Tõehetk? Võib-olla veidi liiga dramaatiline. Kuid Eesti meeskonna jaoks on kätte jõudnud aeg tõestada, et viimase kahe aasta väiksed edusammud pole piisk meres.

Eesti koondis on Jürgen Henni käe all ja Jürgen Henn Eesti koondisega tööd teinud juba üle kahe aasta. Ühtpidi on 2024. aasta juunis alanud peatükk pikk, teisalt jällegi lühike, sest selle aja sisse mahub 22 mängu. Tänapäeva tippjalgpallis saadakse sellise arvu kohtumistega ühele poole mõne kuu jooksul, koondiseakendega on mõistagi teine lugu.

Kuivad numbrid ütlevad, et neist 22 mängust on Eesti võitnud kaheksa (kaks penaltiseerias), viigistanud kolm ja kaotanud 11 ehk täpselt pooled. Plusspoolele jäävad püsimajäämine eelmisesse Rahvuste liigasse, kaks Balti turniiri võitu ning mõni hea esitus valiksarjas, näiteks südi mäng Norra vastu. Miinuspoolele saab kanda asjaolu, et MM-valiksarjas jäi laeks vaid neli punkti ja Moldova edestamine, vastaste ohtrad pealelöögid, lagunemine võõrsil Itaalia vastu ning mõnigi läbinisti mannetu mäng ning jätkuv võimetus suuremaid hammustada.

Tulemuste taga on olnud siiski midagi märksa enamat - koondises ühtekuuluvustunde taastamine või vähemalt sellele uue elu sisse puhumine, noorte ja kogenud mängijate lõimimine, kaitsvalt mängusuunitluselt rünnakujulguse poole kaldumine. Kõik need on raskesti mõõdetavad asjad, ometigi on tõe kriteerium jalgpallis peaaegu alati tulemus. Ja tulemuse tegemiseks on nüüd lõpuks aeg. Seda tahavad mängijad ise, tahab treener ja ootavad kõik, kellele Eesti koondise käekäik korda läheb.

• SN Islandil | Tähtsat tsüklit alustav Henn: selja taha vaatamine on pärssiv, meie tahame olla positiivsed

Kuigi Rahvuste liiga süsteem järgmisest hooajast muutub ja C-tasandilt ei saa enam kurikuulsasse "mudaliigasse" kukkuda, on üks endiselt selge. Peaks Eesti tänavu sügisel alagrupis hädiselt esinema ja viimaseks jääma, on kogu arengujutt asjata. Samas on Henn ja hoolealused sedasorti positiivse pinge enda õlgadele ka ise vabahtlikult võtnud. Soov näidata, mida suudetakse, aina süveneb.

Võimalusi on, aga vastased pole nõrgad

Ühtpidi on ootused selleks igati realistlikud. Karl Jakob Heina ja Karol Metsa näol on meeskonnal olemas Euroopa viie tippliiga kogemusega liidrid, kusjuures üks esindab endiselt noorte ja teine kogenumate põlvkonda. Need kaks on praeguses koosseisus tasakaalus, tuumik mängib - ja tõepoolest mängib! - korraliku tasemega välisliigades. Mängijate usk peatreenerisse ja treeneri usaldus mängijate suhtes on mõnest hiljutisest ja silmapaistvast erandist hoolimata kõrge.

Teisalt pole Island, Bulgaaria ja Luksemburg mingid lükata-tõmmata vastased. Eriti kehtib see islandlaste kohta, kelle peatreener Arnar Gunnlaugsson päev enne avalööki enesekindlalt märkis, et usub maailma edetabeli õigsusesse. Sinna kiigates paljastub tõsiasi, et kui Island on 74., Bulgaaria 85. ja Luksemburgki 99. kohal, siis Eesti alles 129. tabelireal.

• SN Islandil | Peatreener andis Eestile tormihoiatuse: meie jalgpall seisab kümne aasta taguse edu kordamise lävel

53-aastane Gunnlaugsson esindas mängijana Islandit 32 kohtumises ja lõi ka kolm väravat. Klubikarjäär viis ta esmalt Hollandisse Feyenoordi ning seejärel Saksamaa esiliigasse Nürnbergi ridadesse, siis proovis Gunnlaugsson õnne Prantsusmaal Sochaux' ridades ja jõudis 1997. aastal Inglismaa kõrgliigasse Boltonisse. Lisaks veel Leicesterit, Stoke Cityt ja Šotimaa kõrgliigaklubi Dundee Unitedit esindanud Gunnlaugsson lõpetas karjääri mitme kodumaise tippklubi eest mängides.

