Esiliigat juhtivat Tartu JK Welcot ühed palavalt armastavad ja teised sportlikult vihkavad, aga külmaks ei jäta ta kedagi. Taaralinnas asuv populaarne meeskond teeb tänavu publikuarvude poolest silmad ette paljudele Premium liiga klubidele.

• Artikkel ilmus esialgselt augustikuu Jalkas.

Jalka vestles Welco tegevjuhi ja endise väravavahi Edgar Lehega, et mõista, mil moel on Esiliigaklubi tõstnud oma kodumängudel aasta-aastalt publikuarvu. Lehe sõnul toetasid tulihingelised fännid Welcot juba madalamates liigades.

"Welco mängud olid juba madalamates liigades midagi erilist. Mängisin kogu oma noorusaja Tartu Tammekas ja pärast seda veel mõnes tiimis. Kui jõudsin 2014. aastal Welcosse, siis see oli midagi täiesti teistsugust – oli mäng Tartus või mujal, häälekad fännid olid meid alati toetamas.

Inimesi võis ju olla vaid 100 tükki, aga nad tegid sellist lärmi, mida ma polnud varem kogenud. Sinna juurde käisid ka fänniaktsioonid: tifod, paugutid, tõrvikud. See oli punt, kes nautis, mida nad tegid, ja see andis mängijatele tohutult juurde," meenutab Leht toimunut hea sõnaga.

Lehe sõnul olid Welco fännid võistkonda ümbritsev sõpruskond, kus kõik tundsid kõiki ja kellega mindi pärast lõpuvilet linna hängima. "See algupärane 100 inimesest koosnev kogukond püsis 2015. aastani, kui nendest kunagistest tudengitest olid saanud tööinimesed – kes läks ära Tallinnasse, kes kaugenes meeskonnast. Kui Welco jõudis esimest korda Esiliiga B-sse, siis hakkas see publik muutuma," lausub Leht.

Tänapäeval konkureerib Welco ühe astme võrra kõrgemal pallivate A. Le Coq Premium liiga klubidega. Kevadel oli Welco mingil perioodil isegi Eesti kõige atraktiivsem klubi, ent intervjuu tegemise ajal juuli esimeses pooles jäädakse 425 keskmise silmapaariga alla Tallinna FC Florale, Tallinna FCI Levadiale ja Pärnu JK Vaprusele.

NB! Septembri alguseks on Welco keskmine kodukülastatavus langenud 400 pealtvaataja peale. Sellega jäädakse alla Vaprusele, Florale, Levadiale ja Tartu Tammekale.

Aga mida on vaja, et rahvas tribüünile meelitada? Welco lähtub viiest printsiibist.

1. Oma kodu

Küllaltki enesestmõistetav, eks. Kuid Welco on aastate jooksul olnud silmitsi mitme kolimisega. Mängitud on nii Tamme staadionil, Tamme kunstmuruväljakul kui Annelinna kunstmuruplatsil. Alles 2023. aasta juunis koliti Raadile eesti rahva muuseumi kõrvale Holmi jalgpalliparki ehk oma koju, mis ehitati osalt tänu ühisrahastuskampaaniale. Lehe sõnul oli kõrvalistel staadionitel mängimine publikunumbrit kasvatades suur takistus.

"Ühe mängu võib suureks puhuda ükskõik kus, aga pikas plaanis mõjutab publikunumbrit taristu. See on fännikultuuri ehitamisel kõige-kõige olulisem. See, et meil õnnestus täita oma unistus ja ehitada see staadion, on olnud nii suur tõuge," rõõmustab Leht.

"Kui mängid oma koduväljakul, saad mänge korraldada, jalgpallikultuuri arendada, narratiive luua täpselt nii, nagu ise tahad. Sul pole mingeid piiranguid, teed, mis tahad, sest see on sinu väljak," räägib Welco tegevjuht.

