Nikita Brõlin oli seni Vladimir Vassiljevi meeskonna lahutamatu osa. Nad töötasid koos nii Nõmme Unitedis, Paide Linnameeskonnas kui Slovakkia klubis Šamorinis, millest kõigis oli Brõlin tuntud kui Vassiljevi parema käena. Nüüd on ta tagasi Slovakkias, aga seekord ilma Vassiljevita. Brõlin hakkas sammuma oma rada, mis on viinud teda riigi tippklubisse Dunajska Stredasse.

Kui Vassiljevi koostöö Paidega lõppes, oli ka Brõlin vaba mees. Endisest Paide peatreenerist sai peagi lätlaste Liepaja peatreener ja tema soov olnuks oma usaldusisikuga uut peatükki kirjutada, ent Brõlinile pakuti samal ajal Slovakkia suurklubis akadeemia tehnilise direktori kohta. Tal tuli langetada raske otsus: kas jätkata oma hea sõbra abitreenerina või minna oma teed Slovakkiasse? Brõlin tunnistas avameelses vestluses Soccernet.ee-ga, et tulevikule keskendunud kohtumine Vassiljeviga kujunes pikaks ja emotsionaalseks, ent vajalikuks istumiseks.

Lisaks räägib nüüdne tehniline direktor, et tal on käimasolevas peatükis suured eesmärgid, mis ühtivad klubi nägemusega. 31-aastane mees, kes on ühtlasi Eesti U17 noormeeste koondise peatreener, tutvustab enda vastutusala ja avab ühtlasi, millise koormusega tuleb tööülesannete täitmisel hakkama saada.

Nikita, kuidas läheb?

Tegelikult kõik on hästi. Kindlasti on mingid nüansid, mis vajavad lahendamist, aga ma mõtlen, et vahet ei ole, kus sa töötad, alati võiks mingid asjad paremini olla.

Sa oled Slovakkias varemgi olnud. Kui palju sa pidid naastes riiki uuesti sisse elama?

Mitte liiga palju. Keskkond ei ole minu jaoks uus, see kindlasti aitab adapteeruda. Enamus inimesi, kes klubid töötavad, ma juba teadsin. Kui töötasin Šamorinis (Dunajska Streda partnerklubis – S. M. K.), siis ma ei puutunud nendega väga tihti kokku, aga põhimõtteliselt kõik olid minu jaoks tuttavad inimesed ja mina nende jaoks ka.

Kui me räägime teistest asjadest, nagu näiteks bürokraatia, siis ei ole nii hea nagu Eestis. Eestis sa oled ära hellitatud, et kõik on digitaalselt, väga selge ja kiire, aga Slovakkias on sellega natukene raskem. Vähemalt ma nüüd ametlikult töötan ja elan Slovakkias, mis on positiivne! Mu perekond on ka siin, laps hakkab käima lasteaias ja asjad vaikselt liiguvad.

Kui palju Slovakkia ja Eesti elukohana üksteisest erinevad?

Kultuur on kindlasti teistsugune. Eriti siin piirkonnas, kus ma elan. Ametlikult ma elan Slovakkias, aga tegelikult siin on ungarlasi palju rohkem kui Slovakkia inimesi. Näiteks tänaval näed ungarikeelseid reklaame ja bännereid. Ungarlasi on väga raske kellegagi võrrelda. Neil on mingid sarnasused eestlastega, aga ma ei ütle, et nad on nagu eestlased, kindlasti mitte. Mingid asjad on sarnased, aga kultuuriline erinevus on ikkagi olemas.

Sa oled nüüd Dunajska Stredas. Räägi, kuidas sa tagasi Slovakkiasse jõudsid?

See oli natukene ootamatu minu jaoks. Nädal-kaks pärast Paidest lahkumist helistas mulle akadeemia direktor Krisztian Nemeth, kes ütles mulle, et tahab minuga vestelda. Olin huvitatud ja ütlesin, et miks mitte. Küsisin, et kuidas saan teda aidata ja ta ütles mulle lihtsalt ja konkreetselt, et me tahame sind. Paari päeva pärast meil oli videokoosolek, kus ta selgitas, mis ta tahab, mis on minu ülesanded, mida peame parandama ja nad miks üldse tahavad mind. Peale seda hakkasime rääkima detailidest, nagu leping ja teised asjad. See oli ootamatu.