Islandi koondise tüüri juurde jõudis varem Akranesi ja Vikinguri juures töötanud Gunnlaugsson 2025. aasta jaanuaris ehk peagi täitub tal selles ametis kaks aastat. Ülemäära hästi pole Islandil tema käe all läinud, sest 15 mängust on seni võidetud vaid kolm - mullu juunis saadi maavõistluses 3:1 jagu Šotimaast ning seejärel alistati sügisel MM-valiksarjas kahel korral Aserbaidžaan.

Asereid suudeti edestada ka neljaliikmelises valiksarjas, kuid Prantsusmaale ja Ukrainale vastu ei saadud. Tõsi, siin tuleb vaadata ka kiretu skoori taha – kodus mängiti mõlemaga nagu võrdne võrdsega, enne kui Ukraina 85. ja 88. minuti väravatest lõpuks 5:3 võidu võttis. Prantslased pididki aga Laugardsvölluril täismaja ehk 9150 inimese ees leppima 2:2 viigiga. Island läks omavahelist kohtumist juhitma ka Pariisis, enne kui Kylian Mbappe ja Bradley Barcola nende unistuse kustutasid.

View this post on Instagram

A post shared by Knattspyrnusamband Íslands (@footballiceland)

Sel kalendriaastal Islandil viiest mängust võitu kirjas polegi, kuid jällegi tuleb vaadata ka vastaseid – kõik viis on olnud suvise MM-i osalejad. Veebruaris kaotati Mehhikole 0:4 ning märtsis lepiti 2:2 viiki Kanada ja 1:1 Haitiga. Mais jäädi 0:1 alla Jaapanile ning juunis vaid kaks päeva enne MM-finaalturniiri avalööki 0:3 ka tol hetkel veel tiitlikaitsja rollis olnud ning lõpuks tänavugi MM-finaali jõudnud Argentinale.

Suured sihid

Gunnlaugssoni arvates kogub noor meeskond, kelle kapten Orri Oskarsson on vaid 22-aastane, ent mängib juba Euroopa tipptasemel ehk La Ligas Real Sociedadis, vaikselt hoogu. Pressikonverentsil ei häbenenud ta tuua võrdlust, et praegune Islandi koondis meenutab 2014. aasta meeskonda, kes on millegi suure lävel. Toona tipnes islandlaste tõus kaks aastat hiljem mitte pelgalt EM-ile pääsemise, vaid seal ka veerandfinaali jõudmisega, ning 2018. aasta MM-finaalturniiril osalemisega.

Nii on selge, et Eestit ootab laupäeva õhtul Reykjavikis ees kuuest selle Rahvuste liiga tsükli alagrupimängust raskeim ehk võitlus võõrsil kõige tugevama vastasega. Islandilt on varem mõõtu võetud seitsmel korral ja positiivseid tulemusi on ette näidata õige mitu. Kui 1990ndatel aastatel jäi Island esmalt kodus peale 4:0 ja kaks aastat hiljem Tallinnas 3:0, siis 2002. aastal võttis Eesti tänu Kristen Viikmäe ja Andres Operi väravatele kodus 2:0 revanši. Tosin aastat hiljem võitis Island taas kodus 1:0, kolm viimast omavahelist kohtumist on aga jäänud 1:1, 0:0 ja taas 1:1 viiki.

Eesti ja Islandi (jalgpalli)ajalugu on omajagu tihedalt läbi põimunud juba esimese vabariigi päevilt, ent suurima sideme sõlmis kahtlemata aastail 1995-99 Eesti koondist tüürinud Teitur Thordarson. Meil on islandlastelt omajagu õppida, kuidas ka väikesena suur olla - vabandusi ei maksa otsida rahvaarvust ega nappidest traditsioonidest.

