Irie Bi Sehi Elysee on Narva legend! Ta ise raputab kogu selle legendijutu peale tagasihoidlikult pead, aga tegelikult pole 37aastasel Elevandiluuranniku mehel erilist õigustust vaielda. Ta liitus 2012. aasta alguses Narva Transiga ning pole kunagi lahkunud. Mees on Narvasse armunud.

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Alustame Irie lugu veidi kaugemalt. Ta on pärit Elevandiluuranniku suurimast linnast Abidjanist, kus elab enam kui kuus miljonit inimest. "Seal on iga poisi unistus saada jalgpalluriks. Meie riigis on jalgpall nagu religioon – see rahvale väga-väga tähtis," räägib Irie.

Sünnimaal elavad tema ema ja kuus õde-venda. See on mehe sõnul pigem väike perekond, sest väga tavaline olevat olukord, kus vendade-õdede arv küünib kümne või koguni 15ni. Irie istub Jalkaga intervjuuks Narvas kohviku terrassile ja väidab, et tegelikult ei igatse ta kodumaad üldse. Vahet pole, kui pimedad ja külmad on Eesti talved, tema tahab elada Narvas.

Staaridega koondises

"Tõesti on hästi keeruline öelda, mida ma Elevandiluuranniku juures igatsen, sest mu elu on täielikult seotud Eestiga. Siin on mu abikaasa, laps, kogu elu!" mõtiskleb ta. Irie helistab küll iga päev emale ning hoiab lähedastega stabiilset suhtlust, kuid kodus külas käib ta kahe-kolme aasta tagant. Abidjani lennata on lihtsalt päris kallis.

Kogu Narvas veedetud 14 aasta jooksul on Irie saatnud koju igakuiselt raha. Tal pole kindlat skeemi, et iga kuu läheb teele kindel protsent palgast, vaid ta otsustab iga kord tunde järgi. "Mu ema on nüüd juba pensionär ja ei käi tööl," selgitab kogenud poolkaitsja.

Lapsena mängis Irie tänavatel ja ühes väikeses klubis, kuniks lõpuks jõudis suurde ES Bingerville’i akadeemiasse. "Konkurents on tõesti meeletu, sest jalgpall on niivõrd tähtis. Peamine motivatsioon jalgpalli mängida on raha, sest kõik teavad, et sellega on võimalik välismaal hästi teenida. Tähtsuselt teine motivatsiooniallikas on võimalus kuuluda rahvuskoondisesse. Jalgpalliga käib kaasas prestiiž, mida mujalt ei saa," räägib ta.

Sisuliselt täitis mees kõik lapsepõlveunistused juba päris noorelt! Kõigepealt jõudis ta U20 koondisesse, seejärel osales ka meestekoondise laagris, kus mänguaega küll ei teeninud. Ning ta on endiselt profijalgpallur.

Kui Irie pääses nuusutama päris koondise õhku, kuulus Elevandiluuranniku rivistusse tõsine staaride paraad. "Ükspäev läksin koju ja siis mu vanem vend ütles, et mind kutsuti koondisesse. Ma ei uskunud teda esialgu, aga muidugi olin super õnnelik. See on meie jaoks ikka väga suur asi, kui saad oma riiki esindada," meenutab ta seda päeva. "Jõudsin hotelli ja seal olid kohal kõik meie staarid: Didier Drogba, vennad Yaya ja Kolo Touré, Salomon Kalou… Mina olin 18–19aastane ja eks ma olin ikka täiesti närvis. Olin sellist asja enne ainult telekast näinud. Mäletan, et esimene trenn oli päris keeruline, sest jäin vahepeal lihtsalt staare vaatama. Treener pidi karjuma, et ma edasi mängiks!"

Koondises jäi debüüt tegemata. Siinkohal võib tekkida segadus, sest kui vaadata näiteks Transfermarktist mehe profiili, siis kuvatakse üht mängu koondises. See viitab tegelikult nii-öelda amatööride koondisele, kus mängisid ainult kohaliku liiga mängijad. Sellistele koondistele korraldati omal ajal ka eraldi Aafrika meistrivõistlusi.

Kas ja kui palju valmistas pettumust, et osa kutte läks Elevandiluurannikult suurtesse klubidesse ja vallutas maailma tippe, kuid tema jõudis läbi Venemaa hoopis Eestisse? "Minu jaoks on kõige olulisem, et saan olla jalgpallur. Muidugi jõudsid mõned mängijad väga kõrgele tasemele, aga tegelikult on väga suur asi juba see, et pääsesin Euroopasse mängima tõelist profijalgpalli. See oligi ju unistus! Jalgpallis pääseb päris tippklubidesse täiesti väike protsent mehi. See, et jõudsin Narva, on suur saavutus, mille üle olen väga uhke," ütleb Transi meeskonna kapten.

