Tallinna Flora 18-aastasest ääreründajast Sander Alamaast räägitakse kui suurest tulevikulootusest. Tänavu on ta end Premium liigas pildile mänginud ning ka eurosarjas märgi maha jätnud. Aga see on alles algus, sest sihid on noorel mängumehel märksa kõrgemal. 

Pall on olnud Alamaa lahutamatu kaaslane juba sisuliselt esimestest eluaastatest. Senine jalgpalliteekond viis noormehe Harju Laagrist Tallinna Kalevisse ja lõpuks Florasse. Üleminek noortejalgpallist meeste mängu kujunes esialgu keeruliseks, ent nüüdseks on olukord sootuks teine.

A. Le Coq Arena pressisektoril Soccernet.ee-ga vesteldes rääkis Alamaa oma senisest karjäärist, sõprusest Tony Varjundi ja Patrik Kristaliga, Flora valusalt lõppenud eurohooajast, Konstantin Vassiljevi lahkumisest ning paljust muust.

Sander, kuidas sul praegu läheb?
Elus läheb suurepäraselt. See aasta on minu jaoks päris hea olnud. Olen peaaegu kõik oma unistused või sihid jalgpallis täitnud, mida ma tahtsin see aasta teha. Ma arvan, et elu on praegu super. Eesti ilmad võiksid natuke paremad olla, aga muidu on väga tore.

Mis sa suvel jalgpalli kõrvalt üldse oled jõudnud teha?
Peamiselt ikka pere ja sõpradega aega veetnud. Kuna ma käin veel koolis, siis sügis, talv ja kevad on peamiselt sellega seotud. Aga muidu olen käinud palju teisi spordialasid proovimas. Põhimõtteliselt olengi olnud sõprade ja perega ning kõvasti trenni teinud.

Kas käid veel Arte Gümnaasiumis?
Nüüd käin Audenteses. Tuli väike taktikaline muudatus, pidin enda koormust natuke madalamaks võtma, et saaksin rohkem jalgpallile keskenduda. Muidu oli stress võib-olla liiga suur minu jaoks.

Millal sa jalgpalliga alustasid ja päris esimest korda trenni läksid?
Ma olin äkki kahe-kolmene. Ma ise täpselt ausalt ei tea, peab pereliikmete käest küsima, aga juttude järgi olin kolmene. Käisin lasteaia kaudu trennis, seda ma mäletan. Ema on öelnud, et olin põhimõtteliselt kogu aeg palliga. Otseselt ei olnud sellist asja, et mind oleks trenni surutud. Väikesest peale, kohe kui sündisin, olin põhimõtteliselt palliga. Siis pandi mind trenni ja sealt hakkas pihta.

Aga sa läksid kohe Florasse, või alustasid kuskilt mujalt?
Ei läinud. Ma läksin Harjusse lasteaia kaudu ja siis äkki tädi kaudu läksin Kaljusse aastaks või pooleks aastaks. Siis pere otsustas, et lasteaia kaudu Harju on parem valik ja sealt hakkas pihta. Mäletan, et sain lasteaia kaudu veel kooli algklasside satsiga mängima ehk natuke vanematega. Seal saingi kokku Patrik Kristali, Tony Varjundi ja selliste meestega.

Olete Tony ja Patrikuga juba lasteaiast alates head sõbrad?
Jah, lasteaiaeas juba. Nad ei käinud samas lasteaias, aga me käisime lihtsalt koos trennis. Sealt hakkas pihta. Samamoodi Oliver Kullamäega, kes praegu USA-s korvpalli mängib. Kahju, et temast jalgpallurit ei saanud, aga eks Kullamäe veri on ikka neil peres.

Lasteaias käisite eraldi, aga pärast seda sattusite koos trenni ja hakkasite keerutama?
Jah! Alguses oli meil kooli kaudu mingi grupp ja siis meid võeti 2006. aasta akadeemia gruppi, kus olid juba need, kes tegid tõsisemalt trenni. Päris kõva sats oli meil koos. Näiteks Imre Kartau mängib ikka veel Harjus. Väga kõva sats oli ja väga hästi mängisime ka. Ei olnud täiesti lambi punt, võitsime päris palju asju ja olime ikka mängumehed. Meie treener oli kogu Harjus ja Kalevis oldud aja jooksul Taavi Viik.

