Põhja-Iirimaa sadamalinnas Larne’is leidsid 27. augusti hilisõhtul aset Eesti jalgpallile olulised sündmused, ilma et mõni Eesti jalgpallur seal kohapeal olnuks. Nimelt sõltus Konverentsiliiga viimase eelringi korduskohtumise Larne (Põhja-Iirimaa) – Lincoln Red Imps (Gibraltar) tulemusest, kas Eesti kindlustab 2028. aasta suve silmas pidades neljanda eurosarjakoha.

• Artikkel ilmus algselt ajakirja "Jalka" oktoobrikuu numbris rubriigis "Järvela positiivne programm" mis otsib üles ja tõstab esile Eesti jalgpalli kaunid võrsed, lõhnavad õied ja südantsoojendavad õnnestumised.

Red Imps võitis tänu 120+1. minuti penaltile lisaajale läinud mängu 3:0 ja see oli Eesti vaatevinklist sobilik tulemus, sest tagas, et eurosarjades näidatud tulemuste põhjal koostatavas UEFA koefitsiendiedetabelis kuulub Eesti 2028/2029. eurosarjahooaega silmas pidades 50 parema sekka, mis annab riigile neli kohta eurosarjas (viimased viis peavad leppima kolme pääsmega).

Kuidas Eesti spordiportaalid juhtunut kajastasid? Valik pealkirju: "Ametlik. Eesti klubid säilitasid neljanda eurokoha" (Delfi), "Tilluke Gibraltar päästis Eesti klubijalgpalli, aga teises tähtsas arvestuses kuulume ikkagi 15 kehviku sekka" (Õhtuleht) ja "Penalti ristnurka! Gibraltari meister tegi imelise tagasituleku ja Eesti säilitas neljanda eurokoha" (Soccernet.ee).

Minu meelest on säärane hoiak tarbetult depressiivne ja pisendab Premium liiga läbi aegade edukaimat eurosarjasuve. Tippsporti, eriti väikeriigis, tasub ikka vaadata läbi "klaas on pooltäis"-, mitte "klaas on pooltühi"-prisma.

Enne suviste euromängude algust oli Eesti seis tolles koefitsiendiedetabelis nadi. Isegi väga nadi. Kuna FC Flora põhiturniirile jõudmise kõrged punktid hooajast 2021/2022 kaotasid kehtivuse (tabelis võetakse arvesse viie viimase aasta tulemusi), siis oli Eesti langenud eel-eelviimaseks.

46. Leedu 6,000
47. Gibraltar 5,874
48. Montenegro 5,833
49. Põhja-Iirimaa 5,625
50. Luksemburg 5,375
51. Andorra 5,332
52. Gruusia 4,750
53. Eesti 4,541
54. Wales 4,124
55. San Marino 2,665

Nagu mainitud, tagab neli eurokohta 50 parema sekka kuulumine. Tollest kohast lahutas Eestit enne suviste eurosarjamängude algust 0,834 punkti. Arvestades, et kahel eelmisel suvel (2024 ja 2025) oli Eesti saldo täienenud 1,625 punktiga, ei tõotanud olukord head, sest tuli arvestada, et rivaalid ei seisa paigal, vaid teenivad samuti punkte juurde.

Tuli eeldada, et 50 sekka jõudmiseks tuleb tavapärasele saldole too 0,834 juurde teenida ehk koguda umbes 2,5 punkti, mis võrdub kümne võidu või 20 viigiga (Eestile oli iga võit väärt 0,250 ja viik 0,125 punkti).

Oleme ausad – see eesmärk tundus Eesti klubide eelmiste suvede saldosid vaadates ebareaalne, sest 2024 suvel said neli Eesti klubi kamba peale eurosarjades kirja neli võitu ja viis viiki ning 2025 suvel viis võitu ja kolm viiki. Olukord oli ühene – Premium liiga neli esindajat pidid hakkama saama kollektiivse eneseületusega, et tõusta edetabelis 50 parema sekka tagasi.

