Jürgen Henn leiab end olukorrast, kuhu Eesti meeste koondise peatreener reeglina naljalt ei satu - mõni mängija on otsustanud tähtsate punktide peale mängude ajal koondisekutsest loobuda.

Päris pretsedenditu see olukord mõistagi pole. Aastatel 2010-11 jäi koondisest omal soovil eemale Joel Lindpere, kes mängis toona MLS-is New York Red Bullsis. Ühtedel andmetel sai Lindpere koondisest loobumise eest klubilt raha, mees ise aga väitis veel kümme aastat hiljemgi, et sellist kokkulepet ei olnud ning põhjuseks oli eelkõige see, et MLS-i graafik ei hoolinud Euroopa koondiseakendest ja suure distantsi tõttu leiti koos peatreener Tarmo Rüütliga, et tal on targem haige seljaga üle ookeani edasi-tagasi mitte pendeldada.

Üksikuid juhtumeid on varemgi ette tulnud. 2020. aasta lõpus jättis samuti Rahvuste liiga mängudeks koondisesse tulemata tänane kapten Karol Mets, kes oli just parasjagu siirdumas Saudi Araabiasse. 2023. aastal loobus juunikuistest EM-valikmängudest Joonas Tamm, kel oli vabaagendina samuti õhus liitumine uue klubiga. Need on olukorrad, mida on väljastpoolt lihtne mõista ja treeneril pigem lihtne aktsepteerida, kuna põhjused on inimlikult arusaadavad ja ühekordse iseloomuga, samuti puudutavad need mängijaid, kelle pühendumuses ei ole enne ega pärast olnud põhjust kordagi kahelda.

Rocco Robert Sheini seekordne otsus koondisega mitte liituda üllatas kindlasti negatiivselt. Ühest küljest ei ole tõesti tegemist EM- ega MM-valikmängudega, teisalt mängitakse selles koondiseaknas ära kaks kolmandikku Rahvuste liiga alagrupiturniirist, mille kaudu võib meiesugusel koondisel tekkida tunduvalt realistlikum viis EM-finaalturniirile pääseda kui EM-valiksarjas. Tegu on selgelt aasta kõige olulisema koondiseaknaga, mitte mõne sõprusturniiriga Rwandas (kuhu mäletatavasti Shein samuti otsustas mitte tulla).

Samas on teatud nurga alt inimlikult mõistetavad ka Sheini põhjendused. Ei maksa unustada, et Championshipi hooaeg ei kesta 32, 36 või 38, vaid lausa 46 mängu ja tema jaoks seda olukorras, kus suvi möödus sisuliselt puhkuseta, sest ta siirdus Inglismaale otse Norrast, kus hooaeg algas kevadel. 

Raio Piirojad, Mart Poomid, Andres Operid, Konstantin Vassiljevid ja Ragnar Klavanid olid oma karjääri tippajal alati koondises, kui tervis natukenegi lubas. Sellel mündil on kahtlemata ka teine pool - mõni neist oli teinekord isegi liiga agaralt valmis sinist särki selga tõmbama ja tegi endale koondises liiga. Värskeim näide, küll mängusisest otsust puudutav, pärineb üle-eelmisest sügisest, kui Karol Mets oma sajandas koondisemängus põlvele liiga tegi, aga hambad ristis mängu lõpuni punnitas ning pärast peaaegu aasta otsa vigastust ravis.

Vetkal astus üle piiri?

Jürgen Henni teisipäevane pressikonverents oli tema varasematega võrreldes trepiastme võrra otsekohesem. Sheini loobumist nimetas ta pettumuseks, veelgi konkreetsemaks läks ta Martin Vetkali suunas. "Temaga on lahendamata üks usalduse ja pühendumise küsimus. Saan aru, et noored mängijad teevad vigu. See ei tähenda, et uks on kinni, aga üks küsimus vajab meil lahendamist, enne kui ta saab uuesti võimaluse," avaldas Henn.

Ka suvel pärast Balti turniiri võitmist torkas Henn Vetkalit, teda toona küll nimepidi nimetamata. "Mina näen, et nii nagu A-koondise esindamine on auasi, on ka U21 koondise esindamine auasi. Saksamaa käis üle-eelmisel aastal siin U21 koondisega mängimas, seal olid samamoodi mängijad, kes võisid juba ka A-koondise uksele koputada. Nick Woltemade mängis tol aastal kuus mängu U21 koondise eest ja liikus Premier League'i. Kui sellistel staaridel pole seda liiga palju, siis ei tohiks ka meil olla," sõnas Henn pärast võitu Leedu üle, kus värava lõi otse U21 koondise laagrist A-koondise juurde tulnud Karel Mustmaa.

