Eesti jalgpallikoondist 1993. aastast ja staadionil 240 mängu toetanud Tarmo "Poborsky" Tuule kirjutab, miks ja kuidas me nüüd EM-ile minema peame.

Olen viimastel aastatel visanud nalja, et mina lähen 2028. aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlustele Eestit toetama ja kogun juba raha. Sest miks meie, st Eesti koondise toetajad, ei saa, aga meie sõbrad, näiteks lätlased ja soomlased saavad?

Eeldused on väga head

Olen mitu aastat rääkinud, et minu arvates on meil praegu läbi aegade suurima potentsiaaliga koondis. Ei, mitte aegade parim, vaid justnimelt suurima potentsiaaliga. Lust on näha, et ka mängijad ise on sedasama uskuma hakanud. Treenerid ja taustajõud teevad head tööd.

Suur osa mängijatest ei ole veel küpsesse, väga kogenud mängija ikka jõudnud. Rõhuv enamus koondislastest mängib klubijalgpalli välismaal. Järjest enam on liikunud noori mängijaid piiri taha või kohe-kohe ilmselt läheb (Sander Alamaa, Maksimilian Skvortsov jt). See annabki suurepärase võimaluse teha järgmisel paaril aastal lõpuks midagi erilist ehk jõuda EM-finaalturniirile. Sõpruskohtumised Aafrikas, Balti turniir, 2026. aasta Rahvuste liiga sõltumata lõplikust tulemusest on selle suurepäraseks ettevalmistuseks. 2011. aasta eduloo aegu oli hoopis teistsugune taust: mäletamist mööda tuumiku moodustasid Levadia endine peatreener ja tema käe all mänginud mängijad.

Usk. Töö. Võitlus.

Uute ideedega peatreenerid on meil ikka olnud, naljaga pooleks tõid isegi Viggo Jensen ja näiteks Karel Voolaid meile uut. Mulle näib, et hetkel on meil eriliselt analüüsiv ja süsteemne peatreener ja taustatiim. Ja mis peamine, meie mängijad on nüüdseks särtsu täis. Aga mis meil siis varem puudu jäänud?

Minu arvates eelkõige usk ja sellest tulenev valmisolek igas olukorras järeleandmatult lõpuni võidelda. Liiga tihti on antud 0:2 või 0:3 seisu pealt alla ning proovitud teha kõik, et vaid vastaste löödud väravate arv ei suureneks!

Ma mäletan hästi, kuidas meie läbi aegade parim keskväljamängija ebaõnnestunud mängudes või ebaõnnestunud söötude järel käsi laiutas – selle asemel võitle, raisk, võitle! Meie toetame sind tribüünil või mujal igal juhul, kui sa võitled Eesti eest. Meil on raske sind toetada, kui sa ei anna endast kõik.

Tõsi, tihti ei kasva Raio Piiroja tüüpi mängijaid, kes ennast salgavalt igat võitlusolukorda võitma lähevad. Ma ei ütle, et mõistlik on alati peaga jala juurest palle ära lüüa, aga see julgus peab olema. Ja sellele peab eelnema usk, et kõik on võimalik.

Võidame kõiki

Mina fännina, ja ma usun, et minusuguseid on veel, lähen koondise mängule alati usuga, et just täna õhtul me teeme selja prügiseks Inglismaal, Itaalial, Portugalil või teistel. Jah, neid koledaid suuri kaotuseid on tulnud taluda omajagu, aga ega ilus kaotus oluliselt parem pole. Mina eelistan kaotada pigem 2:5 kui 0:2, aga see on muidugi puhtalt maitse asi. Küll aga on isegi kole võit väga ilus!

Mulle väga meeldis, kui toonane Eesti korvpallikoondise abitreener (praegune peatreener) Heiko Rannula ütles: "Leedu on päris kõva pähkel, mida murda, aga kindlasti läheme võitma." Just nimelt võitma, mitte et "korvpall/jalgpall on ümmargune", "iga mäng algab 0:0 seisult", "heal päeval oleme valmis mängima igaühega" jne. Ei, esimene asi on see, et me läheme igat mängu võitma! Ja alles nüüd võivad tulla teisena filosoofilised keerutamised: "pall on ümar", "mängud algavad 0:0 pealt", "me võime mängida kõigiga" jne.

Uskuge, kui seda räägivad fännid, kes on staadionil näinud näiteks selliseid saunasid, kui nimetada vaid osa: Eesti-Soome 0:7 (1994), Holland-Eesti 5:0 (2001), Eesti-Leedu 1:5 (2003), Bosnia ja Hertsegoviina - Eesti 7:0 (2008), Saksamaa-Eesti 8:0 (2019), Eesti-Rootsi 0:5 (2023), Itaalia-Eesti 5:0 (2025) jne.

