Klubikaaslase hoolimatu liigutus oleks Alex Matthias Tamme äärepealt juba teises hooajaeelses trennis pikaks ajaks haiglavoodisse saatnud. Keerulise perioodi selja taha jätnud Eesti koondise ründaja pääses õnneks märksa lühema pausiga ja tunneb, et liigub üle pika aja taas ülesmäge.

Pärast Rauno Sappineni ja Henri Anieri järjestikust valusat rivist langemist on juulis 25-aastaseks saanud Tamm ootamatult seekordses aknas Eesti ründeliini "veteran". Karel Mustmaal ja Mattias Männilaanel on kahe peale kirjas kaheksa koondisemängu ja Mustmaal ka üks värav, Tamm saab selle kõrvale seada juba 21 koondisekohtumist ja kaks tabamust.

Sellest märksa olulisem on tema jaoks siiski asjaolu, et ebameeldivalt pöörase aasta järel on ta esiteks jälle terve ja teiseks paistab koduklubis Ljubljana Olimpijas reaalne võimalus koosseisu murda. Kevadine laenuperiood Šotimaal Livingstonis läks enam-vähem nii aia taha kui vähegi saab, kuid Olimpijasse naasmise järel tunnetab oma väravatega klubi 2025. aasta kevadel Sloveenia meistriks aidanud Tamm jälle usaldust ja tuge.

Kuna hooaja ettevalmistus jäi poolikuks, pidi Tamm kaaslaste tegemisi tükk aega kõrvalt vaatama. Esimene etteaste tuli kogu meeskonna jaoks õnnetult lõppenud karikamängus, liigas sai Tamm lõpuks viieks minutiks väljakule vahetult enne koondisega liitumist ehk eelmisel pühapäeval. Soccernet.ee rääkis ründajaga hooaja alguses saadud vigastusest, Olimpijas valitsevast õhkkonnast, treenerikarusselli järjekordsest pöördest ja oskusest raskel ajal pead mitte norgu lasta.

Alex, mis meeleolus sa praegu koondisesse tuled?
Päris hästi on tegelikult isegi! Natuke on elu vingerpussi mänginud, teatud asjad on minu kontrolli alt väljas olnud - vigastused ja asjad. Ei ole midagi teha, kui hooaja ettevalmistuse teisel päeval keegi sõidab trennis sisse sulle. Tuleb alla neelata. Praegu on mul ametlikult viis minutit rohkem kirjas kui eelmisel laupäeval! Tuleb positiivset leida.

Oma selle hooaja esimesed minutid said sa kuu aja eest kirja karikamängus, kus Olimpija kaotas kahjuks 0:1 kolmanda liiga klubile Trvoblje Rudar. Kuidas sellele mängule tagasi vaatad?
Isiklikus plaanis oli hea meel olla tagasi ja anda endast maksimum. See ei olnud päris planeeritud, et ma lähen ja ... Ei otsi siinkohal mingeid vabandusi, aga see kunstmuru seal oli nagu ta oli. Juhuslikult sai mängueelses trennis üks ründaja vigastada ja kujunes nii välja, et alustasin.

Kaotus oli muidugi nii valus, et seal ei hakatudki kellelegi mingit otsest isiklikku tagasisidet andma. Meeskondlikult oli see mäng täielik kollaps.

View this post on Instagram

A post shared by NK Olimpija Ljubljana (@nkolimpija)

Järjekordne uus peatreener Jugoslav Trencovski on ametis. Kuidas sul temaga läbisaamine on?
Ütleks, et väga hea! Kõigi treeneritega saan hästi läbi. Nad on toetavad ja saavad minu olukorrast aru, hindavad väga ka mu karakterit. Minu tugevus ei ole ainult see, milline ma olen väljakul ja millised on mu füüsilised näitajad, aga ka see, kuidas ma mänguks valmistun, milline väljakul olen ja millist eeskuju annan. Kui treener väärtustab seda, annab see mulle ka väga palju positiivsust.

Aprillis andsid Rwandas meile intervjuu, kus ütlesid muuhulgas, et pidevate treenerivahetustega võib mängija ennast ära kaotada. Oled sa nüüd ennast leidnud?
See on pikk progress. Palju mul on nüüd olnud ühe aasta jooksul neid treenereid?! Üheksa? Iga kuu üks treener ... Selliseks asjaks ei saa ükski mängija valmis olla ja väga raske on sellest jalgpallurina midagi kaasa võtta. Aga sisimas olen endasse alati uskunud ja magan rahulikult, sest tean, et olen endast maksimumi andnud.

• Intervjuu | Seitse peatreenerit, üllatuse pakkunud Šotimaa ja veel suurem koll. Alex Matthias Tamm oma õuduste hooajast

Sa mainisid tänavuse hooaja alguses saadud vigastust. Mis sinuga täpselt juhtus?
Ingliskeelne termin on high ankle sprain ehk kahe sääreluu, tibia ja fibula vaheliste sidemete osaline rebend. Kui seal on täielik rebend, läheb üldiselt kahte operatsiooni vaja. Esimese operatsiooniga pannakse kahe luu vahelt mingi raudpolt sisse, teisega võetakse seesama raudpolt välja.

Selles mõttes läks mul õnneks, et oli ainult osaline rebend. Aga selles osas ei läinud taastumine ikkagi päris plaanipäraselt, et esimene prognoos oli kuus kuni kaheksa nädalat. Mul läks lõpuks 10-11. Samas kõige hullemat ikkagi ei juhtunud.

