Jah, suudame küll! Nii kinnitas Eesti koondis Reykjavikis. Rahvuste liigat alustati ilusti, kui võõrsil tehti 1:1 viik Islandiga. Alus võimalikule edukale alagrupiturniirile on sellega pandud, esimene samm astutud.

• Island - Eesti 1:1 (45. Andri Gudjohnsen - 64. Maksim Paskotši)

Avapoolajal oli Eestil skoori avamiseks üksainus hea, aga see-eest tõeliselt hea šanss, kui löögile pääses Kevor Palumets. Island valdas küll aina enam palli, kuid neil ei avanenud võimalusi kuni 45. minutini kuigi palju rohkem. Siis kerkis karistusalas kõige kõrgemale Andri Gudjohnsen ja avas skoori – 1:0.

Ent teise poolaja alguses õnnestus Eestilgi rohkem teravusi tekitada ja 54. minutil teeniti penalti, kui Rasmus Peetsonile karistusalas vastu jalgu löödi. Palumets saatis palli 11 meetrilt alumise nurga suunas, paraku Hakon Valdimarsson tõrjus. Viigita Eesti siiski ei jäänud, Peetsoni tsenderduse suunas 64. minutil täpse pealöögiga väravasse Maksim Paskotši - 1:1! Allesjäänud pooltunni jooksul Island surus, Eesti kaitses aga kindlalt ning kui teiste panusest väheks jäi, oli väravasuul kindlus ise Karl Jakob Hein.

• Vaata Liisi Troska galeriid artikli alt!

Soccernet.ee tähelepanekud mängust:

Kurnamine | Kahepoolne. Eesmise posti juurde hiilinud Andri Gudjohnsen ehmatas juba kolmandal minutil Eesti kaitsjaid küljevõrku läinud löögiga, ent valgesärgid said oma rünnaku alustuseks paremini jooksma. Islandi tulekud olid siiski ohtlikud – kui kapten Orri Oskarsson oli efektse kannasööduga rünnakule ja publikule elu sisse puhunud, pidi Kevor Palumets kõik kaitseoskused mängu panema, et Albert Gudmundssoni löögiüritus peatada.

Hästi mängu sisse saamise toel suutis Eesti vastu pidada ka Islandi järgnenud rünnakulainele, mis oli pigem väsitav kui terav. Ent lõpuks tõi see tulu, kui 45. minutil saadi oma tahtmine. Michael Schjönning-Larsen liikus äärelt karistusalasse keskkaitsjatele appi, Lille’i ridades mängiv Hakon Haraldsson sai vabalt tsenderdada ning karistusalasse jooksnud ja kõige kõrgemale kerkinud Andri Gudjohnsen ilmutas kuulsa isa Eiduri väravavaistu, avades skoori.

Teisel poolajal suutis Eesti Islandi rünnakuid veidi paremini kammitsais hoida ja kuigi võõrustajatel võimalusi tekkis, suudeti mängus paremini sees olla. Lõpus vajuti veidi liiga sügavalt oma karistusala kaitsma, aga tuldi kokkuvõttes sellegagi toime. Kui Eesti eesmärk oli võtta eeskuju islandlaste võitlustahtest ja sihikindlusest, siis sellega saadi hästi hakkama – kokkuvõttes väsitas Eesti tahtejõud ära hoopis Islandi.

Plaan | Henn. Üks põnevamaid küsimusi püsis õhus mängu eel, kuniks selgus Eesti algkoosseis. Esmalt tuli mängupäeva hommikul uudis, et seekord jäävad Islandile sõitnud meestest pealtvaataja rolli nii Tanel Tammik, Sander Alamaa kui ka Alex Matthias Tamm. Kui keskkaitsjate hierarhias viimasel real oleva Tammiku ja debütant Alamaa kõrvalejäämine polnud ootamatu, siis Tamme puudumine küll, kui arvestada, et Eesti nimekirjas praegu vaid kolm puhast ründajat ongi. Seejuures kinnitas Henn mängu järel, et tegu oli puhtalt tema valiku, mitte tervisemurest tingitud käiguga.

Nii tekkis küsimus, kes poolkaitsjatest rünnakut toetab. Henn otsustas alustamiseks anda võimaluse Karel Mustmaale, kellest veidi madalamal tegutses mõnevõrra tavapäratus rollis Mihkel Ainsalu. See tähendas, et esialgu jäi pingile Patrik Kristal – ilmselt pelgas Henn, et Mustmaa-Kristali ründeduol napiks Islandi tugevate kaitsjate vastu lihtsalt jõudu. Tema kõrval oli mõningase üllatusmehena Mihkel Ainsalu, kellel jagub küll palliga mängus kvaliteeti, ent kes pole koondises selles rollis ülemäära sageli tegutsenud.

Teine suuremat sorti küsimärk puudutas kaitseliini ülesehitust. Karol Metsa ja Maksim Paskotši kõrval sai kolmanda mehena oodatult võimaluse Märten Kuusk, sest tal on nii kogemusi kui ka viimase aja mängupraktikat Erko Jonne Tõugjasega võrreldes rohkem. Paremkaitsesse paigutas Henn universaalse Rasmus Peetsoni, kelle jaoks see pole samuti esmane positsioon.

Henni valikud tabasid täppi, sest kõik mehed mängisid koha välja. Eestlaste taktikalist lähenemist kiitis pressikonverentsil ka vastaste juhendaja Arnar Gunnlaugsson. Lisaks märkis ta, et Island ei suutnud Eesti vastu loodetud moel pressingut teha, kritiseerides küll "sädeme puudumist" oma meeskonnas, ent vähemalt osalt peitus siin kindlasti kompliment ka Eesti keskväljale.

