Keskkaitsja Karol Mets on kandnud Eesti meeste jalgpallikoondises põhiraskust juba aastaid. Karjäär on jõudnud teda viia äärmiselt eriilmelistesse paikadesse – Norrast kuni Saudi Araabiani – sealhulgas 31-aastaselt Saksamaa Bundesligasse.

Aastatega kasvas pealtnäha häbelikust ja mitte kuigi jutukast Viljandi noormehest tõeline kapten selle sõna parimas tähenduses, keda on Eesti jalgpallisõbral olnud pea võimatu mitte armastada ning kelle mängu kogu hingest nautida.

Selles Vivatbeti toel valminud loos vaatamegi tagasi möödunud aastatele ning uurime, kuidas on Eesti koondise tänane kapten kasvanud väljakutsete kiuste üheks riigi aegade edukaimaks jalgpalluriks. Kui vahel kipuvad Eesti jalgpallurite esimesed välismaale mineku katsed piirduma hea kogemuse ning peatse naasmisega kodukamarale, siis Mets lõi 2014. aastal Norras ukse jalaga lahti ega vaadanudki enam tagasi.

1993. aasta 16. mail sündinud Metsa jaoks oli vähemalt esimene vundamendikiht edukaks keskkaitsjaks saamiseks juba varakult laotud. On ju tema kodulinn Viljandi tuntud tõelise kaitsjate kantsina – samast paigast on pärit seitsmekordne Eesti aasta parim meesjalgpallur Ragnar Klavan, kellest toona ei teatud veel loomulikult midagi, ent kes mängis end järgmiste hooaegadega igaveseks Eesti jalgpallirahva südamesse.

Tagantjärele vaadates on meeste karjäärides väga palju ühist – alustades sünnilinnast, lõpetades tugevama jala ning samasuguse stardipunktiga Euroopa tippliigas. Ent alustame algusest: nagu Klavanilgi, kulges vasakujalgse Karoli varane jalgpalluriiga Viljandi JK Tuleviku ridades. Veel enne seda jõudis ta aga tegeleda judoga – võib-olla laotigi edukaks kaitsemängijaks saamise vundament juba varakult hoopis võitluskunsti harjutades?

"Õppisin Viljandis Paalalinna gümnaasiumis ning ükskord tuldi kooli ja kutsuti jalgpallitrenni. Meil sai kokku lahe seltskond, hakkas meeldima ja Tarmo Palmiste oli hea treener," meenutas Mets ise aastaid hiljem, kui tema jalgpallurikarjäär oli juba esimese hoo sisse saanud.

2003. aastal käiski Mets esimest korda Eesti liigasüsteemis Tuleviku eest platsil. Toonases D1 vanuseklassis tegi ta kaasa kuues mängus ning lõi kuus väravat. Juba esimesel aastal läks ta tagantjärele vaadates vägagi ootamatul kombel vastamisi teisegi hilisema Eesti koondise legendiga – Levadia Hagudi võistkonna eest mängis hilisem Eesti naiste koondise kapten Kairi Himanen, kes jõudis sportlaskarjääri vältel käia rahvusesinduse eest platsil 81 mängus ning lüüa kuus väravat.

Avahooajale sarnast mängude-väravate suhet näitas Mets ka edaspidi. Teisel hooajal jäi tema saagiks 13 mängu ja 13 väravat ning kolmandalgi aastal ei jäänud hilisem kaitsekindlus rünnakul jänni, lüües 10 väravat. Kaitsjana ta hilisemate meenutuste järgi toona aga ilmtingimata ei tegutsenudki, vaid jõudis väljakul läbi proovida kõik positsioonid – sealhulgas väravavahi oma. Kaitsesse sattus ta lõpuks Tuleviku pikaaegse hinge ja veduri Raiko Mutle initsiatiivil.

Eesti väiksust arvestades pole üllatav, et mitmed hilisemad tippjalgpallurid saavad juba varajases eas hilisemate ametivendade ja -õdedega platsil vastakuti astuda. Metsa jaoks läks vastaste profiil aga juba 11-aastaselt jalgpallist väljapoole, kui FC Valga vastu mängides sai ta rinda pista hilisema kergejõustiklase ja neljakordse kurtide olümpiavõitja Tanel Visnapiga.

Kokku esindas Mets Tuleviku ridu liigamängudes kaheksa hooaega, mille tipphetkeks jäi 2009. aastal Esiliigas mängimine. Seal kandis ta juba 16-aastaselt kindlat põhiraskust, osaledes 29 mängus. Nüüd oli ka jalgpallilisi tuttavaid platsil juba rohkem – Pärnu Vapruse eest tegutses teiste hulgas hilisem meeskonnakaaslane Rauno Alliku ning Tallinna FC Flora duubelmeeskonnas oli hilisemaid tegijaid enamgi: näiteks Ken Kallaste, Marko Meerits, Andre Frolov ja Karl Mööl, kel nelja peale praeguse seisuga kokku üle 1500 Eesti kõrgliiga mängu.

Kuna järgmisel hooajal mängis Tulevik teises liigas, sai Mets neljal korral Esiliiga-praktikat hoopis Valga FC Warriori ridades. Sealt liikus ta 2011. aasta alguses värskelt Tallinnasse gümnaasiumisse läinuna edasi FC Florasse, kus toimus suurem läbimurre.

Esimesel hooajal oli Mets alustuseks noore varumehe rollis, kuniks haaras juuli keskel põhimehekoha enda kanda ega kavatsenudki seda enam loovutada. 2011. aasta suvest kuni 2014. aasta lõpuni oli ta Floras kindel põhimees.

