Klubijalgpalli üllatused ja pettumused 2007 (1)
Eesti jalgpallile tõi tänavune aasta rohkelt tagasilööke ning lisaks koondise ebaedule tuleb ka klubijalgpalli aastat suures osas pettumuseks lugeda.
Oli ka ilusaid sündmusi nagu Levadia jätkuvalt hea esinemine eurosarjas või Tallinna Kalevi üllatusvõidud, kuid üldjoontes jääb see aasta meelde pettumuste aastana. Olgugi et sportlikus tasemes see allakäik eriti ei väljendu.
Järgnevas aasta suurimate üllatuste ja pettumuste valikus on kaalukausid selgelt negatiivsete asjaolude poole. Mitmete pettumustvalmistavate sündmuste kõrval on ehk isegi kõige kurvem koduse liiga publikunumbrite jätkuv kokkukuivamine.
Aga alustagem positiivsetest üllatustest:
+ Kalevi esiletõus
Kui Kalev alistas kevadel FC Levadia, nimetati seda fenomenaalseks. Kui jagu saadi ka Transist, loeti seda suurüllatuseks. Kui Kalev lõpetas teise ringi kuuendal kohal, peeti seda veel ootamatuseks. Aga hooaja lõpuks võib öelda, et tegu ei olnud mitte sähvatustega, vaid Kalev on tasemelt selge Meistriliiga keskmik, kes võimeline heal päeval ka liidreid üllatama.
Miks ei osanud keegi seda hooaja eel prognoosida? Mullu jäid nad Esiliigas ju isegi FC Kuressaarele alla. Tegemist on ilmselt meeskonna loomuliku arenguga, sest Aavo Sarapi käe all on nad iga aastaga paremaks muutunud ning tarkade täienduste abil loodi tänavuseks hooajaks hästi tasakaalus meeskond. Jagu saadi ka varasematel hooaegadel Esiliigas neid kummitanud ebastabiilsusest.
Eelmise aastaga võrreldes said nad arvestada mitmete mängijatega, kes tänavu väga tähtsat rolli mängisid - Janno Hermanson väravas, Aleksei Demutski kaitse/poolkaitseliinis, Aleksandr Karpõtšev kaitses, Juri Tiismann, Andrei Timofejev ja Vahur Vahtramäe poolkaitses. Rünnakul tegi imelise hooaja Tiit Tikenberg, hooaja esimesel poolel toetas teda Kaimar Saag.
Suvel laenati pooleks aastaks äärekaitsesse Anton Aristov ning keskväljale palgati sümboolse summa eest Eesti koondislane Liivo Leetma. Sellise nimekirja lõpetuseks saab öelda vaid seda, et koht tabeli keskmes on täiesti loogiline ning jääb mõistatuseks, kuidas seda ette ei nähtud. Kalevi taustajõud on tasemel ning jääb üle vaid põnevusega oodata, kas nad suudavad astuda veel ühe sammu ja sekkuda päris tippude heitlusse.
+ Tuleviku tagasitulek
Suurte traditsioonidega Viljandi klubi läks mullusele hooajale vastu kõrgete eesmärkidega, aga põrus täielikult. Tänavu taanduti täielikult amatöörtiimiks ja meeskonna read hõrenesid, kuid ometi murti end mudast taas tabeli keskmesse.
Nagu peatreener Marko Lelovgi on öelnud, siis ilmselt on selle tõusu taga pingetest vabanemine. Täieliku amatöörmeeskonnana esindavad klubi vaid need mängijad, kes seda ka tõesti teha tahavad, ning lisaks puudub neil nüüd otsene võidukohustus. "Amatööride meistritiitlist" jäi neil küll natuke puudu, kuid hooaja teisel poolel olid nad tabeli alumise poole meeskondadest selgelt parimad.
Oma roll oli Tuleviku taassünnis kindlasti ka selgete liidrite väljakujunemine, millest nad eelmisel aastal puudust võisid tunda. Meeskonda postide vahel võttis koha sisse suurte kogemustega Toomas Tohver, hooaja esimesel poolel juhtis nende rünnakuid Aleksander Saharov ja teisel poolel Levadiast laenule toodud vennad Purid.
+ Levadia euroedu
Mullu eurosarjas kaks klubi alistanud ja UEFA karika põhiturniiri avaringis Newcastle'ile alla vandunud Levadialt oodati tänavu vähemalt sama head esitust ning sellega said nad ka hakkama. Ometi tuleb niivõrd häid tulemusi ikka ja jälle üllatuseks pidada.
Meistrite Liiga eelringide loosi järel peeti Levadia võimalusi juba avaringis väikesteks, kuid ometi suutsid nad võõrsil põrgukuumuses FK Pobeda vastu võidu välja mängida ning kodus seisu hoida. Teises ringis ootas ees hirmkõva Crvena Zvezda, keda suudeti koduplatsil võitagi, kuid võõrsil löödud värav jättis Belgradi Punatähed ikkagi eelistatud seisu.