• SN Islandil | Mida tähendab Islandi hing? Teitur Thordarson annab aru

Eesti suurimad küsimärgid on mõistagi ründeliini kohal, kust jäävad vigastuse tõttu eemale nii Rauno Sappinen kui ka Henri Anier. Mõtte- ja valikukohti jagub aga ka teistesse liinidesse. Ilmselge esiväravavahi Karl Jakob Heina ees on kolmest keskkaitsjast kahe ehk Karol Metsa ja Maksim Paskotši koht algrivistuses raudkindel, ent kes on kolmas alustaja? Märten Kuusk või Erko Jonne Tõugjas? Kogemused annavad siinkohal eelise ilmselt Kuusele.

Äärekaitses peaks paigas olema Šotimaal stabiilselt mänguminuteid koguva Michael Schjönning-Larseni positsioon. Vastase tugevust arvestades võiks eeldada, et Henn valib vähemalt algkoosseisus teisele äärele samuti kaitsva mängija, ent kas selleks on Frank Liivak või Joseph Saliste? Ühel puhul tuleks seejuures vangerdada ka äärekaitsjate igapäevase positsiooniga. Või läheb Henn ikkagi paremal äärel otsima rünnakuteravust ja lükkab sinna Robi Saarma? Jokker pakis on võimalik debütant Sander Alamaa, kelle jaoks algkoosseisudebüüt niivõrd tugeva vastase vastu oleks alustuseks ehk siiski liialt suur suutäis.

View this post on Instagram

A post shared by Eesti jalgpall (@eestijalgpall)

Keskväljal läheb asi veel keerulisemaks, sest valikut jagub, aga ahtad rünnakuvariandid võivad Henni sundida mõnda meest positsioonist välja liigutama. Alumise poolkaitsjana ehk number kuue kohal alustab tõenäoliselt Kevor Palumets, aga kas ta on selles rollis üksi või tuuakse tema kõrvale näiteks Rasmus Peetson või Markus Soomets?  Mattias Käit on Henni käe all mänginud ka äärele nihutatuna, kuid koondise ühe liidri trumbid avalduvad parimal moel siiski väljaku keskel.

Üsna kindlasti elavdab keskvälja Patrik Kristal, omamoodi käike pakuvad nii Mihkel Ainsalu kui ka Markus Poom ja Martin Miller. Teine potentsiaalne debütant Maksimilian Skvortsov saab eeldatavasti - kui seekord üldse - võimaluse pingilt sekkudes. Rünnakul oleks loogiline eelistada alustajana Alex Matthias Tamme, aga kui algrivistusse pea alati mõne üllatuse peitnud Henn otsustaks kohe tulle lükata Karel Mustmaa, poleks see samuti rabav. Nagu öeldud, küsimärke ja kõhklusekohti on rohkem kui küll!

Ent üks mis kindel, Eestit ootab raske lahing. Islandlased mängivad küll selgelt tugevamates liigades, ent sisu ja tahtmise poolest ei tohiks Eesti meeskond võõrustajatele kuidagi alla jääda, kui on soov lähitulevikus midagi suurt korda saata.

***

Reykjavikis sündmuste keerises viibiv Soccernet.ee vahendab Eesti aja järgi kell 19 algavat Islandi ja Eesti vahelist Rahvuste liiga kohtumist tekstipõhise LIVE-ülekande kaudu. Kohtumisest näitab otsepilti ETV2.

***

26. septembril kell 19.00 Reykjavikis Laugardalsvölluri staadionil

Island - Eesti
Peakohtunik: Miloš Milanovic
Abikohtunikud: Milan Pašajlic, Svetozar Živin
Neljas kohtunik: Milan Ilic
VAR: Aleksandar Zivkovic
AVAR: Pavle Tomic (kõik Serbia)

Varasemad omavahelised mängud:

16.08.1994 Island - Eesti 4:0
24.04.1996 Eesti - Island 0:3
20.11.2002 Eesti - Island 2:0 (Viikmäe, Oper)
04.06.2014 Island - Eesti 1:0
31.03.2015 Eesti - Island 1:1 (Vassiljev)
15.01.2019 Island - Eesti 0:0
08.01.2023 Island - Eesti 1:1 (Zenjov)

Eesti võimalik algkoosseis:

Koondise koosseis septembri ja oktoobri mängudeks:

