Kümme aastat tagasi Prantsusmaal peetud EM-finaalturniiri ajal sai terve maailm näha Islandi jalgpalli hinge. Alagrupi teine koht Portugali ja Austria ees. Järgnes võit Inglismaa üle. Islandi imest rääkis terve maailm. Nüüd proovime ühes Eesti koondise endise peatreeneri Teitur Thordarsoniga lahti mõtestada, mida see Islandi hing ikkagi tähendab.

"Islandi jalgpall alustas võrreldes Euroopaga mitte kõige kõrgemalt tasemelt. Meie jaoks oligi mängijate hing see kõige olulisem. Meie trump peitub selles, et oleme väga-väga töökad," räägib 74aastane legend.

Ta jätkab: "Oleme harjunud oma kehvemaid tehnilisi oskusi millegi muuga kompenseerima. Väga pikalt oli meie jaoks töökus kõige olulisem nüanss. Küll aga hakkas asi muutuma kuus-seitse aastat tagasi, kui peale tuli väga palju noori, kellel on lisaks väga hea tehniline pagas. See omakorda tekitas olukorra, et noored ei püsi Islandil, vaid värvatakse parematesse klubidesse üle Euroopa. See on parim asi, mis on Islandi jalgpalliga juhtunud. Just need välismaal mängivad mehed teevad koondise tugevaks."

Kohalik liiga kannatab

Thordarsoni sõnul maksab seetõttu lõivu kohalik liiga. Islandi koondis on kuulus, aga ega siinsest klubijalgpallist teata laias maailmas midagi. Mehe sõnul on see valikute küsimus, sest kõike korraga ei saa. "Kohalik liiga ei ole kuigi tugev, sest talendid lähevad minema. Aga nii peabki olema. Kui noor tahab teha jalgpallurina suurt karjääri, siis tulebki Islandilt lahkuda, peab mängima paremates liigades. Meie liiga jääbki ilmselt sarnasele tasemele, aga koondis muutub üha tugevamaks," arutleb ta.

Kui palju mängivad Islandi asukoht ja keeruline kliima rolli selles, et noored lahkuvad riigist esimesel võimalusel? Kas võib tõmmata teatud paralleeli näiteks Lõuna-Ameerikaga, kus jalgpallikarjäär on hea võimalus kodumaa muld jalge alt pühkida?

Mees vastab: "Mingis mõttes saab seda tunnet võrrelda Lõuna-Ameerika näitega, aga siin on ikkagi suur erinevus - nimelt on Islandi elukvaliteet väga kõrgel tasemel. Selle eest pole vaja põgeneda. Noored ei sihi välismaale minekut, et saada parema elu peale, vaid ikka selleks, et saada paremaks jalgpalluriks. Minu arvates on meie noormängijate mentaliteet täiesti fantastiline. Nad lähevad välja, jõuavad kõrgele tasemele ning tõestavad seal seda sama meile iseloomulikku töökust. Lihtsalt ajapikku lisandus töökusele ka päriselt väga hea jalgpalli mängimise oskus."

Väike kogukond on trump

Kui rääkida Islandi jalgpalli hingest, siis tuleb muuhulgas mõista seda, kuidas väiksus pööratakse enda kasuks. Väga paljud jalgpalliinimesed on omavahel seotud. Kui Eesti mängis 1996. aastal Isalndiga, siis kuulus Teituri juhendatud eestlaste vastastiimi tema vend. Näiteks käisid platsil isa ja poeg, Arnor ja Eidur Gudjohnsen. Praegu kuulub koondisesse mees nimega Stefan Teitur Thordarson, kes on meie Teituri sugulane.

"Usun, et väike kogukond aitab vaimsele tugevusele palju kaasa," sõnab Thordarson. "Mina kasvasin väikeses linnas nimega Akranes, kus oli umbes 4000 inimest. Jalgpall oli seal väga suur asi. Linnakeses oli suurepärane jalgpallimeeskond, mis on võitnud palju tiitleid, ning noori kasvas pidevalt peale, kes tahtsid väga jõuda samale tasemele kui nende sõbrad ja sugulased. Näiteks minu isa oli Islandi koondislane ja mingil hetkel soovis teda osta Londoni Arsenal. Isa keeldus, sest ta tahtis jätkata tööd kohaliku veokijuhina. Tema jaoks oli kogukonnatunne sel hetkel tähtsam."