Vene keel kiirelt suhu

Elu Narvas on 14 aasta jooksul päris palju muutunud. Irie sõnul ikka paremuse poole. "Narva on lihtsalt nii lihtne ja rahulik linn. Armastan seda! Kuigi alguses olin üllatunud, sest tulin siia ju Venemaalt, aga kohale jõudes oli ikka tunne, nagu oleksin Venemaal. Kuid armusin sellesse linna väga kiiresti," nostalgitseb legend.

Suuremad arenguhüpped on tema sõnul linnas toimunud viimase viie aasta jooksul: "Peamine muutus on see, et siia on tulnud palju rahvusvahelisi inimesi. Viis aastat tagasi kuulsid ainult vene keelt, aga nüüd on tulnud ka teisi inimesi siia elama ning ka turism on elavdunud. See on tore, et näed siin ka eestlasi, prantslasi, inglasi… See aitab linna palju, sest enne oli siinne elu rohkem isoleeritud."

Kuna 97% Narva elanikest kasutab igapäevase suhtluskeelena vene keelt, siis jäi see kiiresti külge ka Iriele. Eestisse saabudes oskas ta vene keelt vaid veidi, kuid päris kiiresti muutus see väga soravaks. "Mulle meeldib eesti keel samuti väga, aga Narvas on seda keeruline ära õppida, sest keegi ei räägi eesti keeles. Tean olulisi väljendeid nagu "ma saan aru", "kuidas läheb?", "rahu", "sööda"... Mul lihtsalt pole praktikat. Kui elaksin ühe aasta Kuressaares, siis räägiksin kindlasti puhast eesti keelt," arutleb ta.

Kas see on konkreetne vihje FC Kuressaare peatreenerile Sander Postile, et peaks kaaluma poolkaitsja värbamist? Vastuseks kõlab siiras naer.

Kodune keel on peamiselt vene keel, emaga räägib Irie prantsuse keeles. Ka viieaastane tütar oskab eesti ja vene keele kõrval veidi isa emakeelt. Vahel satub ka Narva Transi rivistusse mehi, kellega mõnusalt prantsuse keeles jutustada. Praegu on üks selline näiteks Togost pärit Josue Doke. Omamoodi vahva on olnud Iriel kõrvalt vaadata, kuidas püüavad Narvas keelega hakkama saama mujalt Eestist pärit kutid. Martin Käost meenutab ta väga hea vene keele oskajana, aga sama jutt ei käi näiteks Marko Meeritsa või Joseph Saliste kohta.

Kuigi Irie on üle linna vurle, keda kõik teavad, siis vahel õnnestub tal siiani kohalikke inimesi oma vene keele oskusega ehmatada. Seda naudib ta täiega. Kui sa pole varem Iried kohanud, siis on keeruline uskuda, et mehe suust kõlab vene keel. Kusjuures ka tema inglise keel on praeguseks korraliku vene aktsendiga.

Isa Burdakov

Lõpuks jõuame ringiga tööjuttudeni, sest Narva Transil on käsil täiesti segased ajad. Kui vaadata ühe nurga alt, siis ehitati valmis uus klubihoone, Fama staadioni kunstmuru on tipptasemel, lõpuks kerkis linna sisehall, kus saab ka talviti treenida, kuid teisalt on esindusmeeskond praegu teel kõrgliigast väljakukkumise suunas.

Miks nii on läinud? Vastuseks kõlab kuus korda: "Ma ei tea." Irie pea vajub käte vahele.

Kapten jätkab hetk hiljem positiivsema nurga alt: "Narva Trans on ajaga palju muutunud. Kui Konstantin Burdakov hakkas rohkem asjaga tegelema, tuli palju uusi mõtteid. Nüüd on Narvas väga head tingimused. Varem ei saanudki ju talvel jalgpalli mängida. Kui olid lumised ja külmad ilmad, siis lihtsalt jooksime. Kui sa iga päev ainult jooksed, siis see pole enam jalgpall. Jalgpallurid peavad mängima palliga, aga siin oli teisiti. Nüüd, kui saime hallis olla, siis see oli ikka täiesti teine tase."

Trans on tuntud klubina, kus toimub palju muudatusi nii staffis kui ka mängijate seas. Üks väheseid kindlaid tugitalasid ongi mees Aafrikast! "Pakun, et mul on siin olnud umbes 15 peatreenerit… Neist kõige suuremat mõju avaldas mulle Valeri Bondarenko, kes on lihtsalt niivõrd suure kogemusega ning oskab mängijaid suurepäraselt motiveerida," räägib mees.