Esimene leping Norras ja kanakitkumine Hollandis

Aga nüüd, 22-aastasena, tõeline lugu alles algas – just selliste pöördepunktide kaudu soovib juba enam kui viis aastat Eestis tegutsenud Vivatbet tuua kodumaa jalgpallisõpradeni lugusid, mis jäävad tulemuste ja statistika taha. Kui varasemalt oli Mets piirdunud välisklubides testiperioodidega, siis 2015. aasta talvel koputas tõsisemalt uksele Norra klubi Stavangeri Viking. Tehing saigi tehtud – Viking ostis Metsa Floralt välja.

Järgnenud kahe ja poole aasta vältel jäi Mets Vikingi koosseisust muudel põhjustel kui kaartidest tingitud mängukeeldude tõttu – mis keskkaitsja eluga üsna vältimatult kaasas käivad – välja vaid korra. Ning järgmine samm ei jäänud tulemata, sest nüüd oli ukse taga Hollandi kõrgliigaklubi NAC Breda. Kuna Viking oli äsja toonud enda ridadesse uue keskkaitsja, ei tahtnud noor eestlane pingilejäämisega riskida, ning kuna olemas oli võimalus teha samm kõrgemale, otsustas ta sellest kinni haarata.

Kolmeaastane leping Hollandis leidis aga varajase lõpu. Pooleteise aasta vältel oli Mets küll põhimees ning lõi ka kaks väravat, kuid meeskondlikku õnne tiimil nautida ei õnnestunud. Niisiis leidiski eestlane uue kosilase Stockholmist – sealne AIK oli valmis ta enda ridadesse tooma ning nii liikuski ta 2019. aasta talvel edasi. Bredas läksid selle käigus suusad aga risti – klubivahetuse soovi pandi pahaks, Mets jäi viimastes mängudes pingile ning isegi meeskonnakaaslaste seast oli kuulda, et eestlase otsust keerulisse seisu langenud tiimist lahkuda ei peetud kuigi sobilikuks.

AIK-is jätkus mängurütm vanaviisi, Mets oli endiselt kindel põhimees ning veetis klubis lõpuks kokku poolteist hooaega. Siis tuli aga ahvatlev pakkumine riigist, mis loetud aastad hiljem kasvas ülemaailmselt tuntuks kõrgete palganumbrite tõttu – uksele koputas Saudi Araabia.

Et üleminek sealse Al-Ettifaqi ridadesse kindlasti tehtud saaks, otsustas Mets muuhulgas loobuda 2020. aasta sügisel Eesti koondise esindamisest, pälvides sellega ka siinmail avalikku kriitikat. Pärast ülemineku teokssaamist tunnistas ta, et oli pahameelega arvestanud, ning et arvestatavat rolli mängis üleminekus ka kasvav palganumber – muidu poleks ta Araabiasse läinud.

Kui Mets poleks hiljem Euroopa tippjalgpalli naasta suutnud, võiks just Saudi Araabiasse minekut pidada karjääri suurimaks sammuks tagasi. Mänguliselt ei kippunud asjad õnnestuma ning Mets tunnistas ka ise, et sealne ebastabiilsus pärsib tema esitusi. "Euroopa mäng sobib mulle selles mõttes rohkem, et saan olla mina ise, agressiivsem, jõulisem," ütles ta 2021. aasta suvel ajakirjale Jalka antud intervjuus.

Kiire teekond Euroopa tippu

Peagi oligi aeg Euroopasse naasta. Vivatbeti vaates teeb Metsa teekonna eriti kõnekaks just see, et järgmine suur samm sündis pärast karjääri üht keerulisemat perioodi. Jalad õnnestus enam-vähem alla saada Bulgaaria kõrgliigas Sofia CSKA ridades, kust Mets poole hooaja järel taas edasi liikus – 2022. aasta algusest tehtud üleminekust FC Zürichi ridadesse sai alguse tulek Euroopa tippjalgpalli ning 28-aastane Viljandi mees krooniti juba sama aasta kevadel Šveitsi meistriks.

Edasi läks kõik justkui linnutiivul, sest vaid aasta hiljem liitus Mets Saksamaa esiliigaklubi St. Pauliga. 2024. aasta suvel kerkiti Saksamaa kõrgliigasse ning Metsast sai Klavani järel teine eestlane – ja ühtlasi teine Viljandi Tuleviku kasvandik! – kes Saksamaa kõrgliigas mänginud. Kokku jäigi Mets St. Paulisse lausa kolmeks ja pooleks aastaks ning tegi Bundesligas abikaptenina kaasa kaks hooaega, enne kui ta tänavu suvel esiliigasse langemise järel VfL Bochumiga liitus.

11 ja pool aastat säravat väliskarjääri on seljataga, kuid teekond pole lõppenud – tänaseks 33-aastane mängumees, kes koondisekarjääri alguses tegutses ka poolkaitses, särab jätkuvalt ning kannab ka rahvusesinduses tähtsat kaptenirolli, olles seejuures kasvanud vaiksest Viljandi poisist üheks riigi hinnatumaks ja suurt südant demonstreerivaks jalgpalluriks, kes ei häbene intervjuudes pisaraid näidata ning valusatest vigastustest ausalt ja avameelselt kõnelda. Ilusad lood teevadki jalgpallist jalgpalli. Ka Vivatbeti jaoks on Metsa lugu eelkõige lugu järjekindlusest, julgusest ja oskusest pärast tagasilööke uuesti edasi liikuda – ning kahtlemata näide, millest Eesti jalgpallurid karjääri edendamisel õppust peaksid võtma.

"Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!"