Levadia euromänge jäävad meenutama suured publikuhulgad ning otse loomulikult Konstantin Nahki iluvärav Crvena Zvezda vastu, mis neile koduplatsil võidu tõi, kuid kokkuvõttes siiski vaid lohutust pakkus.
Eesti jalgpalli viimaste aastate valitsejat ootavad nüüd ees suuremad või väiksemad muudatused ja saab näha, kuidas nad uuel hooajal Meistrite Liigas hakkama saavad.
+ Esiliiga tugevus
Esiliigat valitsesid tänavu küll Meistriliiga klubide duublid, kuid liigasüsteemi üldine mudel toimis kenasti ja uueks hooajaks kõrgseltskonda tõusev(ad) klubi(d) sai(d) korraliku karastuse.
Hooaja eel sisse viidud duublite ja põhimeeskondade ühiste nimekirjade reegel tähendas sisuliselt seda, et järelkasvumeeskonnad võisid piiramatult esindusmeeskonna mängijaid kasutada. Enamik duubleid seda võimalust ka usinalt kasutasid ja nii jäid iseseisvad klubid suures osas peksupoisi staatusesse.
Meeldiv on aga tõdeda, et hooaja käigus hakkasid tugevamad meeskonnad duublitele üha paremini vastu saama ja üldine tase sellest vaid võitis. Ka karikavõistlustel on Esiliiga võistkonnad kõrgliiga vastastele korralikult hambaid näidanud.
Olid ajad, mil isegi Esiliiga parimad ei saanud Meistriliiga viimastele vastu, tänasel päeval on nende tase isegi sarnane kõrgliiga keskmikega. Esiliigas kuuenda kohaga lõpetanud Nõmme Kalju pole Meistriliiga eelviimase FC Kuressaare vastu üleminekumängudel kaugeltki autsaider.
- Publiku jätkuv kadumine
Räägitagu Meistriliiga atraktiivsemaks muutmiseks kui palju tahes, reaalsete tulemusteni pole jõutud ja publikuhuvi langeb aasta-aastalt veelgi madalamale tasemele.
Rõhk sõnal "veelgi", sest vaatajanumbrid on ju niigi lausa uskumatult pisikesed. Kahe aasta eest vaatas Meistriliiga mänge keskmiselt 176 inimest, mullu 168 ning tänavu 148.
Varasematel aastatel suurimate vaatajanumbritega silma paistnud Tartu publikuhuvile on kahe klubi ühinemine laastavalt mõjunud. Kui mullu jälgis Tammeka kodumänge keskmiselt 266 ja Maagi kodumänge 226 inimest, siis tänavu on koondklubi kohale meelitanud keskmiselt vaid 156 pealtvaatajat. Oma osa allakäigus on muidugi ka Tamme staadioni remondis, mistõttu enamik kodumänge peeti Annelinnas.
Tugeva languse on teinud ka Pärnu Vapruse publikunumbrid, kuigi allakäik pole olnud nii järsk ja on seletatav meeskonna mullusest kahvatuma esinemisega. Tallinnas, Narvas ja Viljandis on pealtvaatajaid isegi veidi rohkem kui eelmisel aastal, aga kokkuvõttes on allakäik ikkagi masendav.
Üheks publikuhuvi languse põhjuseks oli kindlasti ka Eesti jalgpalli üldiselt pettumustvalmistav aasta. Pikemalt arutame seda küsimust juba homses publiku ja fänluse hooaja kokkuvõttes.
- Maag Tammeka suutmatus
Hooaja eel hellitati lootusi, et pikaaegne esinelik saab omale Tartu ühisklubi näol väärika konkurendi. Paraku ei täitnud Maag Tammeka kaugeltki ootusi ning suutmatus omale ainsatki korralikku ründajat hankida jättis nad püstitatud eesmärkidest kaugele.
Ühinemise järel pea kõik oma ründavad mängijad kaotanud Maag Tammeka tõi asenduseks vaid noore leedulase Eimantas Marozase, kes pooleaastase ebaõnnestunud laenuaja järel kohe kodumaale tagasi saadeti.
Koos leedulasega lahkus teinegi rünnakul kasutatud mängija Sergei Ottšik ning samuti keskväljamootor Eduard Ratnikov. Klubi suutmatus asendajaid leida tõi kaasa loogilise tulemuse, sest ilma ründeteravuseta oli kõrgemat kohta raske soovidagi.
Tuleb tõele näkku vaadata, et tartlaste ühinemine oli klubide finantsprobleemide tõttu sunnitud käik ning mitmete võtmemängijate lahkumise järel ei olnudki uuel klubil võimalik neid asendada. Tartlaste pettumust väljendab hästi publikunumbrite järsk langus.
