"Raske on sõnadesse panna, kuivõrd palju see mäng tähendab," rääkis tuttav Hammarby fänn kohtumise eel AIK-ga. Tal oli õigus. Stockholmi linnaderbi pakkus vaatemängu, mille kirjeldamiseks napib sõnu. Seda tribüünilt hoomates tahtis naeratus esmase reaktsioonina kõrvuni venida.

AIK ja Hammarby vastasseis ei ole Rootsi kõige-kõigem. Seda ületab AIK rivaliteet Djurgardeniga – tuntud ka kui Kaksikderbi –, kuna mõlemad klubid asutati 1891. aastal mõnenädalase vahega. Hammarby on "see kolmas", kellel pole linnarivaalidega võrdväärset sportlikku edu ette näidata. Nende ajaloo ainsast Rootsi meistritiitlist möödub tänavu veerandsada aastat, ent lähiajaloos on pidevalt koputatud uksele. Viimasest kaheksast hooajast vaid kolmel jäi esikolmik püüdmatuks, sealjuures 2024. ja 2025. aasta lõppesid teise kohaga.

Juhuse tahtel kohtusin kaks nädalat enne derbit Saaremaal omaealise Hammarby poolehoidjaga, kes pole klubi meistritiitlit oma silmaga tunnistanud. Kui ta kuulis, et olen augusti lõpus Stockholmis derbimängul, tundsin ta hinges õhinat, aga ka hääles üllatust. "Päriselt?" küsis ta inglise keeles kinnitust. Noogutasin, millele järgnes lühiloeng Rootsi pealinnaklubide vahekordadest. Mulle tehti selgeks, et AIK hõlmab peamiselt põhja-, Hammarby lõuna- ning Djurgarden nende vahele jääva saare inimesi. See tähendas, et sisuliselt saime näha Põhja- ja Lõuna-Stockholmi vahelist mõõduvõttu.

Derbivõit on omaette saavutus, aga tiitlipõuas Hammarbyl oli mängus veelgi enamat. Poole hooaja järel paistis, et Rootsi saab teist aastat järjest üllatusvõitja. Kui mullu šokeeris Mjällby, siis tänavu liikus Sirius pidurdamatult klubi esimese meistritiitli suunas. Uppsala klubi oli 16. vooruni vaid kahes mängus punkte kaotanud, mängides viiki Djurgardeni ja Häckeniga. Vahe Djurgardeniga oli 12 ja Hammarbyga 14 punkti, ent siis hoog järsult rauges.

Esmalt ei suudetud Brommapojkarna vastu enamat 2:2 viigist, mõni päev hiljem toimus Mjällby vastu 3:0 eduseisus lagunemine, mille tulemusena läks tabelisse hooaja esimene kaotus. Sellele järgnes 0:3 sahmakas Häckenilt, mis tähendas, et teiseks tõusnud Hammarbyle oli mõneti ootamatult avanenud uks, mis paar nädalat varem tundus jäädavalt suletud. Enne kohtumist AIK-ga lahutas neid liidrikohast kuus punkti. Hammarby fänn ei teinud saladust, et niigi tähtis vastasseis muutus veel pingelisemaks, kuna lisaks aule oli laual kolm tiitliheitluseks ülivajalikku punkti.

Elektrit täis mängupäev

Taevas oli hall ja päikest polnud nähagi. See tundus kohane, et isegi ilmastik on sarnaselt derbile ettearvamatu ega näita suve viimasel pühapäeval oma ilusaimat palet, vaid on vastavalt sündmusele tõsiseks tõmbunud. Kiired ilmutasid end hommikul, kuid needki kadusid pärastlõuna lähenedes. Nad justkui mõistsid, et see on meeleolu loomiseks vajalik.