Väravavahid
Karl Jakob Hein (13.04.2002) – SV Werder Bremen (GER) 47/0
Matvei Igonen (02.10.1996) – Degerfors IF (SWE) 17/0
Karl Andre Vallner (28.02.1998) – Tallinna FCI Levadia 5/0

Kaitsjad
Karol Mets (16.05.1993) – VfL Bochum (GER) 104/0
Märten Kuusk (05.04.1996) – Varssavi Polonia (POL) 44/0
Maksim Paskotši (19.01.2003) – KAA Gent (BEL) 40/1
Frank Liivak (07.07.1996) – Tallinna FCI Levadia 27/3
Rasmus Peetson (03.05.1995) – Tallinna FCI Levadia 26/2
Michael Schjönning-Larsen (02.02.2001) – Kilmarnock FC (SCO) 20/0
Robi Saarma (20.05.2001) – Pardubice (CZE) 16/1
Joseph Saliste (10.04.1995) – Tallinna FCI Levadia 11/0
Joonas Tamm (02.02.1992) – OSK Sepsi (ROU) 67/4
Erko Jonne Tõugjas (05.07.2003) – Halmstad BK (SWE) 9/0
Tanel Tammik (14.06.2002) – Tallinna FCI Levadia 2/1
Sander Alamaa (09.02.2008) – Tallinna FC Flora 0/0

Poolkaitsjad
Mattias Käit (29.06.1998) – FC Thun (SUI) 66/11
Martin Miller (25.09.1997) – Paide Linnameeskond 40/2
Markus Poom (27.02.1999) – AS Trencin 35/0
Markus Soomets (02.03.2000) – Kolding IF (DEN) 24/0
Mihkel Ainsalu (08.03.1996) – Tallinna FCI Levadia 24/0
Kevor Palumets (21.11.2002) – FC Košice (SVK) 21/1
Patrik Kristal (12.11.2007) – FC Thun (SUI) 14/0
Maksimilian Skvortsov (20.12.2007) – Tallinna FCI Levadia 0/0

Ründajad
Alex Matthias Tamm (24.07.2001) – NK Olimpija Ljubljana (SVN) 21/2
Karel Mustmaa (08.08.2005) – FK Cukaricki (SRB) 5/1
Mattias Männilaan (08.09.2001) – Nõmme Kalju FC 3/0

Peatreener: Jürgen Henn

Islandi koondise koosseis septembri ja oktoobri mängudeks:

Väravavahid
Elias Rafn Olafsson (Midtjylland, Taani) 15/0
Hakon Rafn Valdimarsson (Brentford, Inglismaa) 22/0
Runar Alex Runarsson (Kopenhaagen, Taani) 27/0

Kaitsjad
Gudlaugur Victor Palsson (Horsens, Taani) 58/5
Daniel Leo Gretarsson (Aarhusi AGF, Taani) 31/0
Aron Einar Gunnarsson (Qatar SC, Katar) 110/5
Hördur Björgvin Magnusson (Atromitos, Kreeka) 54/2
Logi Tomasson (Samsunspor, Türgi) 16/1
Mikael Egill Ellertsson (Genoa, Itaalia) 31/2

Poolkaitsjad
Stefan Teitur Thordarson (Hannover, Saksamaa) 37/1
Hakon Arnar Haraldsson (Lille, Prantsusmaa) 31/3
Andri Fannar Baldursson (Kasimpasa, Türgi) 14/0
Isak Bergmann Johannesson (Köln, Saksamaa) 44/6
Gylfi Thor Sigurdsson (Reykjaviki Vikingur, Island) 86/28
Mikael Neville Anderson (Aarhusi AGF, Taani) 39/2
Jon Dagur Thorsteinsson (Berliini Hertha, Saksamaa) 55/6
Arnor Sigurdsson (Kalamata, Kreeka) 36/2
Kristall Mani Ingason (Bergeni Brann, Norra) 9/0

Ründajad
Albert Gudmundsson (Lazio, Itaalia), 47/14
Orri Steinn Oskarsson (Real Sociedad, Hispaania) 18/9
Isak Snaer Thorvaldsson (Lyngby, Taani) 7/1
Andri Lucas Gudjohnsen (Blackburn Rovers, Inglismaa) 39/10
Brynjolfur Andersen Willumsson (Groningen, Holland) 10/1

Peatreener: Arnar Gunnlaugsson