Kui Paide vallandas Vova ja ma lahkusin klubist, siis mul oli võimalus minna temaga Liepajasse. Olid ka teised poolvariandid, aga otsustasin, et võib-olla praegusel hetkel on õige aeg minna Vovast eraldi ja liikuda oma teed.

Kuidas Vova sellesse suhtus? Mis ta arvas, kui sa ütlesid talle, et sa Liepaja pakkumisest ei ole huvitatud?

See on aus intervjuu ja ma proovin oma emotsioone sinu eest mitte peita. See vestlus kestis võib-olla kaks tundi, istusime Tallinna kohvikus. See oli väga emotsionaalne vestlus, oleme Vovaga väga temperamentsed inimesed. Võin öelda, et oleme sõbrad. See oli minu jaoks raske otsus ja mõtlen, Vova jaoks oli see ka raske otsus. Kindlasti see oli kurb nii talle kui mulle, aga proovisin talle selgitada ja ta sai loogikast aru. Rääkisime peale Vova Liepajast vallandamist ja ta ütles: “Okei, Niki, võib-olla sinu tunnetus oli õige, et valisid Dunajska Streda.”

Mul kindlasti ei ole midagi tema vastu ja hea meelega töötaksin Vovaga, aga lihtsalt tol hetkel oli selline olukord. Rääkisin iseendaga ja teiste inimestega, et aru saada, mis oli parim mulle ja mu perele. Ma ei saa end perest isoleerida. Mul on väike tütar, abikaasa ja ma vastutan nende eest. Dunajska Stredasse minek oli kompleksne otsus, aga tol hetkel võib-olla kõige loogilisem samm minu ja pere jaoks.

Aga Vovaga saate endiselt hästi läbi, nagu ma aru saan?

Jaa, räägime peaaegu iga päev jalgpallist ja teistest asjadest, nagu pered. Suhted on siiani sõbralikud ja midagi ei muutunud.

Sa enne mainisid, et kõne tuli üsna kohe peale seda, kui Paidest lahkusid. Kas Dunajska Streda hoidis sul juba Paides silma peal või kuidas see pakkumine nii ruttu tuli?

Mõtlen, et nende jaoks võis olla päästikuks postitus sotsiaalmeeedias, et ma lahkusin Paidest. Ajastus oli väga hea, sest neil oli hooaja lõpp ja nad komplekteerisid akadeemia staff’i järgmiseks hooajaks. Neil puudus tehnilise direktori ametikohale inimene ja kui ma klubist lahkusin, siis nad reageerisid. Sotsiaalmeedia selles mõttes aitas. Olen käinud väliskoolitustel, näiteks Espanyolis olin kuu aega ja proovisin aktiivselt postitada. Kui sa õpid kusagil ja oled proaktiivne, siis see võib aidata sul järgmise sammu teha. Arvan, et kui ma ei oleks postitanud, siis pakkumisi poleks tulnud.

Ametist lahkumine ei ole alati hea uudis, aga praegu vist võib öelda, et kui Paide uks sulgus, siis samal ajal teine Slovakkias avanes?

Elus on alati nii, et kui üks uks sulgub, siis teine avaneb. Mingil määral see kindlasti oli positiivne.

Su ametinimetus on akadeemia tehniline direktor. Mida see endast kujutab?

Kõige olulisemana vastutan kolme asja eest, millest esimene on metoodika. Teiseks tegelen treeneritega. Vaatan ja osalen põhimõtteliselt iga päev trennides ja organiseerin klubisiseseid koolitusi, mis võivad olla nii individuaalsed kui grupis. Räägime seal näiteks treeningprotsessist ja organisatsioonist. Kolmas ülioluline asi klubi ja omaniku jaoks on indivudaalarengu plaani IDP (inglise keeles Individual Development Plan - S. M. K.) projekt. Euroopas on see praegu suhteliselt populaarne ja ma vastutan selle eest.

Need on kolm kõige suuremat vastutusala, aga et kõik asjad organiseerida ja struktureerida, siis sa niikuinii puutud kokku ka teiste asjadega. Näiteks kolm nädalat tagasi oli mul koosolek skautimisosakonnaga ja aitan luua platvormi, et kõik tsentraliseerida. Füsioterapeutidega on koosolekud, fitness-treeneritega iga teine nädal samamoodi.

