Maardu Linnameeskonna kaks mängijat ja peatreener on veel uurimise all, aga vaatamata sellele on Eesti jalgpall taas saanud valusa hoobi allapoole vööd.

Neljapäev, 10. september, oli päev, mida tahaks võimalikult kiiresti unustada. Nii mina kui ka arvatavasti üpris suur osa Eesti jalgpallikogukonnast. Eesti Jalgpalli Liit teatas pärastlõunal, et Maardu Linnameeskonna peatreenerile Deniss Kovtunile ning mängijatele Vladislav Tšurilkinile ja Artjom Volkovile on distsiplinaaruurimise ajaks määratud jalgpallis tegutsemise keeld.

Kõigest viis tundi hiljem läks Maardu Esiliigas väljakule FC Tallinna vastu. Kohtumine kestis 78 minutit ning kohtunik peatas mängu. Põhjus: kihlveopettuse kahtlus. Kusjuures polnud tegu üldse tavapärase praktikaga. EJL nimetas mängu peatamist või ärajätmist sellise kahtluse tõttu meetmeks, mida rakendatakse vaid vastava informatsiooni olemasolul.

Samas tuleb Maardu kaasusest rääkides üle käia, et uurimine alles käib. Tegutsemiskeeld ei võrdu süüdimõistmisega ning meil pole (veel) praegu õigust kuulutada Kovtuni, Tšurilkinit, Volkovit ega kedagi teist kihlveopetturiks. Aga kokkuleppemängudest kui nähtusest võib ja tuleb rääkida.

Ühe lollus määrib paljude nimed

Jalgpalli võlu põhineb väga lihtsalt kokkuleppel: mõlemad meeskonnad lähevad ju väljakule, et võita. Võib mängida hästi või halvasti. Võib teha suurepärase individuaalse soorituse või ropu prohmaka. Võib juhtida 2:0 ja lõpuks ikka 2:3 kaotada. Väravavaht võib näiliselt lihtsa palli lahti pudistada, kaitsja võib tekitada rumala penalti ja ründaja võib kahe meetri pealt tühjast väravast üle lüüa. See on jalgpall, nagu öeldakse.

Aga selle ilu kaob, kui tekib küsimus, et äkki ei olnudki väljakul toimunu pelgalt juhus. Ja vaatamata sellele, et süüdlaseid on näiteks kolm, saavad vähemal või suuremal määral pihta kõik väljakul viibinud mängijad. Tartu Welco ründaja Kenlou Laasner lõi juulis Maardule 8:1 võidumängus kuus (!) väravat. See võiks ja peaks olema mäng, mida üks ründava suunitlusega mängija meenutab uhkusega, aga paratamatult jääb Maardu kahtluste tõttu ka neile kuuele väravale halb maik külge.

• Suvel Maardule kuueka kõmmutanud Laasner kihlveoskandaalist: sisimas loodan, et õnnestumised tulid minu meisterlikkuse pealt
  

Aga vastased pole ainsad, kes end selliste uudiste valguses kehvasti tunnevad. Kui mitte rohkem tunnevad ennast halvasti nende potentsiaalselt patuste Maardu mängijate ja treeneri meeskonnakaaslased, kes ajavad ausat asja. Muidugi võib pahategijaid meeskonnas rohkem olla, aga eeldame praegu, et ei ole.

Valusalt tuttav olukord

Linnameeskonna enda lähiajalugu ei aita ka just praegusele olukorrale kaasa. 2021. aasta septembris algatas EJL distsiplinaarasja pärast Tallinna Kalevi ja Maardu vahelist Esiliiga kohtumist, mille Kalev võitis 4:2. Uuriti võimalikku mängutulemusega manipuleerimist.

Maardu reaktsioon oli toona päris jõuline. Klubi teatas, et süüdistused tulid neile täieliku üllatusena, neil puudub tegelik alus ning mängijate soov võita oli kõigile nähtav. Mõni päev hiljem alustas Maardu juhtkond ka enda sisejuurdlust. Trall läks lahti aga mõni kuu hiljem. Maardu võitis 2021. aastal Esiliiga ja teenis sportlikult õiguse tõusta Premium liigasse. 2022. aasta veebruaris teatati aga, et kõrgliigasse ei minda ja tippjalgpallist taandutakse üldse.

Klubi president Maksim Krivošein rääkis toona, et tema hinnangul oli üheks põhjuseks eelnenud kihlveoskandaal. Krivošeini sõnul ei olnud uurimise käigus leitud ühtegi süüdlast, kuid sponsoritele sellest selgitusest ei piisanud. Keegi ei tahtnud Maardut toetada ja mis muud, kui et praegugi peksavad neid vaid omad vitsad.

