Konverentsiliiga teises eelringis Tallinna FCI Levadiaga vastamisi olnud IFK Göteborgi fännid jätsid Eestisse maha küll vastuolulise pärandi, kuid laiemat pilti vaadates tekitas see kõik meie mätta otsast jälgides kadedust, mitte viha.

• Lugu ilmus septembrikuu Jalkas.

"Miks?" oli esimene küsimus, mis veel tükk aega peas vasardas.

Levadia ja Göteborgi mängu lõpuvilest oli möödas ehk tunnike, kui võõrsilfännide sektori WC-des toimunut oma silmaga näha sain. Puruks pekstud ripplaed, kõveraks vajutatud WC-kabiinid, kildudeks löödud peegel, seinalt maha rebitud seebidosaatorid, täis soditud seinad, maha kallatud õllest kleepuvad põrandad, känkrasse pigistatud verine salvrätik – pilt oli jahmatav. Kahest tualettruumist oleks nagu tornaado üle käinud.

Mille jaoks seda laamendamist tarvis oli? Kellele või millele sellega sõnum saata taheti, kui üldse taheti? Kas ja mil määral oli see seotud mängu ajal Göteborgi fännide poolt lahti rullitud plakatiga, mis tänas rootsi keeles Eestit „infrastruktuuri“ eest?

Kui esimesed emotsioonid pisut jahtusid, mõistsin, et sellist laadi lõhkumine võis vabalt olla isegi ühe-kahe huligaani kätetöö. Tõsi – lõhutud, soditud või täis kleebitud kohti leidus ka tribüünil, nii et päris ühe hullu sooloks seda kõike kindlasti pidada ei saa, ent suure tõenäosusega ei olnud see ka sadade inimeste ühisaktsioon. 1800 inimese sekka võivad paratamatult sattuda mõned halbade kavatsustega inimesed.

Kas jälg on positiivne või negatiivne?

Kõik see tundus olevat üsna suures kontrastis sellega, mida mängu eel ja ajal Göteborgi fännide poolt näha võis. Suured ühised istumised ja laulmised vanalinnas, uhke staadionile viiv rongkäik, mis seiskas kohati vaat et tipptunnil tuiksoonel liikluse, 120 minuti vältel tribüünil kestnud katkematu laulmine, hüppamine ja fänlus… see kõik oli tohutult muljetavaldav. Ja ühtlasi meeldetuletus sellest, kui kaugel Eesti jalgpallikultuur või -publik sellest kõigest veel on.

Eelmises ringis Walesi Caernarfoni klubi mõnesaja fänni vastu kuraasi üles näidanud Levadia fännid olid 1800-pealise Göteborgi võõrsil(!)fänkonnaga võrreldes nagu põhikooli kammerkoori esinemine rokk-kontserdi kõrval. Ja see ei ole löök Levadia fännide pihta, keda on viimastel aastatel olnud Eestis tublisti näha, vaid olukorrakirjeldus kogu Eesti fänluse kohta – need Göteborgi kaasaelajad oleksid vabalt üle laulnud ka Eesti "klubide koondise", kui mingil põhjusel oleksid kõikide Eesti klubide fännid teisel pool areeni jõud ühendanud.

Loodetavasti ei löö sellised kogemused Eesti jalgpallifännidel masti maha, vaid inspireerivad nii neid kui ka kõiki potentsiaalseid fänne, kes pole endale kas veel leidnud õiget klubi, keda toetada, või lihtsalt julgust, et tribüünil istumise asemel püsti hüpata ja häälekalt omasid toetada. Sellise massi sees olla, laulda, möllata ja mängu nautida on tohutult vinge kogemus – olenemata sellest, kas omad võidavad või kaotavad. See on unikaalne ühtsustunne, vennastumine ja kogemus, mis tekitab mõnusat sõltuvustki. Laulupidu ei pea olema iga viie aasta tagant, see võib toimuda ka igal nädalavahetusel!

Loomulikult ei kiida keegi heaks laamendamist ja võõra vara lõhkumist, aga kokkuvõttes jätsid Göteborgi fännid endast siiski maha positiivse jälje, isegi kui meediakajastus ja odavat profiiti otsinud poliitikuhakatised üritasid jätta teistsuguse mulje.

Kaks lõhutud vetsu või sajad tuhanded käivet ja maksutulu?

Väga olulise teguri tõi mitmel pool Tribüüni keskkondades välja ka Nõmme Kalju esifänn Mario Tromp, keda häiriski Göteborgi fännide liigselt negatiivne kajastus Eesti ajakirjanduses – Tromp rõhutas, kuivõrd olulise jälje Eestisse reisinud külalisfännid siinsele majandusele jätsid.

Eelmise aasta Eesti WRC ralli järel tehtud majandusmõju uuringust selgus, et tol suvel Eestisse rallit vaatama tulnud turist viibis siin keskmiselt 3,58 päeva ja kulutas päevas keskmiselt 251 eurot. Göteborgi fännid veetsid siin keskmiselt tõenäoliselt pisut vähem aega, aga päris paljud neist olid Tallinnas kaks hotelliööd ja tegid nii päevasel kui õhtusel ajal kõvasti käivet meie vanalinna baaridele ja pubidele, nii et 251 eurot päevas võib nende puhul olla samuti õige suurusjärk.

Kui seeläbi eeldame, et iga Göteborgi fänn kulutas Eestis keskmiselt 500 eurot, ulatub kogukäive siinsete ettevõtete kasuks 900 000 euroni, Eesti riigile laekuv puhas maksutulu korraliku kuuekohalise summani. Ja seda vaid üheainsa jalgpallimänguga seoses!

WC-de lõhkumise (mille maksavad rootslased ju kinni!) ja muu väiksemat sorti huligaanitsemisega kaasnevad kulud moodustavad sellest vaid kübeme. Piltlikult öeldes oleksid nad võinud juppideks võtta ka kümme WC-d – majanduslikus mõttes oleks Eesti riik ja siinsed ettevõtted ikka mugavasse plussi jäänud.

Nii et loodame Eestis Göteborgi fänne ja teisi suurel hulgal siia reisivaid külalisfänne rohkem näha – ja unistame jätkuvalt sellest, et ka Eesti jalgpallikultuur jõuab ühel hetkel nii kaugele, et meie klubid ja võistkonnad saaksid tribüünidelt sellist toetust nautida!