Väiksena nägin sind päris palju Laagri staadionil harjutamas. Arvad sa, et need staadionil veedetud pikad päevad on sinu arengule kaasa aidanud?
Kindlasti. Võib-olla ei oleks mul seda sama isu ja tahet, mis mul praegu on ja mis mul oli mõned aastad tagasi, et jalgpalliga jätkata. Kui sa elad päevast päeva palliga ja lähed noorest peast peaaegu igal võimalusel staadionile, siis isegi kui sa otseselt ei treeni või ei viitsi midagi teha, lähed lihtsalt peale lööma. See tõstab tahet, et tahaks edasi mängida.

Minu jaoks oli see lihtne, sest elasin staadionile väga lähedal. Mitte alati jalutuskäigu kaugusel, aga rattaga sai tulla. Alati olid ka sõbrad, kes tahtsid minuga mängima tulla. Mul oli lihtne jalgpalli sees püsida, isegi kui koolis või eraelus polnud kõige paremad hetked. Jalgpall hoidis alati jalad maas. See on koht, kus saad ennast välja lülitada ja endast parima anda.

Kas Tony ja Patrikuga veetsid ka koos staadionil pikki päevi?
Patriku ja Tonyga isegi nii palju ei käinud, kuna üks elas Tabasalus ja teine kuskil Peetris. Eks me saime selle koosolemise limiidi juba trennis täis, sest olime suhteliselt lähedased. Pigem käisin Ander-Joosep Kosega. Kui oli vaja, siis käisin ka üksinda. Kui vahetasin klubi ja läksin Kalevisse või Florasse, tekkisid seal uued sõbrad, kes tahtsid rohkem mängida ja kellel oli rohkem võimalusi tulla. Tony ja Patrikuga oli ka nii, et vahepeal käisime ja siis jälle ei käinud. See oli vahelduv.

Olete te Tony ja Patrikuga tänaseni lähedased sõbrad?
Oleme küll. Patrikuga räägime peamiselt läbi kõrvaklappide ja mikrofoni, aga Tonyga oleme väga lähedased ja suhtleme iga päev. Meil on see klapp alles jäänud. Mõni aasta tagasi seda nii väga ei olnud, aga kui ma Florasse tagasi tulin, siis Tonyga hakkasime uuesti klappima. Patrikuga ka, kui ta Saksamaale läks. Ta tundis ennast vist natuke üksikuna ja tal oli vaja kellegagi Fortnite'i mängida ning mina ja Kulla tulime ja aitasime ta välja .

Kuidas sa ennast mängijana kirjeldaksid, millist tüüpi mängumees sa oled?
Enesekindel. Ma arvan, et kuulan palju infot, mis sisse tuleb. Isegi kui see pole otseselt minu positsiooni kohta, näiteks räägitakse keskkaitsjatele, kuulan ikka ja proovin aru saada, miks see nii on ja miks ta peaks midagi tegema. Mulle meeldib üks-ühele ette võtta ja statistikat teha. Proovin lihtsalt olla võimalikult originaalne, nagu olen enne öelnud. Nii palju kui ma Premium liigat jälgin, siis pole väga palju mängijaid, kes julgeks ääres ette võtta nii palju kui näiteks mina või Taavi Jürisoo.

Tunnen, et peab proovima. Isegi kui ei tule välja, saab alati uuesti proovida. Ei pea kartma üks-ühele ette võtmist või pikemate ja raskemate söötude andmist. Olen ikkagi 18 ja mul on veel nii palju areneda. Püüan varakult alustada, mitte olla natuke vanem ja mõelda tagasi, et miks ma nii ei teinud.

Milles sul kõige rohkem areneda annab?
Pallivälised liikumised. Võib-olla olla rohkem liikuv, et teha vastase elu natuke raskemaks. Proovida rohkem aidata tiimi erinevate liikumistega. Isegi kui ma otseselt ise palli ei saa, saan aidata kellelgi teisel palli saada, kes on võib-olla minust paremal positsioonil. Tahan olla meeskonnale võimalikult kasulik, lüüa väravaid, anda väravasööte ja ise olukordi tekitada. Kui õpin rohkem ilma pallita liikuma ja oma äärekaitsjat ära väsitama, siis see on praegu üks suuremaid asju, mida juurde õppida.