Asjatu oli ka hirm islandlaste meeletu füüsilisuse ees, sellegagi tuldi kenasti toime. Tasuks oli tugevama vastase vastu valikmängus võõrsilt saadud punkt, millesarnane õnnestus koondisel viimati korjata 2021. aastal Cardiffis Walesiga tehtud 0:0 viigi eest.

Jokker | Peetson. Levadia poolkaitsja mängib tänavu tõenäoliselt oma karjääri parimat jalgpalli. Lisahoo on talle andnud suurem võimalus rünnakuga liituda ning Peetson nautis ka Islandi vastu seda võimalust täiel rinnal. Just tema teenis penalti ning andis väravasöödu – karistusalas või vasakul äärel ei näe Peetsonit üldjuhul just tihti, ent samas ei näi väljakul enam olevat positsiooni, kus ta end enesekindlalt ja mugavalt ei tunneks.

Sein | Valdimarsson. Selle nimega võiks ideaalis olla püsirubriik, kus kiidame Karl Jakob Heina. Eriti viimasel veerandtunnil ülihästi tegutsenud eestlane ongi ka seekord tunnustust väärt, aga samavõrd peab seekord kiitma tema ametivenda Hakon Valdimarssonit. Kuni Eesti viigiväravani näis, et Inglismaa kõrgliigaklubi Brentfordi ridadesse kuuluv väravavaht võtab ära kõik, mida eestlased tema värava poole teele saadavad.

Avapoolajal tekkis Eesti parim ja õigupoolest ainus šanss 38. minutil, kui luhtaläinud rünnaku järel lõikas Märten Kuusk vastaste söödu hästi vahelt. Palli saanud Mihkel Ainsalu suunas selle kohe edasi Kevor Palumetsale, kes üritas vasaku jalaga lööki posti kõrvale sättida. 195-sentimeetrine Valdimarsson oli aga valvel ning sai käe ette.

Teisel poolajal tõi Valdimarsson esmalt hiilgava sirutusega ristnurgast ära Mihkel Ainsalu löögi ning tõrjus veidi hiljem ka Palumetsa penalti. Tõsi, poolkaitsja andis hoojooksu ja kehaasendiga väravavahile omajagu vihjeid, kuhu löök võiks minna, samuti ei sihtinud ta palli päris posti kõrvale. Õnneks oli Paskotši pealöök 64. minutil niivõrd täpne, et seda saatis isegi Valdimarsson vaid silmadega.

Kirjas | Värav. Palli võrku saamine pole Eesti koondisele olnud Jürgen Henni käe all õigupoolest ülemäära suur probleem. Kui seekordsesse koondisenimekirja mahtus vaid kolm puhast ründajat, võis peljata teatavat hambutust, aga Henni koondis on näidanud, et skoori võib tulla igalt poolt.

Koos tänasega on 23 mängu peale löödud 24 väravat, kusjuures vaid kahel mehel oli seni tabamusi rohkem kui üks. Vigastuse tõttu eemale jäänud Rauno Sappinen on viimase kahe aasta jooksul olnud täpne viis korda, lüües sealhulgas kübaratriki Küprose võrku, ning kolm väravat on kirjas Mattias Käidil. Nüüd lisandus neile Paskotši, kes avas skoori ka mullu märtsis Iisraeli vastu.

Kokku on aga tabamused jaotunud suisa 16 mehe vahel, sest peale Paskotši, Sappineni ja Käidi ning ühe vastaste omavärava on korra jala valgeks saanud nii Henri Anier, Alex Matthias Tamm, Mark Anders Lepik, Edgar Tur, Danil Kuraksin, Ioan Jakovlev, Vlasi Sinjavski, Rocco Robert Shein, Rasmus Peetson, Robi Saarma, Tanel Tammik, Tony Varjund kui ka Karel Mustmaa. Kurioosumina oli Henni käe all koguni 12 esimese värava lööjaks alati eri mees, enne kui Käit võõrsil Moldova ja kodus Iisraeli vastu kaks korda järjest täpne oli.

Järgmine | Haavatud loom. Samal ajal kui Eesti maadles Islandiga, kaotas meie järgmine vastane Bulgaaria kodus eduseisust 1:2 Luksemburgile. Juba esimene voor on seega alagrupi eeldatava dünaamika täiesti pea peale pööranud. Nii ongi enne teisipäeval Plovdivis toimuvat Bulgaaria-Eesti duelli õhus küsimus: kas heas tujus eestlastele astub vastu kaotusest veel enam indu saanud või hoopis sellest vaimselt räsitud Bulgaaria?

Valus | Kõvast puust Kuusk. Eesti oli lähedal, et kaks vastast sõna otseses mõttes mängust välja lüüa. Avapoolajal põrkas Märten Kuusk õhuvõitluses kokku Albert Gudmundssoniga, kes maandus kehvasti õlale ja pidi kohtumise pooleli jätma. Maksim Paskotši väravalööki üritas aga takistada Daniel Gretarsson, kes lebas seejärel mitu minutit murul ning jätkas mängu tugevalt kinniseotud peaga. Kuusk ja Paskotši ise tulid duellidest välja muretult.

Huh! | Kaheteistkümnes mees. Piisas väikesearvulisel Eesti fännisektoril "Eesti, löö esimesena" laul üles võtta, kui islandlased vastasid sellele 12. minutil oma kuulsa huh-käteplaksuga. Tõsi, mitte liiga innukalt, sest sellega tuli kaasa vaid osa staadionist. Aga rütm oli lihtne – vastastribüün andis trummi abil takti, peatribüün lõi plaksu. Pole salata, et tegu on oma lihtsuses ja efektsuses endiselt kergeid külmavärinaid tekitava traditsiooniga.