Joonas Tamm on Eesti koondise ründaja! Kes oleks arvanud, et aastal 2026 saab endiselt tulla lagedale sellise väitega?

Mees ise võtab asja rahulikult, sest tegelikult on ta alati olnud valmis rünnakut toetama. "Viimati oli vist Iisraeli vastu," meenutab jalgpallur, kes paberite järgi on enamasti olnud ikkagi keskkaitsja. Samas on nii palju tema roll seekord ikkagi muutunud, et varasemalt on mees saadetud viimastel minutitel rünnakule olukorras, kus Eesti vajab kindlasti väravat. "Islandil oli vastupidi, sest nemad ründasid. Mul oli üksinda keskväljal peapalle võita ikka päris keeruline," arutleb 34-aastane jalgpallur.

Tema koondisesse saabumine oli kindlasti üllatus, sest peatreener Jürgen Hennil on tavaks kasutada jalgpallureid, kes koduklubides mängivad. Tamm käis Rumeenia klubi Sepsi särgis viimati platsil märtsis. "Ega vorm kõige parem pole, aga kui sain teada, et mul on variant koondisesse tulla, siis hakkasin rohkem tööd tegema," sõnab ta.

Pole põhjust klubivahetusega kiirustada

Sepsis on olukord tobe, aga jalgpallis mitte midagi erakordset. Nimelt kaotas klubi Viktor Orbani valimiskaotuse järel suure tüki rahastusest, mille järel otsustati, et hulk mängijaid tuleks välja vahetada, Tamm nende seas. Aga nii eestlasel kui ka tema kolleegidel on kehtiv leping ning niisama nad kuskile ei tõtta.

Sisuliselt treenib Tamm igapäevaselt tiimiga, aga mängupäevaks visatakse satsist välja. Klubi proovib teda nii-öelda omal soovil lahkuma sundida, aga seni tulutult. "Eelmisel hooajal olin ligi viis kuud vigastatud ja jäin tähtsatest perioodidest eemale," meenutab Tamm. "Ju nad kartsid, et ka nüüd võib juhtuda midagi sarnast."

Tamme leping kestab juunini. Ideaalses maailmas vahetab Viljandi mees jaanuaris klubi, aga kui seda ei juhtu, pole ka häda miskit. "Talvel vahetan klubi siis, kui leian midagi soodsatel tingimustel. 34-aastasena pole mõtet minna kuskile väikse palga peale ainult selle pärast, et mängida saaks," selgitab ta.

Kuidas see vaimselt mõjub, kui jalgpallurilt võetakse ära tema lemmiktegevus ehk mängimine? "Raske on kindlasti, aga õnneks ei pea ma kuskil neljandas liigas mängima*. Saan treenida koos meeskonnaga, aga mängupäeval olen tiimist väljas. Kui on taktikatrennid, siis teen ka pigem midagi muud. Selliseid mängijaid on palju ja vähemalt pole ma ainuke," räägib Eesti koondises neli väravat löönud keskkaitsja-ründaja.

Kas on põhjust klubi või mõne konkreetse inimese peale ka kurjustada? "Ma pole otseselt kellegi peale pahane... Muidugi tahaks mängida, aga see olukord on juba nii kaua kestnud, et olen leppinud."

Karikapidu paneb endiselt naeratama

Koondisekutse tõi Tamme ellu mõnusa paugu nostalgiat, sest esiteks naasis ta oma nooruspõlve positsioonile ning teiseks kohtutakse Bulgaariaga endises kodulinnas Plovdivis.

Kohalik suurklubi ehk Botev mängib Joonas Tamme elus suurt rolli: ta esindas tiimi 65 mängus ja võitis Bulgaaria karika. Enam mänge on Tamm pidanud vaid FC Flora ja Eesti koondise särgis.