Ütleksid sa, et olid veel nooremana samasugune mängija, nagu praegu oled? Võtad julgelt ette, keerutad vastaseid ja lööd väravaid.
Väravaid lüüa meeldis mulle kindlasti. Ääre peal ma kogu aeg ei olnud. Kui olin väike Harju poiss, mängisin päris palju tipuründes. Vahepeal sattusin ääre peale ka, aga seda polnud liialt palju. Kui Kalevisse läksin, siis millegipärast mängisin kuue või kaheksa peal. Ma täpselt ei tea, miks treener nii otsustas, aga natuke avas see mu silmi ka. Kui hakkasime Kalevis 11 vs. 11 jalgpalli mängima, olin peamiselt ääres.

Äärekaitses olin ka korra, aga see väga ei istunud. Väravaid tahan ikka lüüa! Mängisin noorteklassides alati endast 2–3 aastat vanemate liigas. Liigas ja turniiridel mängisin algul kaks aastat vanemate vastu, hiljem Kalevis kolm aastat vanemate vastu. Oma vanuseklassis olen elu jooksul mänginud ainult mõne üksiku mängu, seda välismaa turniiridel. Eks see süstib ka enesekindlust, sest sain ilusti hakkama.

Enesekindlusest sul puudu ei jää. Mäletan Premium liiga Fantasy 12. mängunädalat, kui panid ennast triple captain'iks ja võtsid kõik punktid.
Tundsin lihtsalt, et võib-olla on minu päev. Teadsin, et annan nurgalööke, seega mõtlesin, et kui suudaks ühe ära lüüa, oleks juba punktid olemas. See värav kuidagi pani sellele ilusa punkti. Tegin endale hea kingituse, aga nüüd rohkem seda kasutada ei saa. Kui järgmine kord tunnen, et olen hoos, siis rohkem pole võimalust.

• Alamaa tegi Fantasyt mängides kõneka ja õigeaegse valiku, mis pani Soccerneti peatoimetaja kaabut kergitama
  

Millised Fantasy eesmärgid on, kus finišeerime?
Tead, enam ei ole ühtegi eesmärki. Olen suhteliselt loobunud sellest. Pärast seda, kui Bubacarr Tambedou ära läks, kadus motivatsioon ära. Tema ja Rauno Sappinen tõid mulle seal päris korralikult punkte. Nüüd on raske kedagi muud leida sinna osakonda.

Millal sa teiste klubidega hüvasti jätsid ja Floraga liitusid?
Tulin 2020. aasta suve lõpus Florasse. Kuni 2023. aastani olin noortes erinevates vanuseklassides ja 2023. aastal sain duubliga treenima. Ma ei saanud otseselt seal mängida, sest olin liiga noor ja seal oli mingite erilubadega teema. Tegin terve aasta U21 tiimiga trenni ja mängisin U17 liigat. Detsembris helistati, et tuled esindusse.

Paljud noored jalgpallurid lõpetavad just noortejalgpallist meeste mängu üle minnes karjääri. Kuidas sul see periood läks?
Väga keeruline oli. Esiteks on kehale alguses väga suur šokk. Su keha lihtsalt ei jaksa seda koormust taluda ja lõpuks hakkab keha erinevate vigastustega alla andma. Teiseks ei olnud ma siis nii enesekindel ega tahtnud nii palju ette võtta kui praegu. Seetõttu oli esimene aasta eriti raske. Oli keeruline mänguminuteid saada ja üldse koosseisu pääseda.

Aga kui sa selle esimese aasta üle elad ja saad aru, mida pead arendama ning milline sa mängijana tegelikult oled, siis lähevad järgmised aastad palju lihtsamalt. Kui sa esimese aasta hakkad laisklema ja mõtled, et nüüd on tehtud, sest olen esindusmeeskonnas, siis läheb keeruliseks.

