Mingis mõttes võib seda jalgpalliasja vaadata alati väga lihtsalt – kas must või valge, kas hästi või halvasti. Kui vahel lõppeb meie eurosuvi kiirete kaotustega, siis kõlab vali kriitika. Seekord läks teisiti. Eesti klubid võitsid kamba peale kaheksa mängu, mis ületas ekspertide ootused. Lisaks pakuti ägedaid lahinguid endast selgelt tugevama kategooria satside vastu. 

• Lugu ilmus septembrikuu Jalkas.

Lihtne hinnang klubide eurosuvele kõlab: hästi! Sellega ei soovi me siiski piirduda. Otsime läinud suve kohta natukene sügavamalt vastuseid üheskoos Ragnar Klavani, Marek Lemsalu, Martin Reimi ja Argo Arbeiteriga. Ka ses seltskonnas kõlab pigem hea hinnang. Agasid tekitas valitseva Eesti meistri ehk Tallinna FC Flora käekäik, mis lõppes peatreener Konstantin Vassiljevi hundipassiga.

Julgusest

Kuigi Paide Linnameeskond kaotas lõpuks kahe mängu kokkuvõttes 1:6 Viini Rapidile ning Tallinna FCI Levadia jäi 3:4 alla IFK Göteborgile, olid Eesti klubide esitused nendes paarides märkimisväärselt silmapaistvad. Ühe nüansina toodi nii artiklites kui ka arutelusaadetes palju välja julguse rolli. Paide ja Levadia ei kartnud endast selgelt teisel tasemel tegutsevat vastast, nii Austria kui ka Rootsi tippklubi vastu mindi mängima näiliselt päris enesekindlalt.

"Nõustun, et julgus mängib arvestatavat rolli. Vjatsešlav Zahovaiko läks Levadiasse ja pani neile juurde uue käigu, mida nägime ka Göteborgi vastu. Kui sa tuled võõrsilt tagasi võiduga, siis see emotsioon ongi mega. Selle pealt omakorda kasvab enesekindlus ja julgus," arutleb pikaaegne Eesti koondise kapten Klavan. "Selle najal tuleb publik juba staadionile, mis toetab omakorda kõike eelnevat. Aga algpunkt on seal, et peab olema julgust minna võitma, ja seda Levadia võõrsil ka tegi."

Klavan jätkab: "Tarmo Kink ja Paide näitasid tegelikult Viini Rapidi vastu sarnast mängu. Kodus oldi 80 minutit mängus sees ja see jääb lõpuks publikule meelde. Jah, väsiti, lõigati lõpuga veidi näppu ja kaotati, aga sellest mängust said emotsioone ja enesekindlust kõik asjaosalised, kõik fännid. Mina olen samuti jalkafänn ja tahan emotsioone. Nägime, et saab olla mängus sees, saab võidelda, saab pakkuda ägedaid tundeid. Meil on küll nii, et keskmine pealtvaataja on nagu teatripublik, aga nende elamuste pärast tullakse uuesti teatrisse, ma usun. Ja uuesti. Ja nii areneb tasakesi ka fännikultuur."

Endisel Eesti koondise, Flora ja Levadia peatreeneril Reimil on julgete katsetamistega eriilmelisi kogemusi. "Üks asi on jah rääkida, et kui tore on mängida julgelt. Teine asi on see, kuidas vastane üldse annab mängida," ütleb ta. "Need kaks poolt peavad kokku saama, aga on üsna selge, et kui sul endal pole julgust mängida, siis ei tule väga midagi."

Õpetlikud näited on tal kaasas koondise peatreeneri ametist. 2016. aastal saadi tema debüütmängus kohe 4:0 jagu Gibraltarist ja uue juhendajaga tekkis kiire positiivne foon. Esimesele võõrsilmängule sõideti kuu hiljem Belgiasse ning Reim otsustas riskida julgelt, tasuks 1:8 kaotus. Seejärel tõmbas peatreener mängupildi tunduvalt konservatiivsemaks, sest Belgia kogemus ehmatas tervet meie jalgpalliüldsust. Tulemused püsisidki viisakana kuni 2019. aasta suveni, kui Reimi viimases matšis saadi šokeeriv 0:8 saun Saksamaalt.

"Olen ise seda kõike läbi elanud. Igatpidi on häda – kui lähed seisu peale mängima, siis küsitakse, miks sa ei julge. Kui lähed julgelt, siis on teistpidi küsimused. Koondisega oli kaks selgelt ebaõnnestunud mängu: Belgia ja Saksamaaga. Seal oli eelmiste mängude pealt põhjust minna proovima, aga ei tulnud mitte midagi. Veidi nõrgemate vastu olime päris tublid, aga kuskilt tuli selge piir ette. Eks neid vahekordi tuleb selgelt ja objektiivselt hinnata. Vahet pole, kas oled klubis või koondises," sõnab Reim.