Mis U21 koondis, mis Vetkal? Teeme siin pisut tõlketööd. 2004. aastal sündinud Vetkal võiks veel selgi sügisel U21 koondise eest mängida, kuid tema viimasest noortekoondise mängust on möödas juba rohkem kui kolm aastat. Jah, suurema osa sellest ajast oli ta lihtsalt A-koondise juures, kuid kui ta 2025. aasta suvel Hennilt kutset ei saanud, otsustas ta kutse U21 koondisesse tagasi lükata. Sama kordus ka 2025. aasta septembris. Kui Soccernet.ee toona U21 koondise peatreenerilt Jani Sarajärvilt küsis, kas oleme jõudnud olukorda, kus A-koondise nimekirja varem kuulunud mängijad U21 kutse ära põlgavad, andis soomlane päris huvitava vastuse:

"Toonitan, et ma räägin siinkohal jalgpallist üleüldiselt ja Eesti jalgpallist laiemas plaanis. Aga on tõsi, et näeme aina rohkem individualismi. Mängijaid võetakse kui projekti, mida arendada. Nii kipuvad mõtlema just mängija selja taga seisvad inimesed. Eriti Eesti suguses väikeses riigis, aga ka suuremates, ei aita selline mõtteviis jalgpallikogukonna arendamisele kuidagi kaasa. Nii elus üldse kui ka jalgpallis tasub mõelda mitte ainult sellele, mida ma kuskilt saan, vaid ka sellele, mida mul on võimalik anda. Koostööle toetuv keskkond tuleks meile kõigile kasuks. Eks iga olukord on alati erinev, samas esineb väikest hõõrumist klubide ja koondiste vahel paljudes riikides. Muidugi on mängijal õigus oma karjäärile mõelda ja huvid ei lange alati kokku. Aga kui leiaksime ühise keele, oleks see meie jaoks suur trump," arutles Sarajärvi aasta tagasi. Tundub tõenäoline, et vastuse esimeses pooles viitas ta nii Vetkali kui Sheini nõuandjale, sakslasele Christian Schultele.

Henn ei pidanud Vetkali vastu pikka viha ning 2025. aasta oktoobris ja novembris oli ta tagasi A-koondises. Märtsikuisest Rwanda turniirist jäi Vetkal aga enda otsusel viimasel hetkel taas kõrvale, mis paistis Henni jaoks olevat vähemalt mõneks ajaks viimane piisk karikas. Sellest saati pole Vetkalit kumbagi koondisesse (ei juunis ega septembris) kutsutudki. Seda hoolimata sellest, et 22-aastane poolkaitsja on hooaega Hollandi esiliigas alustanud kuuest mängust kolme väravaga.

Väike koondis tähendab keerulist tasakaaluhoidmist

Sheini osas ei paista vähemalt hetkel Henn radikaalseid meetmeid kasutusele võtvat. "Ei tahaks niimoodi karistamise meetodil Eesti koondises asju teha. Meie mängijatevalik on piiratud. Aga peame hindama mitte ainult mängija taset, vaid ka pühendumist ja saadavalolekut. Muidugi see mõjutab, aga eks me tulevikus räägime, kui asjad on võib-olla muutunud," lausus Henn sel teisipäeval.

Keerulise olukorra võttis Henn omaenda paari lausega hästi kokku: ühest küljest tahaks ta olla konkreetne ja jõuline, aga teisalt ei ole me Inglismaa või Prantsusmaa, kus ühele tippmängijale on vajadusel võtta neli-viis sisuliselt samal tasemel asendajat. Keskväli on küll endiselt Eesti koondise tugevaim liin, kuid sellegipoolest ei saa me endale lubada Championshipi tasemel mängija kergekäeliselt eemale jätmist. Selliste otsuste ja olukordade lahendamise eest aga koondise peatreenerile muidugi palka makstaksegi.

Iseküsimus on see, kuidas suhtuvad sellistesse olukordadesse teised koondislased. Need, kes igal ajal ja iga hinna eest rahvusmeeskonda aitama tulevad. Üks asi on Henniga asjad selgeks rääkida, teine asi aga ka kaasmängijate seas potentsiaalselt kahjustada saanud usaldus tagasi võita.

Suurepärastele mängijatele, kellest on koondisele palju kasu, tulebki vajadusel teha järeleandmisi ja leida kompromisse, kuid koondisejalgpallis, kus kogunemisi saab aastas kokku lugeda ühe käe sõrmedel, jätab iga loobumine  paratamatult oma jälje. Kui loobumised muutuvad mõne mängija puhul mustriks, tekib koondisel paratamatult küsimus: kas sa oled meiega või sa ei ole meiega?

Mängijad, kes valivad, millal on koondis neile isiklikus karjääris kasulik ja millal neil koondise esindamisest midagi võita ei ole, ei tee ju oma otsuseid sellelt pinnalt, nagu me rahvuskoondise liikmetelt tahaksime eeldada. Loodetavasti ei muutu see Eesti koondises levinud mõttelaadiks.