Kuidas riietusruumis on, kui lähed noormängijana esindusse ja sul on seal Sappinen ja teised A-koondise mängijad?Minu puhul oli hea, et paljud kogenumad ja vanemad mängijad tulid vastu ning aitasid seda kooslust luua. Sappinen oli üks neist, Markus Soomets oli üks neist ja eelmisel aastal ka Markus Poom. Nad tõid noored ja vanemad rohkem kokku. Esimene aasta oli väga raske. Ikka kartsid ja olid ainult noortega, sest see oli mugav.

Teisel aastal hakkasime vaikselt rohkem suhtlema ja rääkima. Nüüd on täiesti tunne, et punt on üheks sulandunud. Ei ole ainult noored ja vanad, vaid kõik on koos ja suhtlevad üksteisega. Ei ole tunnet, et teise mängijaga oleks 20 aastat vanusevahet. Mõlemad tegelevad sama spordialaga, olete samas riietusruumis ja väljakul. Lõpuks on huvid ikka samad.

Aga mida Poom, Soomets ja Sappinen näiteks tegid, et noori meeskonda põimida?
Nad tulid ise vahepeal sinuga rääkima ja küsisid, mis sa arvad sellest või teisest. Proovisid panna meid tundma, et oleme osa tervest satsist. See oli kõige olulisem. Ma ei tea, kas need kaks ja pool aastat oleksid olnud nii head, kui mul poleks olnud selliseid mängijaid, kes tulevad ja aitavad mind. Ma ei ole selline inimene, kes kohe läheb ja ütleb: "Hei, oleme nüüd sõbrad!"

Kui keegi teine tuleb ja proovib sind gruppi tuua, teeb sinuga nalja või teete pärast trenni midagi koos, siis see teeb südame soojaks. Nüüd on endal ka tunne, et kui keegi duublist tuleb, tahaks panna teda tundma, et ta on osa meeskonnast ega ole lihtsalt suvaline noormängija.

Tegelikult oled ise ka alles 18, aga tunned juba, et oled meeskonnas vana olija, kes võtab nooremaid vastu?
Jah! Eriti kui Denis Zotovi ja Andero Tatriku vanused mehed tulevad. Ma tean täpselt seda, kust nad tulevad. Nad on veel nooremad kui mina olin esindusse tulles. Võib-olla saan aru, kui raske neil on näiteks Rauno Alliku või Sergei Zenjoviga mingit jutuajamist luua. Proovin ise noorematega vahepeal pulli teha ja panna neid tundma, et nad on osa satsist.

• Kes on Premium liigas debüteerinud 14-aastane Denis Zotov?
  

Kui palju esinduses praegu üldse selliseid mehi on, kellega sa Flora noorteklassides koos olid?
Väga palju enam ei ole. Mark Hendrik Kukega olin koos, Remo Valdmetsaga olin peamiselt koondises ja duublis koos. Tonyga olen terve elu koos olnud, see on arusaadav. Andero Kaaresega olin ka päris pikalt koos. Aga enamik, kellega mängisin Flora noortes, on nüüd kas kuskil madalamates liigades, Esiliigas või üldse mängimise lõpetanud.

Mis sa arvad, miks see ärakukkumine toimub? Kas noortejalgpallist meeste jalgpalli on lihtsalt nii keeruline liikuda või pole kõigil sellist toetavat meeskonda?
Ma arvan, et see on kindlasti üks oluline asi. Võib-olla on asi ka treenerites. Treener ei pruugi sind usaldada või ei anna sulle seda võimalust, mida ära kasutada ja näidata, kes sa oled. Paljudel on olnud vigastused, mis on motivatsiooni ära võtnud. Võib-olla on lõpuks ka huvid teised. Leiad mõne muu spordiala või tegevuse, mis sind rohkem huvitab, ja tunned, et jalgpalliga on kõik.

