Eesti Rannajalgpalli Liidu asutaja ja jalgpalliliidu juhatuse liige Kari-Andri Kask leiab, et ala praegust seisu ei saa hinnata pelgalt klubide arvu järgi. Kuigi Meistriliigas on jäänud alles vaid kolm meeskonda ja järelkasv nadi, on Eesti rannajalgpall tema hinnangul rahvusvahelises võrdluses hoopis tugevamas seisus, kui esmapilgul paistab.

• Intervjuu | Kas rannavutt on suremas? Rekordinternatsionaal Marmor: kõik liigub selles suunas, et koondist varsti pole

Mõni aeg tagasi rääkis Eesti rannajalgpallikoondise rekordinternatsionaal Kristian Marmor Soccernet.ee-le, et kodumaise rannajalgpalli tulevik valmistab talle tõsist muret. Ta tõi probleemidena välja väheneva klubide arvu, noormängijate nappuse, kasvavad kulud ja olukorra, kus Meistriliiga on kokku kuivanud vaid kolme võistkonnani. 

Nüüd avab teema teist külge Eesti Rannajalgpalli Liidu asutaja ja juht, kes on ala arendamisega seotud olnud selle algusaegadest saadik. Tema sõnul on Marmori mure põhjendatud, kuid suuremas pildis ei ole rannajalgpall sugugi välja suremas. Eesti paistab Põhjamaade ja Baltikumi võrdluses silma nii alaliidu toe, taristu kui ka koondise järjepidevusega, avaldas Kask Soccernet.ee-le. 

Kristian Marmor tõi välja, et Eesti rannajalgpall on väga keerulises seisus. Mida sa tema jutule vastukaaluks ütleksid – miks rannajalgpall sinu hinnangul surnud ei ole?
Alustuseks, rannajalgpall kindlasti surnud ei ole. Kristian on minu väga hea sõber ja ta teab rannajalgpallist väga palju. Loomulikult oli tal mitmes asjas õigus, aga kõike saab vaadata erinevate nurkade alt. Tema toodud võrdlused põhinesid eelkõige Eesti rannajalgpalli enda ajalool. Kui vaatame näiteks 2019. või 2020. aastat, siis oli meil Esiliigas kümme võistkonda ja Meistriliigas kuus-seitse. Praegu, 2026. aastal, on Meistriliigas kolm ja Esiliigas viis klubi. Kui vaadata ainult neid numbreid, siis võibki näida, et olukord on läinud halvemaks.

Aga seda võrreldakse meie enda varasema tipuga, mitte sellega, milline on rannajalgpalli olukord mujal Euroopas. Kui Eesti Rannajalgpalli Liit 2002. aastal loodi, siis sisuliselt polnudki rannajalgpalli kui ala veel olemas. Toimusid vaid mõned võistlused. Vaatasin nüüd natuke ajalugu ja võrdlesin viie aasta kaupa, kuidas on Eesti rannajalgpall arenenud ning mis on samal ajal toimunud mujal maailmas. See annab meie praegusele olukorrale hoopis teise perspektiivi.

Varasemalt oli Meistriliigas rohkem klubisid, miks neid nüüd vähemaks on hakanud jääma?
Enne koroonat oli meil Esiliigas kümme ja Meistriliigas seitse võistkonda. Koroona ajal langes Meistriliiga nelja võistkonna peale, samas kui Esiliigas oli endiselt kümme. Ühel hetkel tekkis olukord, kus Meistriliiga tase oli tänu muu hulgas koondise edule Esiliigast nii palju eest ära läinud, et ükski esiliigaklubi ei tahtnud üles tõusta. Kui esiliigaklubid kohtusid karikavõistlustel näiteks Meistriliiga viienda või kuuenda meeskonna või Auguriga, võisid skoorid minna väga suureks. Mängijate jaoks polnud motiveeriv minna liigasse, kus nad hakkavad pidevalt suuri kaotusi saama. Esiliigas said nad samal ajal mängida esikolmiku kohtade peale.

