Oli kord kunstnik, kes sattus ummikusse. Korraga nii loomingulisse kui ka vaimsesse. Tõelisse loomekriisi, mis kestis aastaid.

• Lugu ilmus septembrikuu Jalkas.

Ja siis, ühel tasasel hommikul, kui ta oli perega ukselävel, tundis kunstnik äkilist vajadust istuda klaveri taha. Üks imeline vaikne hetk pärast kõiki neid uduseid aastaid, otsides oma rada, oma helikeelt ja olemise viisi. See, mis sellest hetkest sündis, oli nõnda värske, nõnda vaikne ja kaunis, et maailm otsekui peatunuks kuulatama. Ta oli leidnud tintinnabuli ehk kellukeste helina. Täiesti uue viisi elu ja loomingu tunnetamiseks.

See kunstnik on üks aegade suuremaid eestlasi, nimeks Arvo Pärt.

Võimukandjad ei mõistnud tema muusikat. Või hoopis kartsid seda, sest tintinnabuli oli liiga vaimne, liiga vaba. Kunstnik lahkus kodumaalt, kus okupatsiooniajal oli tavaks saata temasugused kuskile külma kolkasse. Sealt poleks ehk enam tagasiteed olnudki.

Õnneks suundus Pärt läände, kuid alguses ei mõistetud ka seal tema uutmoodi muusikat. See kõlas nii vaikselt, nii vahetult. Maailm külvas rahutust – inimesed olid rõhutud, hirmul ja kärarikka olemisega. Arvo Pärt vastas sellele radikaalse lihtsusega. Kellukeste tasase helinaga.

Teekond ei olnud kerge. Kuid rajal kohtas Pärt kedagi, kes mõistis teda ja tema muusikat ning aitas sel maailma jõuda. Ja see jõudiski. Tänapäeval peetakse Pärti laialdaselt üheks suuremaks elavaks heliloojaks. Tema muusika pakub lohutust inimestele, kes pole Eestist kuulnudki.

Ta tuleb väikesest riigist. Okupatsiooni alt. Ta alustas paguluses uuesti nullist. Kaasas ei midagi muud kui uus ja vaikne kõla. Sellisel hetkel on raske näha, mida toob tulevik. Kuid tema näitel võime kõik end viia seisundisse, kus loovus saab hakata tärkama.

Eesti jalgpall ei ole oma tintinnabuli’t veel leidnud.

Üks näide. Positsioonimäng on valitsenud maailma jalgpalli alates Pep Guardiola aegsest Barcelonast. See töötas eriti hästi tsoonikaitse vastu, mis oli domineeriv kaitseformaat pärast Arrigo Sacchit ja paljusid teisi, kes tsoonisüsteeme hiljem lihvisid.

Nõnda valitsebki positsioonimäng jalgpallimaailma. Sest see on edukas. Positsioonimäng on peavool, võrreldav kindlate muusikastiilidega Pärdi enda noorusajast. Kuid areng ei peatu kunagi. On ideid, nii vanu kui ka uusi, mis tasapisi proovile pannes või piire nihutades kujundavad positsioonimängu millekski muuks. Jalgpall jääb alati liikumisse. Küsimus on selles, kas me jääme pidevalt teisi kopeerima või söandame luua omaenese tintinnabuli.

Musashi teine mõõk ja Turneri torm

Muidugi pole Pärt ainus, kellest oma jalgpallis saame inspireeruda. Tahan rääkida veel kahest kunstnikust, kes ei olnud nõus sellega, mis on juba loodud. Vaja oli midagi uut.

Miyamoto Musashi oli juba silmapaistev mõõgavõitleja, treenitud nagu iga teinegi samurai hoidma katanat mõlema käega. See oli ainus viis, kuidas keegi üldse võitles. 1600. aastate alguskandis, vaevalt kahekümneaastasena murdis ta sellest traditsioonist läbi. Musashi väitis, et mõlema käe kasutamine ühel mõõgal on tegelikult piirang: hobuse seljas kömp ning aeglane reageerima kumbagi külge. Nõnda võttis ta kätte teise tera, lühema wakizashi, ning hakkas võitlema, mõõk kummaski käes. Kõik teised vehklemiskoolkonnad pidasid seda tooreks, peaaegu kohatuks.

