võitjaks.

Viimases mängus vastase "tapmiskatse"

Israeli viimaseks koduklubiks Meistriliigas jäi Viimsi JK, kelle eest ta mängis hooaegadel 2023, 2024 ja 2026. Hooaja 2025 jättis ta vahele, kuna sai esmakordselt emaks.

Tal polnud esialgu plaanis pärast poeg Luka sündi Meistriliigasse naasta, aga kui laps sai kahe ja poole kuu vanuseks, siis mõtles Israel, et samas võiks ju proovida.

"Me treeneritega jaanuaris või veebruaris otsustasime, et minust saab poole kohaga väravavaht. See ei ole kuskil ametlikult kirjas, aga kuni aprilli- või maikuuni tegin ma enamus trennid kaasa väravavahina. Seetõttu füüsiline vorm ei paranenud nii kiirelt, kui platsile sain, ja väljakul mängida oli raske. Aga juulis-augustis oli juba täitsa okei. Kui võitsime [18. juulil] Sakut 4:1 ja [26. juulil] Elvat 5:3, siis tegin enda meelest väga head mängud. Oli näha, et ma olen tagasi," räägib Israel, kes lõi tänavu viis väravat.

Tema kõige viimaseks mänguks jäi 12. septembril peetud kohtumine, milles Viimsi kaotas kodus 0:4 Saku Sportingule. Põhikoosseisu kuulunud Israel mängis 55 minutit. Neli päeva hiljem teda 10:0 võidetud karikamängus Tartu Electra vastu pingilt platsile ei saadetud.

"Mu lahkumismäng jäi pidamata, sest mu sõbranna - kes polnud minu olukorrast teadlik - mõtles, et tahaks mu ära tappa!" viitab uue lapse ootel Israel Viimsi ja Saku kohtumise olukorrale 41. minutil, mil ta sai spurdi ajal Sportingu keskkaitsjalt nii kõvasti keha, et kukkus otsajoonetaguse reklaamplakati pihta.

"Siis treener ei lubanud mul enam karikamängus lahkumismängu teha. Ma ütleksin, et Saku-mäng muutus suhteliselt vägivaldseks. Vaheajal ütlesin isegi füsiole, et reaalselt kardan mängida. Seetõttu mängisin vähem kui oleksin pidanud."

Kiire ründaja sõnul olnuks lahkumismäng emotsionaalne. Aga kuna see jäi pidamata, siis lõpuks väga suuri emotsioone Meistriliigast lahkumine temas ei tekitanudki.

Tulevikus plaanib ta lisaks saalijalgpalli mängimisele ka treeneritööle naasta, kuid varasemalt kodukandiklubi Keila tüdrukuid ja naisi juhendanud Israel eelistaks tüürida mõnda meestevõistkonda.

Gerli Israeli (sündinud 07.02.1995) klubikarjäär:

2006-2007, 2016 Keila JK
2008-2009 EVL Raplamaa
2010-2011 Tallinna FC Flora
2012-2014, 2017 Nõmme Kalju FC
2015 Pärnu JK
2017 FC Jokeri ja Kuusalu ÜN
2018-2020, 2022 Lasnamäe FC Ajax
2018 Paide Linnanaiskond Tapa
2019 Tartu SK 10 Premium
2020 JK Tulevik ja Suure-Jaani Unitedi ÜN
2021 Stara Zagora Lokomotiv (Bulgaaria)
2021 Lucchese (Itaalia)
2021-2022 Kreeta OFI (Kreeka)
2022 Pärnu JK Vaprus
2023-2024, 2026 Viimsi JK

Mänge/väravaid Eesti kõrgliigas:

Tallinna FC Flora 2/0
Noortekoondis 8/1
Pärnu JK 4/0
Lasnamäe FC Ajax 19/16
Tartu SK 10 Premium 12/6
JK Tulevik ja Suure-Jaani Unitedi ÜN 17/13
Pärnu JK Vaprus 15/15
Viimsi JK 51/15
Kokku 128/66

Ametlikud mängud A-koondises:

05.02.2018 sõprusmäng vs. Malta 77 minutit
08.02.2018 sõprusmäng vs. Malta 3 minutit
31.08.2018 Balti turniir vs. Leedu 14 minutit
02.09.2018 Balti turniir vs. Läti 11 minutit
04.10.2018 sõprusmäng vs. Poola 6 minutit
27.02.2019 sõprusmäng vs. Malta 16 minutit
14.06.2019 Balti turniir vs. Läti 23 minutit
15.06.2019 Balti turniir vs. Leedu 90 minutit
18.06.2019 sõprusmäng vs. Valgevene 44 minutit
22.10.2021 MM-valikturniir vs. Prantsusmaa 3 minutit