Hüppasime reisikaaslasega veidi vähem kui kaks tundi enne avavilet Põhja-Stockholmist metroorongile ja kohe oli näha esimesi AIK särgis poolehoidjaid. Lasin ruumi igaks juhuks silmaga üle, et saada kinnitust – Hammarby fänne siinpool linna mõistagi ei ole, nemad tulevad staadionile lõunast. Vaatepilt läks kirjumaks, kui olime poolteisttund enne kella 14 taas maa peal ja nüüd jalgsi suunaga Strawberry Arenale. Solnas hakkas must ja kollane toon veidi rohevalgega segunema, ent linnapildis torkas endiselt silma kodumeeskond AIK.

Me ei teadnud, kus täpselt Strawberry asub, kuid seda polnud vajagi. Tuli vaid sappa võtta teistele staadionile suundujatele ja veerandtund nende tuules veeta. Sattusime huvitava, et mitte öelda kummalise kolmeliikmelise pere taha. Isast vasakul oli tütar ja paremal poeg, kummalgi lapsel pükste tagataskus erineva klubi sall. Enne kui jõudsime küsida, kuidas selline peresisene lõhe sai tekkida, röövis tähelepanu kõrvaltmööduja, kes tegi Hammarby fänni nähes öökimist matkivat häälitsust. See andis hingele rahustavalt mõista, et sõbralikkusest on asi kaugel, ehkki meie ees kõndinud seltskonnast võis esialgu sellne mulje jääda.

Jõudes poole kilomeetri kaugusele staadionist, hakkasid kostuma esimesed viisijupid. Samal hetkel nägime enda ees pisikest tumepunast puidust putkat, mille esine oli pungil AIK fännidest. Mõni üksik tegeles pakutud aasiapärase toidu söömisega, ent peamiselt oli inimestel käes näha õlleklaase. Hammarby fännidel tasus enda huvides staadionile läheneda teisel pool teed. Lühikesel lõigul pakkusid söögipoolist ka AIK värvidega ehitud hot dog’i kärud, kuid nende juures ei paistnud suurt tunglemist olevat.

Vintervägeni-nimelise tänava lõpus, mida ümbritsesid kõrged kortermajad ja kunstmuruväljakud, paistis trepp, kus oli näha juba rohkem sagimist. See andis mõista, et oleme kohal. Trepi viimasele astmele jõudes oli näha välibaaris jutustajaid kui juba staadionile kibelejaid. Ei möödunud palju, kui juba nägime Karol Metsa särgiga AIK fänni laua ääres istumas ning mängupäeva nautimas. "Endiselt au sees!" mõtlesin rõõmustades.

Õhus oli tunda ootusärevust, kuigi inimeste nägudelt paistis peamiselt rahulik naeratus. Et väljaspool suurt melu ei olnud, mõtlesime sarnaselt mitmele tund enne avavilet tribüünile minna ja oodata soojenduste algust. Enne seda kiikasime korraks ka klubi fännipoodi, kuid see oli niivõrd paksult rahvast täis, et ligi minuti järel hakkas õhust puudu jääma.

Mõlemad otsatribüünid olid kummagi klubi fännidest selleks hetkeks täitunud. Neil käis pidu ja teineteise ületrumpamine. Olime lähemal Hammarby fännisektorile, mistõttu kostus nende laulmine meieni paremini, kuid ka AIK-d oli selgelt kuulda. Juba enne meid oli kõrvalistekohal vanem naisterahvas, kellega tutvudes saime teada, et ta on ligi 30 aastat olnud klubi fänn. Naine selgitas, et tema armastus AIK vastu pärineb emalt, kes oli sama klubi toetaja.

Meie uus tuttav kolis pealinna 1998. aastal ning ehkki ta elab valdavalt Hammarby fännide koduks olevas Södermalmis, on ta tänaseni vankumatult AIK poolt. Ta oli mängul kaaslaseta. Kui küsisime põhjust, saime kiiresti ammendava vastuse – ta näitas laisalt rohevalge tribüüni suunas ja lisas muiates, et tema sõbrannad on Hammarby fännid.