Seetõttu tegime 2020. ja 2021. aastal koos lätlastega Eesti-Läti liiga, kus mõlema riigi neli paremat meeskonda mängisid omavahel. Esimesel aastal pakkusid lätlased veel konkurentsi, teisel aastal hõivasid Eesti klubid kõik neli esimest kohta. Eesmärk oli hoida tipptaset. Kuna Esiliigast ei soovitud endiselt üles tulla, tuli leida teistsuguseid võimalusi tugevamate klubide arendamiseks.

Ja sellest kasvas välja Läänemere rannajalgpalliliiga?
Jah. 2022. aastal lõime meie initsiatiivil Läänemere rannajalgpalliliiga ning nüüd on meil käsil viies hooaeg. Selle juures on oluline mõista kogu piirkonna tausta. Kui võtame Taani, Rootsi, Norra, Soome, Läti, Leedu ja Eesti, siis on Eesti ja Leedu ainsad riigid, kus jalgpalliliit rannajalgpalli toetab. Leedu toetus on seejuures Eesti omast umbes poole väiksem. Eestis läheb suur osa toetusest koondisele ning teine osa liigadele, sealhulgas kohtunike kulude katmiseks.

Rannajalgpall on nii spetsiifiline ala, et tavalisest murujalgpallist ei saa lihtsalt kohtunikku võtta ja teda rannajalgpalli vilistama panna. Reeglid ja mäng ise on väga erinevad. Eestis on tekkinud 15–20 rannajalgpallikohtunikku ning meil on kaks FIFA kategooria kohtunikku. Ago Kärtmann ja Andrei Karhu käivad ka rahvusvahelisi turniire vilistamas. Kärtmann on seal hulgas ainus, kes on vilistanud ka MM-finaalturniiril, seda tegi ta 2013. aastal Bahamas. 

Aastatel 2002–2008 korraldasime liigasid enda initsiatiivil ja kuludega. Alates 2008. aastast kuni tänaseni oleme teinud seda koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga ning mitte ühtegi aastat pole vahele jäänud. Kui vaatame kõrvale Skandinaaviat ja Baltikumi, siis Taanis, Norras, Soomes ega Rootsis pole siiani korralikku liigat tekkinud. Läti liiga on tegevuse lõpetanud ning Leedus on liiga veel olemas.

Ehk rahvusvahelises kontekstis paistab Eesti olukord üpris hea olevat?
Jah. Me oleme selles piirkonnas jõudnud olukorda, kus näiteks taanlased, rootslased, norralased ja lätlased ootavad aasta alguses meie plaane – mida Eesti teeb ja kas neil on võimalik meie võistlustega liituda. See on tekkinud tänu sellele, et me pole ühtegi aastat vahele jätnud. Oleme järjepidevalt rannajalgpalliga tegelenud olukorras, kus jalgpalliliitudel pole tegelikult kohustust seda ala toetada.

Rannajalgpall võeti 2005. aastal FIFA egiidi alla, aga rahvusvahelisel tasandil on selle ala struktuur endiselt väga nõrk. FIFA-l on saalijalgpalli ja rannajalgpalli osakond, kuid rannajalgpalliga seotud inimesi on seal väga vähe. FIFA ja UEFA ei ole andnud alaliitudele sisuliselt rahalist tuge rannajalgpalli arendamiseks ega loonud sellist süsteemi nagu murujalgpallis või saalijalgpallis. Seetõttu ei peagi rahvuslikud alaliidud rannajalgpalliga tegelema. Näiteks mitmel pool Skandinaavias lubatakse entusiastidel küll riigi koondist esindada ja antakse neile koondise varustus, kuid vajalik raha tuleb inimestel endal leida.

Mainisid, et välismaal ei toetata rannajalgpalli alaliidu poolt. Eestis on siis hoopis teistmoodi?
Täiesti. Eesti Jalgpalli Liit on koondist toetanud alates 2007. aastast, kui koondis moodustati. Kõik koondisega seotud reisid, treeningud ja varustus on olnud toetatud. Keskmiselt on jalgpalliliit rannajalgpalli panustanud aastas umbes 130 000–150 000 eurot. 2015. aastal korraldasime Eestis suure Euroliiga võistluse ja siis ulatus panus umbes 300 000 euroni.

Seetõttu jäi mulle Kristiani intervjuud lugedes natuke tunne, et Eesti Jalgpalli Liidule tehakse liiga. Võis jääda mulje, nagu rannajalgpalli ei toetataks. Tegelikult toetab Eesti Jalgpalli Liit seda väga suurel määral ja rohkem kui peaaegu ükski teine meiega võrreldav riik.