Mida peaks üks noormängija omalt poolt tegema, et meeskonda paremini sulanduda?
Kui räägime esindusmeeskonda jõudmisest, siis töö-töö-töö. Seal midagi muud väga ei ole. Kui annad iga päev ja igas trennis endast maksimumi, siis võimalus silma jääda ja areneda on palju suurem. Kui räägime meeskonda sulandumisest, siis see oleneb palju sellest, milline õhkkond riietusruumis on ja millised persoonid seal on. Ise saad olla rohkem avatud, koosolekutel kaasa rääkida või tiimiüritustel rohkemate inimestega suhelda.

Meil on praegu üks persoon duublist, kes tuli ja on kohe kõigiga täielik sõber: Marten Kukkonen! Minu jaoks on see täielik müstika. Kui mina oleks omal ajal sellist asja teinud, nagu tema praegu teeb, oleks mind täiesti teise pilguga vaadatud. Aga meil on õhkkond nii hea. Pärast Sappineni lahkumist oli tegelikult vaja sellist persooni, kes naljategemise üle võtaks.

Ehk Kukkonen on suur naljamees?
Ta on täiesti omas mullis. Jalgpallist rääkides tasub teil sellel mehel silm peal hoida. Tal on selline jalg, et täiesti uskumatu. Isegi kui ta Esiliigas mängis, siis vahepeal vaatasid mänge ja mõtlesid, millal kutse esindusse tuleb. Me juba aasta alguses ootasime teda, aga ei tea, miks ei tulnud. Nüüd on ta saanud oma võimaluse ja selle päris hästi ära kasutanud.

Aga räägime eurohooajast – kuidas sa kogu selle kompoti kokku võtad?
Kõige rohkem jäid mind kripeldama kõikide mängude esimesed poolajad. Tundsin, et me ei olnud valmis. Okei, Iberia mängus oli tase väga kõva, aga tegelikult saime lõpuks hakkama. Lihtsalt tundsin, et igas mängus ärkasime liiga hilja. Kui oleksime näiteks Iberia mängus ja Andorra mängus esimese poolaja paremini mänginud, siis räägiksime siin täiesti teist juttu.

Andorras me ei mänginud esimesel poolajal palliga põhimõtteliselt üldse ja olime oma kastis. Iberia vastu oli samamoodi – alles teisel poolajal hakkasime päriselt palliga mängima. Lõime küll esimesel poolajal värava, aga oleme ausad, see tuli täiesti nullolukorrast. See ei olnud ülihea kombineerimine. Pall lihtsalt kukkus ette ja löödi tagumisse nurka ära.

Te mängite noore koosseisuga. Leiad sa, et selle saab mingilgi määral ebaedu põhjenduseks tuua?
Ei, ma ei tahaks öelda, et saab. Ma arvan, et noorus on üks meie satsi tugevusi. Kõik nooremad mängijad, kes on saanud oma võimaluse ja nendes euromängudes mängisid, olid tegelikult tasemel. Nad ei jäänud kuidagi alla. Nad teadsid, mis tüüpi mängud need on, mis tähtsusega, mis tempoga ja mis kvaliteediga meeskonnad vastas on. Ma ei arva, et see oleks vabandus, et oleme noortega ja tänu sellele saime kahe mängu peale 0:6. Eelmisel aastal oli ka tegelikult noor sats ja võtsime tiitli ära.

Eurohooaja lõpp oli eriti tume – 0:4 kaotus A. Le Coq Arenal kodufännide ees.
Ei oskagi otseselt selle kohta mingeid sõnu leida, aga pettumus oli täielik. Pärast teist väravat A. Le Coq Arenal murdus terve sats ära. Pärast seda tundsime, et vist ei ole enam lootust. See oli kõige raskem. Meeskonna jaoks oli võib-olla viimane kaotus kõige raskem, aga minu jaoks oli esimene kaotus Iberiale kõige raskem. Isiklikult tundsin, et andsin endast kõik ja meil oli reaalne võimalus võita, minna lisaajale või üldse 90 minutiga asi kinni panna. Pärast seda mängu olid mul emotsioonid täiesti maas. Aga eks elu õpetab ja on asju, mida võib-olla teistmoodi teha.