Leht usub, et Eesti liigades ei tõuse publikuarvud taristu tõttu. "Inimestel peavad olema mugavad tingimused, et jalgpalli vaadata, ja me oleme need tingimused siia Holm Parki loonud. Inimene tuleb väravast sisse, ta ostab pileti või on see tal juba eelmüügist ostetud, ta on ilmastiku eest kaitstud, tal on kõik ette-taha ära tehtud, tal on võimalik fänninänni soetada, ta saab osta süüa-juua, elada mängule kaasa, suhelda oma tuttavatega," tutvustab Leht.

"Sellega tekib see aura, mida suvalisel rendistaadionil ei tekiks. Mul on imelik lugeda, kuidas osa klubisid arvab, et kohalik omavalitsus peaks neile staadioni ehitama. Aga sinu enda kodu ehitamine ongi jalgpalli arendamine ja sellega tegelemine. Linn ei peaks sinu eest seda tööd ära tegema. Kui oled valmis staadionit arendama, siis kohalik omavalitsus tuleb niikuinii appi ja aitab selle teoks teha.

Kõikidel klubidel peaks olema see motivatsioon, et neil on ühel hetkel oma kodustaadion, kus nad saavad teha asju nii, nagu ise tahavad. Mida rohkem tekib Eestisse neid klubisid, kel on oma staadion, seda suurem on tõenäosus, et jalgpallikultuur areneb. Aga kõigepealt tuleb seda mõista," arvab Leht.

2. Töö nii väljakul kui selle kõrval

Ei saa midagi salata, tulemus on spordis oluline. Mullu Esiliigas pronksmedali võitnud Welcol kulgeb praegu kõik plaanipäraselt, sest 27 vooru järel ollakse Viimsi JK ees kaheksapunktilise edumaaga liider, Tallinna FC Flora U21 ja FC Elva jäävad maha 11 silmaga.

Leht ei salga, et edu väljakul toodab edu ka tribüünil, ent ta toonitab, et see pole kõige peamisem faktor. "Meie publikunumbrit võrreldakse suuresti Premium liiga klubide omaga, ehkki Welco mängib nädalast nädalasse madalamal tasemel ja kohtub palju duubelsatsidega, kes ei ole atraktiivsed vastased. Ka need mängud on võimalik ära korraldada niimoodi, et rahvas on tribüünil, tekib emotsioon ja vajalik õhkkond, mispärast käiaksegi mänge vaatamas," kostab Leht.

"Kõik vaatavad ja analüüsivad publikunumbreid, aga minu jaoks pole suurt vahet, kas keskmine arv on 360 või 400. Tegemist on nii Miki-Hiire numbritega," ütleb Leht tõsiseks muutudes. "Kõik peaksid sellest aru saama, et meil pole mõtet rõõmust lakke hüpata sellepärast, et publikunumber kasvas võrreldes mullusega 10%. Peaksime üheskoos vaeva nägema ja lisaks sportlike tulemuste tagaajamisele panustama sellesse, et Eesti liigat vaataks ühel hetkel keskmiselt neljakohaline arv inimesi. See nõuab tööd ega juhtu iseenesest."

Welco on pärast koduehitust asunud panustama taustajõudu ning kontorisse on järk-järgult palgatud töötajaid. "Mida rohkem klubisid sellest aru saab, et see on reaalne töö, mis vajab inimjõudu ja selgelt läbi mõeldud plaani, kuidas inimesed staadionile saada ja kuidas nad ühe või teise klubiga ära siduda, et neil oleks soov järgmine ja ülejärgmine kord uuesti tulla. See on Eesti jalgpalli suurim väljakutse."

3. Järjepidevus

Welcot juhtiv Leht selgitab, et tegevused tuleb alati läbi mõtestada. Kuidas ja mida tahetakse teha? Näiteks kui Welco saab iga aasta novembris Eesti Jalgpalli Liidult kätte uue hooaja tüüpkalendri, asutakse muudatusettepanekuid tegema.

"Arvan millegipärast, et oleme üks väheseid võistkondi, kes võtab kalendri pulkadeks lahti ja esitab jalgpalliliidule suure A4-paberi jagu ettepanekuid, millal tahaksime oma kodumänge pidada. Paljud kas ei oska sellega tegeleda või ei ole selle peale mõelnud," mõtiskleb Leht.