Marmor nimetas 50-eurost litsentsitasu absurdseks. Seda olukorras, kus Meistriliigas osaleb vaid kolm meeskonda. Kuidas sina sellele vaatad?
Minu arusaamist mööda annab litsents sulle võimaluse mängida jalgpalli üldiselt. Sama litsentsiga saad mängida rannajalgpalli, saalijalgpalli ja murujalgpalli. Sul pole kolme erinevat litsentsi vaja. See tähendab ka seda, et oled ametlikult jalgpalliliidu registris mängija. Sul on sellest tulenevad õigused ja kohustused ning samamoodi on jalgpalliliidul sinu suhtes õigused ja kohustused.

Minu arvates on 50 eurot seda arvestades suhteliselt sümboolne summa. Ka murujalgpallis maksavad klubid ise oma bussisõitude ja hotellide eest, kuigi seal on muidugi olemas erinevad toetusmehhanismid. Rannajalgpalliklubide puhul pole kindlasti tegemist mingi pitsitamisega. Oleme lubanud klubidel ka liigamaksu hooaja lõpus tasuda ning vajadusel makseid ajastada.

Aga miks on sinu arvates Marmoril, kes on rannajalgpallis väga pikalt tegutsenud, tekkinud ikkagi tunne, et asjad lähevad allamäge?
Kristian võrdleb praegust olukorda Eesti rannajalgpalli varasemate aastatega. Kui meil oli 2019. või 2020. aastal kümme esiliigaklubi ja kuus-seitse meistriliigaklubi ning praegu on vastavalt viis ja kolm, siis ainult neid numbreid vaadates saabki öelda, et oleme tagasi läinud. Aga see on võrdlus meie endaga, mitte teiste riikidega. Kuna jalgpalliliitudel pole kohustust rannajalgpalliga tegeleda, on see ala väga paljudes riikides üles ehitatud entusiastide najale.

Sa oled ka jalgpalliliidu juhatuses. Kuidas sa seal rannajalgpalli rohkem pilti tood?
Üks põhjus, miks ma selle koha vastu võtsin, oligi võimalus viia rannajalgpalli teemasid juhatuse tasandile. Saalijalgpalliga on olukord teine. UEFA süsteemis on selle jaoks kindlad toetused ja kohustused ning alaliidud peavad üleval hoidma nii liigat kui ka koondisi. Eestis on loodud vastav osakond, kes sellega igapäevaselt tegeleb. Rannajalgpallis on aga väga palju üles ehitatud vabatahtlikele ja entusiastidele. See pole ainult Eesti probleem.

Kui Itaalia murujalgpallikoondis Eestis mängis, oli mul võimalus kohtuda Itaalia jalgpalliliidu presidendiga. Küsisin temalt, kuidas nemad rannajalgpalliga nii kaugele on jõudnud, sest Itaalial on väga tugev liiga ja maailmatasemel koondis. Ta rääkis, et nende alaliit panustab rannajalgpalli aastas umbes 500 000–600 000 eurot. Samas ütles ta sisuliselt, et kui neil poleks ühte inimest, kes iga päev rannajalgpalli eest võitleb ja selle teemaga juhtkonna juurde läheb, oleksid nad selle toetamise ammu lõpetanud.

On sul veel mõni näide sellest, kuidas Eesti rannavutt on paremas seisus kui välismaal?
Üle-eelmisel aastal käis Prantsusmaa koondis Eestis treeninglaagris. Nende delegatsioon oli väga professionaalne – mängijaid oli 14, aga kogu delegatsioon umbes 25-liikmeline. Kaasas olid inimesed sisuliselt igale ametikohale nagu tipptasemel murujalgpallis. Nende varustuse hulk oli nii suur, et Prantsusmaalt saadeti eraldi bussid mööda maad Eestisse ja tagasi, et kogu vajalik varustus kohale tuua.