Tekkis kuidagi selline kuvand, et Eesti meister peaks kindlasti Andorra meistrile ära panema. Mida sa neile ütleksid, kes sellisel arvamusel on?
Ma ütlen nii, et lõpuks oleme meie platsil. Me näeme ja tunneme, millised indiviidid on teises meeskonnas, mis kvaliteet neil on, kuidas nad palli liigutavad ja mis taktika neil on. Lõpuks oleme meie platsil ja kõik teised lihtsalt vaatavad. See on reaalsus. Isiklikult ma meediat väga palju ei loe ega kuulanud väga, mida kõik ütlesid. Kui nüüd kuulen, et öeldi, et oleksime pidanud nad kindlalt ära võtma, siis praegu on nad Konverentsiliiga play-off'is. Seega tegelikult ei ole nad mingi lambi sats.

Pärast suurt kaotust läksid Flora ja Konstantin Vassiljevi teed lahku. Mida sina noore florakana sellest kõigest arvad?
Lõpuks on see klubi otsus. Kui klubi näeb, et tulemust ei ole või jalgpall, mida me mängime, ei ole see, mida klubi ootaks, siis ei saa midagi vastu öelda. See 0:6 oli võib-olla palju. Isiklikult mulle Kostja väga meeldis inimesena ja treenerina. Sappinen kunagi ütles, et kui Kostjal on midagi valesti, siis proovib ta läbi inimeste probleemi lahendada. See mulle meeldis.

Tänu klubile ja muidugi ka Kostjale sain oma esimesed algkooseisud Premium liigas. Selle eest olen väga tänulik ja kindlasti ei oleks ma ilma tema, staffi ja klubi toetuseta siin, kus praegu olen. Mul on Kostja vastu väga suur austus ja kindlasti ei ole midagi halba öelda.

Ütleksid sa, et Kostja oli see treener, kes sul läbimurde aitas teha?
Jah, tema oli lõpuks see, kes mind usaldas. Võib-olla teenisin selle natuke ka ise oma enesekindlusega välja, aga tore, et ta andis mulle võimaluse minna ja proovida. Tema ja terve treeneritetiim surusid mind, et tee kõvasti, sul on kõik olemas. Lihtsalt enesekindlust oli vaja. Kui selle kätte sain, siis olen siiamaani põhimõtteliselt kõik mängud mänginud, kus olen koosseisus olnud. Arvan, et läbimurde jaoks oli väga oluline ka kõik see töö, mida tegin noorteklassides ja duublis Taavi Viigi käe all. Sealt saab ju kõik alguse.

Vassiljev oli ründava suunitlusega mängija ja A-koondise legend. Kui palju ta sulle ründajalt ründajale õpetussõnu jagas?
Tänu Kostjale on minu tehnikas päris palju muutunud. Eriti see, kuidas ma palli taban. Tal oli alati lause, et ära proovi ristnurka lüüa, proovi lihtsalt raami lüüa. Sa ei tea, mis võib juhtuda – pall võib kuskilt läbi minna või otse sisse lennata. Kõige olulisem on, et löök läheks raami.

Palliga ja pallita liikumine oli peamiselt Karl Mööli töö. Aga kõik, mis puudutas tehnilist poolt ehk söödud, nurgalöögid, karistuslöögid ja pealelöögid, seal aitas Kostja mind kõige rohkem. See Kuressaare vastu löödud värav – Kostja surus mind trennis just selliseid lööke harjutama.

Vaata kõnealust väravat siit: 

Sa oled Vassiljevit koondises näinud ja nüüd andis ta sulle personaalselt õpetussõnu. Oli natuke sürreaalne tunne ka?
Jah, ikka. Kui ma tulin, siis ta ju tegelikult veel mängis oma viimasel hooajal. See, mida ma trennis nägin, kui olin temaga samas meeskonnas, oli täiesti ulme. Sa võisid arvata, et mees ei näe sind. Jooksed kuskilt pimeda nurga alt liini taha ja ta annab sulle ideaalse söödu jala peale. Mõtled lihtsalt, et see inimene ei ole ju päris. Ka praegu, kui ta meil trennis oli kas või neutraalsena ja tegi natuke kaasa, siis see söödutäpsus ja kõik muu oli täiesti haige.