Sul on varasemast treenerikogemus, tehnilise direktori töö tundub sellega võrreldes midagi teistsugust. Kui palju su praegune töö varasemaga erineb?

Saan öelda, et töömaht läks palju suuremaks. Mäletan, et esimesed kuud Šamorinis oli ebareaalne töömaht. Ma ei olnud sellega elus varem kokku puutunud. Nõmme Unitedis töötasin duubli peatreenerina ja esindusvõistkonna abitreenerina, kus töömaht oli suur. Šamorinis olid esimesed kolm kuud hullumaja. Olime juba kell pool kaheksa esimeseks trenniks staadionil, peaaegu iga päev koosolekud, mõnel päeval isegi kaks-kolm tükki. Sa pead igaks koosolekuks valmis olema, sest kui sa ei ole, siis nad hakkavad küsima. Kui sa ei ole valmis siis siin on ebareaalne ellu jääda. Siin nõutakse sinult natuke rohkem.

Praegune töö on natukene teistsugune. Veedan palju aega kontoris arvuti taga, aga samas viin ka iga päev trenni läbi. Näiteks viimased kaks nädalat olin iga päev U17 võistkonnaga, enne seda kaks nädalat U16 võistkonnaga. Integreerime praegu metoodikasse uusi mõtteid ja kui sa teed seda ainult teoorias, siis see võib-olla ei ole kõige parem viis realiseerimiseks. Olen iga võistkonnaga kaks nädalat ja minu vastutada on duubelvõistkond kuni U16 vanuseni. Läheme veel allapoole, aga praegu vastutan nelja võistkonna eest.

Väljakul on töö üsna sama, mida tegin Paides ja Šamorinis, aga kontoris on veidi teistsugune ja raskem töö. Kui sa töötad abitreenerina, siis keskendud ainult ühele võistkonnale, aga siin pead vastutama treenerite, võistkondade ja IDP eest. Minu töörutiin on selline, et täna tulin juba 7.30 tööle ja arvan, et lähen koju umbes kell 18. Eelmisel nädalal oli päevi, mil tulin 6.45 tööle, sest U17 ja U16 teevad esimese trenni 7.45 ja enne seda on vaja detailid planeerida. Koju tagasi jõudsin kell 20. Abikassa kindlasti ei olnud väga rõõmus selle üle, aga see on fakt, et tuleb palju töötada, et kõik asjad saaks tehtud.

Kas sul on väsimus ka tekkinud, kui tööpäevad venivad päris pikaks ja on kurnavad?

Nädalas on seitse päeva ja ma töötan neist kuuel, aga neljapäeval, reedel ja laupäeval on päevad natuke lühemad. Tööpäev on pikk, aga mitte nii pikk, nagu näiteks esmaspäeval, teisipäeval või kolmapäeval. Nädala algus on selles mõttes palju raskem kui lõpp.

Millised ootused klubil olid, kui nad su akadeemia tehniliseks direktoriks palkasid?

Tahan, et protsessid, mille eest ma vastutan, töötaks hästi. Ma ei saa öelda, et enne need oleks halvasti töötanud, kindlasti mitte. Dunajska Streda on üks parimaid akadeemiaid Slovakkias, see on fakt, aga igal pool on nüansid ja aspektid, mida saaks parandada. Sellepärast nad kutsusid mind. Kui klubis on kõik suurepärane, siis suure tõenäosusega nad ei kutsuks kedagi.

Praegu proovime treeneritega teha treeningprotsessis sammu edasi ja tõsta IDP kvaliteeti ning standardeid. Kui töötasin Šamorinis, siis vastutasin selle eest ja see oli võib-olla ka põhjus, miks nad kutsusid mind. See projekt on loodud, et aidata mängijaid. Iga mängija vastutab enda arendamise eest, see on isegi meie loosung IDP-s. See on üks asi, aga lisaks on ka eesmärk aidata treenereid. Kui sa töötad konkreetse võistkonnaga, siis sul võib-olla ei ole nii palju vaba aega, et mingeid asju teha ja vaadata teisest nurgast. Minu eesmärk onküsida küsimusi, mis võiks aidata treeneritel tõsta nende töötaset.

Millisel kujul IDP enne sind akadeemias kasutusel oli?

