Möödunud suvi meenutas meile ebamugaval, aga vajalikul moel, et jalgpall ei ole lihtsalt üks järjekordne spordiala. Jalgpall on korraga sport, kultuur, kogukond, identiteet, ajalugu ja alles seejärel ka väga suur äri.

• Lugu ilmus septembrikuu Jalkas.

FIFA suvine plaan luua uus kommertsettevõte, kaasata sellesse erainvestorid ja anda neile osalus tulevaste maailmameistrivõistluste (ja ka teiste võistluste) kommertspotentsiaalis tekitas jalgpallimaailmas tormi. Plaan nägi ette kuni 20-protsendilise osaluse müüki uues FIFA Forward Enterprise'is, mille väärtuseks hinnati ligikaudu 20 miljardit dollarit. Plaan, mis mõne Põhja-Ameerika suure profiliiga, mõne teise spordiala Euroopa võistlussarja või ka näiteks Inglismaa jalgpalliklubide kontekstis poleks tekitanud võbelust, sai kiire lõpu.

Seejuures lubas FIFA plaani realiseerudes jalgpalliliitudele senisest oluliselt suuremat rahastust: ühe alaliidu kohta 20 miljonit dollarit järgmise nelja aasta jooksul ja veel 20 miljonit kohe. Raha on jalgpallis kahtlemata vaja, Eestis teame seda eriti hästi. Vajame paremaid treeningutingimusi, rohkem treenereid, tugevamaid klubisid ning lihtsat harrastus- ja kaasaelamisvõimalust. Aga tegelikult on see raha juba praegu FIFA-l olemas: organisatsiooni reservis on mitu miljardit dollarit, viimane meeste MM-finaalturniir teenis umbes 15 miljardit dollarit. FIFA ei ole iduettevõte, mis vajab investeeringut väljastpoolt, et oma eesmärkideni jõuda.

FIFA loobus plaanist pärast ülemaailmset vastuseisu, mida ilmestas UEFA, Aasia ning Põhja- ja Kesk-Ameerika konföderatsiooni jõuline kriitika. Selle loo kõige väljendusrikkam osa oli vähene kaasatus: kui tavaliselt räägitakse FIFA algatused alaliitudega enne põhjalikult läbi, siis praegu tuli see kõik nagu välk selgest taevast.

Sport ei ole esmajoones äri

Hästi korraldatud tipptasemel jalgpall vajab tugevat ärimudelit. Mida paremini suudame jalgpalli väärtust kasvatada, seda rohkem saame investeerida mängijatesse, taristusse, noortetöösse, treeneritesse ja kogukondadesse. Küsimus on tasakaalus ja spordiala tähenduses.

Põhja-Ameerika jäähoki, korvpalli, Ameerika jalgpalli ja pesapalli profiliigad on eelkõige kommertsliigad, mille keskmes on meelelahutustoode, meediaõigused, sponsorid, kaubamärkide väärtus ja investorite huvid. Pole juhus, et näiteks NFL-i, Ameerika jalgpalli profiliiga juhi aastane sissetulek on hinnanguliselt üle 60 miljoni dollari ning korvpalliliiga NBA juhi teenistus olevat kümme miljonit dollarit aastas. FIFA president sai mullu umbes poole vähem kui NBA juht.

See näitab erinevat organisatsioonilist ülesehitust. FIFA ei ole NFL või NBA. FIFA ei ole börsiettevõte ega investorite omanduses olev meelelahutusfirma. FIFA on jalgpalliliitude ühendus, mille keskne ülesanne on arendada jalgpalli kogu maailmas. Suvine kuum plaan tundus olevat samm Põhja-Ameerika profiliigade suunas – taoline kiusatus võis seoses MM-finaalturniiriga tekkida – ja seetõttu ei olnud tegu FIFA ja mõne konföderatsiooni konfliktiga, vaid FIFA ja jalgpalli vastasseisuga.

Jalgpall ei ole olemuselt majandustegevus. Jalgpallil on majanduslik mõõde ja majanduslik väärtus, kuid selle tähendus on sellest palju suurem. Jalgpall on osa riikide rahvuslikust traditsioonist, kultuurist ja ajaloost. See ühendab inimesi, annab võimaluse väljendada positiivselt kohalikku ja rahvuslikku patriotismi ning luua ühtekuuluvustunnet.

Seda näeme kõige selgemalt jalgpallikoondiste mängudel. Kui Eesti koondis läheb väljakule, ei ole tegemist lihtsalt ühe järjekordse meelelahutusüritusega. Tribüünil on inimesed, kellele see mäng tähendab midagi isiklikku. See on meie lipp, meie hümn, meie mängijad ja meie lugu.