Aga unustada ei või ka õnneliku lõpuga mänge: Soome-Eesti 2:2 (1996), Eesti - Fääri saared 5:0 (1998), Leedu-Eesti 1:2 (1999), Eesti-Venemaa 2:1 (2002), Eesti-Luksemburg 4:0 (2004), Eesti - Põhja-Iirimaa 4:1 ning Põhja-Iirimaa - Eesti 1:2 (mõlemad 2011), Eesti-Holland 2:2 (2013), Eesti-Horvaatia 3:0 (2017) jne.

Mul on tunne, et peatreener Jürgen Henn võidu võimalikkust iga vastase vastu taktikalaua taga ja riietusruumis juurutabki, kuigi ta väljaütlemised intervjuudes ja pressikonverentsidel on veel veidi ümber nurga.

Iga kord ja hümniga

Võitmiseks on tarvis veel seda, et meil on koos võimalikult tugev meeskond. Ma räägin praegu enda ja võtan endale julguse rääkida veel kümnete Eesti jalgpallikoondise toetajate nimel, kellega olen vestelnud, et meile ei sobi, kui mõni noormees otsustab koondisekutsest loobuda. Olgu, saad ühe võimaluse veel, aga kui õppust ei võta, siis edaspidi vaata, kuidas ise hakkama saad.

Koondisekutsest loobumist võib võrrelda petmisega suhtes. Võib-olla saad sa veel võimaluse, kui roomad kohale murust madalamalt ja palud südamest vabandust oma lolluse pärast. Võib-olla suuremeelne partner mõistab sind ja annab sulle andeks su eksimuse, ükskõik, mida sa ka põhjenduseks ei tooks. Aga võib-olla mitte. Igal juhul on suhe saanud haava, mis lõpuni kinni ei kasva ealeski.

Konstantin Kolbassenko (või kandis ta siis juba nimevahetuse tagajärjel võetud perenime Nahk?) ütles kunagi, et teda ei huvita Eesti koondises mängimine. Esimene reaktsioon oli minulgi, et mida *****!? Aga peagi asendus see teatava austusega: mees julges oma seisukoha välja öelda ning jäi sellele kindlaks. Meie mees ta pole, aga respekt aususe eest.

Ei tohi siinkohal ära unustada, et suur osa mängijatest on tuule tiibadesse saanud või lausa oma tähelennu teinud tänu koondises mängimisele.*

Ja hümn, muidugi peavad koondislased enne mängu algust kaamerate ees hümni kaasa laulma! Mis jutt see on, et igaüks valib, kas laulab või mitte!? Kui ei meeldi või ei sobi, siis mine ja ära laula hümni ükskõik kus, aga mitte enne mängu algust Eesti Vabariigi hümni ajal! Kord Dmitri Kruglov vastas, et hümni laulmine segab keskendumist. Tohoh! Võib-olla su armsa väikelapse nutt segab su magamist ka. Ja mis siis, põõnad tuimalt edasi või!? Ole Eesti mees/naine ja laula Eesti Vabariigi hümni. Me austame sind selle eest, kuigi me tavaliselt ei näe, kes laulab, sest me ei vaata mänge teataval põhjusel televiisorist – me laulame samal ajal staadionil hümni.

Kohtumiseni Briti saartel

Finaalturniirile tuleb nüüd minna aga ka seepärast, et osa fännidest hakkab vanaks jääma: näiteks enim koondise mänge (33 aasta jooksul u 260 kodus ja võõrsil) näinud Vossem Noll on üle 60 ja ta väärib enim kõige täiega võimalust finaalturniiril Eestile kaasa elada ja saada osa sealsest õhkkonnast. Või Ott Pruun, kes on näinud alates 1992. aasta 3. juunist KÕIKI koondise kodumänge! Või näiteks legendaarsetest legendaarseim Papa. Ning mis seal salata, nii mõnigi Eesti jalgpalli rahvuskoondise toetaja pole enam juba ka meie hulgas... Nendegi nimel anname koos koondisega endast parima!

Mina panen vaikselt juba raha kõrvale, varsti on kolmandik koos, soovitan kõigil koguma hakata, sest mis võiks olla meeldivam, kui jalgpalli sünnimaal seda ilu ja melu, võlu ja valu, edu ja kõdu, õlut jms kogeda.

*Kodune ülesanne: nimetage Eesti mängijaid, kes on välismaale tõsisesse klubisse siirdunud ilma koondises mängimata: vastused kirjuta kommentaaridesse!