Neil on tekkinud kultuur, et U16 ja paar mängijat U15 vanusest tulevad iga nädal teisipäeval-kolmapäeval kell seitse akadeemiasse esimesse trenni ja pärast kooli tulevad juba kell neli teise trenni. Nad teevad seda juba mitu-mitu aastat. Neil on struktuur ja käitumismuster juba tekkinud, lihtsalt on vaja seda teha süstemaatilisemaks. Paar aastat tagasi töötas esindusvõistkonnas üks hispaanlane, kes kunagi vastutas La Masias selle eest ja ta näitas meile, kuidas nad töötasid. Seal olid tippstandardid. Seda on väga raske kirjeldada, seda on vaja vaadata.

Kuhu on klubi eesmärk akadeemiaga jõuda?

Eesmärk on lihtne ja mis mulle väga meeldib, ka ambitsioonikas. Meil oli kaks akadeemia koosolekut, kus osalesid absoluutselt kõik. Koosolekul öeldi, et tahame olla kõige parem akadeemia Slovakkias. Et meid ei saaks isegi võrrelda teistega. Kindlasti konkurendid on ka olemas, näiteks Žilina on väga hea akadeemia ja mängib regulaarselt Euroopas. Eelmisel hooajal nad võitsid isegi Liverpooli. [Bratislava] Slovan mängib ka, aga sellepärast, et nende esindusvõistkond mängib Meistrite liigas. Aga meie eesmärk on olla parim Slovakkia akadeemia.

Millised on su enda ambitsioonid?

Ma ei taha praegu öelda, millises klubis või riigis viie aasta pärast töötada soovin. Võib-olla näiteks kolme aasta pärast minu mõtteviis muutub. See oleks loogiline ja isegi hea, kui sa ei jää vanadesse printsiipidesse kinni. Minu ambitsioon on minna eestlasena nii kaugele kui võimalik. Eestlasena välismaale liikuda ei ole liiga lihtne. See on üliraske. Kui tuled väikesest jalgpalliriigist, pead vahel tegema rohkem, et rahvusvahelisel tasandil nähtavaks saada

Kui näiteks töötan Dunajska Stredas elu lõpuni, siis ma kindlasti ei ole pettunud. See on normaalne, et oled noor ja ambitsioonikas, siis tahad kätte saada nii palju kui võimalik. Kas see on üks Euroopa viiest tippliigast, Taani, Belgia või Holland, vahet ei ole. Kõige olulisem on edeneda karjääris edasi.

Mis ametikohal sa end pikemas tulevikus näed? Kas on see tehniline direktor, kus sa praegu oled, või kusagil näiteks peatreenerina?

Praegu tegelen sellega, mida õppisin ülikoolis. Metoodika juht on see, mis mind huvitab ja mida ma õppisin. Samas ka IDP meeldib mulle väga. Kui mulle pakutaks näiteks kahe aasta pärast IDP treeneri kohta näiteks Anderlechtis, siis ma ütleks, et miks mitte proovida. Või kui mulle keegi näiteks pakub Twentes tööd duubel- või esindusvõistkonna abitreenerina, siis ütleks ka, et miks mitte. Kõik sõltub pakkumisest ja sellest, et kas see aitab mul areneda või mitte.
Lisaks pean mõtlema perele. Kui sa lähed kuhugi, siis see peab olema väga läbimõeldud otsus. Olen avatud igasugu asjadele, aga mulle meeldib see, millega praegu tegelen.

View this post on Instagram

A post shared by DAC Football Academy (@dac_football_academy)

Kas sul on ka mõni ideaalse stsenaariumiga unistus, mis sa tahaks, et läheks täide?

Kindlasti on see mul peas olemas, aga las see jääb minu teada!

Sa oled praegu ka Eesti U17 koondise peatreener. Kuidas sa kahe tööga korraga hakkama saad?

Enne siia tulemist rääkisin jalgpalliliiduga, kas nad annavad mulle rohelise tule. Nad ütlesid, et mine kindlasti, sest see on väga hea võimalus. Nad ütlesid, et neile on see positiivne, kui Eesti treenerid töötavad välismaal. Praegu ma mikrodoseerin ehk iga päev teen midagi. Vaatan kas mänge või trenne, mida palun treeneritel mulle saata. Meil on poisse, kes samamoodi mängivad välismaal.