Aasta hiljem teatas Prantsusmaa jalgpalliliit, et lõpetab rannajalgpalli toetamise, saatis vastava üksuse laiali ja lõpetas koondise tegevuse. Põhjus oli selles, et nad olid küsinud FIFA-lt ja UEFA-lt, millised võistlused ning formaadid on tulemas, aga neile ei suudetud vastuseid anda, sest rannajalgpalliga tegelevat struktuuri sisuliselt polnud. See oli meie ala jaoks väga halb signaal. Kui nii suur jalgpalliriik nagu Prantsusmaa võib päeva pealt rannajalgpalli toetamise lõpetada, näitab see hästi, kui habras kogu rahvusvaheline süsteem praegu on.

Marmor mainis ka seda, et mõistagi on järelkasvuga probleem. Kas selles suunas on miskit juba teoksil?
Jah, ja seda Kristian intervjuu ajal tõenäoliselt ei teanud. Kõik need madalama taseme ehk rahvaliiga ja uute mängijate kaasamisega seotud teemad on meil juba töös. See protsess oli meie initsiatiivil käivitatud juba enne intervjuu ilmumist. Augustis toimub kohtumine, kuhu on kutsutud ka Kristian, et kaasata ala arengusse inimesed, kes tahavad rannajalgpalliga tegeleda. Eesmärk on saada kokku inimesed, kellel on ideid ja soovi kaasa aidata, ning panna paika süsteem, kuidas ala Eestis edasi arendada.

Aga kuidas tuua rannajalgpalli rohkem noormängijaid?
Siin on tegelikult olemas samad võimalused, millest Kristiangi rääkis. Eesti Jalgpalli Liidul on kõikide klubide kontaktid ja võistluskalendrid. Seega on olemas hoovad, mille kaudu noori rannajalgpalli juurde tuua, ning sellega me tegelemegi. Üks Eesti väga suur eelis on sisetingimuste olemasolu. Kui vaatame Skandinaaviat, Lätit või Leedut, siis neil võib küll olla siseliivaväljakuid, aga paljud neist on ehitatud näiteks võrkpalli jaoks ning seal ei saa korralikult rannajalgpalli mängida.

Tallinnas on meil vähemalt kolm halli. Lisaks on Jõulumäel täismõõtmetes rannajalgpallihall, mis on selles piirkonnas täiesti ainulaadne. Seal saame võõrustada ükskõik millist vastast ning meil on Eestis mängimas käinud ka maailma tippude hulka kuuluvad Šveits ja Prantsusmaa. Oleme loonud tingimused, mis peaksid ala arendamist lihtsustama. Aga mida rohkem olen selle kõigega tegelenud, seda selgemaks saab, et lõpuks sõltub kõik inimestest. Meie ülesanne jalgpalliliidus on luua neile toimiv tugisüsteem. Praegu valmib ka järgmise nelja-viie aasta arengukava. 

Üks probleem on see, et klubide jaoks lähevad treeningud ja kogu ala harrastamine aina kallimaks. Kui palju saab jalgpalliliit siin aidata?
Kui räägime Eesti koondisest, siis oleme praegu olukorras, kus sisuliselt kõik, mida koondise juhtkond hooaja alguses küsib, on jalgpalliliidu poolt toetatud. Koondis alustas juba jaanuaris treeninguid sisehallides ja jõusaalides ning need kulud on tasunud jalgpalliliit. Me pole sisuliselt ühtegi võistlusreisi ega treeningkohtumist rahapuuduse tõttu tagasi lükanud.

Oleme jõudnud isegi teistsuguse probleemini. Olen ise pakkunud välja talviseid välisreise ja treeningkohtumisi, aga kuna rannajalgpallurid ei ole profid, ei jätku mängijatel lihtsalt puhkusepäevi. Kui käime märtsis või aprillis välismaal, juunis ja juulis Euroliiga turniiridel ning septembris veel võistlustel, siis ühel hetkel pole meil enam mängijaid, kes saaksid töö kõrvalt kaasa tulla. Raha võib reisi jaoks olemas olla, aga koosseisu pole võimalik kokku saada. Ideaalis tahaksid ju ettevalmistusmänge mängida sama koosseisuga, kellega lähed tähtsale võistlusele.