Oli lihtsalt mänguline olukord?
Jah, trennis. Noh ... Mis ma nüüd tagantjärgi enam hakkan ütlema, aga kas on vaja teisel päeval teises pallitrennis hakata kaitsjal niimoodi kääridega olukorda hüppama ...? Keskendun parem asjadele, mida mina saan kontrollida. Eks igaüks teab ise, kuidas ja mis piirini ta trennis mängib.

Olimpija eelmisest hooajast ja muudest muredest räägitakse sealses meedias justkui väga palju. Aga teisalt olete kümne vooru järel tabelis neljandad, liidrist ainult kuue ja teise-kolmanda koha meeskonnast nelja punkti kaugusel. Millised meeleolud klubi sees praeguse olukorra suhtes valitsevad?
See on päris naljakas tõesti, kuidas jalgpallis võivad asjad muutuda. Meedias räägiti, et kõik on meil halvasti, tulekahju ja nii edasi. Siis võitsime Briniet 3:0 ja ühtäkki hakatakse rääkima, et Olimpijal on liiga parim kaitse. Ühe mänguga jõuad kolhoosisatsist parima kaitsemeeskonna tiitlini!

• Rohelise draakoni sünged päevad: jabur särgiskandaal sundis sõjakat presidenti aru andma

Eks meil on natuke selles mõttes ka õnne olnud, et Maribor teeb viike, meister Celje vahetas ka just peatreenerit ja ei saa ennast käima. Meedia fookus on meie pealt nüüd vaikselt ära teiste suurklubide peale läinud, üritame seal tagaplaanil oma mootorit tasapisi käima saada. Kahjuks nädalvahetusel kaotasime nii-öelda kuue punkti mängu Bravole, aga olukord ei ole üldse hull.

Suvel sul mingeid Olimpijast edasiliikumise variante õhus ei olnud?
Ei olnud. Või noh, kui sa saad teisel päeval vigastada, siis sa ei jõuagi nende juttudeni! Samas ma nägin, kuidas mingeid mängijaid justkui tõrjuti ja üritati mingitpidi välja suruda. Minu poole pealt midagi sellist ei olnud. Ehkki jumal seda teab, mis siis, kui ma oleks terve olnud. Vigastatud mängijat sa ei hakka ju torkima.

Selle aja jooksul, mis ma olin Šotimaal, vahetus klubis ka spordidirektor. Tema ütles mulle kohe esimeses vestluses, et teda ei huvita, mis on varem toimunud - tuled puhtalt lehelt ja näita. Kõik!

Mis nippidega sa rasketest aegadest üle oled saanud?
Kindlasti on pere toetus tähtis. Ema on mulle alati öelnud, et iga pilve taga on päike! Või siis olen aeg-ajalt suhelnud ka Kuno Tehvaga, kellega mul on Kalju ajast väga hea läbisaamine ja kes on öelnud - pane tärnid siia! -, et kui sa oled kaelani s*tas, siis ära pead norgu lase.

Ma ei saa öelda, et see oleks nüüd olnud kuidagi positiivne aeg. Aga nagu öeldud, ma magan rahulikult, sest ma tean, et olen endast maksimumi andnud. Ennast ribadeks tõmmata ju ei saa. Mingil määral lisavad sellised asjad elule rohkem väärtust, toovad kontrasti. Jah, viimane aasta ei ole olnud meelakkumine ja ma ei saa ringi käia, näpud püsti. Aga hea tunne tuleb sellest, et ma olen korra selle läbi elanud.

Mäletan, et mul oli ka Eestis üks hooaeg, kus mul oli seitse väravat, neist neli penaltist. Siiani on meeles. Asjad ei läinud nii nagu ma oleksin tahtnud, aga jätkasin tööd. Vaikselt, niimoodi, et isegi vanemad ütlesid vahepeal, et ma kadusin kuskile ... Mitte teadlikult, aga keskendusin oma tööle. Ja järgmise hooaja lõpetamiselt tulin niimoodi ära, et karikad ei mahtunud kätte. Tüdruksõber pidi kõiki mu parima mängija auhindu kandma.

Tean, et olen raske aja läbi elanud. Ja sisimas ma tean, et kui arvestada, palju ma endalt nõuan ja palju ma pingutan , siis pole võimalik, et ma ei muutu paremaks. Ühel hetkel on tähtede seis selline, et panen võib-olla kuskil kirikus ka küünla põlema ja need väravad tulevad.

Klubi praegune peatreener ütles korra ja see on meil nüüd muutunud juba meeskonnasiseseks naljaks, et meie meeskond on nagu ketšupipudel. Paar korda pressid-pressid, ei tule, aga siis lõpuks tuleb nii palju, et kauss on servani täis. Nali naljaks, aga mingi tõde seal on. Ühel hetkel tulevad õnnestumised ja siis sa lendad.

Eesti koondisega võiks selles valiksarjas samamoodi olla?
Just! Päris pikalt oleme seda puud kasvatanud, nüüd oleks aeg hakata lõpuks vilju ka korjama - tahame teha tulemust ja näidata head mängu.

Mängunälg on sul kindlasti suur?
Ikka. Aga ma ei tule kunagi koondisesse sellise mõttega, et kui ma koduklubis ei mängi, siis küll ma siin teen ja lähen pärast heas vormis klubisse tagasi. Tulen eesmärgiga, et suudaksin koondist võimalikult hästi aidata, ükskõik kuidas. Suvel jäigi mul seetõttu tulemata, et tundsin ise, kuidas mul ei ole koondisele midagi anda. Ja ma ei tahtnud lihtsalt turistiks tulla.

Praegu ma tunnen, et mul on midagi anda. Ma olen näljane! Motivatsioon on väga kõrge.