Räägin koondise- ja klubitreeneritega. Põhimõtteliselt iga päev tegelen asjadega ja olen korra nädalas või isegi tihedamalt kontaktis meie koordinaatori Jani Sarajärviga. Räägime temaga erinevatel jalgpalliteemadel, mitte isegi ainult koondisest. Aga kõik on kontrolli all ja praegu on piisavalt aega, et koondisega tegeleda. Ainuke miinus on, et ei saa kohapeal mänge vaadata, aga tänapäeva tehnoloogia aitab. Kõiki vajalikke mänge filmitakse ja mängijate taseme nägemine ei ole mulle probleem.

Ehk siis praegu seda tunnet ei ole, et tööd oleks liiga palju?

Nagu juba ütlesin, et mul on unistus midagi jalgpallis saavutada. Tean ja olen veendunud, et teist varianti ei ole – sa pead töötama palju ja kvaliteetselt. Kui sa oled tööl kaksteist tundi, aga neist kuus jood kohvi, siis see on üks asi. Olen lihtsalt harjunud sellega. Töötasime Vovaga alati palju nii Slovakkias, Nõmme Unitedis kui Levadias, see ei ole probleem. Praegu on pigem küsimus minu ajajaotuses. Nüüd on minu to-do nimekirjas nagu rohkem, aga hetkel on kõik kontrolli all. Võib-olla pärast novembrit tunnen end kehvasti! Kui töötasin Paides siis olin samamoodi peale hooaega väsinud, see on normaalne. Aga töömahuga olen harjunud, selles pole midagi uut.

Kui see intervjuu lõpeb, siis mis su tänane edasine tööpäeva plaan on?

Võin sulle kohe öelda. Pooleteise tunni pärast on koosolek fitness-treeneritega, siis tegelen natuke meie mängumudeliga. Kell 14 mängib U16 meeskond sõpruskohtumise Debreceni vastu ja pärast seda on mul trenn U19-ga. Kui see saab läbi, siis hakkan planeerima järgmist päeva.

Selgita, kuidas mängumudeli väljatöötamine käib?

Klubil oli juba oma mängumudel, aga tahame seda värskendada, sest muutsime natuke klubi struktuuri. Eesmärk on teha natuke universaalsem mängumudel. See tähendab, et tekitame sellise mängumudeli ja printsiibid, mis võivad olla head iga formatsiooni ja struktuuri puhul. See näitab inimestele meie mängustiili. Meie klubil on oma filosoofia ning pealtvaatajad tegelikult otsustavad, millist jalgpalli nad kultuuri mõistes tahavad näha. Me mängime nende jaoks. DNA ja identiteet mõjutavad seda, kuidas tahame ja peame mängima. Selle peale tekitame printsiibid, et filosoofia ja visioon väljakul realiseeruks. Sellega ma praegu tegelengi.

Kas sa oled mõnelt meeskonnalt või klubilt ka inspiratsiooni saanud, kui sa mujal maailmas jalgpalli vaatad?

Minu jaoks on ülioluline aru saada, kellega sa töötad. Sa pead aru saama, et iga klubi mängumudel peab olema eksklusiivne. Me oleme teistsugused ja meil on nagu teised väärtused kui näiteks Barcelonal. Kui oleme kultuuriliselt teistsugused, siis meile võib-olla mingid osad sobivad, mingid osad mitte. Eesmärk on tekitada meie mängumudel ja mitte kopeerida kedagi teist. Kui sa hakkad kedagi kopeerima, siis võib su identiteet kaduda.

Kui su töökoht kõrvale jätta ja lihtsalt jalgpallifännina rääkida, siis millised klubid või meeskonnad sulle meeldivad?

Toetan alates lapsepõlvest Barcelonat. Olen palju kordi Barcelonas käinud, see on üks mu lemmiklinnadest ja mulle väga meeldib nende jalgpalliklubi. Kui hakkasin jalgpalliga tegelema, siis mu eeskuju oli Ronaldinho. Tänu neile elan siiani unistusega. Nad suutsid mind alateadlikult panna jalgpalli armastama. Aga on ka teisi võistkondi, keda on huvitav vaadata. Näiteks Meistrite liigas PSG ja Como puhul jälgin, kuidas nad mängivad. Mitte midagi erilist!