Nii Levadias, Nõmme Kaljus kui ka Floras tippjuhiameteid pidanud Arbeiteri sõnul klapib kogu julguseteooria kenasti ning tema sõnul on jõutud uue lähenemiseni üldise taseme tõusu kaudu. Teisiti ei olekski võimalik tiimidel areneda.

"Eesti klubijalka tase on kindlasti viimastel aastatel tõusnud. Mängijad, treenerid, kõik on juurde pannud. Kui Flora viimane mäng Andorra tšempioni vastu välja jätta, siis on ka Euroopas selgelt edasi mindud. Koondises on seda samuti näha – okei on vaadata! Igal satsil on mingi selge joon ja plaan, millest peetakse kinni. Vahel halvemini, vahel paremini," selgitab Arbeiter.

"Julguse tekkeks ongi vaja kindlat plaani, millest kinni hoida. Kui sul on tugev tugistruktuur, siis on lihtsam olla julge. Selleks peab olema mänguplaan väga hästi läbi harjutatud, igaüks peab teadma, mida peab tegema. Kui kõik need asjad on selged, siis saadki minna julgelt peale," jätkab ta. "Ma ei ütle, et varasemalt polnud meie jalgpallis selliseid plaane, aga need on läinud üha detailsemaks ja nende elluviimiseks on järele tulnud ka individuaalsed oskused."

Endine Flora ja Levadia kaitsja Lemsalu rõhutab Levadia, Paide ja Nõmme Kalju viisakate esituste juures treenerite rolli, sest just sealt saab alguse mentaliteet ja rõhuasetus, kui konservatiivselt või vabalt üldse julgetakse otsuseid langetada. Tema sõnul olid nii Vjatšeslav Zahovaiko, Tarmo Kink kui ka Nikita Andrejev heas mõttes pöörased mängumehed, kes uskusid enda oskustesse kohati isegi rohkem, kui tundus loogiline. Aga see oli nende stiil ning kindlasti on sama karakterit tunda ka töös peatreenerina.

"Kõik kolm on minu jaoks huvitavad persoonid. Nad suudavad mängijatele sisendada just seda julgust, millest siin räägime," ütleb praegune Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige. "Nii on keeruline, kui mängijad pidevalt milleski kahtlevad. Need treenerid on kõik suutnud tuua uue energia ja enesekindluse. Selleks et julgelt mängida, peavad kõigepealt olema muidugi paigas mängijate individuaalsed oskused – kui nad ei suuda üks ühele midagi ära teha, siis on raske."

Lemsalu meenutab: "Kink ja Andrejev olid juba noorena päris silmapaistvad tegelased. Niki tuli Levadiasse ja jooksis kohe mul, vanal kaptenil, läbi jalgade ja tammus varvaste peal. Võisin öelda küll, et lõpeta selline pull ära, aga ega ta alla ka ei andnud. Kõigis neis kolmes on mingi eriline natuur, mida nad on suutnud praegu päris hästi kombineerida oma tiimidesse. Niki oli ülivõitluslik mängija, Tarmo väga tehniline ja kiire, Zahovaikol oli megahea nina. Neis kõigis oli olemas mingisugune heas mõttes üleolev enesekindlus. Nad läksid ja tegid tihtilugu seda, mida nemad tahtsid. Nüüd lähevad nende klubid mängima nii, nagu osatakse ja tahetakse."

Tempost

Euromängude kontekstis räägivad nii treenerid kui ka mängijad pidevalt kiiruse erinevusest. Sellest, kui keeruline on koduliiga tempo pealt minna Euroopasse. Sellest, kui keeruline on A. Le Coq Premium liigast minna Eesti koondisesse. "Tempo erinevus on üks suuremaid väljakutseid, aga sel suvel saadi sellega paremini hakkama," kiidab Klavan. "Kui meie klubid saaksid kuskilt iga aasta juurde näiteks kuus suurema tempoga mängu, siis oleks taas võimalik taset kergitada. See annab põhjust pidevalt igapäevaste tegevuste intensiivsust tõsta."

Endise Liverpooli kaitsja sõnul on tempoga vaja toime tulla nii pea kui ka jalgadega. Lõpuks on need kaks omavahel muidugi seotud ning üks ei saagi teiseta areneda. "Kindlasti on ka Eestis läinud igapäevased treeningud intensiivsemaks. Juba mõnda aega on püsinud olukord, et Premium liigas on ikkagi neli tippklubi, mitte vähem. See tähendab, et suurema intensiivsusega mänge on rohkem ja seeläbi peab olema parem ka igapäevane töö," ütleb ta.