"Karikavõidu järel pandi kogu linn kinni, suurel paraadil osales 20-30 tuhat inimest. Sõitsime bussiga läbi rahvamasside, pidu oli väga suur," meenutab ta suure naeratuse saatel. Tamm kinnitab, et Bulgaarias on jalgpall kindlasti spordiala number üks, konkurente pole!

Seda müstilisem on tõsiasi, et koondise tase on viimaste aastakümnetega kukkunud tohutult. Kas kohalikku vutti tundval eestlasel on mingi selgitus, miks? "Võib-olla mõjutab see, et siin ei hoita mängijaid nii, nagu tehakse näiteks Skandinaavia klubides. Siin kandis on tavaline, et iga aken tuleb tiimi kümme uut venda. Ollakse väga emotsionaalsed ja kui tulemust pole, vahetatakse kohe mängijad välja. Nii ei saa ka noored oma võimalusi," pakub ta välja võimaliku teooria.

Bulgaaria jalgpalli üldiselt kirjeldab Tamm järgnevalt: "Klubid mängivad väga erinevalt. Kui mina olin Botevis, siis vahel oli meil platsil ainult üks Bulgaaria vend. Samas on meeskondi, kus on ainult bulgaarlased. Mängustiilid on erinevad, aga ühised nimetajad on näiteks tehnilisus, suur löökide hulk ja vähem taktikalist distsiplineeritust. Ka meie tiimis oli veidi nii, et ründavad mängijad ründavad ja kaitsjad kaitsevad. Natukene teistmoodi kui näiteks Norra klubides või ka Eesti koondises, kus on kõigil hästi teada, mis on nende rollid rünnates ja kaitstes."

Bulgaaria kõrgliiga taset peab Tamm endiselt väga heaks, võrreldavaks Rumeeniaga. Kui kohalikud mängijad liiguvad piiri taha, siis pigem on nad ründajad.

Plovdiv on mõnus!

Plovdivi linn saab elukeskkonnana Tammelt igati kõrge hinnangu! "Kesklinna osa on väga mõnus ja hubane. Suvel on võib-olla liiga palav, aga praegu on mõnus," ütleb ta. "Eesti fännidel tasub minna vanalinna, baare ja asju on palju - usun, et neile meeldib!"

Mees on Rumeenias ja Bulgaarias kokku veetnud hea hulga aastaid. Mis teda ikkagi siin kandis hoiab? "Rumeenia meeldib mulle väga, linn on hästi mõnus. Sinna oli lihtsam nüüd tagasi ka minna, sest olin Steauas juba mänginud. Eks need riigid on sarnased, aga peaasi, et ilm on hea, see teeb asja ikka palju paremaks."

Kui fännid tahavad süüa midagi väga head, siis kõlab eksperdi soovitus: minge restorani Pavaj! "Matvei Igonenile ka väga meeldis!" sõnab Tamm lõpetuseks.

*võrdlus Konstantin Vassiljevi karjääris toimunud sarnase olukorraga, kus legendi prooviti Gliwice Piasti tiimist välja külmutada ning mees saadeti mängima sisuliselt noormängijate ja amatööridega.

Joonas Tamm

Sünniaeg: 2. veebruar 1992 (34-aastane)
Positsioon: keskkaitsja, ründaja
Klubikarjäär: Viljandi Tulevik, Sampdoria (Itaalia), FC Flora, Norrköping (Rootsi), Sylvia (Rootsi), Trelleborgs (Rootsi), Sarpsborg (Norra), Kielce Korona (Poola), Lilleström (Norra), Tšernihivi Desna (Ukraina), Poltava Vorskla (Ukraina), FCSB (Rumeenia), Plovdivi Botev (Bulgaaria) ja Sepsi (Rumeenia)
Saavutused: Eesti aasta jalgpallur (2022), Eesti meister (2010, 2015, 2017, 2022), Eesti karikavõitja (2009, 2016), Eesti superkarikas (2009, 2026)
Koondisekarjäär: 67/4