Klubis veedetud aastatega on Irie omal moel kokku kasvanud ka perekond Burdakovidega. Isa Nikolai on praegu klubi president, poeg Konstantin tegevjuht. "Kõik mängijad ütlevad, et Nikolai Burdakov on nende teine isa. Mina tunnen samamoodi. Austan teda väga!" sõnab ta. "Muidugi oleme selle aja jooksul veidi ka tülitsenud. Narva Trans on emotsionaalne klubi – kui meil läheb halvasti, siis saame ka oma teise isaga kehvemini läbi. Aga kui oleme võitnud karikaid, siis on kõik muidugi imeline, ja me oskame tähistada!"

Irie on tulnud kaks korda Eesti karikavõitjaks ja lisaks võitnud kolm superkarikat. Seega on pidutsemiseks olnud põhjust küll ja veel! Ja siis on kontrastiks praegune hetk, kus tabelis ollakse kindlalt viimased… "Elan seda iga päev väga läbi. Küsin iga päev endalt, miks. Lõpuks tundub mulle, et kõige suurem probleem on realiseerimine. Suudame kõigi vastu luua võimalusi, aga ei pane palli väravasse. Kui Pierre Landry Kabore eelmisel suvel lahkus, siis läks selles osas kõik allamäge. Sisuliselt olemegi pärast seda kriisis olnud."

Ka igapäevatoimetused kulgevad praegu kriisi tähe all. Irie sõnul astuvad inimesed igal pool ligi ning uurivad, kuidas saab Trans olla tabeli viimane. Kapteni kohustus on aru anda, aga tegelikult on vastuseid vähe.

Lõpuks sõnastabki legend oma praeguse suurima unistuse: "Et Narva jääks kõrgliigasse püsima. See oleks väga paha, kui Ida-Virumaal pole enam tipptasemel jalgpalli perspektiivi. Kardan, et kui me pole kõrgliigas, liiguvad kõik talendid kohe Tallinna..."

***

Peatreener Irie!?

Kui Roman Kožuhhovski tänavu peatreeneriametist priiks sai, pandi ajutiselt pukki Irie.

"Klubi president helistas ja küsis, kas tahaksin olla peatreener. Mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga Nikolai Burdakov oli tõsine. Seega varsti olingi juba tiimi ees ja andsime mängijatele teada, et nüüd olen mina boss. See tuli paljudele ikka väga suure üllatusena," meenutab ta.

Lõpuks peeti tema käe all kolm Premium liiga kohtumist, millest kaotati kaks ja viigistati üks. "Nautisin neid kolme mängu väga. Vastutus on ikka hoopis teisel tasemel. Mängijana on lihtne – pärast mängu lähed koju magama. Peatreener töötab aga kogu aeg. Pidevalt otsid peas küsimustele vastuseid… Praegu näengi oma tulevikku treenerina!" ütleb ta.

Mängijatöö kõrvalt tegutseb mees ka Transi U19 meeskonna juhendajana. Kui kaua ta kahte jumalat teenib ehk siis kombineerib jalgpalluri- ja treeneriametit? "Ma ei tea, kui kaua suudan veel mängida. 90 minutit järjest teha on juba väga raske, sest hommikul keha valutab ja taastumine võtab aega."

***

Iseloomult igav ja rahulik

Abikaasat iseloomustab Anne Lepik-Irie: "Ta on väga igav ja rahulik, toob mu ellu tasakaalu, sest mina ise olen väga emotsionaalne inimene, aga tema pole üldse. Ta on väga heasüdamlik ja aitab kõiki meie naabreid, näiteks viib vanaemade toidukotte neljandale korrusele. Ta on hea isa. Laps kogu aeg küsib, miks isa on just nädalavahetustel tööl. Miks me koos ei puhka? Siis peab seletama, et isal on lihtsalt selline töö…"

***

Legend või mitte?

Õhtuleht nimetas Iried juba 2016. aasta artiklis Narva Transi veteraniks. Praegu tuleb öelda julgelt: Narva Transi legend! "Ei! Maksim Gruznov ja Stanislav Kitto on legendid. Mina pole!" väidab ta, kuid siin jääme kindlalt eriarvamusele.

***

• 345 mängu on Irie pidanud A. Le Coq Premium liigas. Selle ajaga on ta löönud ka 17 väravat.
• 2 korda on Irie võitnud Evald Tipneri nimelised karikavõistlused.
• 3 korda on Irie võitnud Eesti superkarika.
• 12 korda esindas Irie Elevandiluuranniku noortekoondist. Meeste seas jäi ametlik debüüt tegemata.