"Vaatasime selle asja juba eelmisel sügisel üle, märkisime endale viis-kuus kuupäeva, kus tahaksime kindlasti mängida. Meie üks tingimus oli ka see, et me ei taha kodus mängida kell 12.30 algavaid kohtumisi. Jalgpalliliit tuli meie palvele vastu ja 18 kodumängust vaid üks algab kell 12.30, sest see on viimases voorus, kus kõik viis mängu algavad samal ajal," lausub Leht, kes usub, et kui mäng algab nädalavahetusel kell 12.30, tähendab see publiku surma.

"Kõige parem aeg jalgpalliks on õhtul kell 17 või kell 19, võibolla kõige parem on see kas neljapäeva või reede õhtul, aga ka nädalavahetusel on okei. Need on asjad, mida me alati üle vaatame ja mis võimaldavad meil need mängud suureks teha."

4. Turundus

"Ma võin ilma filtrita öelda, austades samal ajal kõiki Eesti klubisid, et meil on kogu riigi parim turundus- ja kommunikatsioonitiim. See on fakt," kuulutab Leht uhkelt.

"Meil on inimesed, kes teevad nädalast nädalasse tööd, kes räägivad need mängud suureks ja pakuvad meie pealtvaatajaskonnale huvitavat sisu," kiidab Leht. "Kui meil tuleb kodumäng, siis nädal varem Facebooki-ürituse tegemisega ei lõpe kogu töö ära, vaid matši tuleb turundada ja müüa igapäevaselt."

Leht on kurb, et Eesti jalgpalliklubid pole turundusele piisavalt rõhku pannud. "Näen seda väga palju, kuidas tehakse Facebooki-üritus, jagatakse sotsiaalmeediakanalites laiali ja siis on kõik. Aga sellega pikas plaanis inimest mängule ei meelita," manitseb Leht.

"Rahvast tuleb kõnetada, erinevatele sihtgruppidele tuleb edastada erinevaid sõnumeid ja lõpuks tuleb kompott kokku panna nii, et inimesed jõuaksid staadionile. Meil on ju ka väga palju sihtgruppe: lapsevanemad, lapsed, tulihingelised fännid, lihtsalt huvilised, kes tulevad suurematele mängudele. Kõiki tuleb kõnetada," soovitab Leht.

5. Meelelahutus

Leht on intervjuudes varemgi maininud, et jalgpall on ja peab olema eelkõige meelelahutus ning seda mängitakse publikule. Welco kontoripoolele on rahva huvi ääretult oluline.

"See mäng kuulub neile, kes tulevad seda vaatama," usub Leht. "Ilma publikuta mängimine ei ole kaugeltki see mis täis tribüünide ees mängimine. Ma näen, kui tänulikud on mängijad selle võimaluse eest, et nad saavad Welco eest kodustaadionil selle rahva ees mängida. Praegu on see paradigma nii palju muutunud, et mängijad tahavadki sel põhjusel siia klubisse mängima tulla, et seda kõike kogeda.

Teine pool sellest asjast on see, et meie tuumfänn on piisavalt aktiivne, et ta jõuab ka võõrsilmängudele. Meil on ka Tallinnas vägagi arvestatav toetajaskond. See on ülikihvt, et meil on toetajaid ka väljaspool Tartut, ja see on väga suur väärtus, mida ei tohi võtta enesestmõistetavana. Ka selle jaoks tuleb teha tööd, et need inimesed tunneksid klubiga seda sidet ja tahaksid meeskonda toetada ka võõrsil."

Kuna Welco juhib praegu Esiliigat, on klubi silmapiiril esimest korda ajaloos Premium liigasse pääsemine. See tähendaks kõigi eelduste kohaselt Tartu derbit Tammekaga. Leht ei tee saladust, et ühel hetkel plaanitakse Holm Parki suurendada.

"Enne tahaks ära täita selle eesmärgi, et meil käib stabiilselt igal mängul täismaja rahvast kohal. Kui see on tehtud ja me näeme, et see 600-kohaline tribüün hakkab väikeseks jääma, siis meil on võimalused laiendamiseks olemas. Ja siis tuleb neid kasutada," teatab Leht.