Mäletan, et trennis ei tulnud mul nurgalöök välja. Ta tuli ja ütles, et lase niimoodi, ning pani ise perfektse palli. Mõtlesin, et sa oled Kostja, see on ju loogiline, et sa oskad! Teda oli vinge vaadata. Eriti 2023. aastal, kui ta järjest tõmbas – väravad, söödud, kõik asjad. Täiesti haige. Kui inimesed näeksid, mis kvaliteet tal trennides oli, siis ma arvan, et temast räägitaks veel suuremaid jutte.

Mulle tundub, et ta läks tervele meeskonnale väga korda. Tema lahkumine oli meeskonnale ilmselt väga valus?
Jah, kindlasti oli valus. Just vaimse poole pealt. Isiklikult tundsin, et ta suutis treeneri ja justkui sõbra rolli samal ajal täita. Ta teadis, millal on vaja sulle öelda, et davai, pane juurde ja tee seda või teist. Aga kui jõudsid riietusruumi, siis tegi ikka nalja. Said aru, et ta pole lihtsalt treener, vaid inimene ka.

Mööl võttis kohusetäitjana töö üle. Kuidas ta seni sinu hinnangul hakkama on saanud?
Mööliga on suhteliselt sama asi nagu Kostjaga. Ta teab, millal sulle midagi öelda ja millal lihtsalt nalja teha. Nii palju kui oleme saanud trenni teha ja Mööli nägemuse järgi mängida, mulle väga meeldib see, kuidas ta mõtleb ja mängu näeb. Just rääkisime temaga. Tegelikult oli meil kiire, aga Mööl ütles, et mis sa arvad sellest ja sellest. Lõpuks rääkisime tund aega ja sain aru, et ta näeb jalgpalli väga hästi. Ma ei teadnud enne, et temas selline sisu on. Mulle väga meeldib see. Selle kvaliteediga, mis meil meeskonnas on, on tegelikult kõik täiesti tehtav. Asi on võib-olla natuke mängijates kinni.

Lahkus ka Sappinen. Kes teie meeskonnas praegu tema lahkumise järel liidrirolli võtnud on?
Kindlasti kõik vanemad mängijad. Neil on kõige rohkem kogemust ja nad teavad kõige paremini. Aga Tony on ka kindlasti selline mees. Tal ei ole see kaptenipael ilma asjata. Ta ei ole otseselt selline, kes kohe kurjalt ütleb. Aga see kogemus, mis tal on, kuidas ta mängib ja milline ta inimesena on – ma arvan, et sellepärast tal see pael on.

Ta on väga avatud inimene, Eesti tasemel väga hea jalgpallur ja väga aus inimene. Isegi mulle kui väga heale sõbrale ütleb ta vahepeal, et kuule, mida sa teed. See mulle tema puhul meeldib. Kui Allikut väljakul ei ole, siis ma arvan, et ta täidab seda rolli päris hästi.

Hiljuti tegi Flora eest debüüdi 14-aastane Denis Zotov. Me räägime sinust kui noorest mängijast, aga sina oled 18 ja tema 14. Mis tema fenomen on?
Ta on ülimalt liikuv mängija, tal on väga hea tehnika, ta on julge ja väga hea jalaga. See on see, mida olen temas näinud. Ma arvan, et ta väärib meeskonnas olemist. Seda näitab ka see, et isegi kui oleme 1:2 kaotusseisus, tuuakse ta väljakule. See näitab, et mehes on midagi erilist. Kui ta jätkab samas vaimus ega lähe ülemeelikuks, et nüüd olen 14-aastasena esinduses, siis ma arvan, et tema on Eesti jalgpalli tulevik.

Sa oled esindanud kõiki noortekoondiseid, aga millal me sind A-koondises näeme?
Ootan kõnet väga! Aga kõik juhtub omal ajal ja loodetavasti see tuleb millalgi. Me ei tea, kas see tuleb nüüd septembris või üldse aasta aja pärast. See tuleb siis, kui tulema peab. Ma arvan, et elu teab, millal ma valmis olen, ja loodetavasti Jürgen Henn teab, millal peab mulle helistama.

Väga tahaksin A-koondist esindada. See on alati unistus olnud. Rahvusstaadionil täismaja ees mängida – oleksid natuke rumal, kui see poleks eestlasena su unistus. Loodetavasti ühel päeval saab.