Loomulikult on kõigi eesmärk vähendada taseme erinevust Viini ja Göteborgi sarnaste klubidega, kuid see on aeganõudev protsess, mis nõuab paljude klubide ja inimeste panust. Ka Arbeiter arvab, et sellest ei piisaks, kui mõned üksikud klubid end Eestis väga hästi komplekteeriksid. Pigem on vaja, et kogu liiga jätkaks ühist arengut, seeläbi kasvab intensiivsus nii mängudes kui ka treeningutel.

"See on ikka väga raske, kui lähed järsku täiesti teise kiirusega jalgpalli mängima. Kui vastas on sats, kes tegutseb ja mõtleb igapäevaselt kiiremini ja intensiivsemalt, siis on neil ikka suur eelis," arutleb endine ründaja. "Kui meie meeskonnad lähevad väljakule, peavad nad esialgu üldse harjuma tempoga ja siis hakkame edasi vaatama. Ühe tiimi jaoks on see igapäevane reaalsus, teise jaoks täiesti erakordne kiirus. Siis ongi tulemuse tegemiseks vaja endal väga head ja vastasel kehva päeva. Mängulõpud on eriti keerulised, sest keha läheb punasesse, laktaaditase tõuseb ja mõtlemine aeglustub."

Arbeiter jätkab: "Premium liiga sisekonkurents peab veel kõvasti kasvama. Vastasel juhul ei harju me kunagi selle suurema tempoga. Meil on vaja oma liigasisest kiirust kogu aeg ülespoole kerida. Praegu on koduliigas neid kiire tempoga mänge veel vähe, aga nelja tugeva tiimi olemasolu on kindlasti parem kui näiteks kahe."

Liiga taseme tõstmine on aga praegu Šveitsis elava ja töötava Arbeiteri sõnul keeruline ja kompleksne probleem, aga õnneks on siiski näha selgeid arengu märke. "Isegi kui leiame kuskilt hästi palju raha, siis kõrgel tasemel mängijate toomine on ikka väga keeruline. Võid pakkuda rohkem raha ja ägedaid tingimusi, aga heal tasemel mängija vaatab pigem ikka Soome või Rootsi poole, mitte Eesti suunas," räägib ta. "Kõige olulisem on siiski see, et praegu on selgelt näha, kuidas liigume paremuse poole. Kuskil kulisside taga on tehtud häid valikuid ja otsuseid. Nipsust ei lähe midagi hästi palju paremaks ja peame aru saama, et see kõik on päris pikk protsess. Samas tundub väga tõenäoline, et meie liiga jääb ka tulevikus kasvatajaliigaks, sest siin lihtsalt ei ole piisavalt palju väljundit ega raha."

Florast

Reim toob aga välja, et kogu selle eurosuve finiš andis päris edukale seeriale ikkagi mõru lõppakordi. See, kuidas Eesti valitsev meister Flora alistus kahe mängu kokkuvõttes 0:6 Andorra tšempionile, oli täielik põrumine. "Andorra meister ei teinud kindlasti kiiremat mängu, kui näeme näiteks Eesti tippude omavahelistes heitlustes. Pigem tundus, et Flora läks alt pinge tõttu," ütleb Reim.

"Eks oleme ikka tahtnud mõelda, et võrreldes Andorraga oleme jalkariik. Nüüd tõestati korraks vastupidist. Asi ei saanud olla vastase nii palju kõrgemas tasemes. Floral lihtsalt ei tulnud välja. Ei näidatud sellist mängu, mida vahel näeme Paide, Levadia ja Kalju vastu. Kahju, et võrreldes eelmise hooajaga on tehtud samm tagasi."

Läbipõlemine võib Reimi sõnul tekkida ainuüksi sellest, et euromänge on nii harva. Matšid saavad kümneid kordi tähtsamaks kui koduliiga reamängud ning tiimid ei saa alati pingega hakkama. "Sellega on vaja meil üha rohkem harjuda. Koondisemängijatel on kindlasti eelis, sest nad on rahvusvahelise tasemega rohkem harjunud," ütleb praegu Viimsi jalgpalli vedav mees.

Flora ümber toimuv tekitab segadust ja küsimusi. Näiteks pole nad mitte kunagi lõpetanud liigas tagapool Paidet, kuid Euroopas näitab Paide hoopis teistsugust energiat ja minekut. "Ikka väga hea küsimus: miks nii? Kuidas ei suuda Paide Eestis oma taset hoida? Kuidas Flora omakorda kodus ainult eestlastega nii hästi esineb?" mõtiskleb Reim.

Lemsalu lisab: "Flora lugu oli sel hooajal võrreldes teiste meie klubidega teistsugune. Ma ei oskagi muud öelda, kui et nad läksid täielikult lati alt läbi. Nii ei saagi Euroopas mängida. Praegu on seal klubis selline periood, et tuleb kuidagi liigas ellu jääda ja siis edasi vaadata."

