Viimsi JK naiskonnas mängiv Hispaania poolkaitsja Angela Fuster Sendra ehk Aila (31) tunnistab, et esimest korda lumesadu kogedes läks ta riietusruumi nutma, kuid praeguseks tunneb ta end Eestis väga õnnelikuna.

Lisaks meeste jalgpallile on Hispaania ka naiste jalgpallis valitsev maailmameister. Miks võttis üks hispaanlanna 2024. aasta augusti lõpus vastu otsuse tulla vutti mängima suhteliselt külma Eestisse? Aila meenutab, et tal oli pärast põlve eesmise ristatisideme rebendit ning nurjunud üleminekut Hiinasse käsil üsna keeruline periood ning ta ei lootnud enne talvist üleminekuakent uut koduklubi leida, kui tuli kõne Viimsilt.

"Rääkisin videokõnes [Viimsi klubijuhi ja treeneri] Martin Reimiga. Ma ei tea, miks, aga see vestlus tekitas minus hea tunde - sellise tunde, et Viimsi võiks olla minu koht. Seepärast võtsin pakkumise vastu ja tulin Eestisse," sõnab Aila Soccernet.ee-le.

Naasmine oli raske otsus

Küsimuse peale, millised olid tema esimesed muljed Eestist ja siinsest naiste jalgpallist, räägib poolkaitsja: "Mulle väga ei meeldi riike omavahel võrrelda, iga riik on erinev. Leian, et igalpool tuleb lihtsalt kohaneda ja anda endast sada protsenti. On tõsi, et mängu intensiivsuses oli väike vahe sees. Aga tundsin, et Viimsi põhiprobleemiks oli mängijate vähene eneseusk. Niipea, kui hakati endasse uskuma, mindi üha paremaks nii individuaalselt kui ka võistkondlikult ja klubina tervikuna."

Aila viibis Eestis 2024. aasta septembrist detsembrini. Ja ta tuli tagasi, nii järgmiseks (2025) kui ka ülejärgmiseks (2026) hooajaks.

"Tagasitulek oli väga raske otsus, sest mul oli kodus ka paar muud varianti ja siin on väga külm! Esimesel korral treeningul lund kogedes küsisin [treener] Martin Kaalmalt luba sisse minna, läksin riietusruumi ja nutsin omaette viis minutit. Nutsin sõna otseses mõttes! (naerab) Ja siis tulin tagasi välja. Hispaaniast tulles olid need tingimused väga rasked," nendib Aila.

"Aga kõik inimesed olid siin väga külalislahked, kuigi alguses kipuvad eestlased natuke hoidma omaette, mis on normaalne. Kuid kui sa õpid neid tundma ja võtad aega, et suhelda, siis edasise osas ei ole mul öelda mitte ühtegi halba sõna - ei ühegi Viimsi JK inimese ega üleüldse kellegi kohta, keda olen Eestis kohanud. Seepärast otsustasin naasta. Ma tõesti tundsin, et siin on nagu teine perekond kodust eemal."

Meistritiitlist ei mõtle

Artikli peategelane meenutab, et kümmekond aastat tagasi polnud isegi Hispaania naiste jalgpall oma arengus veel kaugeltki sealmaal, kus praegu - Aila pingutas, et tegeleda Valencias samaaegselt ülikooliõpingute ja nõudlike treeningutega. Karjääri jooksul erinevates Hispaania klubides (näiteks Levante ja Cordoba) pallinud ning ka USA-s ülikoolis õppinud ja vutti mänginud Aila soovib nüüd panustada Eesti naiste jalgpalli arengusse.

"Koos tiimikaaslastega mängides ja samuti Viimsis väikeseid tüdrukuid treenides tunnen, et minu eesmärk on siinse naiste jalgpalli arengule kaasa aidata. Kuigi tegemist on kõrgliigaga, ei ole see professionaalne, erinevalt Levantest, kus varem mängisin. See võtab aega, aga kui alaliit ja klubid ning kõik siinses jalgpalliskeenes aitavad, siis naiste jalgpall vaikselt areneb," räägib Aila.

Kõvasti on arenenud Viimsi naiskond, kes mängib Meistriliigas alles neljandat hooaega. Kahel esimesel hooajal (2023, 2024) jäädi kuuendaks, mullu võideti juba pronksmedalid. Tänavu, kui oleme augusti alguses, hoiab Viimsi tabelis liidrikohta!

Mis lisaks juba mainitud eneseusu kasvule on veel Viimsi edu saladuseks? "Seal pole muud saladust kui lihtsalt kõva töö!" teatab hispaanlanna. "See ei juhtunud üleöö. Oleme teinud viimastel aastatel väga head tööd, samuti on Viimsi arengus olulised need mängijad, kes mängisid siin varem. Treeneritetiim, mängijad ja kõik klubi inimesed - me oleme ühiselt samas paadis."

Sellele, millised on Viimsi võimalused hooaja lõpuks meistritiitel võita, Aila enda kinnitusel ei mõtle: "Praegu pärast mängu Floraga ei mõtle me veel isegi järgmisele mängule kodus Paidega. Võtame päev-päevalt. Kõige tähtsam on praegu esmaspäevane treening, siis tuleb teisipäevane, siis neljapäevane ja reedene treening. Ja alles siis tuleb Paide."

Püüab mängu rahustada

Aila on pidanud Eesti kõrgliigas praeguseks 46 mängu - neist 45 põhikoosseisus - ja löönud 7 väravat. Hetkel on ta 11 liigamatšis järjest viibinud platsil kõik 90 minutit.

Oma suurimaks tugevuseks mängijana peab ta iseloomu: "Annan endast igas olukorras sada protsenti. Leian, et tähtis pole see, kas sa teed eksimuse, vaid see, kuidas eksimusele reageerid. Eestis olen arendanud ka palliga rahulikumat tegutsemist. Kui meie mängus esineb rabistamist, siis püüan mina vajadusel natuke rahustada ja võtta hea esimese puute abil tempo maha."

Praegu on Aila enda sõnul Eestis igati rahul. "Ainuke probleem on see, et viibin kaugel oma perekonnast, sõpradest ja kodust," lisab ta. "Aga tähtis on olla õnnelik ka seal, kus parajasti töötad. Tahan nautida jalgpalli nii kaua kui veel võimalik, kuni mu jalad sellega toime tulevad."

Tuleviku kohta ütleb keskväljanaine: "Hetkel kehtib mu leping Viimsiga hooaja lõpuni. Pärast seda vaatame edasi. Aga nagu ma ütlesin, siis olen siin väga õnnelik!"