Kui tulla veel korra ilmselt kuulsaima Islandi jalgpalliperekonna ehk Gudjohnsenite juurde, siis praeguseks on koondislaste nimekirjaga liitunud ka Eiduri kolm poeg. "Gudjohnsenite perekond on ilmselt isegi meie kohta natukene erilisem, sest kui ühe mehe kolm poega on kõik koondises, siis ei saa see olla tavaline. Ja Eiduri isa Arnor oli absoluutselt oma põlvkonna paremate mängijate seas, sama kehtib Eiduri kohta. Nüüd on uue põlvkonna kutid samuti suurepärased," sõnab ta. "Meie koondises on pidevalt palju mängijaid, kellel on väga tugev perekondlik jalgpallitaust. Nii paljud jalgpallurid on teiste jalgpallurite sugulased. See on alati nii olnud."

Aasta 2016 oli Islandi rahvale tõeliselt oluline. Ühe nurga alt oli muidugi tegemist jalgpalliimega, aga mitte ainult. "See, mis juhtus meie jalgpallis kümme aastat tagasi, oli väga suure ja raske töö vili. Teekond Euroopa tippu on väikeriigi jaoks alati keeruline," mõtiskleb Eesti koondist aastatel 1995-1999 juhendanud härra. "Eks kõige olulisem oli see, et piiri taga mängivad mehed tõid Islandi jalgpalli mingisuguse uue aura. Nad mängisid heades klubides ning meie enda ambitsioon kasvas selle pealt. Jah, oleme mentaalselt olnud alati tugevad, aga siis tuli sellele mingi uus kiht peale."

Vanameister toob välja veel ühe olulise nüansi, mis iseloomustab tema sünnimaa vutti. "Selle sama Islandi hinge tõttu ei ole minu teada meie jalgpallis olnud kunagi olukorda, kus mõni mängija keelduks koondisesse tulemisest. Mujal maailmas võib selliseid asju ikka juhtuda. Ainus põhjus koondisest eemale jäämiseks saab olla vigastus. Ma ei kujutaks ka treenerina ette, et mängija jätaks koondisesse tulemata. See on lihtsalt nii suur auasi meie jaoks. Usun, et selle mentaliteedi juures mängib rolli ka see sama väikese kogukonna tunne. Nii suur uhkus on esindada oma inimesi."

Eesti ja Islandi hing on sarnane

Mees meenutab, et Eestisse saabudes oli tal meie jalgpalliga lihtne samastuda, sest meenutasime talle just oma vaimult Islandit. "Peamine sarnasus oli see, et mängijad tulid väga keerulisest keskkonnast. Teine asi oli muidugi eestlaste töökus - see meeldis mulle nii väga ja oli minu jaoks tuttav mentaliteet. Usun, et töökuse pealt tegime päris häid tulemusi, arvestades, kust meie mängijad tulid. Saavutasime edu mentaliteedi pealt, sest kutid olid lihtsalt fantastiliselt töökad," mõtiskleb ta.

Thordarson asub nimetama kõige-kõigemaid: "Mart Poom, Andres Oper, Indrek Zelinski… Teglikult võiksin ette laduda väga pika rea. Nende kõigi hingestatus oli väga kõva ja minu jaoks oli see niivõrd oluline, et sain töötada selliste meestega. Poom oli täielik trenninarkomaan ja nii hea eeskuju."

Mida peaksid teised pisiriigid siis ikkagi Islandilt õppima? "Väikese riigi jaoks on kõige olulisem see sama vaimne tugevus ja hing. See on asi, mis viib meiesuguseid pisikesi riike edasi. Usun, et mitte miski pole tähtsam, kui töökus. Teisiti ei ole võimalik midagi saavutada. Kui sinna juurde tekitada ka infrastruktuur, mis seda kõike toetab, siis hakkabki juhtuma. Meie jaoks on jalgpallihallide ehitamist võimatu ületähtsustada. Enne olime olukorras, kus oktoobrist märtsini ei saanudki jalgpalli mängida. Nüüd on peaaegu igal klubil kunstmuruväljak ja sisehall," sõnab ta lõpetuseks.

Pikem lugu Teitur Thordarsonist ilmub novembrikuu Jalkas.