Kollaps, mis tabas augustis Eesti meistrit, võib olla tekkinud erinevatest nüanssidest. Reimi sõnul on omamoodi proovikivi füüsilist vormi ajastada, et just suve keskpaigaks oleks mehed parimas toonuses. "Kui hea vorm on sätitud märtsi algusesse, siis ei ole võimalik seda kogu hooaja peale hoida. Samas on siin tegelikult koht, kus meie klubidel peaks Euroopas eelis olema. Mängime ju kevade-sügise hooaega ning suve keskel peaksimegi olema mänguliselt väga heas seisus, kui paljud vastased on alles kogunenud ja alustavad hooaega," tuletab Reim meelde olulise nüansi.

Kellelegi ei tule üllatusena, et Flora mängib Eesti mängijatega, kuid Reimi sõnul jäi talle silma, et nii Levadias, Paides kui ka Kaljus tõusid just euromängudes esile väljamaalased. "Levadia ja Paide tegid tugevate tiimide vastu tõesti korralikud mängud. Aga kes tegid neis tiimides kõige paremad etteasted? Need olid arvestatavas osas just välismängijad, kes ongi tegelikult eurosarjadele mõeldes Eestisse toodud. Pigem jäi mulje, et välismängijad tegid Euroopas paremaid esitusi, kui oleme näinud Eesti liigas. Miks meie enda mängijad niimoodi esile ei kerkinud? Aga ühe suve põhjal ei tasu selles osas liiga suuri järeldusi teha."

Tunnetest

Üldises plaanis tunnevad siin loos sõna saavad eksperdid, et suvi lisas Eesti jalgpalli vajalikku usku. "Tegelikult oli ju enamik klubisid päris tublid. See muutus on toimunud, et kui mängime nii-öelda omasugustega, siis ootad positiivset tulemust. Julged oodata!" ütleb ise Eesti tänavustest euroklubidest Flora ja Paide särki kandnud Klavan.

"Või kui Paide jäi Aserbaidžaanis alguses trammi alla, siis ikkagi ei tekkinud tunnet, et siit ei tule. Tundsime, et võib tulla küll. Ja tuligi! Usun, et see pole juhuslik. Samm arengus on tehtud ja nüüd tuleb edasi liikuda. Praegu oleme vähemalt jõudnud sinna, et nii-öelda omasugustega mängides loodame ja ootame. Sein tuleb ette, kui eelarved ja tasemed hakkavad väga tuntavalt erinema. Kuid näiteks Paide tõestas aserite vastu, et ka see pole ületamatu," selgitab praegune Tallinna Kalevi president.

Jätkab Lemsalu: "Need, kes on olnud jalka juures pikemalt, näevad kindlasti praegu mingit muutust. Ma proovin tavaliselt olla kriitiline ja mitte kunagi asju liigselt ilustada, aga praegu on tekkinud mingi tunne. See puudutab nii meie klubisid kui ka koondiseid. Mingi tunne hakkab tekkima, et võime minna endast nii-öelda tugevamate vastu ootustega ja lootustega. Usk on olemas ja see kandub edasi ka sügisel peetavatesse koondisemängudesse. Ja see tunne ei ole päris tavaline. Kuigi tunne läks suvega paremaks, siis on selge, et eurosarjas põhiturniirile saamine ongi super keeruline. Meil peaks kõik õnnestuma ja lisaks on vaja, et vastastel oleks kehvem päev."

Lõpuks sõna Reimile, kes on kogu siinsest seltskonnast tuleviku suhtes kõige skeptilisem: "Keskmisest läks meil ju ikkagi paremini kui tavaliselt. Teisalt on kurb, kui palju aega on möödas sellest, mil Flora jõudis alagruppi. Aga kui kõik klubid kokku võtta, siis jääb eurosuvi ikkagi positiivsele poolele. Kas see näitab Eesti liiga taseme tõusu? Ma ei tormaks seda väitma. Siin mängib rolli, kellega ja kuidas end võrdleme. Praegu saime jagu leedukatest, põhjaiirlastest, waleslastest... Need on varemgi olnud sellised riigid, kelle klubide vastu ootame edasipääsu. Jah, aserite satsi võitmine on iseenesest väga hea tulemus, aga siis saime Andorra meistrilt jälle kaotuse.

Vähemalt said kõik tiimid mängida kahe või kolme vastasega. Lõpuks on veidi kahetised tunded. Nagu oleks asjad paremaks läinud, aga... Loodetavasti saime kinnituse, et vähemalt pole me kehvemaks jäänud. Usun, et üks asi, milles on meie liigas kindlasti juurde pandud, on välismängijate värbamine. See ei ole niisama lihtne, aga selles valdkonnas on tekkinud rohkem edulugusid. Kui meil on paremad välismaalased, siis muutub liiga samuti tugevamaks. Kuigi tõsi, osa neist ei esine koduliiga mängudes nii hästi kui Euroopas."