Umbes kolmveerandtund enne kohtumise algust tulid esimesed mängijad väljakule soojendama. Need olid Hammarby väravavahid, keda kostitati kõrvulukustava vilekooriga. Nemad aga ei teinud sellest väljagi, vaid jooksid rahulikul sammul enda fännide ette karistusalasse, samal ajal plaksutades neile. Lühikese vahe järel tulid tunnelist ka AIK väravavahid ning seejärel mõlema meeskonna väljakumängijad. Kui pallurid alustasid rahulike liigutustega, käis tribüünidel samal ajal korralik möll. Olime ühed esimestest, kes nii-öelda neutraalsetena seda nägid, kuid aja edenedes hakkasid ka küljetribüünid täituma. Kui soojendus lõpes, oli Strawberry Arena täis pakitud.

Kümme minutit enne avavilet tekkis mõlema väljaku otsa rabav vaade. AIK fännisektor kujutas tifona klubi vappi, lisaks värvusid mõlemad küljetribüünid mustade ja kollaste triipudega. Nende looming oli vapustav, aga Hammarby sai siinkirjutaja hinnangul hakkama veelgi vägevamalt. Nende otsatribüün värvus rohevalgeks ning selle keskel kujutati suurt rohelise rüü ja kaabu, Hammarby kaelaketi ja maskiga lindu, kes peletab klubivärvides suitsuga eemale tribüüni alumises osas jooksnud rotikarja. AIK fännidele saadeti suures kirjas ning rootsi keeles riimuv sõnum: "Rohevalge ravim Solna kahjuritele." AIK hüüdnimi on Gnaget, mis tõlgituna viitab närilistele. Seda tausta teades tekib soov kergitada Hammarby fännide suunas sedasama rohelist kaabut, mida kujutati linnu pea kohal.

Muusikavalikust kõlas enne mängu Lill-Babsi "Leva livet", mis tähendab otsetõlkes "Ela elu". 2018. aastal meie seast lahkunud Rootsi muusiku hittlaul sündis enam kui 60 aastat tagasi. Et Lill-Babs oli tuntud AIK fänn, kõlab tema looming klubi kodumängudel tänaseni. Sellele järgnes "A vi e AIK" ehk "Me oleme AIK". mille lõppedes tulid mehed viimaks platsile. Mõlemad otsatribüünid laulsid lakkamatult ja tegid seda etteruttavalt kuni lõpuvileni.

View this post on Instagram

A post shared by fotbollskanalen (@fotbollskanalen)

Nu kör vi!

Derbimängule ootamatult oli Hammarby üliselge soosik. Kihlveokontorid hindasid nende võidukoefitsiendiks veidi alla 1,4, samal ajal kui AIK-l oli see umbes seitse. Külaliste favoriidistaatus oli arusaadav – liigas võideti suvepuhkuselt naastes 21 võimalikust punktist 19, lisaks oli mitu võõrustajate põhimeest vigastusega eemal. Sellele vaatamata oli ka AIK heas hoos, olles kogunud Hammarbyst sama aja jooksul vaid kolm punkti vähem ning alistanud nädal varem teise linnarivaali Djurgardeni 3:1. Hammarby niivõrd selge soosikukoorem oli hämmastav, eriti arvestades, et derbis kipub sageli juhtuma loogikavastaseid asju.

Ent rohevalged esialgu õigustasid koefitsiente. Ehkki enamus 47 tuhande pealisest publikust nõudis maruliselt nende ebaõnnestumist, voolasid nende rünnakud sujuvalt ja AIK jäi varakult surve alla. Külalised paistsid mängivat kui oma mullis, sest tribüünidelt kostunud viha neid ei kõigutanud.

AIK üritas rütmi lõhkuda, ajades mängu füüsiliseks. Kui miski suutis Hammarbyt rivist välja lüüa, oli see mitte tribüünil, vaid väljakul toimuv. Kodumeeskond ei kohkunud juba esimestel minutitel vastasele haiget tegemast ning võitles kompromissitult. Ei möödunud palju avavilest, kui mehed olid juba ühe obaduse järel kättpidi koos. Just niivõrd tulist vastasseisu kujutasingi vaimusilmas enne mängu ette, seega koleda olukorra kirumise asemel vaatasime sõbraga teineteisele suurte silmadega otsa ja teadvustasime, et meie seatud ootused on juba täitumas.