UEFA versus FIFA uus etapp

FIFA plaan vallandas FIFA ja UEFA konflikti, mis pole iseenesest uus, sest kaks organisatsiooni on ka varem eriarvamusel olnud, aga nii jõuline avalik vastasseis on siiski midagi hoopis teistsugust. Et mõista, miks konflikt nii suureks läks, tuleb vaadata laiemat konteksti.

Aastaid oli UEFA maailma jalgpallis juhtivas rollis: UEFA Meistrite Liiga ja meeste EM-finaalturniir tagasid nii sportliku kui ka finantsilise üleoleku, samuti FIFA-st. Viimasel kümnendil on see järk-järgult muutunud, sest FIFA on hüppeliselt kasvatanud meeste MM-finaalturniiri tulu, alustas finantsiliselt väga õnnestunud klubide MM-iga ning on edukalt teeninud raha jõukatelt Euroopa-välistelt turgudelt Põhja-Ameerikas ja Araabia riikides.

Teine oluline nüanss on FIFA ülesehitus: igal liikmel on võrdselt üks hääl, mis tähendab, et ükskõik kui palju on Euroopa sportlikult teistest maailmajagudest parem, pole sellest otsustamisel abi. UEFA on 55 liikmega küll suurim konföderatsioon, aga kui Aafrika (54) ja Aasia (47) seljad kokku panevad, siis sellest on raske mööda minna. Kui lisada sinna näiteks Okeaania 11 häält, siis oleks 211 liikmega FIFA-s juba üle poole häältest koos. Põhja- ja Kesk-Ameerika 41 häält on samuti väga suur jõud.

Matemaatika selgitab ka seda, miks FIFA on flirtinud mõttega korraldada meeste MM-finaalturniiri kahe aasta tagant, miks suurenes finaalturniiri koondiste arv ja just sellises proportsioonis.

Euroopal on suhetes FIFA-ga seni tegelikult hästi läinud, sest jalgpalli vundamenti raputavad ideed pole teoks saanud. Üks põhjus on seejuures, et FIFA president ja peasekretär on mõne üksiku erandiga olnud viimastel aastakümnetel Euroopast, mis on aidanud hoida tasakaalu maailmajagude vahel nii, et Euroopa seisukohad pole saanud kahjustada.

Milline on seos Eestiga?

Võib küsida, mida on sellel kõigel pistmist Eestiga. Tegelikult puudutab see meid väga otseselt. Küsimus on selles, millist jalgpalli me Eestis ehitame ja millistele põhimõtetele toetume. Ka Eesti jalgpallis peab olema tasakaal äri ja spordi, professionaalsuse ja kogukondlikkuse vahel. Me vajame tugevamaid klubisid ning paremaid turundus- ja ärimudeleid, samal ajal ei tohi unustada, mille jaoks seda kõike teeme.

Ilmselt on kõige lihtsam tuua võrdlus noorte jalgpallurite kasvatamisega. Kui jalgpalli arengut vaadata ainult läbi majandusliku prisma ja lähitulede valgel, on sageli kõige lihtsam lahendus valmis mängija osta. Eesti puhul ei saa see aga kunagi olla peamine arengumudel. Kui Eesti jalgpalli tulevik sõltuks sellest, kui palju suudame teistelt mängijaid osta, oleksime alati väiksemad ja vaesemad kui keegi teine.

Meil on kohustus investeerida oma inimestesse. Arendada Eesti noori, kasvatada häid treenereid, parandada treeningukeskkonda, anda noormängijatele võimalus jõuda tipptasemele ja luua neile tee, mille kaudu pääseda Eesti koondisesse ja rahvusvahelisse jalgpalli. Mõistagi ei välista see mõistlikul hulgal välismängijate kasutamist.

Äri peab jalgpalli toetama, mitte jalgpall äri teenima. Raha peab aitama spordil areneda, mitte määrama seda, milleks sport lõpuks muutub. Jalgpalli ei pea kaitsma raha eest. Jalgpalli peab kaitsma selle eest, et raha ei muutuks jalgpalli kõige tähtsamaks eesmärgiks, sest jalgpall on ärina väga suur, aga jalgpallina on ta veel palju suurem.

Seetõttu ei olnud kuum suvi ainult küsimus ühe investeerimisplaani kohta. See oli laiem küsimus selle kohta, millist jalgpalli tahame.