Sa oled testimas käinud Portugalis Braga juures ja Hollandis Feyenoordi juures. Miks need ainult testimisteks on jäänud?
Jah, need jäid paraku vaid testimisteks. Tegelikult oleksin võib-olla tahtnud Feyenoordi U21 meeskonna juurde jääda. Võib-olla oleks see mu arengule parem olnud. Aga kui mulle ära öeldi, siis ma arvan, et see viha, mis mu sees oli, näitab nüüd ennast väljakul. Millal välismaale lähen, seda ma öelda ei oska. Jällegi, loodus teeb oma töö ja teab, millal ma valmis olen. Võib-olla pole see jaanuaris, võib-olla pole järgmisel suvel, võib-olla on üldse 2027. aasta lõpus. Me ei tea. Teen endast kõik oleneva, et see juhtuks võimalikult kiiresti. Ma tean, et võin nendes teemades täielikult oma agenti Harri Ojamaad usaldada, kes usub minusse väga palju, aitab mind ja teeb oma tööd hästi.

• Flora noormängija viibis kaks nädalat testimisel Braga noortesüsteemis. Trasberg: välismaalasena peab olema klassi võrra parem
  

Aga tagasiside on ju klubidest igati positiivne olnud?
Jah, pigem on positiivne olnud. Eesti poisina pead lihtsalt olema midagi täiesti erilist. Neid mängijaid, kes on Portugalist või Hollandist ja võib-olla sinuga samal tasemel või isegi natuke madalamal, on klubidel lihtsam võtta. Elamiskulud ja sellised asjad on klubi jaoks olulised. Neil on lihtsam võtta keegi oma riigist või lähedasemast riigist. Eestlasena pead olema täiesti müstika. Pead kõigil mütsid peast ära lööma, et kuhugi jõuda.

Arvad sa, et passis olev riigilipp määrab tõesti nii palju?
Mingil määral kindlasti. Kui passis oleks näiteks Hispaania või Inglismaa lipp, siis läbilöök oleks kindlasti samamoodi raske, sest nendes riikides mängib nii palju inimesi jalgpalli. Aga kui sa oled hea ja sul on Hispaania või Inglismaa lipp, siis ma arvan, et see annab natuke juurde. Natuke mängib Eesti lipp meile vastu, aga lõpuks on see kõik minu jaoks motivatsiooni allikas. Tahangi olla parem ja ennast rohkem näidata. Tahan näidata, et olen seda kohta väärt, vahet pole, kust ma pärit olen.

Millised on su unistused jalgpallimaailmas?
Unistus on mängida Pep Guardiola käe all. Sellepärast ma Manchester City toetaja olengi. Kindlasti tahaks mängida Inglismaal Premier League'is. Ei pea isegi olema esiviisiku meeskond. Kindlasti tahan Champions League'i mängida, vahet pole, mis klubi eest. Kui staadionil kõlab Champions League'i laul, siis ma arvan, et see tunne tekitab lihtsalt külmavärina.

Guardiola mängustiil ja metoodika on minu arvates lihtsalt imetlusväärne. Praegu on Luis Enrique ka selline, kes mängib palliga väga palju. Vincent Kompany Bayerniga samamoodi. Väga liikuvad meeskonnad, kes tahavad palju palliga olla. Selline mängustiil mulle väga meeldib.

Aga kes sulle mängijatest meeldib? Sa rääkisid Vincent Kompanyst ja Bayernist. Ma pakun, et su lemmikmängija on Michael Olise?
Kõik räägivad Olisest ja Yamalist, aga miks keegi ei räägi Mika Godtsist või näiteks Konstantinos Karetsasest? Mika Godts on tegelikult väga kõrge klassiga mängija. Ma arvan, et temast ei räägita piisavalt. Samamoodi Karetsas, kes on Genkis. Noor kreeklane, väga tehniline ja hea mängija. Desire Doue samamoodi, mulle väga meeldib tema mängustiil. Mulle meeldib natuke teisi mängijaid vaadata, keda nii palju tähele ei panda.