Ja enamgi veel. Hammarby haaras 14. minutil teenitult eduseisu, ehkki Frank Adjei löök lendas õnnelikust rikošetist väravasse. Bajen rõkkas ning hetkega läksid punased tõrvikud meile lähemal otsatribüünil põlema. See oli võimas vaatepilt, mis aga jõudis kesta napilt üle minuti. Võõrustajad vastasid kiirelt ja siis kordus sama pilt kaugemas otsas, lisaks juures ka rõõmujoovastuses küljetribüünid. Mängitud oli veerandtund ja juba olid mõlemad skoorinud. Meie suurim kartus – väravateta viik – oli kiirelt peast pühitud.

Ei tempo ega sündmused vaibunud. Kümmekond minutit hiljem said taas rõõmustada Hammarby fännid, kelle mängijad teenisid penalti. Lukas Berquisti määrusterikkumine oli pehme, aga ebavajalik ja rumal. Ent selles peitubki derbi võlu. Nagu fännide puhul, võib ka mängijaid tavapärasest tähtsam kohtumine panna tegema asju, mida muidu ei juhtuks. Berquisti ülioptimistlik katse palli võita polnud ratsionaalne ja seetõttu tekkiski kohtunikul kontakti järel võimalus vilistada viga.

Palli taha astus Solna poiss Paulos Abraham, kes mängis 2020. aastal AIK särgis. Mõistagi ei saanud toona 18-aastasest noormehest hooajaga klubi legendi, ent nüüd teises Stockholmi meeskonnas mängivat meest ei vaadatud ka ükskõikse pilguga. Teda heidutati vilekooriga, mis mõjus – Kristoffer Nordfeldt tõrjus ja jõudis ette ka jätkuolukorrale, hoides mänguseisu viigis. Kui Strawberryl oleks katus, kadunuks see liialdades väravavahi topeltõnnestumise järel pea kohalt minema. Kolmveerand staadioni lasi välja uskumatu ühismöirge, millest toibumine võttis veidi aega.

View this post on Instagram

A post shared by AIK Fotboll (@aik)

Ent Hammarby jätkas, nagu tagasilööki polekski juhtunud, ja see tõi neile poolaja viimasel minutil tulu. Penaltil eksinud Abraham sai uue võimaluse, mis seekord ei läinud raisku. Kaotusseisu jäänud AIK ohkas ahastavalt. Meie kõrval istunud naise suust tuli väga pikk ja raske "nej", mis kostus varemgi iga pallikaotuse järel. “Kuidas nii?” võis nii tema kui ülejäänud AIK fännid mõelda, ent neutraalne vaataja sai nentida, et Hammarby vääris taas eduseisu.

Puänt

Kuni mängu viimase veerandini ei olnud kordagi tunnet, et AIK suudaks derbist viigi välja võluda, veel vähem võita. Mängijatepuuduses kodumeeskonnal tulid väljakule akadeemia noormehed, kellel polnud särgil isegi perekonnanime. Hammarby surus meeletult ning paistis olevat aja küsimus, mil nende eduseis suureneb. Aga 37-aastane Nordfeldt lükkas seda aina edasi. Rohevalged tegid mängu jooksul 32 (!) pealelööki, millest kümnele vastas vanameister tõrjega. Olime tunnistajaks väravavahitöö tipptasemele ja sellega nõustus ka ülejäänud publik, kes aplodeeris järgemööda Nordfeldti vägitegudele.

Pilt väljakul tundus nukker, aga see ei paistnud kuidagi tribüünilt välja. Gnageti fännid elasid ikka vahetpidamata omadele kaasa ega näidanud väsimuse märke. Järjepidevus tasuski ära, sest pingilt sekkunud Axel Kouame viigistas 72. minutil ja pani niiviisi põhjatribüüni sisuliselt põlema. Viik tundus mängupildi mõistes AIK-le hea saavutus, ent järsku tärkas mängijates usk, mis varem nähtus vaid fännides.

