Dimitri Jepihhin proovib nüüd terve püsida ja viimaks stabiilselt näidata, mis vutti ta oskab. Järjekordsed raskused on igal juhul seljatatud, omapäi, nagu talle meeldib.

20-aastase ääreründaja Dimitri Jepihhini teekond Slovakkias sai alguse eelmise aasta veebruaris, kui käed said löödud kõrgliigaklubi AS Trenciniga. Tänaseks on Paide Linnameeskonnast tulnud noorel mängumehel kirjas aga vaid 17 mängu ja viis väravaosalust. Puusavigastus, rebend hüppeliigeses, väike luumurd põlves, seljavigastus – juba see nimekiri on ebameeldivalt pikk.

Eelmisel suvel A-koondises debüteerinud Jepihhin on pärast seda olnud tagasi U21 koondise juures. Arusaadav, kui vigastused aina hakivad ja mängupraktikat koguneb lünklikult. Isegi käimasolevat hooaega ei saanud ta puhtalt lehelt alustada, aga nüüd võiks teema maas olla.

"Jaa, esimeses mängus olin algkoosseisus, aga peale seda oli mul väike seljavigastus, mis läks küll kiiresti ära, aga siis said konkurendid mu koha seal vasakul äärel endale. Meil on seal põhimõtteliselt üks parimaid Slovakkia liiga mängijaid (kaheksa mänguga 4+2 teinud Eynel Soares – L. J.). Praegu on raske saada mängu, aga töötan selle nimel," võtab Jepihhin hetkeolukorra kokku.

Küsimuse peale, milles 27-aastane Roheneemesaarte ründaja Soares siis parem on, jätab Jepihhin hetke mõtlemisruumi, muigab ja vastab siis: "Ma ei arva, et ta on minust väga parem!"

Nii on Jepihhin sarnaselt eelmisele hooajale käinud mõned korrad duublis mängimas. Slovakkia kolmas liiga ei paku tema sõnul küll võrdväärset väljakutset, aga on hetkeseisul piisav lahendus. Päeva lõpuks on mängupraktikat, et kasvõi koondisesse tulla, eriti just noorele mängumehele vaja. "Ja mis seal kodus üksi ikka istuda," lisab ta.

Niimoodi liitintressi ei teeni

Trencinis poolteist aastat veetnud Jepihhin ei lükka tagasi, et vaimselt on olnud keeruline. Eelmisel hooajal sai ta kirja ainult viis mängu ning see võiks mõne klubi karmi otsuseni viia. Noor koondislane tunnistab, et teatavat põrkumist oli, aga olukord sai klaariks räägitud. Ta lisab, et on ju tegelikult teinud korralikke numbreid – eelmise hooaja viie mänguga andis ta kolm väravasöötu – ning on oma suhtumisega olnud eeskujulik.

"Mängisin küll vähe, aga näitasin seda jalgpalli, mida ma oskan mängida," usub ta. "Ja kui sain vigastada, siis tegin kõike, et tagasi väljakule saada. Ma ei ole selline mees, et kui saan vigastada, siis võtan seda kui võimalust puhata."

Siiski mõjus tervise pidev pendeldamine nüristavalt. "Mentaalselt oli kogu aeg raske. Vigastus, siis jõusaali, siis saad mingeid jookse teha, siis vaikselt väljakule, siis täiskoormusega koos tiimiga ... ja siis tuleb kahe nädala pärast jälle mingi vigastus. Sellised lüngad ei lase mul liitintressi kätte saada," seob ta sisse killukese erialast, viidates järjepideva treeningu kasvavale mõjule.

Mida aga neist vigastustest õppida? Jepihhin analüüsib esmalt, et viimased vigastused on tulnud kontakti pealt. Siis mõtiskleb ta, et ehk on lünklik mänguaeg mõjutanud keskendumisvõimet. "Võib-olla võtsin kohati lõdvalt. Siis tuligi mingi tackle, milleks ma valmis ei olnud ja niimoodi need vigastused tulevadki. Fookus peab olema 100% paigas."

Kõige sellega valis ta tegeleda omapäi. "Ma olen selline inimene, kes proovib ise endaga hakkama saada. Võib-olla, kui ma oleks lähedaste käest abi küsinud või psühholoogi võtnud, oleks see kiiremini aidanud. Aga ma usun, et kui elad need momendid üksinda läbi, siis oled vaimselt tugevam. Mul on selline mindset," jäi ta endale kindlaks.

Tervis, pea vastu!

Vaimset sihti on aidanud hoida ka veebipõhised (talvel sõidab Eestisse eksameid tegema) õpingud TalTechi majandusteaduskonnas, mille Jepihhin eelmisel sügisel aastaks pausile pani. Ta tundis, et ehk aitab see paremini jalgpallile keskenduda, aga reaalsuses tegi see hoopiski karuteene – jalgpall võttis liialt üle. Nüüd alustas ta teise õppeaastaga ja on uut tuhinat täis.

"Akadeemiline puhkus oli minu jaoks tegelikult väga raske. Olin juba harjunud sellega, et päeva esimene pool kuulub jalgpallile ja teine pool õppimisele või muule ajutööle. Ehk eelmisel aastal tulin peale trenni koju ja mõtlesin, et mida nüüd siis teha. Läksin küll sõpradega kuskile kohvi jooma või midagi, aga ajutööd jäi väheks," meenutab ta. "Aga nüüd tunnen ennast väga hästi ja võib-olla ei tule enam vigastusi ka: mõtted ei ole ainult jalgpallil, vaid kooliasjades. Vahepeal on vaja jalgpallist puhata ka."

Väikestviisi ajutööd tuleb teha ka treeninguil, kus kõlab palju slovakkia keelt. Jepihhin räägib, et sellest saab ta juba täielikult aru, aga vastata veel ei oska. Nii ongi töökeel slovakkia ja inglise segune. Lisaks saab ta Markus Poomi ja Kristo Hussariga vestelda ju eesti keeles. Kontakti hoiab ta ka koondisetreeneritega ning isegi U21 loots Jani Sarajärvi helistas talle enne koondisepausi ja jutustas eesti keeles.

Pärast mänge Fääri saarte, Prantsusmaa ja Luksemburgiga naaseb Jepihhin Trencinisse, kus tal on jäänud lepingut aastakese jagu. Nii ootavad ees üliolulised seitse kuud. "Esiteks proovin end tervena hoida ja siis tuleb kõik muu. Ma usun endasse. Kui ma olen terve, siis tuleb kõik, sest konkurentsi või tasemega probleemi olema ei peaks," loodab Dimitri Jepihhin.