Kui palju vastutavad klubid selle eest, et koondisele uusi mängijaid peale tuleks?
Klubi tegevus on loomulikult klubi enda vastutada. Samuti vastutab iga mängija enda füüsilise vormi eest. Mõnikord küsitakse, kas koondise mängijate füüsiline vorm võiks parem olla, aga sellega saab mängija ise igapäevaselt tegeleda. Vahel kipub see vastutuse pool aruteludes ära kaduma. Samas tahan Eesti koondise mängijaid väga tänada. Olen olnud koondise juures selle loomisest ehk 2007. aastast saadik ja need mängijad on tõelised fanatid. Nad panustavad oma vabast ajast tohutult nii treeningutesse kui ka Eesti esindamisse. Tänu sellele oleme jõudnud sinna, kus praegu oleme.

Koondise areng on viimase kümnendi jooksul olnud ju päris märgatav.
Jah. 2015. aastal mängisime veel B-divisjonis ja jõudsime Eestis toimunud võistlusel finaali, kus kaotasime penaltitega. 2016. aastal ei õnnestunud samuti A-divisjoni tõusta. 2017. aastal jõudsime jälle finaali, kuid kaotasime Türgile 2:4. See oli hetk, kus oleks võinud juba käega lüüa, sest olime mitu korda A-divisjoni pääsemisele väga lähedal olnud. Aga kui loobud, siis tavaliselt ei saagi kuhugi.

Jätkasime ja 2021. aastal olime taas finaalis Türgiga. Seekord saatis meid edu ja pääsesime Euroopa 12 parema hulka. Sellest ajast oleme mänginud A-divisjonis. Nüüd oleme taas olukorras, kus septembris ootavad mängud A-divisjoni püsimajäämise nimel. Meil on umbes kuu aega valmistumiseks ning eesmärk on selgelt sinna püsima jääda. 2027.  aastal saab Eesti rannajalgpallikoondis 20-aastaseks. Võib-olla õnnestub selle puhul kodupubliku ees midagi suuremat korraldada. Aga samal ajal ei saa keskenduda ainult tipule. Peame arendama madalamaid liigasid ja noorte formaati ning ehitama süsteemi alt üles. See on praegu meie eesmärk. Sellega on alustatud, aga kõik võtab aega.

Marmor rääkis Meistriliiga etapist, kuhu Nõmme BSC ja Augur kohale läksid, aga Pärnu Tervis mitte. Pärnakatele ei määratud kaotusi, vaid kohtumised lükati edasi. Miks selline otsus tehti?
See oli tõesti kummaline olukord. Pärnu võistkond võttis päev enne etappi ühendust. Samal nädalal oli neil olnud karikamäng Auguriga ning reedel teatati, et neil on vigastustega suured probleemid ja laupäevaks ei saada mängijaid kokku. Lisaks ei tahtnud nad kodupubliku ees pooliku koosseisuga mängida ning küsisid, kas jalgpalliliit oleks valmis nende mängud edasi lükkama.

Võtsin seejärel teiste võistkondadega ühendust. Minu nägemus oli, et kui tahame kohtumised lõpuks ikkagi ära pidada, võiks anda võimaluse need edasi lükata. Samas tahtsime kaasata otsusesse ka klubid, sest nemad olid otseselt seotud osapooled. Mõlema klubi esindajad olid nõus oma omavahelise kohtumise ära pidama ja mängud Pärnu vastu edasi lükkama.

Aga see oli väga halb erand, sest selline asi ei saa muutuda tavapäraseks. Muidu võib iga klubi öelda, et neil pole parajasti piisavalt head koosseisu ja tahavad seetõttu mängu edasi lükata. See oli viimane selline erand, mida saime jalgpalliliiduna teha. Kokkuleppe järgi peetakse ärajäänud kohtumised Tallinnas. Kuna Nõmme ja Augur olid juba Pärnusse sõitnud, ei pea nemad uuesti sinna minema, vaid Pärnu sõidab nende kohtumisteks Tallinnasse.

22. augustil toimub Pärnu rannas Läänemere liiga viienda hooaja final four turniir, seega selgub Eesti meister ja soovitan vaatama tulla. Nelja hulka said Saksamaa üks parimaid meeskondi Rostockeri Robben, Norra parim Stavangeri KFUM ja Eestist Nõmme BSC ja Pärnu Tervis. Eelmise aasta meister Augur jäi sel korral üllatuslikult nelja hulgast välja.