- TVMK taandumine?
TVMK president Pjotr Sedini sõnavõtud Eesti meedias on olnud murettekitavad. Selge on see, et klubi ootavad ees suured muudatused, mainitud on ka võimalikku professionaalse jalgpalli lõpetamist.
Kui siinselt niigi nigelalt jalgpallimaastikult kaoks veel üks profiklubi ära, siis oleks see suur probleem. TVMK on küll identiteedita klubi, kes pole selle loomiseks mitte midagi ette võtnud, kuid koos profiklubiga kaotaks Eesti jalgpall ka rahasid ja ühe tiitlipretendendi.
TVMK võiks investeerida hoopis oma maine parandamisse, arendada välja jalgpallikompleksi, luua omale identiteedi ja alused fännigruppide tekkeks. Antud juhul on pandud kogu rõhk sportliku tipptulemuse peale ja sellest ilmajäämise korral on nõutus majas ja räägitakse lõpetamisest.
- Levadia lepingujamad
Eesti viimaste aastate esiklubi näitas kolmele tippmängijale ust, kuna nad ei nõustunud oma lepinguid pikendama. Õigupoolest ei näidatud isegi mitte ust, vaid jäeti nad ilma isegi treenimise võimalusest.
Kolme Eesti koondislase Ats Purje, Konstantin Vassiljevi ja Artur Kotenko hooaja teine pool läks seetõttu sisuliselt raisku ning kuigi nad hellitavad lootusi uueks hooajaks piiritaha pääseda, võib see olematu mängupraktika pealt keeruliseks osutuda.
Hooaja eel kirusid kõik Kuveidi klubi, mille tõttu pidi Vjatšeslav Zahovaiko pool hooaega mahavisatuks lugema. Nüüd sai samaga hakkama Eesti enda meisterklubi ning kuigi klubi seisukohalt võib seda mõneti mõista, oli igal juhul tegemist kohalikule jalgpallile kahjuliku otsusega.
- Balti Liiga häving
Hooaja eel püsis kauaoodatud Balti Liiga kõigi jalgpallihuviliste suudel, kuid illusioonid purunesid kiiresti, kuna Eesti klubid said lõunanaabrite käest armetult peksa.
Ainsana pääses alagrupist edasi Narva Trans ning sedagi tänu Daugavpilsi Dinaburgi diskvalifitseerimisele. Eestlaste kogusaldoks jäi turniiril kaks võitu, neli viiki ja kümme kaotust. Algne meediahuvi jahtus kiiresti ning kui kodumaa klubid konkurentsist välja langesid, lakkas see sootuks.
Ka edasi pääsenud lätlased ja leedukad ei võtnud Balti Liigat kuigi tõsiselt, asetades pearõhu ikkagi koduliigale. Sestap sai play-off'ides näha ka utoopilisi skoore, kui näiteks FBK Kaunas alistas veerandfinaalis Vilniuse Žalgirise 10:2 või Liepajas Metalurgs poolfinaalis Panevežyse Ekranase 8:3. Ka finaal oli äärmiselt ühepoolne, kui Metalurgs purustas FK Ventspilsi kahe mängu kokkuvõttes 8:2.
Balti Liiga mängude vähesest olulisusest annab märku ka fakt, et otsustavate kohtumiste toimumisaegu tõsteti korduvalt ümber ning lõpuks jäid finaalid novembrikuusse ja peeti maha kolmepäevalise vahega. Kuni klubid Balti Liigat tõsisemalt võtma ei hakka, on raske sel pikemat tulevikku näha.
- Kihlveoskandaalid
Kui Daugavpilsi Dinaburg Balti Liigas meelega kaotas ja nad turniirilt kõrvaldati, näis probleem siinsest jalgpallist veel kaugel olevat. Ent hooaja käigus kogunes üha rohkem kahtlusepilvi ka Eesti klubide kohale.
Et midagi ametlikult tõestatud ei ole, siis nimesid siinkohal nimetama ei hakka, kuid vähemalt kahe Eesti tippklubi mängude peale on tänavu väga kahtlaseid panuseid pandud.
Probleemi tõsidust on nentinud ka vutiliidu president Aivar Pohlak, kelle sõnul on olemas ka ülestunnistused. Nimesid pole välja tulnud temagi suust ning kuna kihlveopettusi on väga keeruline tõestada, siis ilmselt jäävadki senised juhtumid igavesti saladuskatte alla.
Igatahes on ka ainuüksi kära ja kuulujutud taolise asja osas Eesti jalgpalli mainele suureks löögiks. Loodetavasti saavad süüdlased karistatud ning see "haigus", nagu Pohlak seda nimetanud on, ravitakse siinsest jalgpallist välja.
Vaata ka:
Meistriliiga kokkuvõtted 2007