Kaks kuud hiljem saime tõdeda, et

• Eesti klubid pidasid eurosarjas 20 mängu, millest võideti 8, viigistati 4 ja kaotati 8;
• nelja peale koguti koefitsienditabelisse 2,500 punkti, mis ületas Flora põhiturniiri-hooaega (2021/22 ja 3,666 punkti) kõrvale jättes Eesti senist parimat tulemust (1,625 punkti) 54 protsendiga!;
• Levadia 5:0 võit Walesi klubi Caernarfon Town üle on Eesti klubide võõrsilvõitude rekord;
• Levadia 10:0 üldskoor sama klubi vastu on Eesti klubide rekord;
• Levadia alistas võõrsil IFK Göteborgi, mis oli ülikõva sõna, sest Rootsi on tolles edetabelis 20 parema seas ning nende kõrgliigaklubid on olnud viimasel ajal Eestile purematu pähkel (Paide kaotas 2024 Häckenile kokkuvõttes 1:7 ja 2025 Stockholmi AIK-le 0:8);
• Paide Linnameeskond alistas 3:0 FC Hegelmanni ja pani Leedu jalgpalli jälle paika. Eesti on võitnud leedukate vastu viimased kaks euroduelli (2024 oli Levadia üle Šiauliaist) ja ka Balti turniiri finaali 2024 Kaunases ja 2026 Tallinnas. Pole paha!;
• Paide surus, nagu Indrek Zelinski armastab öelda, tati ja tahtejõuga maha endast mitu korda suurema eelarvega Aserbaidžaani klubi Bakuu FK Zirə;
• võrreldes kahel eelmisel suvel Rootsi klubidelt saadud suurte kaotustega oli Paide esitus duellis Viini Rapidiga (kodus 1:4 ja võõrsil 0:2) sisukam;
• Levadia mäng Göteborgiga tõi A. Le Coq Arenale 7725 pealtvaatajat, mis on Eesti paari viimase aasta suurim spordivõistluse publikuarv, kui kõrvale jätta Rally Estonia ja laskesuusatamise Otepää MK-etapp;
• vahetult enne eurosarja algust esiründaja Mattias Männilaane vigastusele kaotanud Nõmme Kalju võitles end võõrsil Linfieldi vastu kangelasliku edasipääsuni;
• teise eelringi kordusmängus Shelbourne’i vastu jäädi kaotusseisu ja vähemusse, aga võideti ikkagi 2:1. Edasipääsust jäädi ilma, aga see mäng oli kõva saavutus!;
• Flora eurohooaeg küll ebaõnnestus, ent võrreldes mitme eelmise ebaõnnestumisega jäid seekord vähemalt mingidki koefitsiendipunktid näppude vahele;
• tegu oli läbi aegade esimese eurosuvega, kus kõik Eesti esindajad alistasid vähemalt ühe vastase;
• nelja peale teeniti UEFA-lt auhinnaraha ja osalustasu 3,81 miljonit eurot, mis jõuab ühel või teisel moel Eesti jalgpalli.

See on vägev ports saavutusi, mille üle on põhjust tunda suurt uhkust ja siirast rõõmu. Eesti klubijalgpall oli silmitsi väga keerulise väljakutsega, sest tabelis 50 sekka murdmine nõudis tohutut eneseületust. Aga sellega saadi vastu ootusi edukalt hakkama.

Miks ei võiks öelda, et neljas eurokoht mitte ei säilitatud, vaid võideldi välja? Miks mitte rõhutada enneolematut võitude arvu? Miks mitte esile tõsta kollektiivset õnnestumist (keegi ei jäänud duellivõiduta!)? Miks mitte lihtsalt ja siiralt rõõmustada?

Eesti jalgpalli saavutuste üle uhkuse tundmine ja nende tunnustamine ei ole kuidagi häbiasi. Täpselt nagu ei tohi maha salata kaotusi ja tegemata jätta kriitikat, kui asjad läksid vussi, ei tohi jagamata jätta ka tunnustust. See on enesehävituslik. Ja tegelikult ka ebaaus.

Suures plaanis oli eurosuvi 2026 Eesti klubijalgpallile suur õnnestumine, mis tõendas Premium liiga paranenud taset. Punkt.

* * *

Tõsi, Eesti spordiväljal kipub võitmine olema ülefetišeeritud. Eriti just võistkondlikel pallimängudel keskendutakse kaugelt liiga vähe protsessi jälgimisele ja nautimisele.

On nagu häbiasi toetada avalikult kedagi, kes enamasti ei võida, vaid kaotab. Justkui inimese kvaliteeti defineeriks tema lemmikklubi või võistkonna tulemused. Läbinisti absurdne hoiak, aga Eestis spordist või jalgpallist rääkides kohtab seda hämmastavalt sageli.

Tollestsamast Larne’ist üle Iiri mere asub Carlisle, mille jalgpalliklubi Carlisle United on enamiku oma 122-aastasest eksistentsist kuulunud kas Inglismaa tugevuselt kolmandasse või neljandasse liigasse. Korra (1974/1975) käidi ära ka kõrgliigas, aga enne mullust (2025/2026) hooaega kukuti tugevuselt viiendasse divisjoni (National League).

Carlisle’i pudenemine ületas Inglismaal üleriigilise uudiskünnise. Pea kõik jalgpalli jälgijad teadsid, et Carlisle kukkus välja. Seega meeskond ja klubi häbistasid tervet linna? Mitte selle elanike meelest, sest viiendas liigas kogunes staadionile sisuliselt sama hulk publikut mis neljandas (7338 versus 7425).

Omasid ei peeta omaks sellepärast, et nad võidavad, vaid ikka põhjusel, et nad on omad.