Musashi vormis sellest niten ichi-ryu ehk strateegia, mis nägi kahte taevast ühena. See ei sündinud olemasoleva lihvimisest, vaid ta seadis kahtluse alla kindla eelduse, mida kõik teised olid vastuvaidlematult aktsepteerinud. Ujudes vastuvoolu.

J. M. W. Turner jutustab merelt sarnase loo. Ta oli juba oma aja üks suuremaid maalijaid, tuntud laevade ja tormide poolest, kuid tundis, et midagi on ikka puudu: ta maalis torme kui kõrvaltvaataja, kes on ohutult kaldal. Ühel hetkel palus ta laevakaptenil end masti külge siduda ja purjetada otse ehtsa tormi kätte. Vähemalt nii seda lugu räägitakse. Turner seisis tundide kaupa tormis, jälgides kogu möllu seestpoolt.

Pärast seda tema maalikunst muutus. Torm ei olnud enam laev, mida vaadatakse väljast, vaid torm oli ilm, mida tunnetatakse seestpoolt – vabam, metsikum, ausam. Ta lõpetas tormi sattunud laevade maalimise. Ta hakkas maalima tormi ennast.

Pärt, Musashi ja Turner tegid tegelikult sama valiku – nad ei täiustanud toimivat süsteemi, vaid astusid ebamugavusse. Nad astusid võitlusse, kus neid ei kaitsenud traditsioonide turvavõrk. Nad läksid tormi sisse, mitte ei vaadanud seda kuskilt kaugelt kaljunukilt. Ja niimoodi lasti seal sündida millelgi tõeliselt uuel, mida polnud laenatud kelleltki teiselt.

Eesti jalgpall vajab oma tintinnabuli’t. Midagi oma, mis on võrsunud tõelisest aususest, mitte teiste kopeerimisest. Midagi, mis kasvab välja eesti kultuurist ja iseloomust. Midagi julget, midagi edasipürgivat. Tasast kellukeste helinat ja kahte mõõka ühemõõgalise jalgpallimaailma vastu.

Selle leidmine ei pea käima kiiresti, vaid oluline on teekond. Ka meil treeneritena ei tasu karta ummikuid ega kriise, nagu elas läbi Arvo Pärt. Vahel on just ummik see, mis sunnib astuma sammu eemale, vaatama ennast kõrvalt ning avastama midagi täiesti uut. Leiame koos Eesti vuti tintinnabuli!

Mis on tintinnabuli?

Aastal 1976 tuli Arvo Pärt kuulajate ette uue ja originaalse muusikalise keelega, millele andis nimeks tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles kelluke). Esmalt avaldus see väikeses klaveripalas „Aliinale“ ning veidi hiljem sellistes teostes nagu „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ (1977), „Fratres“ (1977), „Tabula rasa“ (1977) ja „Peegel peeglis“ (1978). Nüüdseks on Pärt komponeerinud vaid temale omases tintinnabuli-stiilis ligi 50 aastat ning see on osutunud rikkalikuks ja ammendamatuks loominguliseks allikaks.

Tintinnabuli-muusikat võib defineerida kui unikaalset tehnikat, mis nii-öelda rakutasandil sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodiahääle ja kolmkõlahääle – üheks lahutamatuks tervikuks. Tekib omalaadne häälte kaksainsus, mille kulgu ja sisemist loogikat määravad ranged matemaatilised valemid. Just selle kaksainsusega on Pärt andnud muusika horisontaalsele ja vertikaalsele teljele uue tähenduse ning avardanud meie arusaamist tonaalsest ja modaalsest muusikast kõige laiemas mõttes.

Tintinnabuli-muusikat võib kirjeldada ka kui stiili, milles loodud teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud, piirdudes vaid kõige olulisemaga; milles lihtne rütm, sageli astmeliselt liikuvad meloodiad ja kolmkõladel põhinevad tintinnabuli-hääled on ühendatud rohkete polüfooniavõtetega ning milles avaldub helilooja eriline suhe vaikusesse.

Ühtlasi on tintinnabuli ka maailmavaade, helilooja isiklik ja sügavalt läbi tunnetatud eluhoiak, mille aluseks on kristlikud väärtused ning tõe, ilu ja puhtuse otsingud.

Allikas: Arvo Pärdi keskus