Potentsiaalsete toetajate sõnum oli Krivošeini jutu järgi sisuliselt lihtne: klaarige kõigepealt oma nimi puhtaks ja alles siis räägime edasi. Maardu eelarvesse jäi tohutu auk ning Premium liigasse tõusmise asemel vajus Esiliiga meister Eesti tippjalgpallist välja. Piisas ühest kahtlusest. Nüüd paistab kõik sedasama teed minevat.

Samas kohas tagasi

Nüüd, viis aastat hiljem, oleme sisuliselt samas kohas tagasi. Maardu teab omast käest väga hästi, mida kihlveopettuse kahtlus ühe klubiga teha võib. Pärast eelmist skandaali kukkusid nad ju II liigasse. Sealt hakati ennast jälle üles ehitama, jõuti Esiliiga B-sse ja lõpuks tagasi Esiliigasse.

Tänavuse hooaja eel olid ootused Maardu osas head. Meeskonnas on kogemust, kvaliteeti ja endiseid tippliigas pallinud mängumehi. Klubi oli justkui tagasi seal, kus kunagi oldi. Ja nüüd oleme jälle siin ...

Peatreener ja kaks mängijat on uurimise ajaks jalgpallist kõrval. Peatreeneriga on koostöö lõpetatud. Prokuratuurile on EJL-i poolt esitatud kuriteoteade. Üks Maardu mäng peatati kihlveopettuse kahtluse tõttu ja järgmine lükati edasi. Kui praegused kahtlused peaksid lõpuks kinnitust leidma, oleks löök sedavõrd valusam, et Maardu teab juba omast käest, mida selline skandaal ühe klubiga teha võib

Eesti jalgpall on selle jama jaoks liiga väike

Eesti klubidel ei ole ukse taga kümmet sponsorit, kes vaid ootaksid, et oma rahalaevaga mõne klubi juures maanduda. Esiliigast (ja kohati ka Premium liigast) rääkides ei teeni suur osa mängijaid seal sellist raha, et ainult jalgpallist ära elada. Klubid võitlevad iga sponsori, pealtvaataja ja euro nimel. Suurim valuuta on usaldus ja ausus. Ja nagu me teame, siis seda ehitatakse aastaid ning ta on väga habras.

Seda arvestades ei puuduta Maardu juhtum ainult neid ennast. See puudutab Welcot, Viimsit, Elvat, Kalevit, FC Tallinnat ja teisi Esiliiga meeskondi. Ka mängijaid, kes lähevad töö või kooli kõrvalt trenni ja tahavad päriselt paremaks saada. Noormängijat, kes loodab ühel päeval Premium liigasse jõuda. Treenerit, kes veedab tunde, et järgmise vastase mänge analüüsida.

Miks peaks mõni ettevõte panema oma nime ja raha klubi külge, kui on kartus, et järgmisel päeval ilmub selle klubi nimi uudistesse hoopis kihlveopettuse tõttu? Selliste sündmuste kahju klubidele ei ole mõõdetav pelgalt punktides, mis lähevad kirja liigatabelisse.

Seepärast tuleb süütegijaid karistada jõuliselt. Aga kui mõne inimese vastu esitatud kahtlused ei leia kinnitust, peab ka see saama selgelt välja kommunikeeritud ja nimi puhtaks pestud. Kui aga tõendid näitavad, et mängudega tõepoolest manipuleeriti, tuleb neile vajutada täie rauaga. Praegu on jalgpalliliit tegutsenud kiirelt ja nii peabki.

Me võime Eesti jalgpalli üle naerda palju tahes. Võime kiruda taset, staadione, kohtunikke, vähest publikuhuvi ja mida iganes veel. Lõpuks on see ikkagi meie jalgpall ja päris suur hulk inimesi annab endast iga päev kõik, et see paremaks muutuks. Mängijad treenivad, treenerid treenivad, klubijuhid otsivad sponsoreid, klubide vabatahtlikud panevad mängu eel reklaame üles, fännid tulevad tribüünidele.

Piisab vaid käputäiest inimestest, kes näevad jalgpallis spordi asemel võimalust ebaausal teel raha teenida ning ülejäänud seltskond peab hakkama seda lappima. Nii ei tohiks ju olla. Seega kihlveopetturid, ärge solkige meie jalgpalli!

Vähemalt aus võiks ju olla.