"Pole ka probleemi derbimängudeks lisatribüüne paigaldada. Ma arvan, et esimene derbi Tammekaga, toimumispaik pole oluline, võib staadionile vabalt tuua 2000 inimest," loodab klubijuht. "See ei tohiks olla probleem, seda on Tartu inimesed juba pikalt oodanud, sest seda pole nii kaua lihtsalt olnud."

Tartu JK Welco kodumängude keskmine külastatavus läbi aastate:

2009 (IV liiga) – 34 inimest
2010 (IV liiga) – 55 inimest
2011 (III liiga) – 79 inimest
2012 (III liiga) – 75 inimest
2012 (II liiga) – 102 inimest
2013 (II liiga) – 86 inimest
2014 (II liiga) – 104 inimest
2015 (Esiliiga B) – 118 inimest
2016 (Esiliiga) – 119 inimest
2017 (Esiliiga) – 119 inimest
2018 (Esiliiga) – 100 inimest
2019 (Esiliiga) – 95 inimest
2020 (Esiliiga) – 98 inimest
2021 (Esiliiga) – 93 inimest
2022 (Esiliiga B) – 112 inimest
2023 (Esiliiga B) – 189 inimest
2024 (Esiliiga) – 250 inimest
2025 (Esiliiga) – 360 inimest
2026 (Esiliiga) – 400 inimest*

* — loo kirjutamise ajal, mil peetud oli 19 vooru, oli Welco keskmine kodukülastatavus 425 inimest.

Welco purustas rekordi, mis oli püsinud 11 aastat

2015. aastal oli Welcol Evald Tipneri karikavõistluste 1/16-finaali raames kodumäng Tamme staadioni kunstmurul, kuhu oodati külla Tallinna FC Florat. Kohtumine meelitas kohale 747 pealtvaatajat, mis oli Welco klubi ajaloo publikurohkeim mäng – kuni 2026. aasta 27. aprillini, kui Welco tegi 769 silmapaari ees Holm Pargis ülimalt kaasahaarava 3:3 viigi FC Elvaga.

Praegune tegevjuht Leht oli 11 aastat tagasi toimunud vastasseisus Flora vastu Welco väravasuul ning hoidis pealinnast kohale sõitnud Koljati kuival kuni 85. minutini, mil Rauno Sappinen skooris penalti. Esimesel üleminutil oli täpne Joseph Saliste ja Welco kaotas 0:2. Vaatamata allajäämisele lahkusid Welco mängijad püstipäi ja aplausi saatel. Tol õhtul hiilgava partii teinud Leht tõrjus end Welco fännide südamesse ning platsi ümbritsenud melu jäi mängijate mällu igaveseks.

"Mäletan seda mängu väga hästi, see oli üks kihvt õhtu. Kuidagi õnnestus tolleaegsetel korraldajatel see komplekt niimoodi kokku panna, et see vastasseis reklaamiti väga suureks. Mäletan, kuidas saime juba soojenduse ajal aru, et see õhtu tuleb teistsugune ja eriline. Tamme staadioni väikese kunstmuru kõrvale olid tellitud lisatribüünid, kus Flora fännid olid ühel ja Welco fännid teisel pool. Kokkuvõttes tuli istekohtadest ikka puudu," meenutab Leht.

"Mul tekkis selle karikamänguga paralleel, kuidas ma käisin 2004. aastal noore poisina Tamme staadioni kunstmurul vaatamas tolleaegset Tartu derbit Tammeka ja Merkuuri vahel, mis peeti 1400 inimese ees. Rahvas oli toona koondunud väljaku ümber, sest nad kõik ei mahtunud ühte kohta. Kogu hosteli katus oli ka veel inimesi täis," räägib Leht naerdes.

"Ka tolles karikamatšis Floraga ümbritsesid inimesed väljakut. Äge mälestus. Need on sellised mängud, kus keegi saab hiilata ... Selles mängus õnnestus see minul," muheleb Leht, kelle nime said karikamängu kommentaatorid õhtu jooksul mainida mitu korda.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.