Kodupublik kannustas mehi ja 83. minutil läks Stawberry enneolematult pööraseks. Vaid kolm minutit varem pingilt sekkunud 19-aastane Sixten Gustafsson virutas alumisse nurka ja vallandas tormi, mida sai punase leegiga fännitribüüni ees meeskonnakaaslastega nautida. AIK sai hakkama sellega, mis veerandtund varem näis uskumatuna – nad läksid juhtima! Juubeldavad inimesed tõstsid meie ümber käed taeva poole, ühes sellega saime riietele ja krae vahele veidi Skandinaavia humalat. Tühja sellest! Nad ei suutnud vist isegi täiesti taibata, et on kaugena näinud derbivõidule järsku ülilähedal. Lasime ka joovastusel hinge pugeda ning plaksutasime koos fännidega, üritades samal ajal mõista, millise põnevuslahingu osaliseks oleme saanud.

Otsatribüünil näidati mängu jooksul mitmeid sõnumeid, ent eduseisus rullisid AIK fännid lahti vastaseid alandava kirja "Euroopas ei huvita Hammarby kedagi". Inimesed ootasid lõppu püsti seistes ning kui kõlas oodatud vile, jooksid mängijad fännide ette, nagu nad kõik oleks löönud neljanda värava. Põhjatribüüni ees algas pidu, samal ajal kui Hammarby mehed tänasid fänne ja seejärel kadusid kiirelt riietusruumi. Sama hoogsalt hakkas tühejenema ka norus peade rohevalgete sektor.

Ülejäänud staadionil polnud kiirustamiseks põhjust. Publik jäi meeskonnaga suurt võitu tähistama, üks mängijatest haaras tribüünilt ruupori ja karjus selle abil pidustusi saatnud võidulaulu. Mitukümmend tuhat inimest said pühapäeva pärastlõunast võimsa emotsioonilaengu, sealhulgas ka kaks eestlast, kellest kumbki pole AIK ega Hammarby poolehoidja. Kuigi tead, et nad on sellist tunnet varem kogenud, paistis see ikkagi kõrvaltvaatajale kui midagi esmakordset.

Lahkusime Strawberrylt kesklinna poole koos sadade löödud Hammarby fännidega. Rahvamass oli suur, ent ometi võis kuulda tahtmise korral iseenda samme. Neis valitses leinameeleolu. Vahetasin oma varasema tuttavaga esmaseid mängujärgseid muljeid ning ta ei salanud, et tunneb end sisemiselt surnuna. "Väga valus," lisas ta lakooniliselt. Rohevalged olid hämmeldunud ja üritasid mõista, kuidas nii kindlana tundunu äkitselt käest libises. Metroorongi oodates olid näod mornid ja kaaslastega, kellega pool tundi tagasi lauldi üheskoos omade toetuseks, jõuti sõnadeta kokkuleppele teineteist mitte kõnetada.

Vaikus oli tähendusrikas. Võib-olla kirjeldas see pettumust paremini kui mistahes sõna. Leian, et jalgpallituristi kogemusele oli too hetk üliväärtuslik, sest see aitas sündmusest kokku sobitada parima võimaliku tervikpildi. Sport on armutu - et üks tunneks rõõmu, peab teine kurvastama. Võitja on kangelane, kellele kuulub tähesära, samal ajal kui kaotaja taandub kiirelt tähelepanu eest varju. Derbi, kus on kaalul rohkem kui lihtsalt punktid, suudab neid rolle vaatajale kõige ilmekamalt näidata. Seepärast mõistangi oma sõpra, kes jäi hätta sõnade leidmisega, sest need paraku kipuvad lugu kahandama. Et taibata tegelikku tähendust, tuleb seda omal (kana)nahal tunda.